Hüvasti mu Coimbra! 1

Adeus o meu Coimbra!!!! Kooliga olin saanud kõik ühele poole.. Juuni keskpaik... inimesed hakkavad vaikselt lahkuma.. Igapäev läheb keegi... vahel tead ainult nime, teinekord läheb sõber. Lahkumistega kaasneb ka palju väljaskäimist, niisai nii mõnigi juunikuu õhtu külastatud Coimbra erinevaid peopaiku, kus ammu käidud poldud! Palju toredat aega sai veedetud. Mängisime bowlingut, noolemängu, laulsime karaoket, tantsisime, vaatasime jalgpalli (jalgpallist ja world cupist lähemalt hilejm) ning mulejtasime niisama.. nii möödus enamus jaolt juunikuu teine pool...

Mida lähemale juuni lõpp jõudis, seda rohkem inimesi minema läks.. ja seda lähemale jõudis iseenda lahkumine Coimbrast. See tähendas jällegi omakorda pakkimist ja asjade organiseerimist, paberite ajamist ülikoolis, koristamist ja taaskord ümberpakkimist.

Ära sai käidud lõpuks ka Coimbra omaenda river beach´is – Coimbra lähedal asuvas Mondego jõe kaldal olevas rannas, mis kujutas endast väga armsat väikest randa, kohviku ja muu meelelahutusega. Ilm oli minu jaoks aga liiiga kuum, et lihtsalt päikse käes lamada, niisiis veetsin ma enamus aja varjus…
Kohale saabumine sinna randa oli aga jälle üsna meeldiv, kuna pidime läbi sõitma väiksest mäest, mis tähendas käänulisi kurvilisi teid, nagu enne, kui trippisin emaga – huh! Kohale jõudsime ja ellu jäime… tagasiminek oli juba palju parem.

Niiviisi aega viites jõudiski kätte aga juuli. 29. juuni vastu 30. ma väga ei maganud kuna oli Franziska viimane õhtu ning 30 vastu esimest, ei leidnud ma lihtsalt põhjust magama minekuks… kuna mu buss väljus 7:30…

Nii sai põhiliselt 2 ööd järjest üleval oldud.. taaskord pakitud viimased asjad, koristatud oma pool meie väiksest armsast valgest toast – Üldse polnud lõbus ega tore!. Viie kuugamuutuvad ka valgeimad seinad omaks ning kalliks.
Juuni viimasel päeval ajasin veel viimased asjad ühikaga korda sain tagasi garantii raha jne..

1. Juuli varahommik – panen võtmed ühika ees asuvasse postkasti, ja nii lihtsalt polegi see justkui enam minu kodu… Kurb on! Kaasas kõik mu asjad, Maya ja Marcelo – lähme bussijaama… Kõigil on kurb.. sest tegelikult on ka Maya viimane päev, tema läheb lihtsalt veidi hiljem… Kellelegi ei meeldi öelda head aega.. ja mina lähen üksi. Palju juttu ei ole, kallistusesd ja vaiksed nuuksed. Head aega Coimbra! Head aega Maya! Erasmus on justkui läbi…

Ei ma ei lähe veel koju! Järgmine peatus Lagos!

1 KOMMENTAAR

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    mnjaa, eks iga hea asi saa ükskord otsa…aga kogemusi ja mälestusi kui palju 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga