Horvaatia, Dalmaatsia – juuli 2014

Kuidas see nüüd päris täpselt oli, et reisisihiks sai valitud seekord Horvaatia, ma enam päris hästi ei mäletagi. Arvatavasti oli selles süüdi reklaam, kus anti teada, et Estonian Air avab otseliini Splitti. Päris kindlasti oli mõjutajaks see, et Horvaatias on koos kaks minu suurt armastust - meri ja mäed. Nüüdseks on aga reis seljataga ja rahuldusega võib öelda - oli tore, tahaks veel...

See reisikiri võiks kanda veel ühte minu poolt päris palju kasutatavat märksõna – reisimine lastega. Nagu meil juba suviti tavaks, reisivad meiega koos lapselapsed, kes nüüdseks on juba kaheksased. Reisimist alustasime nendega, kui üks oli napilt kolm saanud ja teisel oli jäänud kolmese sünnipäevani veel terve kvartal elada 🙂

Aga siis algusest…

Mingil ajahetkel oli mu FB seinal teade, et Estonian Air alustab mais 2014 otselende Splitti ja juures ka mingid näidispakkumised, vist. Võtsin siis oma reisikorraldajaga ühendust ja saatsin päringu lennupiletite ja majutuse kohta. Ise hakkasin uurima autorendi võimalusi, sest olime seekord otsustanud omal käel ringi vaadata ja kulutada peatuspaikades just niipalju aega, kui endal huvi ja tuju on. Kõik planeerimine sujus muidu hästi, vaid Estonian Air muutis juba peale meie broneeringu tegemist lennuplaani ja nii tuli ümber teha nii majutuse kui autorendi ajad, aga ka see ei olnud probleem ja nii jõudis see kauaoodatud päev, kui peaaegu kõik oli reisiks valmis.

1.päev

Kuna väljalennu aeg Tallinast oli 6.40, siis tuli meil eelmisel õhtul linnas end sisse seada, sest juba kella nelja ajal öösel ärgata tundus piisavalt ekstreem, rääkimata, et oleks veel pidanud enne lendu ligi 70km linna sõitma ja siis autole koha leidma ja lennujaama ka jõudma… Aga kell neli ärgata ei olnud kellelegi mingi ületamatu probleem. Kõik sujus ja kohaliku kella järgi kell üheksa hommikul olime juba Spliti lennujaamas ja otsisime oma autorendi lauda (Horvaatiaga on meil üks tund vahet, nii, et Eesti kell oli selleks ajaks kümme). Kui enne olime tuttavatelt kuulnud, et ilmad on ilusad ja kuuma 30 ja + kraadi, siis meid võttis Split vastu korraliku äikese ja sellega kaasneva vihmaga. Vot sulle, Dobrodošli! Auto kättesaamisega läks oma pool tunnikest või rohkem. Kuna auto rentimine peale lennuplaani muutust jäi täielikult minu õlule, siis võtsin riski ja broneerisin võimalikult soodsa hinnaga auto, mis oli siis juba sutsuke kallim, kui esimest korda broneeritud veidi kobedam auto. Mees ei olnud muidugi minu tarkusega rahul ja veel autot oodateski kuulasin, et näis nüüd, mis “karbike” meile antakse. “Karbikese” asemel saime aga väga vähe sõitnud ja väga korraliku Hyundai I 30-ne (mulle ei ütle see nimi küll mitte midagi), kus oli ruumi nii, et jäi veel ülegi 🙂

 

 

Kui auto käes, siis järgmiseks ülesandeks oli majutuskoht üles leida. See ei olnudki nii keeruline, kui me arvasime ja hommikust sõime juba oma Horvaatia-kodus (panen siia ka ühe lingi, kus seda kodu ja selle lähinaabruses olevaid  objekte näha saab – http://www.booking.com/hotel/hr/apartment-klis-kneza-trpimira.en-gb.html?aid=329046;label=homepage;sid=0d4bd670128f6f83dd423c4d4ddbed4e;dcid=4 . Huvilistele võin jagada ka peremehe meiliaadressi ja telefoni). Hommikusöök söödud, küsisid lapsed, kas nüüd on magamamineku aeg? Öine tõusmine ja lend olid nende ajataju nii sassi ajanud 😀 Muidugi nad rõõmustasid, kui kuulsid, et nüüd läheme hoopis lähiümbrust uudistama.

