Hawaii taimestik ja kliima

Keskkonnateadlased, botaanikud, entomoloogid on teadlikud üha kasvava kiirusega väärtuslike liikide väljasuremisest Hawaiil. Ka kahanevatest vihmametsadest on nad teadlikud. Isegi ühe meetri laiune vigastus 2000 aasta vanuses vihmametsas võib võtta paranemiseks aastaid. Kliima Hawaiil on nii ühenäoline, et kohalike keeles pole isegi sõna "ilm".

Kohalikud taimeliigid võivad välja surra sissetoodud liikide vohamise läbi.  Ka raskete masinate kasutamisest tekkinud rööpad võivad tundlikus saarelooduses muutuda roiskuva veega poritiikideks, moskiitode vastsete taimelavadeks, mis omakorda mõjutab kohalike linnuliikide areaali. Hävitust mis põhjustatud rasketest veomasinatest ning püsivast looduse muutmisest pole võimalik kalkuleerida. Teadlased ennustavad, et selliselt häiritud vihmamets on niisama hästi kui igaveseks kadunud. Geotermiliste elektrijõujaamade pooldajad aga märgivad oma vastuargumendid. Ja tõesti on Hawaii  kõige enam naftast sõltuv osariik Ameerikas. Ehitades elektrijaamu, mis ei saasta loodust, võib kokku hoida miljoneid barreleid naftat üle aastate, vähendada õhu saastatust ja hoida Hawaii randade lähedal naftalekked. Kas tulevikus võidavad  jõud ja profiit  või hoopis metsikute paikade säilitamine lastele, on aja otsustada.

Kontrastina Big islandile ehk lihtsalt Hawaiile on Kauai saar – vanim õekestest arhipelaagi peres. Aeg on uuristanud selle saare ürgvulkaani kallakud, õnnistatud teda rikka mullastikuga võimaldades botaanilist mitmekesisust. Viimane teeb saare tuntuks kui “Aed-saar”. Kauai hõlmab tohutus koguses loodusrikkusi, kaasa arvatud floora Waialeales mägedes, mis saab 1200 sm vihmu aastas. Vihmasajuveed Waimea kanjonis voolavad jõgede kaudu edasi  samanimelisse lahte, sellesse paika kuhu James Cook 1778. aastal esimest korda maabus ning kohalikke oma laeval võõrustas.

Maa müsteeriumid saavad Kauail avalduda vaid läbi rahuliku eksistentsi: kasvades, kogudes ja jagades. Purustusi, purskeid pole siin esinenud juba aastatuhandeid, seega võib selle saarteketi põhjapoolseima ka kauneima kohta öelda tõesti ja valetamata – paradiis. Saar on loodud ühe määratusuure vulkaani poolt. Tänapäeva kõrgeim tipp Mt. Waialeale on kõik mis sellest vulkaani idanõlvast järele jäi.

Sõites kiirteel Honolulu suunas võib imestada, miks näib ümbritsev maastik nii erinev. Samas on raske tuvastada erinevuse põhjust. Nagu paljude Ameerika kiirteede ääres, on ka siin rohkelt autode parkimisplatse, Hamburgeri putkasid ja bensiinijaamu. Kuid miski on erinev, midagi mahedamat, midagi, mis teeb äriasutused vähem silmatorkavamaks ja pilkusolvavamaks. Lõpuks võib aduda, et otsitav pole see mida sa näed, vaid see mida sa ei näe. Pole suuri reklaamiprospekte, tahvleid. Neid pole olnud juba üle 50 aasta, sest ajast kui üks julge naisrühmitus, kutsutud “Välisring”, võitis suure lahingu .

Inimmõju, magneetilised kaljud, kosed, päikeseloojangud on kahtlemata Hawaii rikkalikeim pärand neist päevist, mil teda loonud vulkaanituled kustusid – see on sadu tuhandeid aastaid tagasi. See, mis lõi tänapäeva Hawaii ning praeguste maastike välimuse, on inimese ja erosiooni loodud. Ajalugu ulatub tagasi muistsete Polüneesia merereisijate päevadeni, kes avastasid palja, pea ilma puudeta, skrabi põõsastega kaetud Hawaii.
Järk järgult vallutasid taimed kõrbesarnaseid laavapõlde. Tahhiitilt ja Marqueesi saartelt Hawaiile elama asujad tõid kaasa kookospalmide seemned, leivaviljapuude istikud, banaanid ja isegi lilled. Uus-Inglismaa evangelistid leidsid loodusilu vaid mõnes paigas, nagu Lahaina. Omapärane on see, et nad leidsid Honolulu, praeguse enim rahvastatud paiga, olevat kõige vähem atraktiivse. See oli tolmune ja viljatu ning ei pakkunud puid varjuks ega rohumaid loomadele söögiks. Holnolulu oli 1800-ndatel väljapaistev vaid sügavvee sadama tõttu. Fakt on see et Honolulu tähendab “õiglane“ või “lahe poolt kaitstud”.  170 aasta eest oli kolme miili kaugusel Honolulust porine ilmetu rand paljude märgade rannaniitudega.  Sood ses piirkonnas kuivendati alles 1920, mil ehitati Ala Wai kanal.

Tänapäeval on paljud hawaiilaste jaoks omaks võetud taimeliigid pärit mujalt. Isegi “kohalikud” liigid, nagu usutakse, on samuti olnud kaua aja eest uustulnukate poolt toodud.

Saared on ehitatud vulkaanide poolt kuid skulptureeritud tuule, vihmade ja meretegevuse poolt. Enamus värvilistest lilleväljadest ning seega ka enamus maastike ilust on loodud vulkaanide poolt. Muistsete vulkaanide jäänukid, saarte eelasutajad, on erosiooni poolt vormitud keerulistesse kujudesse. Erosioon, mis on kestnud sajandeid, on teinud väga tõhusat tööd, voolitud on seeria kaupa kaljusid, üks huvitavama kujuga kui teine. Kõige tähelepanuväärsemaid näiteid aeglaselt murendavast erosioonist on näha Oahu rannikul 35 miili pikkusel Koolau rannal. Äkilised vihmasajud vallandavad koski ning need kukkudes alla 100 jala kõrgustelt kaljudult uuristavad pinnast ning voolivad mägede
nõlvu. Mägede alltuulenõlvadel koguvad need kõrgust alates jalamist juurde, pealtuulenõlvad on lauged. Mäed on samal ajal kaljused ning ometi kui muruga kaetud. Ainsad geograafias tõesti mägedeks nimetatud on 14000 jalased vulkaanid Mauna Kea ja Mauna Loa Big Islandil ja ka 10000 kõrgune Haleakala Mauil. Troopilistele laiuskraadidele vaatamata on need eelnimetatud tipud talviti ja kevadeti kaetud lumega.

Hawaii omapäraks on suurte järvede puudumine, kõik olemasolevad on väikese pindalaga. Põhjus on järgmine: poorne laava ei hoia maapinnal vett kinni. Sama kehtib ka jõgede kohta.

Imelik küll aga USA-s kõige kõrgemal paiknev pisijärv asub just nimelt Hawaiil – selleks on Waiau järv, mis Mauna Kea tipul 13000 jala kõrgusel. Suurim järv on 841 aakrine Nimetu , millest vaid 182 aakrit pidevalt püsiva veega. Asub see Niihau saare privaatses omanduses. Oahul on põhjaveest toituv Soolajärv. Populaarseima Oahu saare areng on saavutanud oma haripunkti ja sellest ka looduse suurim saastatus ja suurim ohusolevate liikide arv. Paljude saarte ilu on säilinud ligipääsmatuse tõttu. “Eedeni” aedadesse pääs peab olema keeruline, on ju populaarne Oahu selle kurvaks näiteks. Kuid on ka vastupidiseid näiteid. Mõned Honolulu lähedal asuvad künkad ja tipud on rohelisemast rohelisemad, seega on olnud keskkonnakaitsjate tegevusest kasu.

Hawaii kliima on mõnus.  Hawaii on kahtlemata troopilises kliimavöötmes, kus päevavalguse pikkus varieerub 13,5 tunnist kuni 11 tunnini.

Hawaii keeles puudub sõna “ilm”. On arvatud, et see on keele defitsiit. Aga võib olla hoopis saareelanike seas valisev tugev ükskõiksus ilmastikunähtuste vastu. Kõige tõenäolisemalt tuleb see ilmastikust endast, mis on väga ühenäoline. Päev päevalt korduvad  samad temperatuurid – nendega võib ju nii ära harjuda, nii et pole mõtet sellest kõnelda. Mina kui külastaja  ei harjunud ära, vaid aina imetlesin, kui kergelt mu nahk pruuni jume omandas ja kui kaunis oli igapäevane päikesesäras või vihmapiiskadest ajuti üleloputatud loodus. Ilm on mõnikord palju keerulisem mõiste kui saarlaste kõnepruugis väljendub. Sageli on raske rääkida siinsest ilmast mitte keelebarjääri vaid lihtsalt selle pärast, et ilma seisund on erinev igal üksikul saarel ja iga üksiku saare eri osal vaid pisidetailides. Hawaiilastel on õigus kui nad identifitseerivad vaid kahte aastaaega – talve ja suve. Talv kestab siin oktoobri keskpaigast kuni aprillini, tähendades ligikaudu järgmist: päevatemperatuur 70-80 F-ni; öötemperatuur 60-70 F-ni (Honolulus on madalaim registreeritud temperatuur üldse 57 F). Tuulte suunad on valdavalt kirdest ja valdavalt pehmet ilma toovad, kord aastas talvisel pööripäeval veebru-aris võivad tormid kesta kaks nädalat. Tuuled toovad lääne ja lõunapoolsetel randadel sageli laialdastele aladele lauspilvisust, vihma ning isegi äikesetorme. Viimased esinevad sageli talvel. Kuigi külmemal aastaajal on sagedased vihmad on ka kuivi piirkondi, kus pidev päike. Talviti jägub päikesepaistet isegi 11 tundi järjest. Suvi kestab üldiselt maist oktoobri keskpaigani. Päevatemperatuurid on 80 kraadi ringis (Honolulu record on olnud 94 F), öötemperatuur on 70 kuni 80 F. Tuule suunad on kindlamad ja ühtlasemad ulatudes Arktikast oma 100 miili üle ookeani . See on ju tänuväärne, et troopilises vöötmes puhuvad arktilised õhumassid, tuues jahedust ja mõõdukaid temperatuure. Aasta ringis puhuvad tuuled pidevalt ühes suunas keskmiselt 300 kuni 365 päeva.

Omapärane Kona tuul on haruldane. Polevat midagi hullemat kui see kleepuv tuul. Kui Kona tuul saabub augustis, saarte kuumimal ja kõige rahvastikurohkemal kuul, mil termomeeter ulatub 90 F-ni, on oht  kõige kõrgem. Vihmad suvel on haruldasemad, välja arvatud kõrgel mägedes ja needki ei kesta kaua. Kui juhtuda Kona päeval jalutama Honolulu alllinnas jalutusteel ja otsida varju, võib see osutuda saarteriigi halvimaks kogemuseks.

Vihm kestab vahel pool päeva, vahel minuti ja on siis kui pühitud, jättes kaljunurgad tundideks “pisaraid” valama. Suvepäev on 13 tundi pikk, mis on vaid väheke lühem kui ekvatoriaalses vööndis. Hawaiis on nii pikk päevaaeg, et osariigi valitsus pole kunagi tundnud vajadust kellaaja muutmiseks. See jääb alatiselt Hawaii standardajaks, mis kaks tundi varasem kui Vaikse ookeani standard ja viis tundi varasem kui New Yorki ja Washington DC aeg. Jaa, ilmastik on Hawaiil väga lokaliseeritud, see on tõsi. Kui kuskil antud saartest on taevas ilmselgelt puhassinine, siis vaid miil samast paigast eemal sajab kui osavarrest.

Waikikit Oahul on peetud üheks saarte kuivemaiks. Kuid ära iial katkesta oma hommikusi plaane pikniku pidamiseks, kui aknast välja vaatad ja päikest ei näe. Hawaii ilm pole kunagi ühesugune terve päeva. Kuiveim asustatud paik Big Islandil on Kohala rand. Mäetippudel, näiteks Wavaleale, kus sajab vihma niisama hästi kui kogu aeg – kokku 500 inchi aastas. Niiskusest rõske tuul tõuseb nõlvu mööda ülesse, olles sunnitud füüsika seaduste järgi oma koorma teatud kõrguse järel maha kallama. Troopilised olud esinevad vaid meretasandil. Termomeeter kukub iga 100 jala järel enam kui kolm kraadi. See on põhjus miks Mauil ja Big Islandil on palju jahedamad temperatuurid kui teistel saartel. Lumepiir on ülevalpool 10000 jalga.

Saartel võib esineda ka sumu, mis kutsutud “vog” või vulkaaniline sumu. Puhub see mingil seletamatul põhjusel Konast kuni Oahuni ning esineb siis kui Kilauea purskab tuleleeke. Looduslik õhu saastatus võib ajutiselt tugevdada sulfaatdioksiidi hulka atmosfääris häiriva tasemeni, eriti kui see kombineerub liikluse saastatusega. Tööstust tekkivat õhusaastatust pole saartel märgatavalt palju.

Hawaiilased räägivad sageli efektiivsest “päikesevalguse vedelikust”, “Manoa udust” või “Hawaii õnnistusest”. Kõik kolm väljendust on muidugi vihma kohta, väljendatud läbi hellitava naeratuse. Need vihmad on harilikult nii kerged, et nende imepisikesed piisad lihtsalt haihtuvad õhus. Hawaiil põhjustab nimetatud vihm aga vikerkaarte teket kõrgematel aladel ja seda päise päeva ajal. Vikerkaareveski pöörleb kõrgmaa orgudes, näiteks Nunanu ja Manoa orgudes Honolulu linna ümber. Vikerkaared on Hawaiile iseloomulikud, tulles teinekord isegi kahe– kolmelaelistes mudelites. Kummaline on, et vägivaldsed loodusnähtused on sellele saarosariigile üpris haruldased. Naabruses on olnud mõned orkaanid. Kaks neist põhjustasid tõsiseid kahjustusi Kauail, kaasa arvatud Iwa orkaan 1982 aasta novembris. Tornaadod käivad teinekord üle, vapustades saarteriiki ja jäädes unustustehõlma aastateks. Rahulik saareelu ja saareelanike rahumeelne tunnetus võidab. 1971 aasta jaanuaris uhtus suur laine Kailua- Kona rannikut, hävitades mitmeid ehitisi ja vigastades paljusid. Ka maavärinad pole eriti iseloomulikud, mis on, arvestades saarte seismilist olukorda, väga omapärane.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga