Idaranniku autotripp, esimesed tööülesanded…Jõulud ja aasta uus 2011

Viimati jäin oma minekuga Christchurch lennujaama. See kõik toimus läbi juhuse, otsides tegelikult internetist hooajalist tööotsa mõnes farmipiirkonnas. Leidsin päris mitu varianti kirsimaailmas ning helistasin piirkondi läbi, kuid kõikjalt sain eitava vastuse. Olevat neil juba küllaldaselt inimesi ning uut tööjõudu ei vajata. Saades mitu negatiivset vastust, hakkas suhteliselt lootusetu seis tekkima. Teadsin, et tahan esimesel võimalusel tööle asuda, kuna 2,5 kuud Aasias ja natuke seiklemist Uus Meremaal andis märku, et pangakontol võiks tiba enam varusi olla. On mul veel kaelas ka õppelaen, mis eeldab igakuiselt 900 krooni olemasolu. Olen endale valinud tsükli, mis vältab kuus kuud, ja nüüd jaanuaris vajagi taas ligi 700 dollarit üle mere saata...

 

Enamjaolt vajatakse autotransfeeri suuremate linnade vahel. Sõltuvalt distantsist saad sa kas ühe päeva või suisa  tasuta päeva autoroolis, koos täispaagi jmsga. Minu silma jäi pidama Christchurch – Picton. Picton on sadamalinn, asub lõuna saare põhjatipus ja on suurim ühenduslüli põhja saarega. Siit väljuvad kõik suuremad laevad-praamid. Mingisugust kindlat plaani ma maha ei pidanud, kuid kummalisel kombel registreerusin….kuni järgmisel päeval oli selgemast selgem, miks kõik nii läks! No tõesti…iga asi juhtub kindla põhjusega! Nimelt tol päeval helises mu telefon ja oh üllatust. Andrew. Ma olin äärmiselt üllatunud. Teatas ta mulle, et tööd ta hetkel ei luba, kuid saan tema pool tasuta elada pluss toit pealekauba. Sellise võimaluse nimetuseks on wwoofing…Igas piirkonnas on farmid, kus pererahvas pakub ulualust, kui oled neile päevas kuni 4h abikäsi ja aitad kõiges vajalikus.

Olin tööotsimisega pea juba suhteliselt sassi ja halliks ajanud, ning ühtki head mõtet ei tärganud. Otsustasin veel ühe kõne teha….Vastuvõtjaks oli härra Andrew, kes võrreldes eelnevate toruhaarajatega, oli sõbralik ning ei visanud toru, kui oli oma vastuse teatanud. Sain ka temalt eitava sõna, kuid koheselt soovis saada mu kontakti, et kui miskit muutub, annab ta mulle teada. Tegu oli siis samuti kirsifarmiga, Blenheimi lähistel. Ei saanud ma küll midagi targemaks enesele, kuid millegipärast oli sees siiski rahumeelne tunne ja otsustasin selle kõne tõesti viimaseks jätta ning teadsin, et mingisugune ime kindlasti juhtub, kuna alati seal, kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem… Mõne hetke ma veel surfasin netis ja puht juhuslikult avanes mu ees kuulutus, kus autorendifirma vajab inimesi, kes transpordiks vajalikud autod ühest linnast teise ja seda täitsa tasuta. See teenus tundub päris kuulus.

See võib sisaldada lihtsaid aiatöid nagu marjade korjamine, rohimine jms või siis koristamine, nõude pesemine ja teised majapidamistööd. Sama võimalust plaanisin kasutada ka Austraalias, kuid seal ma nii kaugele ei jõudnud, kuid küllap tõesti iga asja jaoks on oma kindel aeg ja koht! Igaljuhul saades Andrew´lt äärmiselt positiivne uudis, jäin ma silmapilkselt mõtlema, et äkki ma peaks sellest võimalusest kinni haarama…Olin ju eile just leidnud endale transpordi võimaluse, läbimaks see 400 km mööda idarannikut. Lubasin mõne hetke asja üle siiski järele mõelda ning tagasi helistada. Kõne lõpetades, tekkis mul uus idee. Nimelt, kui mul on võimalus saada prii auto üheks päevaks, siis miks mitte kulutada enese poolt tiba extra raha ning rännata ringi mõni lisa päev, kuna see annaks suure eelise näha läbitud distantsi veidi sisutihedamalt ning pole vaja hiljem tõdeda, et oli küll ilus piirkond, kuid vaid läbi autoklaasi. Nii ma siis konsulteerides ideed Andrew´ga, jõudsime lahenduseni, et nad annavad mulle aega kuni nädalalõpuni. Kui ma selleks ajaks kohal pole, saab positsiooni keegi teine. Oma võimalust ei tahtnud ma aga käest lasta, seega rentisin auto kolmeks lisapäevaks. Üllatavalt soodsad pakkumised on siin. Sedaankerega, automaat ja suht uus mudel oli mul päevase tariifiga 25 dollarit. Seega kokku läks mul see neljapäevane reis maksma kuskil 210 dollarit, sisaldades renti, kindlustust ja üht lisa täispaaki. Kütus on siin muidugi kallis. Paagitäie eest maksin 58 dollarit ehk ligi 600 eeku. Aga samas pole mul ühtki kahetsust, kuna kõik need päevad olid fantastilised. Ööd veetsin tagaistmel, mis tagas mõnusad unetud tunnid, kuid parem see, kui maksta vähemalt 100 dollarit kolme öö eest. Sellise summat saab palju otstarbekamalt kasutada. Paraku oli mul ajaliselt tuli takkus, kuna kõik juhtus üleöö, mistõttu puudus mu pagasis telk. Vastasel juhul oleks saanud ööd veeta õhkmadratsil väljasirutatuna.

Päev oli siis 3. detsember, kui istusin rooli. Muidugi suutsin end piinlikku olukorda panna, sest pole ammuilma automaat roolis istunud ja ei suutnud D käiku sisse saada…hahaa…mis siis ikka, palusin abi ja nüüdsest usun, et on mällu salvestatud piduri alla vajutus. Esimese päeva siht oli jõuda Kaikoura´sse, mis on ookeaniäärne linnake, koos pikkade jalutuskäikude võimalustega ning kuuldu põhjal pidavat rannajoonel lesima karjades hülged. Tundus liiga ahvatlev, et jätta minemata.

Tundsin end autoroolis äärmiselt mugavalt. Sõitsin mööda maalilist teed, vasakut kätt mäed ja uhke rohelus ning paremat kätt suuremalt jaolt vaade ookeanile. Ilm oli muidugi suhteliselt nutune, sadas vihma, seega pikki peatusi ma selleks päevaks ei planeerinud. Kella kuue paiku olin jõudnud Kaikoura piirkonda, kus otsustasin rajalt kõrvale tõmmata ning pidada enesega nõu, kus öö veeta. Mootor peatus ühes kämpimispiirkonnas, kus peale paari minutilist pausi saabus karavanauto. Viisakalt tervitasime ja sai hakatud juttu ajama. Tõdedes neile, et mul puudub vähimgi aim, kuhu ööseks minna, pakkusid nad välja, et teeme koos sooja joogi ja eks siis näis. Lõppes kogu lugu sellega, et peale sooja mündikakaod pakuti mulle natuke kangemat kraami, mis langetas edasise otsuse meie eest. Joobes sõitmist me ei harrasta, seega jäime kõik sinna, kus oli tee meid kokku juhatanud. Istusime nende karavanis kuni poole ööni, kuulasin jutte kohalikust elust ja sain targemaks nii palju, et Uus Meremaal pidavat naistel tugevam õigus olema… Mu kostitajateks oli paarike, mees Uus Meremaalt ja naine Hiinast. Ja nii nad plaanisid läbida oma uhkes ise meisterdatus karavanis mitmed head kuud. Igaljuhul oli äärmiselt lahe värk neil, vanast autost ise ehitatud, kolmes seinas klaasid, seega tulgu taevast või pussnuge, ise sellepärast kartma ei pea. Ja kujutan ette, et eriline luksus on ööbida ranna lähistel, mil hommikul vaata päikesetõusu teki alt. Samas oli neil ka täiesti toimiv käimla ja dušš.

Esimene öö aga minul möödus siis unetult. Andsin küll endast parima, toppisin istmete vahele suure seljakoti jms, et saaks veidi enam sirgu lüüa, kuid suurt kasu sellest polnud. Kell 6, kui päike juba lõõmas, otsustasin, et mis siis ikka, hambapesu ja täiskäik edasi. Küllap imeilus ilm hoidis mind aktiivsena ning jõudes peale 15 minutilist sõitu Kaikoura rahvusparki, oli peast pühitud, et öö vahele jäi.

Parkisin auto, kus peale minu oli paar teist külalist. Ja tuleb tänada hoopis õnne, et nii varajane seal olin, kuna lõunaks oli plats rahvast täis, nii et otsi kohta kus sa saad…Võtsin oma fotoka näppu ja paljajalu jalutasin ookeani suunas. Ma olin sõna otseses mõttes hämmingus, see oli piltilus! Päikene kõrvetav, taamal endiselt lumised mäetipud ning jalge all kivipinnas, mida katab veetaimestik. Ei teagi, mis kõik seal kasvas, oli aga erinev kodumaisest mererohust J Võib ehk tunduda, et mis siis seal ikka nii hämmastama panevat saab olla, kuid kogu kupatus kokku oli super. Ja kõigele lisaks….ühel hetkel märkasin kivil päikese käes lesivat hiigelsuurt hüljest!!! WAU ! Mul ei ole sõnu kirljeldamaks seda hetke…Natuke ringi vaadates, märkasin, et hülgepoisid pikutavad kõikjal või sulpsavad vees. Veetsin pikalt aega, et saada häid võtteid ja kõik see oli seda väärt! Tagasiteel parklasse oli üks hüljestest end veepiirilt suhteliselt kaugele vedinud ja poseeris uhkusega. Oli teine uudishimulik ja hüppas  mulle äärmiselt lähedale, kuid hoidsin ise distantsi, kuna nad võivad olla oma käitumiselt ettearvamatud.

Kell oli liikunud mitme tunni võrra edasi ja tundus mõistlik teha kerge hommikueine, milleks sai eelmisel päeval ostetud makaronisalat. Kõht täis, tuiasin edasi mööda treppi, mis viis mind vaadetega aina kõrgemale. Kõik oli ahhetama panev! Edasi kulges matkarada ja mõtlesin, et teen kerge ülevaatliku jalutuskäigu, mis kokkuvõttes ulatus kolme tunniseks. Ikka paljajalu, ilma söögi ja joogita….Aga polnud isegi aega mõelda, et keha vajaks vahepeal kinnitust, kuna iga meeter edasi ja iga uus nurgatagune avas mu ees uued vapustavad vaated ookeanile ja mägedele. Taipasin ühel hetkel, et rada viib mind otsaga mitte tagasi alguspunkti, seega peale 2 tunnist matka seadsin sammud tagasi veepiirile, et saada vaheldust rohu sees kõndimisele. Kohtasin ka üht vanemat meesterahvast, kes oli sõnatu nähes mind paljajalu. Minu jaoks oli see aga niivõrd tavapärane ja mõnus. Vahel küll torkab miski tallaalust, kuid olen piisavalt karastanud ja mulle meeldib olla prii jalanõudest.

Teekond mööda ookeaniäärt oli igati väärt mõte, kuna silm nägi rohkem ja lähivõtetena. Esiteks on selles rahvuspargis hulgaliselt linde, kes punuvad pesa ja nii oli linnukisa kuulda kõikjal.Mõnes kohas oli suisa hirm nahas jalutada, kuna tunne oli, et kohekohe piiravad nad mu sisse ja ründavad, et kaitsta oma järglasi. Hoiatussilte võis kohata mitmel pool, kus oli keelatud edasi minek….Teiseks, fantastiliseks elamuseks said taaskord hülged, kes olid enda alla haaranud suure territooriumi. Olin küll varasemalt põgusalt kuulnud, et siin nad pesitsevad, kuid elusuuruses seda pilti näha…..Hetked, mis ei unune iial!!! Ma eeldan, et tollel päeval sai  mu mälukaart täis just nimelt hüljestest. Minu jaoks oli see parim osa päevast, kuna hülged on mu vaieldamatud lemmikud olnud juba maast madalast. Mäletan siiani, kuis Tallinna Loomaaias oli/on hülgetiik, kust ei suutnud ma kunagi lahkuda. Istusin kiviserval ja jälgisin nende eluolu!
Peale pikka jalutuskäiku imelises Kaikouras, olin tagasi autoroolis ja plaan oli ette võtta mägine teekond Hanmen Spring´i…See linnake, mis asub 160 km Kaikourast, on kuulus oma kuumavee basseinide tõttu, kuhu tulevad mitmed sajad inimesed igal päeval. Ümbruses on hulgaliselt võimalusi ka matkamiseks jalgsi või ratta seljas, seega igaüks peaks leidma oma. Usun, et läbides mitmepäevane matk looduses, on 40 kraadine bassein parim lõõgastus kehale ja vaimule, peale mida külasta mõnd kohalikku pubi ja meki kohalikku õllesorti. Justkui kõigele oleks mõeldud, justkui kõik oleks ideaalne. Sama tunne sai läbivaks ka teekonnal üles mäge. Vaated olid taaskord võrratud, kõik ümbritsev oli IDEAALNE. Iga kivi, puu, põõsas, tiik, lill, aasad, põllulapid, lehma-, lamba-, hobuse-, põdra-, kanakari……kõik oli justkui oma ideaalseimais kohas, täpselt nagu muinasjutt.. Absoluutselt iga käänaku taga avanes uus vaade, uus täiuslikkus…. Enam paremat kooslust ei anna loodusest otsida! Tihtilugu võis näha, kuis tervet mäenõlva kattis kollane aas, mis küll jah kõigest umbrohi ja nuhtlus talunikele, kuid vaatepildile lisab see palju palju vürtsi ja eksootikat.

Minu teekond Hanmen Spring´i kestis 2h, mis osutus väga meeleolukaks. Nimelt korjasin tee äärest peale noore hääletaja. Süda läks härdaks, kuna nägin mitmeid autosi lihtsalt möödumas, keegi ei peatunud. Olles aga ise olnud samas positsioonis, ei lasknud mu meel peatumata mööduda. Hääletajaks oli noor inglise poiss Louis, kes oli teel samasse punkti, töö eesmärgil kohalikus pubis. Kaks tundi möödus linnulennul, ajasime juttu oma erinevatest seiklustest ning see on parim viis teada saada, kuidas ja mida keegi teeb, kes elab samuti seljakotiränduri elu…Olles lõpuks päral paradiisis, tõmbasime hinge ja ohkasime tugevalt,kuna kogu teekond oli liigutav mõlema jaoks. Otsisime öömaja, mis peale lühikest uuringut osutus ideaalseimaks paigaks iial….Hanmerś Backpackers…Omanikuks Hollandist päris meesterahvas, elanud Uus Meremaal mitu head aastat. See paik oli uskumatu. Öö eest maksime tavapärase 27 dollarit, kuid lisaväärtused olid liig head, et olla tõsi. Selle summa eest oli prii pesu pesemine, prii kohvi- tee- puuviljad – piim ja sügavkülmatäis eri sorti jäätist. Pikema kohaloleku korral on ka prii wifi. Ja tegu pole tavapärase hosteliga. See oli pigem kui kodu, kus pikemal viibimisel õpid teisi suurepäraselt tundma, ning elad kui pereelu. Mis sest, et minul oli aega ainult üheks ööks, sai tunne siiski võimalikuks. Tekkis suisa mõte, et ühel päeval oleks päris tore ise midagi säärast omada ja pakkuda inimestele sooja, lahked, sõbralikku pinda….avada võiks oma galerii ning pikemas perspektiivis võiks teenusena hakata osutama mosaiikkunsti….

Olles sisse elanud hostelisse, läksime Louisega nö linna peale laiama. Maandusime lõpuks pubis, kus 6 dollari eest saime hiigelsuure õlletoobi. Ausalt öeldes endale siiani tundub naljaks, et mina ja joon õlu? Kodus olles ei suutnud seda kraami pea suu sissegi võtta. Aga näe, kus elu teeb omad korrektuurid. Paar tunnikest oli taas edasi tiksunud, Louis läks oma esimesi kopikaid teenima ja mina kuuma vette mõnulema. No oli ikka mõnus küll. Kokku oli 12 eri basseini ja kõigis erinev veetemperatuur erinevate mineraalidega. Olin enesele broneerinud ka SAUNA. Ma lihtsalt pidin sinna minema, sest 15 kuud pole seda luksust tunda saanud. Ja on aeg koorida kehalt maha kõik liigne, mis kuum päikene on külge kleepinud. Natuke naljakas oli sauna minna, kuna tegu pole ühissaunaga, vaid kõik, kes broneerivad, saavad privaatruumi. Seega ma viskasin leili ainult iseendale. Temperatuur näitas 80, mis minu mäletamist mööda peaks alustuseks piisav olema, kuid siin ei saanud nahkagi märjaks….Pidin kapaga rohkelt vett peale viskama, et kraad veidigi tõuseks. Saunamõnusi saab nautida erineva ajalimiidiga. Minule tundus mõistlik pool tundi. Kauem, üksi leili visates, oleks ikka suht igav hakanud. Ja polnud võimalust, et käid vahepeal väljas juttu ajamas ning mõnusat jooki rüüpamas…See tõeline, kodumaine saunatunne, jäi olemata, kuid minek oli siiski väärtus omaette. Kuna ma saabusin vee- ja saunamaailma suhteliselt hilisel tunnil, siis üle kahe tunni kokku ma olla ei soovinud, kuna päike oli loojumas ning mõte oli õhtul veel kuhugi istuma minna. Kokku oma iluprotseduuride eest maksin 24 dollarit. Ilma saunata oleks hind olnud 14 dollarit ja selle raha eest võid naha eest hoolt kanda terve päeva, seega on väga mõistlik hind. Peale kosutavat dushi oli mu keha pehme kui beebipepu. Vaieldamatult hea sihtpunkt mu neljapäevasel autotripil….

5. detsembri hommikul avasin silmad kell 7 hommikul, pakkisin oma kola kokku, nautisin hommikusööki ja võtsin viimased kausitäied jäätist, mis oli suussulav. Tolle päeva õhtuks tahtsin jõuda Blenheimi, kus ootas mind Andrew. Poole päeva peal helistasin talle ning uurisin, kas on ok, kui tagastan auto järgneval hommikul ja siis koheselt tagasi nende pool. Minu plaaniga oldi päri, seega tõdesin, et mul veidi extra aega ringi vaatamiseks. Olles tagasi idarannikul, möödus kogu mu teekond piki ookeani äärt, mis loomulikult avas võrratud vaated. Poolel teel Kaikourast Blenheimi oli nelja kilomeetrine lõik, kus kividel lesisid taaskord karjade viisi hülged, suured ja väikesed, noored ja vanad. Absoluutselt ahhetama panev pilt. Veetsin oma sõpru uudistades kokku ligi 1,5h.
Seoses hüljestega juhtus mõningased päevad hiljem äärmiselt kurb lugu. Nimelt, eeldatavasti kalamehed, tapsid püssipaugust üle 20 hüljepoja. Lesisid teised surnult kividel. Ma ei taha teadagi, kui võigas ja õnnetu see pilt olla võis….Loodan siiralt, et tapatöö tegijad saavad oma õiglase karistuse. Ma küll ei kujuta ette, milline see peaks välja nägema, sest sellisele teole pole lihtsalt vähimatki õigustust. Kuidas küll tõuseb su käsi tegemaks midagi nii traagilist ja südametut?

6. detsembri hommikul veeretasin oma neljarattalise Pictonisse, mis on sadamalinn ning ühenduslüli põhja- ja lõuna saare vahel. Siit avanevad kaunid vaated Marlborough Sounds´ile, kus on super kajakiga ringi vaadata kasvõi mitmeid päevi. Mul muidugi ol korral polnud aega midagi. Ootasin tund aega rendifirma ukse taga, kuna panin ise puusse. Kell 9 sain lõpuks auto tagastada ja samal ajal lahenes mure, kuidas tagasi Blenheimi saada. Nimelt olid samal ajal platsis kaks naisterahvast, Rootsi ja Ühendriigid. Kuna sellest linnast palju väljasõidu võimalusi pole, uurisin, mis suunas nad liiguvad. Selgudes, et teekond sama, mis mul, palusin end küüti võtta. Kerge 30 min autosõitu ja olin saabunud Springs Creeki, kus pidin kokku saama Melissaga, kes mu woofimispaiga perenaine. Helistades selgus, et tal läheb veel tunnike aega enne, kui mu peale saab võtta. Läksin siis üle tee asuvasse backpackers´isse, et kasutada internetti. Ilm oli ilus päikeseline….

Peale tunnikest kohtusin Melissaga, kes sõidutas mind uude koju, nimeks The Pot Shed! Rahvas oli tööl, seega sain rahulikult sisse elada. Tegu koduse majapidamisega, kus elavad pereisa Andrew, kes pärit Inglismaalt ja abielus Melissaga. Neil on kaks poega, kuuene Kaiden ja aasta ja suts peale Tylen. Põhitegevus on neil kerberate kasvatus. Tagahoovis suur kasvuhoone, kus õitsevad kõik võimalikku värvitooni lilled, see on luksuslik vaatepilt. Samal ajal peavad nad poodi, kus müüvad keraamilisi vaase ja suuri anumaid ning marjahooajal müütavad ka vaarikaid, põldmarju ja kirsse.

Oma käed „mustaks“ sain ma teha juba esimesel päeval, korjates hunniku vaarikaid ning tänutäheks sain suured kotitäied toitu, mis oli ka siis nö osa kaubast. Woofimise plaan oli senikauaks, kui tekib mõni vaba tööots. Kokku andsin pereäris endast kolm päeva, igal päeval töötades 4 tundi, peale mida kogu aeg iseendale.  Kolmandal päeval, peale lõunat, tuli Andrew minu juurde ja teatas, et tööots kirsimaailmas on vabanenud. Nad ei tahtnud mind kuidagi ära lasta, kuna olid enam kui rahul mu aktiivsuse ja tubli tööga. Nautisin isegi, kuid raha vajas teenimist, seega istusin ratta selga, kohustuslik kiiver peas ja minek. Esimese päeva kohta puudus igasugune ülevaade, kas olin nigel, keskklassi või top korjajate hulgas. Teisel päeval sai pilt selgemaks, kuna terve pika päeva peale sain kastidesse kokku 200,2 kg hiigelsuuri kirsse. Raha, võrreldes Austraaliaga, on suhteliselt madal, kuid tolle päeva eest sain tänuväärse tasu, 200 dollarit. Pidasin toda päeva siiski veel algaja õnneks, kuid jätkates samas vaimus ka järgnevail päevil, sain kiitvate sõnade osaliseks. Minust oli saanud parim kirsikorjaja ning see lisas mulle ainult innustust juurde. Tegelikult pole selles töös miskit keerulist, pead end ainult vaimselt õigele lainele saama, et 8-9 h puude vahel redelil ukerdades päev mööda saata. Mulle oli see kui hasartmäng. Iga päev võtsin kellegi nö sihiks ning püüdsin alati oma kastid kiiremini täis saada. Kusjuures see toimis hiiglama hästi.

Lisaks korjamisele tuli meil ka aeg ajalt kirsse sorteerida, mis on siiani olnud küll üksluisemaid ja igavamaid tööotsi.Lihtsalt seisa 9 h lindi taga, ühest otsast lastakse kirsid peale ja nobedate näppude voor alaku. Üks haaval sorteerisime kõik marjad, jagades nad esimeseks ja teiseks klassiks. Peale paari tundi hakkas pea täitsa ringi käima ning tunne oli, et lint hakkas jooksma vastassuunas ning tasakaal tundus kaduvat. Ainuke elupäästja selle ameti puhul oli mp3 mängija.

Kokku töötasin ma 10 päeva, kuna hooaeg sai lihtsal otsa. Selle aja eest teenisin ma 1400 dollarit, millega jäin väga rahule, tasus pingutamist! Viimasel päeval organiseeriti kogu pundile kerge grill koos õlle ja muusikaga…

JÕULUD JA AASTAVAHETUS

Puudusid suuremad plaanid, mida pühade ajal ette võtta. Eelmise aasta kogemuse põhjal ei ole need tähtpäevad nii või teisiti väga tähendusrikkad, sest soojas kliimas ei ole ainsatki jõulutunnet vms. Nii ma hängisin koos teistega edasi Pot Shedis, aeg ajalt pakkus Andrew taas marjakorjamist, millega teenisin enesele tasuta öid. Super lux.

 

Ei kulunudki palju aega, kui oli käes 24.12….Koos nelja sakslasega jõudsime ühele nõule, et pakiks õige paar kolm asja ja läheks Marlborough Sound regiooni, kämbiks ja naudiks ilusat loodust. Mõeldud – tehtud. Kahe karavanautoga asusime teele, mis kestis paari tunni jagu. 8 ajal õhtul olime jõudnud oma sihtpunkti, mis oli kena ookeani äärne plats. Tuul aga oli tohutu ja külm, seega väljas istumine ei tundunud suurem luksus. Ise pugesin magamiskoti sisse juba 11 ajal. Telki mul tollel hetkel veel polnud, seega öö tuli mööda saata esiistmel, mis osutus suhteliselt nukraks. Ei saanud õiget asendit sisse, mis iganes pidi ma end ka ei keeranud. Peale südaööd kolisin oma asjadega õue, auto kõrvale, kuid kuu kiirgas liig eredalt, tuul ulus ning iga väiksemgi krõps pani mind pead tõstma. Seega ei möödunud palju, kui olin tagasi esiistmel, oodates hommikut… Lõpuks ta saabus, koos ilusa ilmaga. Veetsime terve hommikupooliku samas piirkonnas, matkasime veidi mööda rannikuäärset rada ning harjutasime sillalt vettehüppeid. Vesi oli jää külm ja hullemgi veel, kuid vähemalt sai märk maha jäetud J Peale lõunat seadsime sammud tagasi kodu suunas. Koos küpsetasime ülimaitsva lambaprae ahjukartuli jms´ga. Oli kui suussulav. Järgnevatel päevadel lõõmas päike tugevalt ja nii mõnus oli lesida murul ning teha mitte midagi! Aeg liikus aina uue aasta suunas ja taaskord puudusid kõigil konreetsed plaanid. Peas mõlkus nii mõndagi, kuid kuidagi ei jõudnud millegagi sihikule. Osa hosteli rahvast oli oma teed läinud, kuid asendusliikmed olid kiired tulema.
Kokku oli meid 5, mina, Simon ja Fruzsina Saksamaalt, Michael Inglismaalt ja Damon Tšehhist. Esialgu tundus, et istume kõik koos Pot Shed´is, kuid mõtte jõul oli ühel hetkel meil istumise all Andrew vana karavan, millele kallasime veidi kütust peale ning ühisel nõul seadsime sammud sadamalinna Pictonisse. Mina oli juhipositsioonis, kuna kel polnud lubasi ja kes polnud vasakpoolse liiklusega varem kokku puutunud. Teekond oli lõbus ja meeleolukas. Autole parkimiskoha leidsime tasuta parklas, kus tegime ka esimesed kerged joogid, sest backpackerina on alati soodsam enne natuke lõbutseda ja siis ülejäänu mölluga liituda. Tunnike enne südaööd jalutasime linna peal, mis oli rahvast täis, kuid õiget kohta maha istumiseks me ei leidnud. 00.00 ´ks ajastasime end vee äärde, kus toimus võimas ilutulestik ja heade soovide jagamine aastaks 2011.zuidagi teistmoodi tunne küll oli, et aastanumber muutus, kuid siiski suhteliselt lahja. Peale paugutamist mõtlesime veel pidutseda, kuid üllataval kombel hakkas autode rivi linnast välja voorima ning peale tunnikest oli Picton justkui välja surnud. Seega egas midagi, läksime isegi unele. Olime selleks karavani põrandale ladunud kuhjaga tekke ja patju. Uni oli sügav kuni hommikutundideni. Ise olin esimene ärkaja ning läksin kergele jalutuskäigule.
Mõnus värske õhk, kergelt karge….Ja tõdemus, et tõesti on käes 2011. Mõne tunni möödudes ajasid ka teised end maast lahti ning suundusime tagasi Pot Shed´i. Seal ootas meid tollel õhtul ees miskit huvitavat. Nimelt oli Andrew ise veini kokku keeranud ning vajas ta abiväge, et jook pudelitesse saada, punnid ja kleepsud ka peale. See kõik aga tähendas veini mekkimist iga natukese aja tagant. Kõik üleliigne pudelist läks klaasi, mis tuli meil ära juua. Koduvein on aga ikkagi koduvein, mäletan väga hästi vanaisa klaasmulksutist tekkinud kummalist kanget jooki. Nii ei möödunudki palju, kui ükshaaval hakkasime ära vajuma. Kes ei suutnud enam kahel jalal püsida ja kes ei suutnud jooki sees hoida. Olin isegi suhteliselt läbi peale mitmetunnilist veinimaailma tutvust. Uni tollel ööl oli parimatest parim. Hommikul oli küll kerge hirm pead tõsta, kuid üllatuseks olin oma parimas vormis, võrreldes mõne teise isikuga, kel oli päev totaalselt hukas.

Niiviis, ilma tööta, oli möödunud ligi paar nädalat ja tunne sees teatas, et peaks kuhugi edasi liikuma. Just siis aga, jutu käigus Andrew´ga, selgus, et esmaspäevast oleksin ma oodatud veiniistanduses. See plaan hakkas mulle täitsa meeldima, ainult et 5 päeva oleks vaja kuskil aega veeta….Veidi pead ragistades oli plaan paigas ning sõprade soovitusel asusin kesknädalal teele Nelson Lakes Rahvusparki. Sellest sai ka mu esimene pikem matk koos 15-16 kg kotiga seljas. Oli suur väljakutse ja ärevus mu vaimule!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga