Hobustega hõredas õhus – Himaalaja muljeid.

„Mongoolias on suured hobused“ ütles Tsespal. Enam-vähem kõikjal laias ilmas tunduks see lause üsna naljakas, kui seda just mõni šetlandi poni kasvataja ei ütle. Tsespal ei kasvata šetlandi ponisid ega üldse hobused, ta on Ladakhi turismiettevõtja, kellele meie ratsamatk oli esimene omataoline, aga jalgsimatkad, kus hobused koormaloomadeks kaasas, on talle hästi tuttav ettevõtmine.

Eelpoolöeldud veidi veider lause oli lausutud põhjendamaks meile kavandatud koormahobuste suurt arvu, kui olin talle öelnud, et Mongoolias oli meil vaid kolm koormahobust: ladakhi hobused on tõesti veel väiksemad kui mongolite omad ning seega ka mõistetav, et karavanis pidi neid rohkem olema. Kuigi siinkohal võib muidugi lisada sedagi, et Ladakhi turismiettevõtjate ettekujutus valge inimese vajadustest on ka hoopis luksuslikumast klassist, mistõttu oli ka igasugust nodi sel retkel päris palju kaasas.

 Himaalaja retke mõtte juured ulatuvad 2006. aastasse, mil Mongoolia ratsamatkal tekkis unistus minna ratsa Tiibetisse. Eks neil kahel maal on ju põlised kultuurisidemed. Ka 2010. aasta Pamiiri ratsamatka sai muu hulgas – lisaks sellele, et tegu väga kauni ja huvitava piirkonnaga – mõeldud  Tiibeti retke eelharjutusena. Ent 2011. aastal vastas Hiina Tallinna-saatkond minu korduvatele küsimustele, kas on võimalik saada viisat Tiibeti ratsamatkaks, lõpuks eitavalt. Siis oligi küllalt loomulik mõelda Ladkhile, Himaalaja piirkonnale, millel tihedad ajaloolis-kultuurilised sidemed Tiibetiga.

 Ladakh asub Indias, Jammu ja Kašmiri osariigis, kus Indial on pikaajaline konflikt Pakistani ja Hiinaga. Ent India on vaatamata suuriiklikele traditsioonidele ja nendega kaasnevale suurele bürokraatiale ikkagi avatud demokraatlik riik, seetõttu lubatakse välisturiste ka väga militariseeritud konfliktipiirkonda. Siinkohal tuleks kohe ära öelda seegi, et kuigi meie Ladakhi-huvi sai suuresti alguse just Tiibeti küsimustest, on seal väga palju muudki huvitavat. Kuigi Tiibetile lähedane, pole Ladakh ometi mingi üksnes aseaineks kõlbav „väike Tiibet“, vaid omaette huvitava looduse, ajaloo ja kultuuriga maa. Nii me siis Ladakhi suundusimegi, kantuna algselt küll Tiibeti-õhinast, kuid üha enam ka huvist selle maa enda vastu. Rühmas juba „mongolitena“ Helena, Tiit, Kaido, Jaanus ja mina, „pamiirlasena“ Eno-Martin ning „rebastena“ Lilian ja Boris.

 Ladakh on kõrge maa. Pealinn Leh asub kolme ja poole kilomeetri kõrgusel, aga meie ratsamatk kulges valdavalt kõrgemal kui neli ja pool, mis oli meie kolme aasta taguse Pamiiri-retke kõrgeim punkt. Arvestades kui rängalt mõnele meist, näiteks allakirjutanule, mõjus juba Pamiiri kõrgus, võtsime aklimatiseerumist täie tõsidusega. Seda sai kombineerida kohaliku kultuuri ja eluoluga tutvumisega. Ladakhi kultuur ja loodus on väga huvitavad, aga selles loos ei hakka pikemalt „hobuvälistel“ teemadel muljetama, loodetavasti ilmutavad ka teised retkelised midagi, kas siis paberil või elektrooniliselt. Lühidalt kokku võttes: külastasime autoga ligipääsetavais kohtades umbes pooleteise nädala jooksul mitut kloostrit ja seal läbiviidavaid festivale ning ühispalvusi, aga ka lihtsalt erinevaid külasid ning sõitsime ettevalmistava aja lõpuks rändkarjakasvatajate juurde.

 Ja siis algas see peamine: nädalane ratsamatk. Retke algul oli ka üks väike arusaamatus, kui hobusemehed pidasid vajalikuks Helena ja Liliani hobuseid talutada, selmet lasta neil iseseisvalt sõita. Selgus, või nii meile vähemalt selgitati, et Ladahkis naised ratsa ei sõitvat (jälle üks täielik erinevus Mongoolias kogetust!) ja sestap ei julgenud nad algul meie rühma naisliikmetele iseseisvat hobuse juhtimist usaldada. Tasapisi õnnestus neile siiski selgeks teha, et meie rühmas ei ole selline vahetegemine asjakohane ja nii said Helena ja Lilian oma hobustega iseseisvalt sõitma hakata. Siis aga selgus, et Lilianile oli üks eriti laisk koormahobune sõitmiseks antud, nii et rühma järel püsimiseks tuli tal seda õige visalt tagant ajada. Õnneks õnnestus tal matka edenedes hobune hoopis erksama vastu vahetada ja edaspidi hoopis rühma tempotegijaks hakata.

 

 Päevad olid üsna lühikesed, valdavalt alla 20 kilomeetri, aga kõrgmäestikus oli seegi täitsa paras ettevõtmine. Väsima kippusime meie, väsisid ka hobused, lõõtsutades tõusudel õige tõsiselt. Pamiiriga võrreldes oli matk tehniliselt hoopis kergem: ojad veevaesemad, tõusud-langused laugemad, teravate kividega rusukaldeid tunduvalt vähem, parajalt pehme pinnasega maad rohkem. Aga ligi kilomeetri jagu suurem kõrgus andis tunda mitte ainult meil, vaid ka hobustel, kes ju kohalike loomadena pidid kõrgusega harjunud olema. Kohalikud inimesed seevastu tundusid kõrgustele hästi vastu pidavat, kulgedes jala pigem kiiremini kui meie ratsa.

 Kõige markantsem kogemus oli ühel kurul. Raja ülemises otsas tulime sadulaist maha, sest tõus oli olnud pikk ja läks lõpuks üsna järsuks ning hobused lõõtsutasid rängalt. Ja siis me sinna üles kurule viimased mõnikümmend meetrit venisime, tõusu lõpuks meist enamusel hing paelaga kaelas. Vaevalt olime üles jõudnud, kui meile jõudis järgi üks kohalik vanamees, keda mõned meist veidi aega tagasi õige tükk maad allpool lähenemas olid näinud. Isand paistis pealt kuuekümnene (kuigi mine neid võõramaa inimeste vanust tegelikult tea), liipas pisut ühte jalga ning kandis jalas pigem vannitoas käimiseks kui mägedes turnimiseks kõlbavaid plätusid. Vahetas meiega teretuse ja meie giidiga paar lauset ning läinud üle kuru allamäge ta oligi… Meie jäime veel jupiks ajaks lõõtsutama… ja ka hobustele paistis, et kulus veerand tundi puhkust ja pisut kurul kasvava kidura rohu nosimist igati ära.

 Eks muidugi üldse ei liikunud me ratsa suurt kiiremini jala liikujaist, sest mägimaastikul on ju peamine allüür samm. Teisi ratsa matkajaid me ei kohanud, jala liikuvatest turistidest kippus meie tempo õige väheke kiirem olema ja sedagi vaid tänu sellele, et mõnes kohas ikka väikseid traaviotsi või õige pisut galoppigi korraks teha sai.

 Kohaliku rahva hulgas ei näinud ratsutamist just palju; meie oma hobusemehed, kes saatsid moonakaravani, liikusid ka peamiselt jala, nende endi seletuse järgi neile lihtsalt ei jätkunud hobuseid. Nägime neid ratsa sõitmas vaid korra, siis kui hobustele sobiv karjamaa ja meie laagriks sobiv plats jäid omavahel kilomeetri-pooleteise kaugusele ning hobusemehed sõitsid sinna ratsa. Sõit oli õige uljas, aga toorevõitu, kuid mulje sellest ka õige põgus: pärast selga hüppamist kappasid nad kohe minema.

 Meie giid Tashi, kes sündinud küll rändkarjakasvatajate hulgas, kuid üles kasvanud juba Lehis, kuhu tema vanemad kolisid kui ta õige väike oli (linnastumine on seal samasugune trend kui meilgi ja mujal üle ilma ning muuhulgas sellestki kõnelev film „Katkine kuu“ linastus eelmisel aastal Matsalu filmifestivalil), oli ainus kohalik inimene, kelle sõitu pikemalt ja lähemalt näha sai. Kuid tema sõiduoskus pärineski põhiliselt lapsepõlve piiratud kogemusest, nii et retke algul ta end üsna ebakindlalt tundis ja lasi ka enda hobuse pärast esimest päeva ära vahetada. Retke jooksul tema ratsutamisosavus silmnähtavalt paranes, küllap tuli varajane kogemus kasuks; siiski ei julge tema sõidu põhjal sealse rahva sõidustiili kohta mingeid üldistusi teha. Giidi ja tõlgina oli ta küll tubli.

 Ja siis veel nägime mõned korrad ratsa liikumas ühe teise turistigrupi ühte saatjatest, aga ega siingi mingit erilist muljet nende paari nägemise põhjal tema sõidust ei kujunenud, kõige huvitavamaks detailiks oli hoopis see, et ratsa sõites oli tal veel koer ohelikkupidi käes.

 Nagu karjakasvatusega seotud ratsutamise juures loomulik, juhitakse hobust ratsmeist enamasti ühe käega, liigutades seda üle hobuse turja sinnapoole, kuhu vaja pöörata. Pärast lühikest katsetamist ja kirjandusest loetu ning Mongoolias ja Pamiiris kogetu meelde tuletamist läksime meiegi sellisele sõiduviisile üle ning see toimis hoopis paremini kui kahe käega hobuse juhtimist üritades. Teatud määral reageerivad hobused ka keharaskusega mõjutamisele (mis nii pisikeste loomade puhul igati loomulik!), veidi isegi säärele. Edasiajamiseks kasutatakse hüüet „Tšu!“ (kui soovite „Chu!“), mis on üsna sarnane mongolite vastavale ergutushüüdele. Hobused olid ergumad kui need, kellega sõitsime Mongoolias, kus turistidele kiputakse enamasti „parim enne möödas“ loomi andma, kuid pigem rahulikumad/laisemad kui Pamiiris kogetud.

 

 Millised siis need hobused on?

 Nagu selle loo algusest peaks selge olema, on Ladkahi hobused õige pisikesed, igal juhul suuruse järgi kindlalt „poni klassis“ ja ühes meie poolt nähtud karavanis olid need suisa eesli mõõtu. Samas, suurus varieerus üks jagu, pealinnas Lehis nägime polot mängimas ka vähe suuremaid suksusid. Samas „poni klassi“ kuuluks ka need polo mangus olnud – ja pealegi mine tea, kas need päris kohalikud loomad olidki. Igal juhul olid ka meie grupi ratsa- ja koormahobused, kuigi kõik suuremad eeslist ja väiksemad pealinna „polo-ponidest“, ikka vähemalt 10 cm ulatuses erineva turjakõrgusega. Ega me neid just ei mõõtnud, aga ütleks meie karavani hobuste kõrguse 115  ja 130 cm vahele jäävat.

 Kerelt on loomad kerged ja valdavalt ka üsna kõhnad. Värvus kippus olema tumedapoolne, vist mingit laadi kõrb. Oli ka halle. Seljatriipu ei märganud, jalgade sebroidusest rääkimata. Mongoolia-sarnast värvipillerkaari samuti ei täheldanud, aga eks ka hobuseid oli mitu suurusjärku vähem. Suvekarv on üsna lühike, aga arvestades sealset kliimat võib oletada täitsa teistsugust talvekarva. Sõrgatsitutt on väiksepoolne, aga enamusel hobustest siiski selgelt olemas, kabjad oodatult pisikesed.

 

 … ja kuidas neid kasutatakse?

 Sarnaselt Pamiiriga ja erinevalt Mongooliast on hobused rautatud. Mõned meie rühma liikmed juhtusid nägema ka seda, kuidas ühte sälgu nelja mehega kinni hoides rautati. Koormahobuste karavanis oli kaks varssa ja lisaks seesama sälg, sellel oli juba väike koorem sadulaga seljas.

 Tööloomad, st koorma- ja sõiduhobused on märad ja ruunad läbisegi. Kogu retke jooksul ei näinud me ühtegi täkku. Ühe korra jõudis küll üks suure hirnumisega meie poole kappav erutatud noor hobune parajat segadust külvata, sest pidasime teda nooreks täkuks. Siiski osutus ta hoopis märaks, ühe meie mära tütreks… Kui hiljem asja arutades küsisime, kus need täkud siis on, saime vastuseks, et täkkudeks jäetavat väga üksikud, enamus ruunatakse juba säluna. Täkud kuuluvat enamasti kloostritele ja neid olevatki iga kloostri-piirkonna (midagi meie kirikukihelkonna taolist) kohta üks ainus, kes käivat rändkarjakasvatajate vahel külakorda. Mismoodi see valik tehakse, millisel täkksälul siis on õnne oma mehelikkus säilitada, jäi mõneti hämaraks.

 Vahemärkusena võib lisada, et kuigi meie karavanis olid nii ratsa kui koormaloomadeks hobused, võis teistes rühmades koormaloomadena näha ka eesleid ja muulasid. Samuti rääkisid meie hobusemehed, et mõnikord pidada märad paarituma kiangidega ning väitsid koguni ühte meie koormakaravani varssadest olevat hobuse ja kiangi ristand. Hiljem vaatasime Kaidoga ühe teise rühma koormakaravani muulasid ning neist mõned tundusid meile veidi kahtlased, pigem hobuse ja kiangi kui hobuse ja eesli vahepealsed. Kuid meie giidi jutu järgi pidavat hobuse ja kiangi ristandid erinevalt muuladest jääma metsikuks ja täiskasvanuks saades reeglina inimeste juurest lahkuma, seega siis ei saavat meie nähtud loomad ikkagi kiangi ristandid olla. Mil määral sel kiangidega ristumise jutul üldse tõepõhja all on, ei oska hinnata, kuid arvestades seda, kui harva üks ladakhi mära õiget täkku näha saab, samas kui kiang on seal üsna tavaline, on viimastega paaritumine ehk tõesti võimalik. Kirjandusest pole midagi selle kohta õnnestunud leida ega saanud me ka sealt üheltki loomalt lakakarvu DNA uurimiseks kaasa võtta, nii et lahtiseks see kiangidega ristumise võimalus jääb. (Märkus: kiang Equus kiang on hobuse ja eesli sugulane, väliselt silmale rohkem suure eesli sarnane, kuid mõnede uuringute järgi pigem just hobusele mõneti lähemal, on levinud Himaalajas ja Tiibetis; temale väga lähedane liik on Kesk-Aasias levinud kulaan ehk eeslik Equus hemionus; mõnikord loetakse neid ka sama liigi alamliikideks. Oma retke esimesel poolel nägime  õige mitut kiangi, algul üksikutena, pärast ka karjas)

 Ratsavarustus oli meie rühmal õige eklektiline, oli igati näha, et sellisel arvul ratsasadulate kompekteerimine oli meie hobusemeestele esmakordne ja varustus oli ilma pealt kokku korjatud. Jaluseid oli õige mitut sorti, mõned üsna mongoli jaluste moodi: suure, ülalt vaates ringi või ovaali kujulise tallatoega; mõned jälle selliste vähe vanemate euroopalike jaluste sarnased, umbes nagu meil nõuka-ajal tavalised olid. Tihti olid sama sadula jalused erinevad. Kõige huvitavam oli üks minule algul sattunud jalus, mille jalatugi oli allapoole nõgus. Selline jalus võiks olla mugav traditsioonilise toruja toornahast jalatsiga sõites, aga kõva tallaga ratsasaapaga pigem ebamugav – eriti veel, kui teine jalus oli tavaline, mistõttu jalad jalustes end üsna erinevalt tundsid. Poole matka ajal õnnestus sadul ära vahetada, siis jäid mulle juba üsna sarnased (kuigi ikkagi mitte ühesugused) jalused. Jaluse rihmadeks olid paelad, jaluse pikkust seati sõlmedega, kusjuures need sõlmed kippusid vahel sõidu ajal järgi andma. Jalused kinnituvad sadulale mõneti tagapool meile harjumuspärasest, nagu ürgsemat laadi sadulatel ikka. Kohalik rahvas vist sõidab ka üsna lühikese jalusega, vähemalt olid need paelad algul niimoodi seotud; meie lasime need ikka üks jagu pikemaks.

 Mil viisil sadulavööd kinnitati, mina aru ei saanudki, olid need pandlad või samuti sõlmed, need oli tekkide all peidus; mõned tähelepanelikumad rühmakaaslased aga märkasid nii pannalde kui rõnga ja köitmise abil kinnitamist, seega siis siingi paras eklektika. Tekke laoti üksjagu nii sadula alla kui selle peale, sadula pealt kinnitati tekid üsna veidrate ja istumise all mitte kuigi mugavate paeltega.  Eriti usinalt laoti loomulikult tekke just sadula alla, hoidmaks hobuste selga, mistõttu mõnikord sadula peale neid veidi väheks jäi. Sadulad olid puust, ehitus nagu ürgsemail sadulail ikka, kõrgete kaartega, mis kõhnade selgadega hobustel ka eriti oluline. Ettepoole libisemise vastu aitas sabarihm, tahapoole libisemise vastu aga suurt ei midagi.

 Valjad olid mõned juhul nahast, mõnel punutud jaki ning võib-olla ka lammaste ja kitsede pealiskarvadest. Viimasest valmistatud tugev lõng oli punutud paelteks, mis omakorda omavahel kokku olid õmmeldud. Minule meenutas see tugevat villast riiet, kuid targemad juhtisid kohe tähelepanu põhimõttelistele erinevustele materjalis (pealiskarv, mitte vill) ja tehnoloogias (punumine, mitte kudumine) ning ka valmistajates (villast kudumisega tegelevad Ladakhis naised, tugevast karvast punumisega aga mehed). Suulised on valdavalt trenslid, mõnel puhul umbes sellised nagu meil nõuka-ajal olid, mõnel puhul aga mongolipäraselt kõverad. Ühel hobusel aga olid need väliselt pigem kandsuuliste moodi, kuigi ega nad vist õieti kangidena ei toiminud. Kõigile hobustele rauast suulisi ei jätkunudki ja neil oli suuliste eest hoopis suust läbi tõmmatud nahkrihm või koguni lihtsalt nöör, mis mingil keerulisel viisil ülejäänud valjastusega kokku oli sobitatud. Niimoodi olid valjastatud ka koormahobused.

 Sarnaselt Pamiiriga ja erinevalt Mongooliast olid valjaste all eraldi päitsed, needki kas nahast või siis pealiskarvast lõngast punutud paeltest. Päitsmete küljes oli pael (seegi nahast või siis karvadest punutud, aga vahel ka hoopist kunstmaterjalist), millega mõnikord hobuseid kinni seoti; vahete-vahel seoti see pael hobuse jala külge, mõnikord ka seoti hobused niimoodi paari, et ühe pea oli teise jala küljes. Päevaste peatuste ajal jäeti hobustele sadulad selga, nii nagu me seda ka mõlemal eelnimetatud maal olime näinud. Osa hobuseid lasti seejuures õige vabalt uitama, aga mõnda peeti vajalikuks kinni siduda või jalad köiega kammitseda; valjad võeti igal juhul maha, pähe jäid vaid päitsed. Puhkepauside ajal lasti hobustel vabalt süüa. Mingit lisasööta ei antud, nagu ka kahel varem kogetud retkel, mägi-poolkõrbe üksikute haljaste lappide kidurapoolsest rohust said loomad söönuks. Öösel võeti aga mitte ainult valjad peast ja sadulad seljast, mis ju õige loomulik, vaid ka päitsed peast ja erinevalt nii Pamiirist kui Mongooliast lasti hobustel täitsa vabalt uitada. Ega nad seejuures suurt kaugemale ei kadunud kui Mongoolias (kus ühe korra hobused olid õige kaugele uitama läinud ja neid tuli mitu tundi otsida – sellist asja Ladakhis ei juhtunud kordagi).

 Et varustus kippus ikka läbi kuluma või muidu katki minema, võis vahel näha hobusemehi seda parandamas. Kõigepealt võeti taskust jakikarva tuust ja väike puupulk ning kedrati nöör/lõng valmis. Siis otsiti mütsi seest välja nõel, aeti lõngale taha ja õmmeldi parandamist vajav varustus kokku.

 Hommikuti ajasid hobusemehed loomad õige osavasti kokku ja püüdsid nad kinni, panid päitsed ja valjad pähe ning sadulad selga, misjärel siis loomad juba kinniseotult või pigem omavahel kokku seotult liikumahakkamist ootasid. Püüdmisel võeti hobused kinni enamasti peast, mis ju üsna loomulik. Et hobused on väikesed, siis võetakse kinni pealtpoolt, nii et hobuse kael jääb kaenla alla. Hoitakse just paraja tugevusega, et neid mitte ülearu ehmatada – Kaido, kes proovis ühes laagris hobusemeestele appi minna, võttis hobuse kinni pisut liiga kõvasti ja see rapsis end käest lahti. Kõige naljakam oli aga vaadata, kuidas üks hobusemeestest, kelle suksu oma pea ootamatult ära keeras, võttis hobuse kinni esijalast – ja saigi ta niimoodi kätte.

 Kas keegi teist on kunagi mõne hobuse jalast kinni püüdnud?

 

Tekst: Alex Lotman (Ilmunud ajakirjas „Oma Hobu“ 5, 2013. Fotod: Tiit Pruuli)

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *