Hirmul on pakistanlase silmad

Ma ei usu imedesse. Välja arvatud siis, kui need minuga juhtuvad.

Me olime perega Chicagos, mina teist, naine ja lapsed esimest korda. Lihtsalt juhtus nii, et ärkasime hommikul oma San Diego kodus üles (elasime toona veel Lõuna-Californias), nosisime pannkooke vahtrasiirupiga ning ühtäkki tegin ettepaneku seljakotid pakkida, lennujaama uberdada ja esimese lennuga Chicagosse minna. Naine oli eelmisel õhtul kurtnud, kuidas me Eestis elades kogu aeg spontaanseid reise ette võtsime, kas või Riiga või Viljandisse, nüüd aga juba kaheksandat kuud ühes ja samas kohas passime. Mis sest, et omamoodi reis oli seegi.

Lend San Diegost Chicagosse kestab neli tundi ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see aeg rahulikult möödus. Lapsed käitusid lennukis küll ootamatult hästi, kuid veerand tundi enne maandumist kiskus olukord salongis pehmelt öeldes ärevaks. Nimelt otsustas minust diagonaalis istuv pakistanlase välimusega noormees kohalt püsti karata. Lennuk oli kohe-kohe rattaid maha panemas ning sellisel hetkel peavad reisijad rihmadega tooli küljes olema, mitte mööda lennukit ringi jooksma. Pakistani noormees avas aga pagasiriiuli luugi, haaras oma kotist metalse eseme, keris üles vasema jala püksisääre ning asus metalset eset kiiruga jala külge siduma. Võib-olla poleks taoline intsident kolmkümmend aastat tagasi mingit tähelepane pälvinud, ent 21. sajandi lennukites suhtutakse metalsetesse esemetesse (ja pakistanlase välimusega reisijatesse) suurema huviga.

„Mis asi see on?” sihtis härra minu ees sõrmega pakistanlase põlve. „Mis asi see on, mis sa oma jala külge sidusid?”

Noormees keeras pea hetkeks küsija suunas, puuris meest tumedate silmadega, ning keeras pea sama targalt otseks tagasi.

„Seda nad, kuradi terroristid, teevad,” vasardas mu ajus. „Taovad hommikul kolba koraani täis ja säilitavad stoilise rahu ka siis, kui lennukis nende peale täiest kõrist röögitakse.”

Mu peopesad tõmbusid läbimärjaks, naine surus küüned istme käetugedesse, ning kuigi ma sain mõistusega aru, et küllap leidub kõigele loogiline selgitus, olin ma paanikas. Ma kardan lennata, aga veel rohkem kardan lennata lennukis, mille ISIS kohe pihuks ja põrmuks teeb.

„MIS ASI SEE ON?”

Härra minu ees lõugas nüüd nii valju häälega, et kogu lennuk seda kuulis. Pakistanlane vahtis aga ükskõikse näoga istmetuge enda ees. Küllap luges palvet, sest mõne sekundi pärast viib ta kõik paarsada reisijat koos endaga Allahi juurde.

Härra mu ees ei pidanud enam vastu ja tormas lennuki tahaotsa, et koos stjuuardessiga naasta. Kogukas lennuemand jäi pakistanlase ette seisma ja ma nägin, kuidas ta oma vasemas pihus tillukest relva moodi eset hoidis. Just täpselt taoliste riistadega lahendatakse sarnaseid olukordi filmides: korralik elektrišokk ning uimane terrorist antakse lennujaamas FBI agentidele üle.

Ma ei kuulnud, mida stjuuardess pakistanlasega rääkis, ent midagi talle ütles. Torkas seejärel elektrirelva taskusse ja surus noormehe kätt, ise ette ja taha vabandades. Pöördus siis härra poole minu ees, surus temagi kätt ja kinnitas, et kõik on korras. Ma ju ütlesin, et kõigele on mõistuspärane selgitus, isegi pakistani noormehele, kes mõni minut enne maandumist metallist junni oma jala külge seob.

Lennuk maandus mõni hetk hiljem Chicago O’Hare’i lennujaamas ja küsisin väljudes stjuardessilt, mis juhtus.

„Meditsiiniline seisund,” vastas too ning soovis mulle toredat päeva jätku.

Me olime kõigi nähtavate märkide kiuste ellu jäänud. Aga mitte see polnud ime, millest ma 3466 tähemärki tagasi rääkisin. Ime juhtus alles järgmisel päeval…

Loe kõiki Mihkel Raua lugusid »

 

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga