Dramaatiline sageli vägivaldne hawaii inimeste ajalugu on kajastatud paljudes raamatuköidetes, üks huvitavam kui teine. Selles artiklis toon ma esile uusi üksikasju tormilisest ja romantilisest minevikust.
Hawaii ajalugu
1. Eelajalooline Hawaii enne Kr. Kuni 1778.
Alles hiljuti on teadlased leidnud ühise keele selles, et esimesed asukad on tulnud Marqueesi saartelt ligi 750 aastat pärast Kr. Mõned uued leiud viitavad küll aastatele 300 või varem, võib olla isegi enne Kr. Igaljuhul arheoloogilised uuringud selles osas jätkuvad. Kindel on, et tahhiitilased ühinesid esimeste asukatega aastal 1300. Meresõitjad Tahhiitilt tegid suurte kanuudega tuhandemiiliseid sõite. Esimest ekspeditsiooni Hawaii saartele juhtis legendaarse Loa. Sellele retkele järgnes teisi. Tahhiitilased sõitsid oma kanuudel risti põiki üle Vaikses ookeani. Big Islandi juurest mindi edasi põhja poole. Aja möödudes toodi saartele mitmeid koduloomi, puid, köögivilju, lilli. Järgnesid ülejäänud pereliikmed, asustati paljud Hawaii suuremad saared. Aegade jooksul põlvkondade vahetudes kadus käibelt suur kahekordne kanuu, ning seetõttu ei teinud Hawaiilased enam kaugele ookeaniavarustele ulatuvaid merereise. Tuhandeid aastaid elati muust maailmast isoleeritult. Saareelanikele olid Hawaii saared kogu maailm, ei teatud ühtegi teist elupaika. Meresõitjad ei seilanud eelajaloolisel Hawaii ajalooperioodil kuigi kaugele ookeani.
Esivanemate sõnalisi legende pole võimalik eristada üleloomulikest muinaslugudest. Need olid sõnalised, mitte kirja pandud ning liikusid suust suhu. On leitud vaid üks kaudne viide hispaania meresõitja Juan Gaetano viibimisest Hawaii lähistel. Neptun hoiab kangekaelselt Vaikse ookeani saladused endale ja siiani pole leitud ainsat tõsist tõendusmaterjali.
2. Kapten Cook ja Meresõitjate saaga
1778 kuni 1820 Jaanuaris 1778 astus James Cook, Britannia Kuningliku Mereväe kapten Kauai rannale, saades esimeseks eurooplaseks, kes ületas need laiuskraadid ja nägi arhipelaagi. Hawaiilased võtsid ta vastu kui suure pealiku, Jumala kelle Päike saatnud. Cookile polnud need saared esimesed Polüneesias, ta teadis juba Tahhiitit ja Ühiskonna saari, mis avastanud varem. Niisiis polnud saarestik kaptenile esimene aga jäi ometi viimaseks.
Kapten veetis Kauail rahuliku öö. Laevad olid ankrus Kauai lahes. Juba järgmisel päeval taheti reisida edasi, sest Cookil oli kiire leidmaks läbipääs Atlandi ookeani. Sama aasta novembris pöördus kapten tagasi, seekord peatuti Big Islandil Kealakekua lahes. Big Island oli üks Hawaii neljast kuningriigist tol perioodil. Selle teise külastuse jooksul ilmnesid Cooki meremeeste ja hawaiilaste vahel lahkhelid. Arusaamatused kulmineerusid ja lõpuks läks asi nii kaugele et suurt meresõitjat rünnati ja tapeti 1779 aasta veebruaris, hetkel mil ta oli saarelt lahkumas. Cooki keha rüvetati.
Oma teise retke jooksul Hawaiile külastas Cook kuninga nõbu Kamehamehat, kes hilisem suur kuningas. Pärast seda külastuskäikus hakkas kuningat huvitama püssirohu kasutuselevõtt sõjalisel otstarbel. Kui Kamehameha onu suri, püstitas Big Islandi tulevane valitseja seadused, mis karmimad kui olid olnud seni, samas targad ja edasiviivad. Otsustav lahing, milles kunigas kasutas Euroopa suurtükke, leidis aset 1791 aastal, lahing võideti ning sellega oli Kamehameha saavutanud oma eesmärgi. Briti navigaator George Vancouver oli Kamehameha suur sõber. Kolm aastat väldanud külaskäigu jooksul avalikustas kuningas plaani ühendada saared ning luua ühtne kuningriik . Ainus saar mis nelja aasta järel pärast mitmeid lahinguid vallutama jäi oli Kauai. Alles 1810 aastal kavala pettemanöövri järel omanads ta ka selle saare.
Tol perioodil, pärast Cooki saabus üha enam ja enam laevu Hawaiile, tuues kaasa ka pahesid nagu süüfilise ja ahnuse. Kamehameha ja pealikud külvati üle kingituste ja võõrapäraste piduehetega. Pealikel maksis kaupmeestele ja vaalapüüdjatele lõivu, kuid enam kui lõiv soovisid need noori hawaii naisi ning värskeid puuvilju. 1801 aastal toodi saareellu sisse nn „puusandaalide kaubandus”. Puusandaalide valmistamiseks vajaminema materjali hankimisel mindi sügavamale metsadesse hävitades kohalikku puutumata loodust. Hawaiilased töötasid oma kuninga hüvanguks raskelt, sootumaks unustuses olid taropõllud ja muistsed jumalad. Kuninga ike valitses kõikjal. Kamehameha tõi saartele kasulikke seaduseid, kuid enam on teda ajaloos mäletatud kui verist sõjameest, hävitatud külade ja hävitatud hawiilaste hingede järgi. Miks küll Hawaii Napoleon on tänapäeval nii kõrgelt hinnatud on mõistatuseks. Vana monarh suri aastal 1819, vanuses 60. Ta keha sai peidetud Kailua – Kona salapaika, nii et keegi ei võinud omandada ta maistelt kontidelt maagilist jõudu. Suure Kamehameha surma järel sai troonile üks ta vanematest poegadest iseloomult nõrk Liholiho. Tegelikult valitses tol perioodil kuninga lemmiknaine, energiline ja võimukas Kaahumanu. Liholiho ja Kaahumanu töötasid läbi muistse kapu seaduse, milles vägivalda õhutavaid keelde ja käske . Nii kaugele kui liberaalne Kaahumanu läks, näiteks lubades naistele mitmeid võrdseid privileege meestega, polnud siiani keegi isegi mitte unistanud. Isegi rohkem muutusi oli tulekul. Pahupidi pööratud ühiskonda saabus esimene Ameerika misjonär.
3. Misjonäride Hawaii 1820 – 1834.
Esialgu tuli vaid 17 misjonäri, juhitud pühitsetud preestri ja instruktori poolt. Kõik need misjonärid saabusid Massachusetsist. Kõike selleks et pöörata paganad pimedast usust ära kristluse suunas. Katta maa põldude, majade, koolide ning kirikutega. See polnud sugugi paha plaan. Saared vajasid kaasaegsemat kultuuri ja eluolu. Naised ses näitemängus said kõige enam muudetud, sest siiani käidi ringi peaaegu paljatena. Uut moodi ei osatud hästi omaks pidada. Niinimetatud „ pulloveri rõivastus” nägi kaunite looduslaste ümber kentsakas välja. Misjonärid jaotusid kolmeks grupiks, üks grupp jäi Konasse, teine läks Honolulu ja kolmas Kauaile. Hiljem alustati veel ühe kirikuehitamist Lahainas Mauil. Tugeva tahtega Kaahumanu oli väga huvitatud uuest religioonist ja muu maailma naiste kommetest. Puusandaalide kampaaniamüük oli sel perioodil väga edukas. Langetati metsa ja hävitati tohutult kaunist ning õrna saarteökoloogiat. Rikastusid pealikud mitte lihtrahvas. Lihtrahvas vastupidi langes üha suuremasse vaesusse. Ka võõramaalaste sissetoodud haiguste epideemiad levisid tohutu kiirusega. Kaahumanu ja kuninga ema alustasid muudatusi ka usundis. Misjonärid standardiseerisid kirjakeele.
Liholiho ja kuninganna otsustasid 1823 aastal reisida Euroopasse, kuna Inglise kuningapaarilt tuli kutse. Pärast väga huvitavat kohtumist läänekultuuriga, kuninglik paar kummalisel kombel suri. Surmavaks osutus nakatumine leetritesse, kuna looduslastena puudus immuunsus haiguse vastu. Uueks kuningaks sai alaealine, kes nimetati Kamehameha III- ndaks. Sellele kuningale jäi valitseda 29 aastat. Alul oli elu saartel rohkem misjonäride mõjujõu all, kuid kuingas õppis olema targim valitseja, keda saareelanikud eal tundnud. Misjonär Kawaiahoo kiriku ehitaja Hiram Bingham oli kuninga nõustajaks. Valitsemine toimus õiglaselt 1840 aastani, mil nõustaja lahkus saarelt. Ka järgmine nõustaja misjonär Gerrit P Judd osutus heaks ja õiglaseks saades kuninga paremaks käeks õige varsti pärast valimisi. Neile nimetatud juhtidele langes osaks au muuta keskfeodaalne ühiskond konstitutsiooniliseks monarhiaks. 29 aasta jooksul loodi saartel nii palju koole, et Hawaii sai kõige enam haritud paigaks maailmas. Äri õitses eriti vaalapüügi osas, vaalapüük asendas puusandaalide kaubanduse ja oli saartele sobiv elatusallikas. Tsiviilvabadused rakendusid alates 1839 aastal vastuvõetud seadustest. 1839 võeti vastu ka ”Hawaii Õigusteste ja Vabaduste” deklaratsioon. Järgnes kirjalik konstitutsiooniseadus, mis püstitas Kahekojalise parlamendi. Toimusid esimesed valimised . Konfliktegi oli palju, peamiselt merehuvide lahknemise pärast ja pühade nimede kasutamises. Misjonärid jätkasid kristluse pealesurumist, keelati hulatantsud ja karnikatsioonid. Probleeme oli välispoliitikaski. Prantsusmaa oli huvitatud veinide ja brandide ekspordist saartele ning põrkus seetõttu vastuollu pea protestantismi ja täiskarskuse seaduste all oleva Hawaiiga. Prantsusmaa ähvardas annekteerimistega. See juhtus 1843 aastal, mil Inglise fregati komandör sundis kuningas Kamehameha III –t vastu võtma briti reegleid, väites et varandusõiguslikkus saartel tuleks läbi viia just britannide eeskujul. See annektsioonikampaania hakkaski levima saarelt saarele ning seda liikumist kutsuti Ühendus Jackiks. Õnneks saabus 6 kuud hiljem väheke mõjuvõimsam mees admiral Richard Thomas, et vabandada ja vabastada saarerahas annektsioonist. Pidustustega, mis toimusid Thomasi nime kandval väljakul, lõpetati sedapuhku .Väljak nimetati nii tänulikkusest admirali vastu kes püstitas saartel taasiseseisvuse. Sellele episoodile järgnevalt kolis Kamehameha III pealinna Lahainast Honolulule. Haripunkti saavutas vaalakaubandus. Mitmed Honolulu äriettevõtted said alguse just sellel perioodil. Need võivad ka tänapäeval eksisteerida. Aastal 1846 andis kuningas välja „Suur Mahele” seaduse mis lahutas kõik kuninga ja ta pealike kinnisvarad tavaelanike omast ja jättis isegi mõned tuhanded aakrid tavaelanikele. Paljud hawaiilased olid segaduses ega teadnud kas olla tänulikud sellise helduse eest või hoopis rahulolematu. Tavaelanikul polnud olnud siiani varandusele mingit õigust. Lisaks protestantismi usu levitajatele saabus nüüd ka katoliiklaste ja mormoonide misjonäre. Kui Kamehameha 1854 aastal suri, läks temaga hauda kolm dekaadi väldanud protestantism ja selle mõjujõud.