Hobustele, basmatšid! 6

Kesk-Aasia on vaieldamatult hobuste kodumaa. Siinsetes steppides ja mägedes on hobused tööd teinud, sõda pidanud, peremeestele au ja kuulsust toonud nii kaua kui inimesed mäletavad. Esimesete kodustatud hobuste ellased on ilmselt pärit just siitkandist - Prževalski hobused ehk takhid. kõikjal Kesk-Aasias on hobused tänini igapäevaselt tegevuses. Turkmenistani Akhal-Teke hobusetõug on üks hinnatumaid maailmas (neid on üle ilma olemas ca 3500). Seega on loomulik, et kõik, kes armastavad ratsutada, püüavad seda teha ka Kesk-Aasias. Nii meiegi. Hommikusest Batšori külast oma hobusteni jõudmiseks peame esmalt mõned kilomeetrid jalgsi matkama, sest jõed on jälle liig kõrgeid ja hobuseid koos koormatega oleks võimatu neist üle saada, me ise kasutame üht üsna kipakat silda, millest üleminek oli muidu ok, ainult et kohalikud hoiatasid, et minge kindlasti ühekaupa, et muidu ei pea sild äkki vastu ja kui üks inimene upub, pole nii kahju, kui mitu tükki upuksid. [caption id="attachment_1022" align="alignleft" width="150" caption="Hušruz serveerib lõunaoodet"][/caption] Teispool jõge ootasid meid kolm täkku ja viis mära, kõik paistavad olema ilusad ja terved loomad. Aga eks loomadelgi, hobustel eriti, ole oma iseloom, mõni päris keeruline ja see ei pruugi esimesel päeval veel kaugeltki selguda. Võtsime ennast oskuste järgi rivvi - kõige oskajamad - Alex, Jaanus, Kaido saavad kõige äkilisemad ratsud, teistele leitakse rahulikumad. Meie karavani juhib Safarbek, asjalik mees, kes ei peenutse ei hobuste ega inimestega. Enamus varustust on laotud viiele eeslile, keda kamandavad kolm eesliajajat: Umed, Kous ja Jorbek. Kogu ürituse eest vastutab 19-aastane Hušruz, poiss, kes räägib üsna ladusat Inglise keelt (meie noored neiud ei valda vene keelt vablt). Ta sündis 1991 Dušanbes, aga kui kodusõda algas, siis tulid nad kiiresti vanemate sünnikoju Pamiiri tagasi, sest pamiirlasi hakati tadžikkide poolt kõvasti vaenama ja otseselt tapma. Siin õppis ta Aga-Khaani loodud Kesk-Aasia ülikoolis. Isa töötas aga Vene armee juures Tadžiki-Afganistani piiril (nüüd juba mõnda aega on piiri valvamine tadžikkide käes, aga Vene baase on Tadžikis veelgi) ninh Hušil on tänu sellele 2 kodakondsust - vene ja tadžiki. Moskvas elamine on ta unistus. Kokku töötab praegu Venemaal arvatavalt 1,8 miljonit tadžikki, enamasti teevad nad vähetasustatud ja ränka musta tööd, "orjatööd" nagu nad ise kiruvad. Aga selle eest teenivad nad rohkem, kui kodumaal unistadagi oskaksid. Venes teenitud rahadega hoitakse ülal enamikke tadžiki lihtsaid peresid. Meie liikumistempo ei saa kindlasti olema üleliia suur, plaan on päevas teel olla 4-6 tundi. Täna liikusime kaks tundi lõunapausini ja paar tundi pärast lõunat. Esialgu tundub, et võiksime hoogu juurde panna. Ühest jõest üleminekul hakkas Silveri hobune perutama ja vajus külili, õnneks sai Silver enne sadulast maha hüpata. Sel pildil minu jõeületamise äbarik stiilinäide (Silveri kukkumist ei õnnestunud paraku pildistada). Ilm on väga heitlik, kord paistab palav päike, siis läheb ketas pilve taha ja mägesest tuleb alla külm tuul. Tänase pika lõunapausi sisustasin lihtsalt lakke vahtimisega. See tähendab vaatasin lumiseid mäetippe ja unistasin. Et roniks kuhugi kõrgele ja vaataks siis kui pisikesed kõik teised all paistavad. Tegelikult unistasin küll tippu ronimisest, aga saan aru, et mu vana suitsetaja kopsud mind ikka eriti kõrgele ei vea. Ei saa kaugeltki öelda, et keegi põeks akuutset mäehaigust, aga kõik on natuke apaatsed. See on midagi sarnast merehaiguse esimeste faasidega, kus tervis ei ole veel paha, aga midagi teha ei viitsi ja kogu aeg on uni. Õhtul on kõigil me saatjatel, v.a. Safarbekil, paha olla, oksendasid ja kõhud lahti. Nad olid joonud teel pakutud kumõssi ja ilmselt polnud see olnud enam esimeses värskuses rüübe. Alkoholi peale ei taha ma sellel kõrgusel küll üldse mõelda. Enne und krõbistasin taas tableti Ibumetini, et pea öösel ei valutaks.

6 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ou my God… “Kui üks inimene upub, siis pole NII KAHJU..” Ma poleks vist relva ähvardusel ka nõus sellisest “sillast” üle minema :S Kohutav!
    Teie vaprus on kirjeldamatu!

  • Marilin kommenteeris

    Hehe..vaatasin lakke:D päris ilus lagi lumised mäetipud:P aga Sild ei paista jah just kõigetugevam:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Umbes säärane sild oli kunagi Võrus, üle Tamula järve ja mina kartsin mis hirmus sealt üle minna..
    Aga kui selline koht.. võõras vesi ja .. oeh kui jube

  • Marilin kommenteeris

    😛 jah..eks ta ole..ega öeldakse ju et ära hüppa peaees tundmatusse vette siin peaaegu sama teema ju;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    jah 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    täitsa õudne, mis sild :S

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga