Gruusia. Tuuline kevad

Veetsin kevadpühad Georgias. Soe, aga kohati päris tuuline. Nagu ikka mägede läheduses – kogu aeg toimub atmosfääris mingi keeruline vee ja õhu igavene ringkäik. Sageli tekitab see ringkäik ootamatuid, mägedest alla puhuvaid tuuleiile, aga mõnikord ka raju ja tormi.

1931. aastal tegi grusiin Jossif Stalin grusiin Lavrenti Beriast Taga-Kaukaasia valitseja ja kutsus Gruusia parteijuhid Moskvasse ning kärkis: „Mulle on jäänud mulje, et Taga-Kaukaasias ei ole üldse parteiorganisatsiooni. Seal valitsevad hõimujuhid ning hääletatakse nende poolt, kellega need veini joovad. Kui see hõimujuhtide valitsemine ei lõpe, murrame neil kõigil kondid.“

Üheks olulisemaks piirkonna „hõimupealikuks“ ehk väikeseks vürstiks oli ülipopulaarne Abhaasia parteijuht Nestor Lakoba, Stalini pikaaegne lemmik, kelle ta lasi Berial 1936 õhtusöögi käigus mürgitada. Lakoba seisis vastu abhaaside kolhoseerimisele, päästis repressioonidest paljusid endisi rahvuslikke suurkujusid ja püüdis üldse olla „hea kommunist“. Lakobal ei murtud konte, tal lõigati sisikond välja, et mürgitamist varjata.

Minu seekordses teejuhiks Georgias oli noor kutt, 21-aastane Aston, kelle vana-vanaema õde oli olnud Lakoba naine. Kuulsin Astonilt ehedat stalini-põlgust, mis pole Georgias endiselt üleliia tavaline ja kuulsin ka lootust, et asjad hakkavad jälle paremuse poole liikuma.

Kas nad on siis halvasti?

Jah, jälle oleks vanas heas Tbilisis käes nagu täiesti iselaadne kevad, uued tuuled ja uus algus. On päris raske kokku lugeda, kui palju uusi alguseid on Georgial viimase 100 aasta jooksul olnud. Jätame kõrvale 1918. aasta iseseisva riigi alguse, jätame välja Georgias toimunud N Liidu kõige selgemad rahvuslikud vastuhakuaktsioonid ja vaatame vaid käegakatsutavat kaasaega.

Zviad Gamsahurdia algus 1990 ja selle hüsteeriline ja rumal lõpp paar aastat hiljem. Eduard Shevarnadze algus 1992 ja selle korruptiivne ja majanduskaoses agoonia kümne aasta pärast. Mihhail Sakashvili algus 2003-2004 ja selle ilusa alguse järk-järguline sumbumine võimutäiuse rahulollu, vaikellu ja võimu kuritarvitustesse.

Ja selleks kevadeks on seetõttu tulnudki Bidzina Ivanishvili, kelle enamasti Venemaal kogutud varanduse suurust hindas ajakiri Forbes eelmisel aastal 153. koha vääriliseks maailmas.

Küsimus, mis vaevab meid ja Euroopat, on, et kas võivad Ivanishvili endised ja praegused ärisidemed, millest mõned on kaunikesti hämarad, viia riigi Vene meelevalda. Georgias püstitavad selle küsimuse vähesed. Esiteks ütlevad nad, et tahavad lõpuks korda teha mitte ainult Tbilisi vanalinna fassaadid ja Batumi kesklinna, millega tegeles Sakashvili, vaid ka vanalinna ajaloolised sisehoovid ja anda sisu Batumi säravale justiitspaleele. Nad ei taha enam olla fassaadi-inimesed.

Teiseks ütlevad nad, et ükski georgialane ei suudaks elada häbiga, et ta on oma kodumaa maha müünud. Nad mäletavad Georgievski lepingut ja mäletavad ka seda, kuidas nii 19. kui ka 20. sajandil sai Venemaa neist jagu just väikeseid vürste ükshaaval ära ostes ja neil siis konte murdes.

Ja lõpuks on Sakashvili asendamine Ivanashviliga asjade loomulik käik looduses. Nii nagu Meri järel pidigi tulema Rüütel ja Ansipi järel peabki tulema Mikser.

Aga muidu on Georgias ikka mõnus – vein on odav, hatšapurid sulavad suus, tomatil on tomati maitse, vanamehed laulavad mitmel häälel. Ja eestlased on seal jälle midagi toredat korraldamas – mõne päeva pärast algab Tbilisi Music Week.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga