Teate seda anekdooti, kus laplane satub esimest korda elus Helsingi loomaaeda ja pärast kodus kirjeldab sõbrale, millised sealsed loomad välja nägid? „ Põtra tead, eksole?” „No muidugi et tean!” „Vot üldse ei ole seda moodi.” Turistide pealt raha teenida püüdvad Iquitose asukad reklaamivad oma linna kui Amazonase Veneetsiat, tõelist maailma suurlinnade pärli (ilmselgelt ei ole neist keegi kunagi Veneetsias käinud ja ega ka mitte pildilt näinud). Veneetsia my ass, ütlen ma selle peale. Sarnasus on sama suur kui põdral ja koopaoraval. Aga, tsiteerides klassikuid, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, alustagem algusest.
Kiirpaat liigub Leticiast Iquitosesse umbes 12-14 tunniga. See omakorda tähendab, et jõgede jõge Amazonast saab järjest imetleda enam kui terve päeva. Esimeste tundide jooksul ei saa vaatamisest ja emotsioonide enesesse ahmimisest küllalt, jälgime jõe kaldal oma igapäevaste toimetustega ametis olevaid külaelanikke, paadile lehvitavaid lapsi ja kaldale püstitatud onne ning kohati veidi suuremaid külasid. Mõnes neist ka peatume, et laadida peale/maha kaupa ja vahel ka inimesi. Sadamates on oma kanuudega alati ootel mõned külaelanikud, kes kasutavad laevade peatumist hea võimalusena kaubitseda kõigega, mida neil kasvatada on õnnestunud, peaasjalikult banaanidega. Ostame, ajendatuna mitte küll tühjast kõhust vaid soovist kohalikku elu toetada – ilmselgelt on see nende ainus elatusallikas. Amazonase ääres käib suurem osa elust jõel – see pakub võimaluse liigelda, kaubelda ja hankida söögipoolist, mida jõel on pakkuda. Peale paari tundi meie erutus raugeb ning suhtume ümbritsevasse rahuliku kulgemise meeleolus. Kuniks Iquitose lähedusest hakkavad aimu andma üha sagenevad inimtegevuse jäljed vees ja tihenev asustus.
Jõeäärne kaubandus
Elu Amazonase kallastel
Sarnaselt Leticiale ei vii Iquitosesse mitte ühtegi teed, kuid Iquitos on kuulus selle poolest, et on maailma suurim linn, millel maismaaühendus muu maailmaga puudub. See muudab Iquitose omal kombel veidraks suletud ühiskonnaks, džunglimetropoliks keset ümbritsevat metsa ja jõgesid. Siin on olemas ööklubid, kasiinod, kaubanduskeskused (siiski ainult mõned) ja loomulikult ka turistidele mõeldud reisiagentuurid, mis pakuvad matku juba „päris” Amazonase džunglisse. Aga enne sellele mõtlemist hingame mõned päevad kohalikku elu, et pulss tuksuks linna omaga samas rütmis.
Fragment Iquitosest
Elu jõel
Džunglimetropoli keskpunkt
Ilmselgelt on Eesti oma Nokia Eesti ilusad naised, aru ma ei saa, milleks seda ikka veel nii kaua otsitakse. Tänu meile, naistele, teatakse Eestit maailma kõige hämmastavamais paigus ja isegi Amazonase-äärne džunglimetropol ei ole meist puutumata jäänud. Nimelt, jõudnud just ühte suvalisse hostelisse, järgnevad otse loomulikult peale meie passi nägemist juba harjumuspärased küsimused „Estonia? What? What country?”. Kuuldes sõna Estonia ja registraatori hämmeldust, tormab tänavalt kibekiiresti kohale esmapilgul täiesti tavaline latino väljanägemisega (ärgem unustagem juuksegeelitatud soengut ja liibuvad T-särki) noormees, raputab erutunult meie käsi ja hõiskab sulaselges eesti keeles „Tere tere kuidas läheb?” Hiljem selgub, et lisaks neile tervitussõnadele teab ta eesti keeles veel ka mitmeid lahedaid lollusi, näiteks oskab öelda hispaania aktsendiga eesti keeles „Igavene jobu”, „Sa kuradi lammas” ja „Tahmanägu”. Sellise vapustava kokkusattumuse taga seisab otse loomulikult blond Eesti tütarlaps, kes mõni aasta tagasi ka siia sattus ning tänu kellele meie uus sõber Gazza (või Gary, nagu ta end ise nimetab) kord ühe väga külma talve Eestis elades veetis. Sellest kohtumisest saab alguse seni kestev sõprus ja tänu Garyle juhtub meiega veel edaspidi paljugi põnevat. Esialgu räägib Gary meile erutunult, kuidas eestlased sundisid teda suusatama, istuma saunas ja seejärel hüppama sealt ihualasti jääauku ja lumehange ja mis kõige kohutavam, sööma verivorste. Lisaks pajatab ta, kuidas eesti õlu on ettearvamatult kange ja peale ühte pudelit olevat tal olnud orienteerumisega tõsiseid probleeme. Nii tema kui meie naerame pisarateni. Hiljem selgub, et ta töötab ühtlasi ka ühes agentuuris, mis organiseerib matku üsna kaugele džunglisse ja päris väikestesse küladesse, seega saame ka tema kui giidi teenuseid kasutada. Aga sellest hiljem.
Iquitosel on täiesti olemas kena kesklinn kiriku, peaväljaku, purskkaevu ja koloniaalstiilis majadega, ent linna tõeline tuiksoon asub mujal. Nimelt on jõe kaldale aja jooksul tekkinud Beleni nimeline slumm, kus elavat umbkaudu 10 000 inimest ja tegu on erakordse nähtusega selle poolest, et pooled hüttidest on ehitatud palkidele ja ujuvatele mattidele, mis hõljuvad jõel. See tähendab, et kuival perioodil on hüttide ümbrus üks ütlemata mudane ja soine mülgas, mussooni ja kõrgvee ajal aga hulbivad majad vees ja vahel võib juhtuda, et õnnestub hommikul üles ärgata veidi teises kohas, kui õhtul magama heideti. Maismaal asub samas slummis üüratu turg, kus müüakse kõikvõimalikke džungliprodukte, nii taimseid kui loomseid, elusaid kui surnuid. Nõrganärvilistele rangelt mittesoovituslik, pean seda siiski kaema. Kohalik rahvas on ennekõike siiski loodusrahvas, vanad rituaalid ja uskumused on au sees ja antud turult annab hankida kõikvõimalikku atribuutikat erinevate protseduuride ja rituaalide tarbeks, näiteks leiab sealt kuivatatud ahviaju, maopäid, erinevaid hallutsinogeense toimega leotisi ja ka kangemat kraami, mille kohta info levib suust suhu ja leti alt. Sosinad käivad, et muuhulgas on võimalik hankida ka kuivatatud inimlooteid ning muid inimeste kehaosi, kuid esialgu suhtun sellesse infosse kerge reserveeringuga. Anakondad, kilpkonnad, kaimanid (eelnevad enamasti elusal kujul) ja köögiviljad on samuti müügil, lisaks on sealt võimalik hankida erinevaid narkootikume.
Kuna Beleni slummi koondub kõige vaesem ja antisotsiaalsem ühiskonnakiht, on see ühtlasi ka linna kõige ohtlikum ja kurikuulsam paik. Kohalikelt siiski kuulen, et sageli pole tegu tahtliku antisotsiaalsusega vaid sellega, et küladest saabuvad inimesed linna paremat elu ja tööd otsima, ent külades elavad vaid indiaanlased, kes on erinevatest hõimudest ja räägivad oma keeli ja sageli on just puuduv hispaania keele oskus see, mis takistab neid saamast korralikku tööd ja loodetud paremat elujärge. Indiaanlaste rassiline diskrimineerimine linnas olevat samuti väga levinud. Alla andmine on seejärel kerge tulema.
Ihuüksi keset kurikuusat slummi jalutavat ja julgelt iga nurgatagust uudistavat blondiini peetakse nii poolearuliseks, et asja saadetakse uurima politsei. Peale vaevalist aruandmist ja politseiniku nõutuid selgitusi, et see piirkond ei ole mõistlik noorel valgel naisterahval üksi külastada, saan ma oma vapruse eest tasuks paadituuri jõel keset hulpivaid hütte ja jõel toimuvat aktiivset kaubitsemist ning seda politseieskordi saatel. Paadimees ja politseinik oskavad vähesel määral inglise keelt ning iga teise lausena kuulen nende suust kuulsat hittlauset „This is like Venice! Amazon Venice!” Yeah, sure. Muidugi on see kõigest reklaam, kuid samas on inimesed ise uhked oma linna üle ja see on südantsoojendav. Uhkust võib tunda ka palmilehtedest hurtsikute, mitte klaasist kõrghoonete üle – see on midagi, mida meie kultuuriruumis ei ole tavaks hinnata.
Usin kaubitsemine Beleni jõeturul
Argipäev ujuvas slummis
Kirik slummis...hinge eest tuleb hoolt kanda
Mõned päevad Iquitoses mööduvad rahulikus kulgemises ja õhtuste koosistumiste saatel Gary ja tema sõbra Jairoga. Gary on rõõmus, et saab lõpuks ometi jälle rääkida eestlastega Eestist ja meie oleme rõõmsad, et saame rääkida kohalikega kohalikest. Elagu kultuuridevaheline kommunikatsioon ning rahvastevaheline sõprus ja vendlus!