Hawaii Taimed ja Kliima

Järk järgult vallutavad taimed laavapõlde, sarnased kõrbetele. Polüneeslased kes algul kodusaartele tagasi pöördusid, kavatsesid tuua tühjale Hawaiile kõik mis vaja uue elu alustamiseks. Nii toodi Tahhiitilt ja Marqueesi saartelt kookospalmide seemned, leivaviljapuude istikud, banaanpuu istikuid ja õistaimi. Tuhandeid aastaid hiljem saabusid misjonärid ja tõid kaasa oma aiakultuuri, oma istikuid nii et arhipelaagi rohelus ja taimeliikide rohkus suurenes koos sisserändajatega.

Honolulu tundus Uus-Inglismaa evangelistidele tolmuse ja viljatuna, ei olnud seal puid varjuks ega rohumaid loomadele söögiks. Holnolulu oli 1800-ndatel väljapaistev vaid süvavee sadama tõttu. Honolulu nimi tähendab “õiglane olema “ või “lahe poolt kaitstud”. Ankrupaik oli majanduslikult väärtuslik ja see juhib otse rikkaliku asustuse algpõhjusteni. Varem kuivad alad asustati tänu sadamale. Turistid ja immigrandid tõid kaasa eksootilisi taimi, puid ja lilli.

Tänapäeval on paljud hawaiilaste omaks nimetatud taimeliigid pärit mujalt. Mõned tõesti “sünnipärased” liigid, nagu usutakse, on samuti olnud kaua aja eest uustulnukate poolt toodud, mitte lindude ega tuulte . 150 aasta eest oli kolme miili kaugusel Honolulu linnast porine ilmetu rand, niiskete soolahmakate ja moskiitode sigimislavadega. Isegi sääsed on toodud sisse  inimeste poolt 1827 aastal.  Soo sai kuivendatud alles 1920, mil ehitati Ala Wai kanal.

Saared on ehitatud vulkaanide poolt kuid skulptureeritud tuule, vihmade ja meretegevuse poolt. Vulkaanid muutsid maastiku dramaatilisemaks. Geoloogilise ajaloo nn teine tulering tõi mere põhjast esile tänapäeval tuntud  loodusmärgid, näiteks Diamond Head Oahul ja Mananalua poolsaar Molokail. Niisiis on enamus värvilistest lilleväljadest, enamik maastiku jumalikkusest loodud vulkaanide poolt. Muistsete vulkaanide jäänukid, saarte eelasutajad on kliima tasandanud lamedateks ja omapärasteks. Sajandeid kestnud erosioon  on toiminud tõhusalt, voolitud on seeria kaupa kaljusid, üks huvitavama kujuga kui teine. Kõige tähelepanuväärsemaid näiteid aeglaselt murendavast erosioonist on näha Oahus 35 miili pikkusel Koolau rannal. Järsud vihmasagarad vallandavad siin kosed, mis kukkudes 100 jala kõrgustelt kaljudelt teevad ikka veel uuristustööd ja murendavad kivimeid.
Orud on Hawaiil väga huvitavad ja seda külgede järsu kaldus asendi tõttu. Mägede alltuulenõlvadel saavad  mäed kõrgust juurde. Tuhande jala kõrguselt laskub mäe veeru rohelus orus allapoole ja  pea sama palju kui kalju enda kõrgus. Mäed ei ole mitte ainult kaljused vaid ka rohelised justkui muruga kaetud, effekt mis võib näida vastuoksuslikuna. Haawiil on olemas mägi kutsutud Olomana. Mõne vaatenurga alt vaadatuna on see pea Sveitsi Matterhorn, erinev on see, et  on kaetud terves ulatuses lehestikuvaibaga. Seega näib  palju lühem.
Ainsad geograafias tõesti mägedeks nimetatud on 14000 jalased vulkaanid Mauna Kea ja Mauna Loa Big Islandil ja ka 10000 kõrgune Haleakala Mauil. Troopilistele laiuskraadidele vaatamata on need eelnimetatud tipud talviti ja kevadeti kaetud lumega ja seda ülevalpool okasmetsade vööndit. Kui elaksid näiteks USA mandrialal paneksid kohe tähele üht Hawaii omapära. Hawaiil puuduvad järved kust peegelduksid mägedesiluetid. Teaduslik põhjendus sellele on järgmine: Poorne laava ei suuda hoida maapinnal palju vett kinni ja kaua aega. See põhjus on samuti kehtiv maastikul jõgede vähesuse ja harvade ojade kohta. Imelik küll aga USA-s kõige kõrgemal asuv järv on just nimelt Hawaiil – selleks on väike Waiau järv, mis 13000 jala kõrgusel Mauna Kea tipul. Suurim Hawaii enda järv on Nimetu 841 aakrine, millest vaid 182 aakrit pidevalt püsiva veega. Asub see Niihau saare privaatses omanduses. Oahul on põhjaveest toituv Soolajärv. Populaarseima Oahu saare areng on saavutanud haripunkti, kuid loodus on ohus buldooserite ja “haamrite” rohkuse tõttu. Paljude saarte ilu, seda nii Kaual, Maui`l kui Molokail on alles lihtsalt nende raske ligipääsetavuse tõttu. Kuid on ka vastupidist.  Mõned Honolulu lähedal asuvad künkad ja tipud on saastest puhtad ja rohelised, näide sellest et keskkonnakaitsjate tegevusest on kasu kui tööd teha innu ja järjekindlusega.

Hawaii kliima on kirjeldatav äärmiselt ühtlaste temperatuuride ja kogu aasta ühenäoliste ilmadega. Kokkuvõttena saab tuua, et kliima peamised jooned on pehmus kogu aasta ringi,  loodetuulte valdavus, sademete märkimisväärne erinevus isegi ühe saare piires ning harvad tugevad tormid. Hawaii on kahtlemata troopilises kliimavöötmes, kus päevavalguse pikkus varieerub 13, 5 tunnist kuni 11 tunnini.

Mõnikord tehakse liig suurt numbrit sellest, et Hawaii keeles puudub sõna “ilm”. On arvatud et see on keele defitsiit. Aga võib olla hoopis saareelanike seas valisev tugev ükskõiksus ilmastikunähtuste suhtes.  Aga kõige tõenäolisemalt tuleneb see ilmastikust endast mis väga ühenäoline. Päev päevalt korduvad vähese amplituudiga temperatuurid, harvad tugevad tormid, päikesepaiste ja troopilised vihmahood, nendega võib ju nii ära harjuda et pole motet kõnelda. Mina kui külastaja muidugi ei harjunud ära vaid aina imetlesin kui kergelt mu nahk pruuni jume omandas ja kui kaunis oli iga päevane päikesesäras või vihmapiiskadest ajuti üleloputatud loodus. Ilm on mõnikord palju keerulisem mõiste kui saarlaste kõnepruugis väljendub. Olgu kuidas selle kohaliku kliimaga iganes on,  kohalikud kasutavad kõnepruugis üksikuid ilmaelemente nagu kuum, külm,vihm, lumi, torm, tuul ja udu. Sageli on raske rääkida siinsest ilmast mitte keelebarjääri vaid lihtsalt selle pärast, et ilma seisund pisidetailides on  igal üksikul saarel ja iga üksiku saare eri osal erinev. Ainult tavadest lähtuvalt jagab hawaiilane aasta neljaks, kaasa arvatud kevad ja sügis.

Ometi oli muistsetel hawaiilastel õigus kui nad identifitseerisid vaid kahte aastaaega – talve ja suve. Talv kestab siin oktoobri keskpaigast kuni aprillini, tähendades ligikaudu järgmist. Päevatemperatuur 70-80 F-ni; öötemperatuur 60-70 F-ni (Honolulus on madalaim registreeritud temperatuur üldse 57 F.  Tuulte suunad on valdavalt kirdest, mis toob valdavalt pehmet ilma on talvel siiski enam korrapäratud. Tuuled on teinekord tugevad, teinekord nõrgad või on hoopis tuuleta. Aga vähemalt kord aastas talvisel pööripäeval veebruaris võivad nad kesta järjest kaks nädalat. Niinimetatud Kona tuuled toovad lääne ja lõunapoolsetel randadel sageli laialdastele aladele lauspilvisust, vihma, harva ka äikesetorme. Viimased esinevad sagedamini talvel. Kuigi talviti on sageli vihmad leidub saartel ka sel aastaajal täiesti kuivi vihmata paiku, kus pidev päike. Talviti jägub päikesepaistet üheteistkümneks tunniks.  Suvi kestab üldiselt maist oktoobrini. Päevatemperatuurid on 80 kraadi ringis (Honolulu record on olnud 94 F), öötemperatuur on 70 kuni 80 F-ni. Tuule suunad on kindlamad ja ühtlasemad ulatudes Arktikast oma 100 miili üle ookeani . See on tänuväärne et troopilises vöötmes puhuvad arktilised õhumassid tuues jahedust ja mõõdukaid temperatuure. Ja lausa üllatav on fakt, et aasta ringis puhuvad tuuled vaid ühes suunas (keskmislt 300 kuni 365 päeva). Kona tuuled on haruldasemad ja alati kui nad saabuvad tunneb inimene seda ette. Polevat midagi hullemat kui kleepuv Kona tuul. Kui kona tuuled saarte kuumimal ja kõige rahvastiku rohkemal kuul puhuma hakkavad, ulatub temperatuur 90 F-ni, ja selles on suur oht inimeste eludele. Vihmad on suvel haruldasmad kui talvel, välja arvatud kõrgel mägedes ja needki ei kesta kaua. Kui juhtuda kona päeval jalutama Honolulu all linnas jalutusteel ja otsida varju, võib see osutuda saarteriigi halvimaks kogemuseks. Kuid jälle – erinevused saarte lõikes on ka siin. Nii saarte lääne-, lõuna-, ida-, ja põhjarannikutel on kohti mis tõelised paradiisid, samas paarisaja meetri kaugusel on vastupidi täielik põrgu. Vihm kestab vahel pool päeva, vahel minuti ja on siis kui pühitud, jättes kaljunurgad tundideks “pisaraid” valama. Suvepäev on pikk 13 tundi, mis on vaid väheke lühem kui ekvatoriaalses vööndis. Hawaiil on päevaaeg nii pikk, et osariigi valitsus pole kunagi tundnud vajadust kellaaja muutmiseks. See jääb alatiselt Hawaii standartajaks, mis kaks tundi varasem kui Vaikse ookeani standart ja viis tundi varasem kui New Yorki ja Washington DC aeg.  Jaa, ilmastik on Hawaiil väga lokaliseeritud, see on tõsi. Kui kuskil antud saartest on taevas ilmselgelt puhassinine, siis vaid miil samast paigast eemal sajab kui osavarrest.

Kui sa valid peatuskohaks Waikiki, võid pidada end õnnelikuks. Waikikit Oahul on peetud üheks saarte kuivemaks. Kuid ära iial katkesta oma hommikusi plaane pikniku pidamiseks., kui päikest ei paista. Hawaii ilm pole kunagi sama terve päev, seda isegi mitte Waikikis. saarfte teine kuiveim paik on Kohala rand Big Islandil. Keskmine vihmahulk on vähem kui 7 inchi aastas, mis tähendab joogimüügi äri üliluksuslikel golfiväljakutel lux hotellide lähedal läheb üliedukalt. Märjeim koht kogu maakeral on tõenäoliselt Kauai. Mäetippudel, näiteks Wavalealel, sajab vihma niisama hästi kui kogu aeg – kokku 500 inchi aastas. Muidugi pole seal ülal golfiväljakuid. Hawaii mäed sõltuvad sellest kas sajab või mitte ja kui palju. Niiskusest raske tuul tõuseb nõlvu mööda ülesse, olles sunnitud füüsika seaduste järgi oma koorma teatud kõrguse järel maha kallama. Troopilised olud esinevad vaid meretasandil. Termomeeter kukub iga 100 jala järel enam kui kolm kraadi. See on põhjus miks Mauil ja Big Islandil on palju jahedamad temperatuurid kui teistel saartel. Lumepiir on ülevalpool 10000 jalga, seega igaüks kes tõuseb kõrgemale kui 5000 jalga peaks kaasa võtma sviitri nii suvel kui talvel. Hawaii kõigi aegade madalaim tempeartuur on 11 F-i.

Sama temperatuur on olnud kahes paigas 10000 jala kõrgusel Haleakala mäetipul Mauil 2 jaanuaril 1961, ja 11 veebruaril 1973 13 796 jala kõrgusel Mauna Keal Big Islandil. Hawaiil on igas majas konditsioneer välja arvatud kohalike kodudes. On saareelanikke, kes ei tunne vajadust luksuse järele, eelistades loodusbriize, mis toovad delikaatsemat Hawaii tunnet ja lõhna. Hawaii  udud kõrguvad pilvede all kui need omakorda tõusevad mäetippude kohale. Esineb ka sumu, mis kutsutud “vog” või vulkaaniline sumu. Puhub see m ingil seletamatul põhjusel Konast kuni Oahuni ning esineb siis kui Kilauea purskab tuleleeke. Looduslik õhu saastatus võib ajutiselt tugevdada sulfaatdioksiidi hulka atmosfääris häiriva tasemeni, eriti kui see kombineerub liikluse saastatusega. Õnneks pole saartel tööstust ja sellest tekkivat õhusaastatust. Isegi Honolulus, saarte tsivilatsiooni südames, on õhu saastatuses suhteliselt madal.

Hawaiilased räägivad sagely efektiivsest “päikesevalguse vedelikust”, “Manoa udust” või “Hawaii õnnistusest”. Kõik kolm väljendust on muidugi vihma kohta, väljendatud läbi hellitava naeratuse. Need vihmad on harilikult nii kerged, et nende imepisikesed piisad lihtsalt aihtuvad õhus. Hawaiil põhjustab nimetatud vihm aga vikerkaarte teket kõrgematel aladel ja seda päise päeva ajal. Vikerkaareveski pöörleb kõrgmaa orgudes, näiteks Nunanu ja Manoa orgudes Honolulu linna umber. Vikerkaared on Hawiile väga iseloomulikud, tulles teinekord isegi kahe –kolmelaelistes mudelites. Kummaline on, et vägivaldsed loodusnähtused on sellele saarosariigile üpris haruldased. Naabruses on olnud mõned orkaanid. Kaks neist põhjustasid tõsiseid kahjustusi Kauail, kaasa arvatud Iwa orkaan 1982 aasta novembris. Tornaadod käivad teinekord üle vapustades saarteriiki ja jades jälle unustustehõlma aastateks. Rahulik saareelu ja saareelanike rahumeelne tunnetus võidab. 1971 aasta jaanuaris uhtus suur laine Kailua- Kona rannikut, hävitades mitmeid ehitisi ja vigastades paljusid. Ka maavärinad pole eriti iseloomulikud, mis on arvestades saarte seismilist olukorda väga omapärane.

1975 aastal oli suur maavärin Big Islandil (7,2 palli Richteri skaala järgi). Saare lõunaosas põhjustas see miljoneid dollareid väärt kahjustusi. Õnneks keegi kannatada ei saanud. Tsunaamid on saartele kõige purustusteohtlikumad loodusnähtused. Tsunaamisid kutsuvad esile seismilised merelained. Kõige hirmsam tsunami oli jõudis saarteni Alaska maavärina kaudu. Tabas see maavärin Hawaiid 1946 aastal. 159 inimest kaotas elu,1300 jäi kodutuks. Kahjustused ulatusid 25 miljoni dollarini. Hilo sai tugevaima löögi. Sealne ärikeskus sai täielikult hävitatud. Sarnane löögilaine võttis 1960 aastal elu 61-lt  inimeselt Hilo asulas. Tänapäeval on saared paremini kaitstud, hoiatussüsteem kontrollib oma sensoritega üle tuhande ookeanimiili ja seeria hoiatussignaale peaks andma märku kõigil saartel, ka mitteasustatud saartel.

Vana hea päikesevalgus – kuiv mitte vesine keskkond on valdavaks looduslikuks rikkuseks saartel viibijatele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga