Esmalt viibisin ma seltskonnaga Kauail, seejärel Big Islandil. Esimene on saartest vanim, viimane noorim ja ainus kus laava ikka veel voolab. Moodne geoloogia peab Hawaii teket mitte vähem luulelennuliseks kui Polüneesia legendid ja laulud. Teadus väidab, et 30 milj aastat tagasi kui suured kontinendid olid juba oma tänapäevaste piirjoontega olid Hawaii saared ikka veel kui pelk immitsus pulbitsevat magmat 20 000 jala sügavusel.
4 milj. aastat tagasi ujutas vedel laava Vaikse ookeani põhja üle. Ookeanilaam nihkus loodesse kandes äsja formeerunud saari endaga. Maakoore mõras tekkisid Kure ja Midway saared. Tänapäeval on selles piirkonnas rohkem kui 130 saart ja laidu, mis kõik moodustavad niinimetatud Hawaii arhipelaagi.
Lähima mandrini on siit oma neli tuhat kilomeetrit ja põhjapoolseimast rohelusse uppuvast Kauaist kuumaastikule sarnase Suursaareni ( Big Island) on linnulennuliselt 700 kilomeetrit. Kõige peadpööritavama faktina on kindlasti see, et need saared on küll geoloogiliselt vennad, kuid nende vanusevahe ulatub kuue miljoni aastani.
Geoloogide hüpoteesi järgi jääb “kuum täpp” Big Islandi all suhteliselt statsionaarseks ja loodeosa saartekett võib vajuda 3-5 cm aastas, mis on otsene tagajärg mägede suurele massile. Kona rannik küll vajub, kuid Mauna Loa ja Kilauea vulkaanid lisavad regulaarselt laavat ja seetõttu tekib maismaad juurde. Hawaii on ainus USA osariikidest, kus looduslikult territooriumit juurde kasvab.
Big Islandi juurest 20 miili kagus on lainete all 3000 jala sügavusel ootamas Loihi ehk Seamount, üle ookeanipinna kerkimist ja saare kauni nimetuse väljateenimist. Sagedased pursked on toonud seda saart pinnale aina lähemale.
Suursaar, Big Island, vahel ka vaid Hawaii saareks kutsutu, on teistest vanematest kasuvendadest kõige unikaalsem. Miks? Kõgepealt suuruselt maailmakaardil paistab Suursaar teiste hulgast välja oma 4,038 ruutmiiliga, mis moodustab 63 % Hawaii osariigi territooriumist.
Võimas Mauna Kea mägi, endine vulkaan, kõrgub saare keskosas ja on seal eksisteerinud juba ligi 3000 aastat. Igavesti valge lumemüts teenib Mauna Keale õigustatuna välja maailma kõrgeima nimetuse. Kilauea, saare ja ka maailma kõige aktiivsem vulkaan, purskus 1983 aastal ja on sellest ajast olnud püsivalt aktiivne. Teada on, et viimase 1000 aasta sees on mägi pursanud igas sajandis korra. Ajaloo vältel on registreeritud 61 purset.
Hualalaid peavad teadlased pea suikvel olevaks. Mauna Loa peatipu kõrval mäe ühel küljel kasvab veerust välja väiksem tipp, kuid ohtlikum kutsutud Pu’u Wa’awa’a. Oma 3967 jalga kõrge tipp on vaid väheke lühem aga äärmiselt aktiivne. Obsidiaani hulgad on siin suured, suuremad kui üheski teises paigas Hawaiil.
Mauna Loa (Pikk Mägi) kõrgus on märkimisväärne – 13 679- kuid pole see ta kuulsuse põhjuseks. Aktiivne vulkaan 60 miili piik ja 30 lai, on moodustunud 10 000 kuupmiilisest raudkõvast laavast, mis teeb tast kõige tihedama konsistentsiga ja massiivsema mäekoonuse maailmas. 1950. aastal purskus tohutu laavakogused Mauna Loa tipust ulatudes 6750 tuhande jardini aaastas ja moodustas seitse laavajõge, mis voolasid järgemööda 23 päeva. Seejärel kattis laavaväli 35 ruutmiilise maa-ala. Õnneks polnud suuremaid purustusi kuigi Honokua külad olid osaliselt rusud. Viimane Mauna Loa purse oli aastal 1984 ja see oli võrrelduna eelviimasega pisike ometi põhjustas see fontääne kraatris ning tulekardinaid ida veerul.
Madalaim saare tippudest Kilauea, tõuseb ainult 4078 jalga. Ta nimi tähendab rahutust ja tegelikkuses ta ongi maailma kõige rahutum vulkaan. Viimase 100 aasta jooksul on ta pursanud keskmiselt üks kord iga 11 kuu kohta. Hawaiilased usuvad et Pele -tulejumalanna asustab igat Hawaii vulkaaniketi vulkaani, kuid ta kodu asuvat Halemaumani kraatris Kilaueal. Kilauea on ka kõige paremini teaduslikult uuritud maakeral oma alalise observatooriumiga, mis ehitatud kraatri servale. Laavavoolud võivad tekkida aladelt, kus varem pole olnud aktiivseid purskeid.
On arvestatud et järgmine purse võib esineda Puna piirkonnas. 1959 aastal ärkas ellu Kilauea Iki kraater, seda pärast 91 aastat suikumist. Kuigi voolud sellest polnud eriti suured tekkisid ometi fumaroolid kraatri servadelt , mis ulatusid 1900 jala kõrgusele. Kilauea on olnud väga rahutu eriti viimase paari aasta jooksul. On toimunud purskeid igas kuus korra ja arvatakse neid jatkuvat veel pikaks ajaks. Suurimat aktiivsust on üles näidanud Pu’u O’o kraater. Igaüks kel võimalik seda meeldejäävat loodusnähtust näha võib olla õnnelik ja ligipääs vulkaani lähedale on suhteliselt lihtne.
Saare ehitajaks peavad hawaiilased oma jumaldatud tulejumalannat Pelet. Jumalanna nimi tõlkub otseselt kui ”vulkaan”; “tulepüünis” või “laavapurse”. Kui jumalanna vihaseks sai nuttis ta tulepisaraid, mis langesid maale ja jahtudes moodustasid maa. Vulkanoloogid ütlevad, et saarekett on hiiglaslik küngas jahutatud basaltlaavat ümbritsetud biljonite polüüpskelettidega, millest on moodustanud korallriffid.
Hawaii saared on kilpvulkaanide koonused, mis purskuvad nõrgalt ning vulkaaniline materjal kuhjub seetõttu väljavenitatud kilpkonna sarnaseks kilbiks. Suursaar on suurepärane näide kilpvulkaanist. Niipea kui laava ulatub merepinnast üle, hakkab selle kaal vajutama pitserit maapinnale. Lõplik kraater moodustub siis kui laavatuub, mille kaudu magma maapinnani ulatub sulgub. Rohkem purskeid saab toimuda vaid perioodiliselt ja need katavad juba olemasoleva saare kui härmatis titaanlikul koogil. Tuul ja vesi võtavad võimust järgnevalt. Niinimetatud välisjõud skulptureerivad kaljulõhedes ja orgudes. Kõik ümar ja sile muutub aastatega sakiliseks.
Laavat Hawaiil leidub kahesugust ning Hawaii laavatüübid on saanud maailmaulatusega geoloogilisteks terminiteks. Nad on välimuse järgi vähese erinevusega, kuid keemiliselt koostiselt pea samad. A’a tüüp on kare ja okkaline ja võib kergelt rebida iga jalanõu puruks. Kui kukud võid koheselt kuulda ta nime iseenda suust. Pahoehoe lainetav köieline laava näeb välja kui põlenud inetu pannkook või vastupidi end fantastilistesse kujunditesse vorminud. Siin võib leida mitmeid laavamoodustisi nagu näiteks peridots, roheline, pärliline kivi nn “Pele teemant”, või selge valget puuvillapuhmast meenutav “Pele juus” või hall sambliku sarnane “Hawaii lumi”, mis katab vanemaid laavavoole.
1 KOMMENTAAR
Jälle väga huvitav ja rikkas materjal.