Siia ka pilt, kus vaade Spliti linnale meie kodust Klisist, Kneza Trpimirast.

 

Seni, kuni oma Horvaatia-koduga tutvusime ja sõime, oli vihm ka järele jäänud, kuid ilm oli endiselt hall. Nii otsustasime sõita avastusretkele ülespoole, mägedesse. Küll jõuame sinna mere äärde ka. Majutuskoha kohta netist infot otsides leidsin, et Klisis on mingi kindlus. Otsustasime siis seda uurima minna.  Siia ütlen juba ette ka seda, et kogu see piirkond Horvaatiast, kus meie olime, on vaatamisväärsusi täis. Küllap on neid mujal ka, aga me ei jõudnud oma Dalmaatsia piirkondagi selle nädalaga läbi uurida. Aga Klisi kindluses andis turnida, sest oli palju erinevaid tasapindu. Sekka sai meid vahepeal kätte ka äike, mis silmnähtava kiirusega mere poolt meie poole, mägedesse tüüris.

 

Klisist jätkasime edasi, mägedesse, võttes suunaks Sinj linna. Täiesti lihtsalt, kaardi järgi (no hea küll – GPS oli ka 🙂 ), ilma mingi kindla sihita.

Sinjis avastasime enda jaoks hea uudise – kuna oli pühapäev, siis oli kogu linnas parkimine tasuta. Täiesti juhuslikult leidsime turismiinfopunkti, kus noored tundsid selgelt rõõmu selle üle, et said meile oma linna tutvustada ja vaatamisväärsuste marsruuti välja pakkuda. Sinj on selle poolest tähelepanuväärne linn, et siin toimub igal aastal augustikuu esimesel nädalavahetusel “Sinjska alka” ehk siis suured pidustused, mis sisuliselt imiteerivad rüütlite turniiri ja on meenutus Ottomanide valitsusajast. Promeneerisime meiegi turniiri väljakul, aga Sinj tipphetk oli kõrgele mäele ronimine, mis oli olnud palverännaku tee.  Päike oli vahepeal välja tulnud ja saime tunda sooja, mille järele ju siia olimegi tulnud. Mäkkeronimist see muidugi lihtsamaks ei teinud, aga üks palverännak ei peagi lihtne olema.

Peale seda ronimist ja linna uudistamist leidsime, et aeg on hakata õhtusöögiks tagasi majutuspaika liikuma. Aga et ikka rohkem näeks, valisime tagasisõiduks teise tee ja tõesti – nägime toredaid külakesi ja saime sõita kiira-kääralistel teedel. Horvaatias lõppes viimane sõda umbes kakskümmend aastat tagasi. Nad on väga ilusti kõik korda teinud ja sõjast ei tasu rääkida. Siiski nägime pikematel sõitudel ka mõnda sõjakoledustes purustatud ja nii jäänud maja. See siin oli üks, Sinj linna lähedal.
Suuremjagu meie söömistest reisil oli planeeritud koduseks, nii ka siis esimesl õhtul, kui arvasime, et öine tõusmine on meid nii ära kurnanud, et tõenäoliselt vajume peale õhtusööki kohe voodisse. Tegelikkkus oli hoopiski see, et peale õhtusööki ei raatsinud veel kuidagi paigale jääda ja nii hakkasime interneti abiga otsima, mida saaks veel õhtul Splitis teha.
Kuna me oleme suured kalade ja veealuse elu fännid, siis leidnud reklaami Splitis oleva akvaariumimaailma kohta, mis oli ka sobivalt kella kümneni õhtul avatud ja pidi asuma saarekesel, siis otsustasime kohe seda külastada (http://www.aquariumsplit.com/en/). Paraku ei taha ma seda akvaariumi küll ühelegi külastajale soovitada. Meie näod venisid pettumusest pikaks, kui olime teinud ringi nn. akvaariumile peale ja küsisime teineteiselt: Kas see oligi nüüd kõik? Võib-olla oleme ära hellitatud varasemalt külastatud akvaariumidega, aga see siin küll ei kannatanud kriitikat. Kõike oli vähe ja kahjuks olid ka kalad paljudes akvaariumides üsna kehvas seisus. Ise akvaariumiomanikuna tean, et surnud, surevad ja haiged kalad tuleb kohe akvaariumist eemaldada, siin aga hulpis haimaimude akvaariumis surnud ja lagunenud kalapoeg ning oli näha, et veel paar tükki on kohe sama teed minemas. Suured ja uhked diskused vajavad enda ümber väga palju vett (sellepärast mul neid kodus ei olegi, et ei saa neile sobiva suurusega akvaariumi lubada), siin aga olid need kalakesed hunnikus ja nende hulgas oli mitu päris viletsas seisus kala. Kaheksajalg oli ka nagu mingi “hunnik” akvaariumi nurgas. Lõppkokkuvõtteks jäi mulje, et keegi oli oma maja alumisele korrusele loonud mingi akvaariumit järele aimava asja. Sellest käigust jäi paha maitse suhu, aga ettetõttavalt võin lisada, et õnneks oli see Horvaatia reisil ainus halva maiguga asi.
Õnneks oli akvaariumist välja tulles imeilus õhtu ja suurepärased vaated merele, mägedele ning avastamist väärivad kitsukesed tänavad.
2.päev
Mingil hetkel oli tekkinud minu peas plaan võtta üsna reisi alguses ette kõige pikem plaanitav retk ehk siis sõit Dubrovnikusse. Rääkisin hommikul oma plaanist ja sain sellele heakskiidu. Nii alustasime siis oma teed, mis vahemaalt võrdub umbes Tallinna ja Tartu vahega. Aga Dubrovnikusse tuleb sõita mööda mägiteid, kus keskmine kiirus on 70km/h ja teed on ju sinkavonkalised. Nii võttis see sõit meil aega umbes viis tundi, aga oli täiega seda väärt, et näha suurepäraseid vaateid ja osta kohalikelt tee ääres suurepäraseid maitseelamuste pakkujaid.
Ja siis lõpuks peale viit tundi sõitu ja ummikutes istumist ja mootorratta ning rolleri avarii nägemist kitsal mägiteel ja siis veel parkimiskoha otsimist olime lõpuks kohal. Dubrovnik oli juba enne sõja puhkemist ja on siiani üks Horvaatia tähtsamaid turismisihte. Dubrovniku müürid ja vallid, mida mööda ka meie otsustasime ringi teha, on 1940 m pikad ja kohati isegi 25 m kõrged ning 6 m laiad.
Vaated linnamüürilt:
Kõige kõrgemas punktis linnamüüril:
Peale kogu linnamüüri läbi käimist kolasime veel vanalinnas ja sadamas ning sõime ühes toredas söögikohas. Nagu ikka lõunamaal, läks ka Horvaatias pimedaks varem kui meil. Tagasi sõita otsustasime mööda kiirteed, sest pimedas näha nagunii poleks midagi olnud. Tagasitee võttis aega kolm tundi, sest esimesed sada kilomeetrit tuli siiski sõita mööda mägiteid.
3.päev:
Kuna öösel olime päris hilja tagasi jõudnud, siis võtsime hommikut rahulikult ja ei kiirustanud kedagi tagant. Plaani pidasime Spliti linnaga tutvumiseks.
Igal hommikul alustasime teed oma maja juurest, mis ühelt poolt oli maa all, teiselt poolt, sealhulgas meie akendest, avanes suurepärane vaade merele ja Spliti linnale.
Spliti linnal on samuti pikaaegne ajalugu ja palju-palju vaatamisväärsusi. Tuntuim neist Diocletianuse palee, mille kellatorni ja maa-alust kabelit ka uurimas käisime. Aga veel enne põikasime läbi mere äärest, sest ujuma ei olnud lapsed ju veel üldse saanud. Kuigi ilm oli endiselt vahelduva pilvisusega, ei heidutanud see üldse, sest oli väga-väga soe. Ma ise ei ole suur higistaja, aga kogu see aeg oli niiske kiht naha peal. Mere ääres nägime ringi sebimas tillukesi krabikesi
Tüdrukud said ujutud ja muidugi jäi neile sellest liigagi väheks. Aga minul oli vaja kultuuri näha ja nii seadsime sammud kesklinna.
Diocletianus oli Rooma imperaator, kes lasi endale Spliti linna palee ehitada, Tegelikult on selle ehitise kohta palee väga vähe öeldud, sest see moodustab terve linnakese paljude ehitiste ja vahvate, kitsaste tänavatega. Kellatorn on külastajatele avatud ja sinna saab ronida kelladest kõrgemalegi. Torni ronides on silt, mis teatab, et üles minek on omal vastutusel.
Aga seal oli ka neid, kes võtsid seda vastutust väga vabalt ja ronisid torni välisele piirdele jalgu kõlgutama!
 Kui olime roninud torni ja jälle sealt alla, uurinud maa-alust hauakambrit, jalutanud mööda kitsukesi tänavaid ning vaadanud ka turistidele mõeldud kaubandust, siis tekis tahtmine mere äärsele promenaadile minna. Seda enam, et ilm oli ju päikeseliseks ja tulikuumaks muutunud. Rannapromenaadilt leidsime, nii nagu see ikka rannapromenaadidel tundub olevat, erinevate trip´ide müügimehed. Kuna me ise olime kord varem Egiptuses päris allveelaevaga käinud vee alust elu uudistamas, siis andsime järele ka laste soovile teha seda pool-allveelaevaga. Pool siis sellepärast, et merepõhja näeb läbi illuminaatorite, aga laev jääb ülemise osaga ikka vee peale.
Kuna see atraktsioon on nüüd ära proovitud, siis on sellega kõik. Teine kord enam ei läheks. Arvatavasti ei oleks me ilma lasteta seda laevasõitu üldse ette võtnudki. Peale natukest mõtlemist ja arupidamist otsustasime ka järgneva päeva merel veeta – nimelt minna Sinise Laguuni meresõidule.
Kuna hommikuks oli plaan paigas, siis ei hakanud õhtut väga pikaks venitama. Seni, kuni mina süüa tegin ja pärast koristasin, olid lapsed osanud end naabritega kuidagi tuttavaks teha ja tulid tähtsate nägudega teatama, et nemad said naabermajas elavalt tädilt kooki 😀
4.päev:
Äratus kell seitse, sest retkelaev ju ei oota. Ilm oli superilus ja soe.
See punase pluusiga poiss oli suutnud meid eelmisel õhtul veenda, et retk saab olema suurepärane. Ise ta reisile kaasa ei tulnudki, jäi hoopis uusi kliente püüdma. Reisiprogramm iseenesest nägi ette, et kõigepelt umbes tund-poolteist sõitu kuni Blue Lagoon´ini, siis kolm tundi päikesevõttu, snorkeldamist või mida keegi just paremaks peab teha. Seejärel lõuna ja siis Šolta saare külastus. Lõpuks veel umbes tund kojusõiduks ja umbes kell viis-pool kuus peaksime olema maa peal tagasi.
Vesi oli ülimõnus ja kolm tundi oli just hea aeg, et mitu korda jõuda vees käia ja ka üks pikem tuur kaldale teha. Kuigi olin juba ka tüdrukutele jõudnud kummisussid osta, oskas Tiptu ikkagi omale varbasse merisiiliku okka munsterdada. Õnneks sai ta selle ise laeva tagasi jõudes kätte ja midagi hullemat väikesest torkest ei juhtunud.
Lõunasöögiks pakuti valikus kana või kala. Kuna kala koha pealt ei saanud kindel olla, mida just pakutakse, siis julgesime võtta vaid ühe kala, mis osutus veaks. Kala oli super.
Peale lõunasööki võttis paadike suuna Maslinica nimelisse sadamakesse Šolta saarel, mis on 52 km2 suurune. Roomlaste ajal oli saarel põhirõhk põllumajandusel, kuid see oli neile ka puhkuse veetmise koht. Vahepeal jäeti saar peaaegu maha ja elanikud kolisid Splitti. Tänapäeval on paljudel Spliti elanikel saarel suvilad. Kuna aega ei olnud väga palju, siis saime uudistada vaid sadama lähedal asuvaid paiku. Pealegi ähvardas meid taas kord äike, mis seekord läks üle vaid mõne piisaga.
Kui aga äike kord ähvardab, siis peab ta lõpuks ju ka oma võimu näitama. Nii saime tagasisõidul korraliku vihma kaela. See oli ülivahva piiskade mäng, kui rasked veepiisad merepinnalt tagasi põrkusid. Lastel aga tänu vihmale vedas (või oli see lõunast alles jäänud vein), sest kapten kutsus nad kõik oma ruumi – peale meie tüdrukute oli veel kaks poissi – pistis igale lapsele kokakoola purgi pihku ja lubas kõigil kordamööda roolida. Siis kutsuti ka lastega kaasas olnud täiskasvanud kapteni juurde, et igaüks saaks oma järeltulijat jäädvustada.
Nii see päevake merel end siis õhtupoole veeretas. Kella kuueks umbes olime sadamas, tunnike jalutasime veel vanalinnas ja siis seadsime end koju õhtule.
Küsimust ennetades ütlen siin, et päev merel maksis eurodesse arvestades umbes 35€ täiskasvanule, lapsed olid poole hinnaga. Ja veel… Kuigi paljudes kohtades on öeldud, et Horvaatias saab suurepäraselt hakkama euroga, siis mina seda väidet ei kinnitaks. Enamasti tahavad kõik müüjad, nii reismüüjad kui suveniirimüüjad, ikka kunasid. Üksikud on nõus vastu võtma eurosid, pigem nad eeldavad, et lähed ja vahetad või võtad raha automaadist.
5.päev:
Huvitaval kombel olid kõik eelmisest merepäevast nii väsinud, et poole kümne paiku pidin demonstratiivselt kolistama hakkama ja andma märku, et reisile ei ole magama tuldud. Oli esimene hommik, mil juba varasest tunnist oli lämmatav ja umbne. Meil oli sel päeval võetud plaani külastada üsna meie lähedal asuvaid, Rooma ajast jäänud Salona linna varemeid, mis oli I saj. pKr kõige rahvarohkem ja rikkam linn Aadria mere ranniku keskosas.
Kuna oli nii kuum ja peakatted me muidugi olime unustanud võtta, siis tegid tüdrukud endile kaartide ja päikeseprillide abiga pähe päikesekaitsed. Kuigi vett kulus ohtralt, käisime kangelaslikult läbi selle maa, mis kulus amfiteatrini jõudmiseks. uurisime vanu sarkofaagijäänuseid, istusime lehtlas “nõupidamiste”laua ümber ja jõime purskkaevust veidigi jahutavat vett.
Järgmiseks olime otsustanud võtta suuna maismaa lähedal saarekesel asuvale Trogiri linnale. Parasjagu, kui hakkasime linna sisse sõitma, tabas meid järjekordne äikesehoog, mis iseenesest oligi hea – tõmbas natuke seda lõõskavat kuumust tagasi.
Trogiri kesklinn oli minu meelest suhteliselt sarnane Spliti vanalinnale, aga eks see on ka mõistetav, kui neil linnadel on ühed ja samad valitsejad olnud. Trogiris otsustasime esimest korda reisi jooksul lõunat süüa restoranis ja seda eelkõige selle pärast, et igal reisil tunneme me ikka huvi ka kohaliku köögi traditsiooniliste roogade vastu. Lapsed muidugi keeldusid neile võõrastest toitudest ja üks tellis teada-tuntud kana- ja teine seafilee. Meie siis huvi pärast üks Türgi mõjutustega cevapcici, mis on vürtsikad hakklihakotletid serveerituna toore sibula, leiva (mis neil seal lõunamaale omaselt on valge) ja ajvariga, mis omakorda on pikantne punase pipra kaste. Seda tõime ka koju kaasa ja sobib tõesti neile, kellel meeldivad “tuleneelajate” maitsed. Lisaks valisin mina riisi, kuid oli veel valida ka hautatud juurvilja ja vist veel millegi vahel. Teise kohaliku roana sai valitud pašticada, mis on pajas aeglaselt hautatud veiseliha aedviljadega. Mõnikord lisatakse sellele roale ka kuivatatud ploome. Lisandiks olid Austria võimu pärandid – klimbid. Neid ma mäletan juba Baierimaa reisist, et erilist entusiasmi ma nende vastu ei tundnud.
Peale sööki jalutasime veel veidi Trogiri vanalinnas ja kuna vahepeal oli jälle päike välja tulnud ja väga soojaks läinud, siis otsustasime ülejäänud päevakese õhtuni rannas veeta, mida me ka tegime. Kuni veel päikest oli, olime suurema osa ajast vees. Kui päike hakkas ära vajuma, aga oli veel valge, jalutasime niisama ranna äärt mööda ja uurisime kohalike vee-asukate elu. Kõige rohkem elevust tekitasid väikesed krabid, kes liikumise peale ruttu vette põgenesid, aga kui kannatlikult ootasid, siis jälle veest välja ronisid.
Ei saa jätta rääkimata ka seda, et vähemalt üle päeva käisime “Lidli” keti poes, kust ostsime endile vajaliku söögikraami ja vee. Hea leid oli tüdrukutele snorkeldamise komplektid, kus sees juba nii prillid, toru kui lestad 😀
6.päev:
Minu jaoks kogu reisi kõige oodatuim päev, sest just sellel päeval läksime Krka rahvusparki. Minekuks valisime küll pikema, aga ka huvitavama tee. Tahtsime sõita üle mägede ja näha rohkem ka seda elu, mida elatakse juba merest natuke kaugemal. Minu jaoks on üheks oluliseks kultuuri osaks ka kalmistukultuur ja meie surnuaiad erinevad seal olevaist surnuaedadest üsna palju. Kuigi ka seal oli vahe surnuaial, mis oli päris mäenõlval ja sellel, mis siledamal maal.
Teede ääres on külakesed pikalt-pikalt. Üks silt näitab küla lõppemist, teine kohe sealtsamast, et uus küla algab. Majad on enamasti korda tehtud. Eriti meeldisid mulle viinamarjadest seatud varikatused. Neid oli tehtud nii inimestele istumiseks, kui autodele varjualusteks. Ringi vaatamisega kulus umbes poolteist tundi sõitu nii, et ei pannud tähelegi, kuidas juba otse Krka rahvuspargi sildid hakkasid näitama, et kohe-kohe hakkame jõudma…
Krka rahvuspark hõlmab iseenesest 142 km2 ja ligipääse on erinevaid. Meie otsustasime minna Skradinski Buki koskede poolt, ehk siis läheneda Skradinist. Vahelepõikena huvilistele ütlen, et mina olen väga palju abi saanud DK Silmaringi reisijuhtidest, seekord siis Horvaatia omast (http://www.rahvaraamat.ee/p/horvaatia/24036/et?isbn=9789985020319). Neid raamatukesi olen kasutanud kõikides meie külastatud maades ja nii neil kordadel, kui oleme oma reisiplaani ise kokku pannud kui ka neil kordadel, kui oleme plaaninud võtta retked kohalikelt korraldajatelt. Niisiis… raamatu järgi sai koostatud plaan, et alustame ühtede koskede juurest, siis sõidame paadiga rahvuspargis järvel ja paadisõidu ajal läheme ka saarele, kus asub klooster. Seejärel viib paat teiste koskede juurde ja hiljem toob lähtepunkti tagasi. Tegelikkuses oli see asi siis umbes nii: Suurest parklast Skradinis ostsime pääsmed looduskaitsealale. Need pääsmed peavad igal juhul olema, sest koskede ja järve juurde jõudmiseks tuleb sõita mäest alla mitu head kilomeetrit bussiga, kuhu ilma pääsmeta peale ei lastagi. Siis on endal võimalik valida, kas soovid lisaks veel paadisõitu ja kui soovid, siis kas pikemat või lühemat tuuri. Lühem tuur viib lihtsalt saarele ja tagasi, pikem siis ka ülemiste, Roški Slapi koskede juurde. Meie võtsime ka pika paadituuri ja jäime lõpuks oma päevaga väga rahule.
Alustasime siis Skradinski Bukist, mis on vist igale inimesele tuttav, kes Horvaatia reisi reklaame näinud 🙂
See pilt on võetud sillakeselt, kus oli võimalik see mässav veekogu ületada ja mööda mäekülge tehtud radasid veel ülespoole ronida, et üha uusi ja uusi jugasid avastada. Järgmine pilt on aga tehtud juba siis, kui me uuesti olime ülevalt alla tulnud, sest osadel meist oli vaja kohustuslikus korras selles koskede kaskaadis ennast märjaks kasta. See oli tohutu rahvaste paabel ja inimene oli inimeses kinni, et saaks ometi selles kohas vette. Mis seal salata, need vaated on tõesti võrratud ja kui ma eluski kindel ei ole, et ma sinna tagasi saan, siis pean ju proovima (tegelikult mina ise ei proovinud siiski, see trügimine, pugemine ja liiga palju inimesi oli minu jaoks liig. Tundsin rõõmu teiste rõõmust ja tegin pilti ja filmi)
Kuigi retk busside juurest koskedeni ei olnud pikk, siis oli meie aeg kulunud märkamatult ja juba pidimegi hakkama tagasi liikuma, sest paadisõidud toimuvad kellaajaliselt. Meie pikem paadituur sisaldas siis lühikest ekskursiooni Visovaci saarel, kus kloostris on ka tänapäeval mõned mungad ning pidid polema ka noviitsid, kes peavad enda kloostrielu jooksul selgusele jõudma, kas ikka kindlalt soovivad mungaks saada. Kui nad on otsustanud, et jah, siis ootab kuus aastat teoloogiaõpinguid ülikoolis.
Vaade Visovaci saarele ja kloostrile.
Kloostri kõrval kasvasid päris ehtsad bambused ja üldse oli seal kõik väga korras ja hooldatud. Mungad kasvatavad ise omas väikeses köögiviljaaias endile toidukraami.

Saare floora ja fauna. Selliseid armsaid loomakesi kohtasime küll ka mujal, kui ainult saarel.

Peale väikest ringkäiku saarel sõitsime edasi Roški Slapi koskede poole. Soovitan kõigil, kes Krkasse satuvad, see pikem paadisõit ette võtta – vaated järvelt ümberringi on võrratud. Nägime ka palju veelinde ja kilpkonnagi õnnestus näha.
Kuumus ja kuivus ilmselt olid ülemistele koskedele oma pitseri vajutanud, või ei jaksanud me enam nii palju vaimustuda, aga meie meelest jäid ülemised kosed tagasihoidlikemaks alumistest. Küll aga pakkus ekstreemsust mööda mäekülge üles vaateplatvormile ja ülemise väljapääsu juurde viiv trepp.
Me tahame ju alati kõike avastada ja mida keerulisem tundub eesmärk, seda suurema innuga me selle kallale asume. Seekord oli minu jaoks seda treppi liiga palju. Ma ei liialda, kui tänu mäest õhkuvale kuumusele oli kraade vist küll üle neljakümne, mitte üks õhukiht ei liikunud ja meie vesi oli ka päeva lõpuks juba üsna otsakorral. Nii pean tunnistama, et mina jõudsin trepist üles minna umbes kaks kolmandikku, siis tundus süda lõhkevat ja otsustasin mitte edasi pingutada. See on mul juba varasem kogemus mägedest, et ülesronimine on minu jaoks vaevaline tegevus, alla tulek vastupidi, väga lihtne. Meie Taaduga on aga just vastupidi, temale ülesronimine mingeid raskusi ei valmista ja nii ta siis seal üleval platvormil üksi ära käis. Lapselapsed otsustasid minuga ühineda ja mäeküljel varjulises kohas istuda ning oodata. Minu kurbuse leevenduseks selgus, et ega ülevalt midagi väga rohkem ei näinudki, kui meie  oma trepiplatvormilt.
Paadisõit tagasi alumiste koskede juurde võttis umbes tunnikese, veel poolteist tundi umbes kulus meie randa jõudmiseks ning õhtu sisustasime veemõnude nautimisega.
7.päev:
Viimase reisipäeva olime otsustanud veeta rahulikus tempos Spliti linnas kodustele kingitusi otsides ja seejärel õhtuni rannas olles. Tegelikkus kujunes küll mõneti teistsuguseka, sest linna sõitma hakates olid teel suured ummikud. Teed, mida tavaliselt sõitsime veerand tunniga, läbisime seekord pea poolteist tundi. Meenete ostmisega oli meil lihtne – sai ostetud mõned kohustuslikud külmkapimagnetid, mõned puuvillased temaatiliste piltidega köögirätikud ja juba varasemalt Horvaatia sümbolina tundunud lavendlikotikesed. Kuna oliivipuud kasvasid pea kõikides külastatud kohtades, siis otsustasin osta koju kahe dosaatoriga anuma, kus üks pool on õli ja teine äädika jaoks. Olen juba mõnda aega sellist soovinud, nüüd siis sain märgilise tähendusega lauakaunistuse ja terbeasja kaks ühes. Ja loomulikult sai täiendust meie seinataldrikute kogu.
Kuna kokkulepe oli, et ülejäänud päeva veedame mere ääres, siis nii sai ka tehtud. Kuna ühel varasemal õhtul oli õnnestunud tüdrukutele soodsa hinnaga korralikud snorkeldamise komplektid osta, kus mask, toru ja lestad kõik olemas, siis muidugi kibelesid nad neid kohe ka proovima. Ja õigusega. Tunni aja pärast mulistasid mõlemad, nagu oleksid nad sellega juba aastaid tegelenud.
Reisi viimase õhtu lõpetuseks, veel enne kohvrite pakkimist, otsustasime minna meie peatuspaika, Klisi, restorani vardas küpsetatud lammast proovima. See roog on selles kandis iseloomulik ja olime ju mitmeid kordi mööda sõites märganud neid lambaid tule kohal vardas keerlemas. Lapsed olid jõudnud need lambad juba “vaesekesteks” nimetada. Niisiis, otsustasime minna ja üht “vaesekest” maitsta ning sellega nädala kestnud, kuid samas nii lühikesena tundunud reisi lõppu tähistada.
Õhtusöögi lõppedes oli väljas juba pime ja kodus ootas üldse mitte meeldiv tegevus – kohvrite kokku pakkimine.
8.päev:
Äratus ei olnud õnneks nii varane kui reisi alguses. Pidime kohaliku aja järgi kell 7, Eesti aeg siis kell 8, auto lennujaamas ära andma. Nagu selgus, ei olnud rentnikud viitsinud end kallil pühapäevahommikul meie pärast voodist üles ajada ja neile kõlbas, kui jätsime auto selleks ette nähtud kohta parklas ja võtmed viskasime rendiputka postkasti. Kõik oli sujunud kenasti ja vastastikuseid pretensioone ei olnud meil auto rentijatele ning nagu mõni päev hiljem pangakontot rõõmuga silmitsedes selgus ka rentijail meile. Ka lennujaamas sujus kõik ladusalt ja nii see reis läbi saigi. Teadmisega, et olime näinud vaid väikese killukese Horvaatiast ja avastada on seal veel palju.
Dovidenja, Hrvatska!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *