Inimkond vajab Tiibetit ja Tiibet vajab inimesi 3

Mäletan selgesti ühte momenti kahe aasta taguselt Viljandi folgilt. Võimsast kontserdielamusest jäi ehk minu subjektiivses plaanis võimsamanagi kummitama üks 14. Dalai Lama tsitaat, mis terendas valgustuslikult sadade pealvaatajate hulgast kellegi särgiseljalt. Mäletan selgesti, millist jõudu ja meelerahu see minus tekitas. Nagu olekski lahendatud igipõline küsimus sellest, mis võiks olla selle elukese mõte siin planeedil. Dalai Lama sõnadest oli piisav.

Nüüd istun hämaras kambris Põhja-Indias. Kirjutan neid ridu, vaatan aknast alla orgu ning mägede kohal kerkivat kuulaternat.
Dalai Lama istub teisel pool orgu. Võib-olla vaatab temagi kuud ning nuputab, mida järgmiseks. Kõik olulised vastused tunduvad tal juba ammu olemas olevat, aga vahenditest napib. Napib inimestest, kes küündiksid samasuguse mõistmiseni, terviku tunnetuseni ning usuksid rahumeelsetesse lahendustesse, terava mõistuse ja sooja südame sümbioosi. Teisel pool neid samu Himaalaja harjasid, mille tagant tõuseb täna kuu, elab Tiibeti rahvas – maailma katus. Ja siin Dharamshala kandis McLeod Ganjis tundub mulle veelgi uskumatum, et tänases maailmas võime abitult pealt vaadata ühe fantastilise kultuuri ja rahva häbitut maasse tallamist. Sellise kultuuri, millelt kogu maailmal oleks palju õppida.

Ma ei tea, kas on olemas veel rahvaid, kes sellise kiindumusega suhtuvad oma vaimsesse ja poliitilisse liidrisse, nagu ilmselt tänane Tiibet. Dalai Lama on nende maailma päike. See lootuskiir. Aga näed, ega ma isegi palju tiibetlastest erine – siin ma ju olen, läbi tule ja vee, valmis roomama Dalai Lama ees kasvõi käpuli, kui vaja; sel lihtsal põhjusel, et temasuguseid liidreid vajaks meie planeet kordades rohkem.

Inimkond vajab Tiibetit ja Tiibet vajab inimesi. Nii ma siis palvetan universumi kõiksuse ees – palun, palun, kõigest hingest palun vabadust Tiibetisse.