Jakarta – Bangkok 2008 9

Ükskord reisifoorumitest Indoneesia kohta infot kogudes jäi mulle silma lause: "the Medan-Jakarta bus trip would only appeal to masochists". Sellepärast otsustasin olla kaval ja sama marsruudi hoopis teistpidi läbida. Et bussisõit Jakarta-Medan liiga lühikeseks ei jääks, plaanisin ühe nädalaga Jakartast Bangkokki sõita.

Jakartale eelnenud ringreisi Indoneesias ei hakka ma siin pikemalt kirjeldama, sellest on GoMaailma blogis hea ülevaate andnud Piret Zimmermann. Jakartas saatsin grupi lennukile ning järgmisel hommikul sõitsin üksi Meraki linnakesse. Merak asub Jaava saare lääneotsas ning sealt läheb iga päev umbes 40 laeva ja praami naabersaarele Sumatrale. Laev, millega Sunda väina ületasin, oli suhteliselt väike. All salongis olid mugavad istmed ja ülemisel tekil avar suitsetamise koht kütusetünnide vahel. Keset väina paistis kurikuulus Krakatau saar. Krakatau on tegevvulkaan, mille võimsaim teadaolev purse toimus aastal 1883. See purse hävitas suure osa Krakatau saarest ja paiskas kuni 80 km kõrgusele 18 km³ vulkaanilist tuhka. Võrdluseks võib mainida, et Islandi kuulus Eyjafjallajökull paiskas aastal 2010 ainult 0,25 km³ vulkaanilist tuhka 9 km kõrgusele. Kuid aastal 1883 ei lasknud lennuliiklus ennast veel mingisugustest tuhapilvedest häirida. Küll aga kaasnes Krakatau purskega kuni 40 meetri kõrgune hiidlaine, mis hukutas Jaava ja Sumatra rannikul umbes 36 000 inimest. Krakatau hilisemad pursked (1927-1929, 1950-1952 ja 1972-1973) on olnud palju rahulikumad. Ka laevalaelt vaadates tundus see kuulus vulkaan üsna väike ja ohutu. Jaava ja Sumatra vahemaa on lühike ja pärast paaritunnist laevasõitu jõudsin Sumatra saarele.

Sumatra on suuruselt kuues saar maailmas ning saare pikkus on 1770 km ja laius 400km. Saarel elab umbes 40 miljonit inimest, kuid hoolimata suurest rahvaarvust leidub Sumatral ka suhteliselt puutumatut loodust. Bakauheni sadamast sõitsin liinibussiga Bandarlampungi linna ja kuna oli saabunud juba õhtu, otsustasin selles linnas ka ööbida. Bussijaamast kesklinna sõitsin väikese mikrobussiga, mille reisijatesalongist vähemalt poole täitsid hiigelsuured kõlarid. Kahjuks need kõlarid ka töötasid ja terve linn kuulis autost kostvat kohutavat lärmi. Indoneesia busside havy metal muusikast on kirjutanud ka parima seljakotirändurite reisijuhi autor Peter Moore (“Tualetis mitte sittuda”, kirjastus Varrak, 2005). Õnneks jõudsime üsna kiiresti kesklinna ning ma leidsin seal vaikse ja rahuliku hotelli nimega “Mulia”. Üksi reisides eelistan ma omaette tuba koos oma duširuumi ja WC-ga ning sellise luksuse tõttu kujunevad mu ööbimised oluliselt kallimaks kui karmimat majutusstiili pooldavatel seljakotiränduritel. Ka hotellis “Mulia” maksin ma toa eest 100 000 Indoneesia ruupiat, mis sel ajal võrdus 125 Eesti krooniga. Kolasin õhtul mõned tunnid ka mööda linna, kuid tegemist oli tüüpilise Indoneesia väiksemat sorti linnaga (ainult 743 000 elanikku) ja midagi põnevat ma seal ei leidnud.

Sumatra saarel on islami mõjud oluliselt tugevamad, kui näiteks Balil või isegi Jaaval ja need mõjud kostsid päikesetõusu ajal hotellituppa ka kõrvalasuva mošee minaretist. Jõin paar tassi kohvi ja hakkasin edasiliikumiseks transporti otsima. Hotelli juures pakkus oma abi üks noormees mootorrattaga, kes lubas mu bussijaama viia. Istusin mootorrattale, poiss kihutas linnaservas oleva suure maantee äärde ja peatus mingisuguse putka juures. Sain aru, et see pole bussijaam aga putkal olid bussifirma suured reklaamid peal ja sees istusid mõned inimesed oma kompsudega. Kasutasin mootorratturi tänamiseks küll ebaviisakaid väljendeid aga päris bussijaama ei viitsinud ka enam otsima hakata. Kell oli 10 hommikul ja putkas istuv tähtsa näoga vanamees ütles, et põhja poole sõitev buss tuleb kohe. Istusin õues olevale puupingile ja hakkasin ennast harjutama eelseisvate pikkade bussisistumistega. Aja jooksul selgus, et meie kohe on veidi erineva tähendusega. Päeva jooksul ei peatunud seal ükski põhja poole sõitev buss ja lõpuks (kell oli 19 õhtul) leidsin ühe autojuhi, kes hakkas just koos mõnede reisijatega Bengkulusse sõitma. Kauplesin ennast kaasa ja istusin džiibi peale (Toyota Kijang). Kuna sain päevase treeningistumisega ennast vormi ajada, polnud see 16-tunnine autos istumine enam nii suur probleem kui näiteks treenimata inimesel. Sõit oli lõbus – muusika mängis kõvasti ja reisijad püüdsid kõik korraga omavahel vestelda ja muusikast üle karjuda. Autosõidu jooksul imestasin jälle indoneeslaste omapärast mobiiliga rääkimise stiili. Kuulamise ajal hoiavad nad telefoni kõrva ääres aga kui rääkima hakkavad, siis panevad telefoni suu ette nagu mikrofoni. Sellist stiili olin näinud ka teistel Indoneesia saartel ning mõnedes Aafrika maades. Veel rohkem imestasin ma autojuhi osavust. Ta suutis pimedatel ja kurvilistel teedel üle mägede kihutada ning ise samal ajal raadiot kruttida, mobiiliga rääkida, kätega vehkida jne. Meie 16-tunnise öise sõidu ajal tegime mõned väikesed kohvi- ja tualetipeatused ning ühe tunni aja pikkuse peatuse, kus juht natuke tukkus. Kõik juhid nii osavad ei olnud ja päris kole oli vaadata, kuidas üks vastutulev suur veoauto sõitis külavahel täie hooga otsa kitsekarjale, millest meie juht suutis mööda põigata. Bensiinijaamu tee ääres näha ei olnud, kuid külades leidus piisavalt ettevõtlikke inimesi, kes kütusemured lahendasid.

Kell 11 hommikul jõudsime India ookeani ääres asuvasse Bengkulusse. Kuna ka selles linnas minu jaoks midagi erilist ei olnud, otsustasin kohe edasi sõita ning juba kell 13 sain koha Padangi bussi peale. Bussisõit Indoneesias on huvitav, tee kulgeb mööda ookeanirannikut, lookleb üle mägede ja tungib läbi džunglite. Lisaks aknast avanevatele vaadetele näeb ka bussis igasuguseid huvitavaid tüüpe. Selles bussis oli erinevate kohalike rahvaste ja religioonide esindajaid ning imekombel ka üks seljakotirändur. Ajasin temaga juttu ja selgus, et mees on Kanadast. Indoneesiaga oli tal aega minust põhjalikumalt tutvuda, sest tema reis pidi kestma 4 kuud. Buss oli Indoneesia mõistes väga mugav, seal oli ka WC ning tagumise ukse juures

tohtis lahtise akna all suitsu teha. Külades oli huvitav jälgida reisijate vahetumist ja suurte kaubahunnikute bussi peale laadimist. Ainsaks puuduseks oli eesistuja, kes oma kõrvadega varjas kogu vaate ettepoole.  Kell 5 hommikul jõudsime Padangi linna ja seal leidsin kohe ühe auto, mis mind edasi Bukittinggisse viis ning kell 9 olin juba Bukittinggis. Pärast pesemist ja väikest puhkust hotellis, läksin linnaga tutvuma. Võrreldes eelmiste teele jäänud Sumatra linnadega on Bukittinggis vaadata palju. Linn on ilus nii oma mägise asukoha kui ka omapärase arhitektuuri poolest ning ma jalutasin seal terve päeva.

Lonely Planet soovitab selles linnas peatuda vähemalt nädala, kuid minu aeg seda ei võimaldanud ning ma jätkasin oma teekonda. Kuna mul oli plaanis Malaka väina ületades Kuala Lumpurisse jõuda, siis sõitsin marsruuttaksoga Bukittinggist Kisaranisse. Auto oli ruumikas ja mugav Mitsubishi  ning me tegime tee ääres piisavalt peatusi. Kisarani jõudsime järgmisel päeval ning sadamas selgus, et on mingid pühad ja lähematel päevadel ükski laev Malaisiasse ei lähe. Sadama ülemus soovitas küll järgmisel nädalal tagasi tulla aga mul oli jäänud lennuni Bangkokist Euroopasse ainult 3 päeva. Otsustasin sõita suurde Medani linna ja seal õnne proovida. See buss enam nii mugav ei olnud. Kahe istme vahe oli täpselt selline, et sinna õnnestus suure vaevaga pressida üks pooleliitrine veepudel. Rõõmustasin väga, et olen ainult 187 cm pikkune ja mitte pikem ning et sõit kestab ainult 3 tundi ja võib-olla mitte rohkem. Lõunaks jõudsin Medani ja asusin kohe otsima võimalusi väina ületamiseks. Ühest reisibüroost õnnestus saada pilet järgmisel hommikul väljuvale laevale ning mul jäi aega ka õhtul linnas ringi hulkumiseks. Medanis elab üle 2 miljoni inimese aga õhtul pimedatel tänavatel jalutades tundus, et vähemalt 1 miljon neist on transvestiidid. Naiseliku välimuse ja meheliku häälega tüübid pakkusid ennast iga nurga peal. Õnneks (nende õnneks) ei olnud nad liiga pealetükkivad.

Hommikul viis tasuta buss (bussipileti hind sisaldub laevapileti hinnas) reisijad sadamasse ning laev lahkus Indoneesiast. Malaka väina peetakse ka üsna piraatiderohkeks piirkonnaks, kuid meie tagasihoidlikku laevakest ei tülitanud merel keegi (kaubalaevu oli väinas piisavalt). Mõne tunni pärast hakkas paistma juba võimas sild, mis ühendab Pinangi saart Malaka poolsaarega. Sõitsime silla alt läbi ja jõudsime Malaisiasse. Piiriformaalsused läksid kiiresti ja kell 17 olin juba linnas. Uurisin natuke hotellide hindu ja pärast Indoneesiat tundus kõik nii kallis, kuigi ka Malaisia on suhteliselt odav maa. Siis märkasin Tai numbriga mikrobussi ja läksin juhiga rääkima. Selgus, et ta tõi reisijad Taist Malaisiasse ja hakkab kohe sõitma Tais asuvasse Hat Yai linna. Kauplesin ennast kaasa ja sain tunda elu kõige mugavamat bussisõitu. Tegemist oli täiesti uue mikrobussiga, kus peale minu ei olnud ühtegi reisijat. Leidsin oma kotist mõned Indoneesia õlled, süütasin odava hinna aga hea tubakaga Marlboro, lösutasin kolme istekoha peal ja tundsin ennast ülimalt hästi. Inimene, kes pole teinud 16- tunniseid bussisõite Indoneesias või 30-tunniseid Sudaanis, ei oska seda head tunnet mõista. Kahjuks oli maantee väga hea ja see ilus sõit sai ruttu läbi. Piiril Tai viisat vormistades öeldi mulle viisa hinnaks 1200 bahti, kuid tänu oma tööle teadsin, et Tai viisa maksab 1000 bahti. Elu on õpetanud, et piiriametnikega ei tohi enne vaidlema hakata, kui viisa passis ja pass taskus. Maksin nõutud summa, sain viisa ja panin passi taskusse. Seejärel küsisin tšekki tasutud viisalõivu kohta. Kassapidaja kirjutas mulle tšeki, kus oli kirjas 1000 bahti. Tuletasin talle meelde, et maksin ju 1200. Seepeale hakkas varem nii sõbralik olnud ohvitser karjuma ja nõudis uuesti mu passi. Ma ei andnud talle passi ja küsisin tšekki tasutud 1200 bahti kohta. Hirmsa sõimu saatel andis ta mulle sellesama 1000 bahti kohta kirjutatud tšeki ja viskas sinna 200 bahti sularahas juurde. Tänasin viisakalt, võtsin raha ja tšeki ning läksin oma bussi peale. Õhtuks jõudsin Hat Yaisse ja kokkuhoitud raha arvelt lubasin omale parema hotelli.

Alguses oli mul plaan sõita Hat Yaist Bangkokki rongiga aga rongide kellaaajad ei sobinud ning lõpuks läksin lõuna ajal jälle marsruuttakso peale. Tai maanteed on head ning öösel jõudsime Bangkokki. Varem olin viibinud ainult Bangkoki lennujaamas ning linn ise oli mulle üsna tundmatu. Igaks juhuks suundusin kõigepealt kuulsale seljakotirändurite tänavale Khoi Sanile odavamat hotelli otsima, kuid mulle ei sobinud sealne kisa ja kära ning lõpuks leidsin seal lähedal vaiksema ja soliidsema hotelli Royal.

Kiire liikumistempo juures kulus Jakartast Bangokki jõudmiseks kokku 9 ööpäeva. Muidugi oleks olnud palju mugavam, odavam, kiirem (3 tundi) ja lühem (2311 km) võimalus olnud kasutada selle vahemaa läbimiseks lennukit, kuid mulle isiklikult meeldib maad mööda liikumine rohkem. Lennujaamad, lennukitoidud ja lennukite tualetid on  kogu maailmas üsna ühetaolised ja palju igavamad bussijaamadest. Lennukiaknast ei näe teeäärset loodust ja külaelu, lennates on väga tülikas suitsupeatust teha jne. Loomulikult ei võimalda ülalkirjeldatud bussimaraton rahulikku ja põhjalikku kohaliku elu-oluga tutvumist, kuid mingisugune pilt sellest piirkonnast mul ikka tekkis.

9 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga