Georgia Nokia 2

Lugu Jumala maadejagamisest: Grusiinid istunud pikalt pidulauas ega jõudnud lihtsalt maadejagamise ajaks kohale ning maad olla nendeta ära jagatud. Kui nad lõpuks Jumala jutule jõudsid ning talle jutustasid kui palju head veini ja maitsvaid roogasid nad tema auks sel ajal olla joonud ja söönud ning lugematuid tooste talle pühendanud, härdis Jumal sedavõrd, et kinkinud neile endale reserveeritud maatüki ja kolis ise taevasse.

Olgu kohe ära öeldud, et grusiinid erinevalt meist on oma Nokia juba ammu leidnud.

PS. Tegelikult neile ei meeldi, kui neid kutsutakse grusiinideks ja nende riiki nimetatakse Gruusiaks, sest see tuleneb vene keelsest Gruziast. Kasutades Euroopalikumalt nimevormi Georgia teed neile ainult head meelt, samas pole mul õrna aimugi, kuidas siis siinset rahvust peaks nimetama!?

Seega ma ikka räägin grusiinidest edasi, aga suure austuse ja armastusega, vaatamata sobiva nimevormi puudumisele rahvuse tarbeks. Pilte vaata siin: Georgia pildid

Grusiinide olemust sümboliseerib eriti ilmekalt Thbilisi kohal kõrguv hiigelskulptuur Gruusia Ema oma mõõga ja veinianumaga: kui sa tuled siia halbade mõtetega (ja peab tunnistama, et nii on tuldud nii enne kui peale Kristust ja uskumatult sagedasti), võetakse sind vastu mõõgaga, aga teispool lävepakku oled sõber, keda tervitatakse veiniga.

Surutuna kristlike ja islamiriikide vahele on Georgia suutnud säilitada oma näo, keele, rahvuse ja oma riigi. Siin on uskumatus koguses tolerantsi, mõistmist, lahkust, sõbralikkust ja kannatlikkust. Üleüldse on siin variatsioone ja värve nii toidulauas, kliimas, looduses, arhitektuuris kui linnapildis nagu ühe mu lemmik-grusiini Niko Pirosmani palett!

Näiteks imposantne kumerate vormidega Siseministeeriumi klaashoone linnaserval pidavat sümboliseerima korruptsiooni lõppu ja avatust!

Grusiinid on üsna usklik rahvas, 85% elanikkonnast on ortodoksid. Miks ma ütlen „üsna“? Sest see suhe kirikuga on huvitav minusugusele ateistist eestlasele. Kirikuga omab sidet eelkõige noorem ja keskealisem generatsioon. Vanad põletavad endiselt oma küünalt Stalini ikooni ees. Oma kodukiriku omamine usklikele polegi nii oluline, kui seda on oma preestri omamine. Preester kiidab, julgustab, toetab ja kaitseb sind kõige halva (norkots, alkohol, liiga lodev eluviis) eest; lohutab, kui oled liiga palju hatšapurisid muginud ja püksinööp enam kinni ei lähe. Preestri mopsi number on sul kiirvalimisklahvile salvestatud just sellisteks puhkudeks ning ma ei imestaks raasugi, kui preester kuuluks ka sinu facebooki sõprade ringi! See on äärmiselt huvitav kristlik kombinatsioon psühholoogilisest nõustamisest, sotsiaalameti tugiisikutest ja  tasuta telefoni abiliinidest.

Georgia kirikupea Ilja II on riigi populaarseim mees, kes peatab märatsevad opositsionäärid ja ehitab kolmekorruselist kullatud hiigelkupliga kirikut hetkel Thbilisi kesklinna.

Kõik see sai alguse neljandal sajandil, kui püha nunn Nino Kapadookiast tõi viinamarjaväätidest punutud ja oma juustega seotud ristiga ristiusu Gruusiasse. Risti põikpuu otsad olid allapoole käändunud ja selline veidi „lontis“ rist on jäänud Gruusia kiriku ristiks ehk siis natuke viinamarjahõngu on kõigi nende kirikulugude, legendide ja uskumuste juures.

Kõige armsam neist on lugu Jumala maadejagamisest: Grusiinid istunud pikalt pidulauas ega jõudnud lihtsalt maadejagamise ajaks kohale ning maad olla nendeta ära jagatud. Kui nad lõpuks Jumala jutule jõudsid ning talle jutustasid kui palju  head veini ja maitsvaid roogasid nad tema auks sel ajal olla joonud ja söönud ning lugematuid tooste talle pühendanud, härdis Jumal sedavõrd, et kinkinud neile endale reserveeritud maatüki ja kolis ise taevasse.

Lermontov kirjutab oma memuaarides, et kõik, kes mingilgi põhjusel Kaukaasiasse on tulnud, lähevad siit poeetidena. Ja ajalehest lugesin, et turiste on sel aastal esimese kolme kuuga 40% rohkem mullusega võrreldes – ehk siis poeetide arv kasvab jõudsalt!

Aga ilma naljata tunnen minagi siin hinge parendavat mõju! Veeretades päevi Georgia pidulaudade taga suudan jälgida isegi tervituseks suudlevaid mehi juba teatud heldimusega .

Ma jumaldan Saperavi veine nagu Stalin armastas Kindzmaraulit. Iga eestlane mõistab mind ja Stalinit selle koha pealt, aga kui paljud veinisõbrad laiast maailmast on kuulnud Georgia veinidest?! Peale 2006 aasta Venemaa majandusembargo kehtestamist Georgiale langes ära siinsetel veinitoojatel u 80 % turust ja sellise lünga täitmine on väga vaevarikas.  Aga nagu iga pauk pidi millekski hea olema, on grusiinidel usk oma toodangusse ja siht uutele turgudele (UK, USA, Jaapan, Hiina), kes on hoopis teadlikumad veinijoojad kui seda venelased olidki. Grusiinide trump on nende unikaalne veini valmistusprotsess, kus käärimine toimub kaelani maasse kaevatud savipottides nn kvevrides, mis annab veinile erakordse maitsebuketi. Kvevrit valmistada on väga raske ning alles on käputäis meistreid, kes seda kunsti veel valdavad. Et kvevri-stiili juurutada ja säilitada, on plaanis luua  kvevri kool (tõenäoliselt Kaheetiasse). Panustades kvaliteeti, omanäolisesse veini valmistusstiili pürivad Georgia veinitootjad kõige kvaliteetsemaid veine tootvate riikide (Uus-Meremaa, Šveits, .. ) sekka.

Vein kuulub söögi kõrvale samasuguse iseenesestmõistetavusega kui lumistel pilvedel puhkavad Kaukasuse mäetipud kuuluvad siinsesse maastikupilti. Mõlemad võluvad sedavõrd, et ma ei tea siiani, kumma pärast ma siia rohkem tulin.

Gaumardžos! (Terviseks!) Tegelikult nii lahja toostiga ei ole mõtet küll pidulauas püsti hüpata ja rahvast klaasi kummutama kutsuda. Siinsed Tamadad (toostimeistrid) võtavad oma kohustust südamega. Nende toostides on sügavust ja need reeglina liigutavad sind. Aga on ka tavalisi vaimukaid kalambuure, absurdi –ja olmenalju:

Iga kalamees igatseb näha kuldkala.
Iga tütarlaps igatseb näha muinasjutuprintsi.
Iga noormees igatseb näha imekaunist printsessi.
Joome siis porgandi terviseks – see ju parandab nägemist!

Georgia pidulaua lipulaev on muidugimõista hatšapuri – nende kuulus juustupirukas (juustuleib, juustupizza), mille täidiseks kasutatakse kohalikku tugevamaitselist Suluguni juustu. Iga piirkond valmistab seda veidi omamoodi, aga alati on see värskelt valmistatud ja soe, alati suus sulamas, naudingut pakkumas, pannil või ahjus või hoopis elaval leegil küpsetatud.

Teine kohalik hitt on hinkaalid.

Neid imemaitsvaid liha või juustuga täidisega keedetud kellukesekujulisi jahupunne ehk Georgia pelmeene armastavad kõik. Haarata tuleb nupust ja süüa pea alaspidi, et maitsev puljong maha ei voolaks.

Kord läinud mees kõrtsi ja tellinud 99 hinkaali. Kõrtsmik küsima, et miks mitte siis juba 100? „Ega ma mingi söödik ei ole“, vastanud mees.

Transport on Georgias ikka veel üliodav (ilmselt mitte kauaks). Taksosõit ei maksa mitte midagi. Ühest linna otsast teise saad 5 lariga (~2€). Metroosõit ei maksa ka mitte midagi, aga veidi keeruliseks teeb selle kasutamise info puudumine. Kuskil ei ole mitte ühtegi plaani, isegi rongi seintel mitte. Kuidas ma ka ei otsinud, Thbilisi metroost plaani saada mul ei õnnestunudki, aga nii palju ma teada sain, et liine on 2. Piletisüsteem kätkeb endas plastikkaarti, kuhu raha peale laetakse ( kassiiri abiga sulas). Plastikkaart ise maksab 2 GEL, aga selle võib reisi lõppedes jälle rahaks vahetada (kassiiri abiga). Kui see näib liiga keeruline, siis alternatiivplaanina võid maksta suvalisele kaardiomanikule sõiduraha 50 tetrat (20 senti) ja haakida end lihtsalt talle sappa ja siis on sul ühtlasi nii kõnelev metroo plaan kui plastikkaart. Kõik maa all on puhas ja toimiv. Sildid on eranditult gruusiakeelsed, nii et sappa haakimine on isegi mingis mõttes hädavajalik.

Batumi. Peale tormilist Georgia veini, hatšapuride ja tantsudega pikka õhtut Batumi restoranis „San Remo“, jalutuskäiku vihmamärjal öisel rannapromenaadil, kus igat palmi valgustamas oma latern ja taustaks Musta mere jõuline müha ning aeg ajalt randa jõudev võimas vahune laine, ma pean tunnistama, et puhkus Batumis polegi üldse paha mõte. Need jõletud betoonmonstrumid kahtlaselt rippuvate rõdude ja räämas fassaadidega lähevad meelest ära, kui oled näoga mere poole ja kuhu mujale ja miks sa peaksidki vaatama Batumis kui mitte merele!? Valgeid lumiseid mäetippe taamal? Jah, aga vali õige koht. Ehitustegevust on siin ühel ruutkilomeetril rohkem kui vist kuskilgi mujal maailmas ja kraanade arv on kartustäratav, kõik see viitab võimsale perspektiivsele kuurordile tulevikus. Venepärasust ehk kohtad siin Adžaarias rohkem kui teistes Georgia piirkondades, aga eks me oleme kunagi ühte liitu kuulunud ja teame selle põhjusi.

Enam venelased Georgias puhkamas ei käi ja üsna loomulik, et ka vastupidine suund ei toimi, Vene viisa saamine ise pidi juba olema pikk ja tüütu protsess.

Asudes Türgi piirist vaid 20 km kaugusel on õnneks palju türklastest turiste, lisaks Ukrainast, Poolast, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest. Turismi edendamine on Adžaaria prioriteet. Eraäride jalule aitamiseks on tulumaksuvabamiinimum aastas neile 100 000 $! Hooajal on puhkajad vallutanud kõik Batumi voodid ja pererahvas taandub aasta sissetulekut teenides kolmeks kuuks puukuuridesse ja trepialustesse.

Suured hotelliketid haistavad tulevikku –  Sheraton, Radisson, Kempinski, Intourist Palace, Georgia Palace – kõik viietärnikad on juba kohal või nende kopad on kohal. Napib vaid häid turistiklassi hotelle. Aga kindlasti mitte ei napi siin häid sööke.

Adžaaria hatšapuri on täiesti eriline hatšapuri, minu selge lemmik. Paadikujulise ahjust tulnud pärmitaignast leiva keskele lüüakse toores muna ning see kaetakse juustu ja võiga. Kahvli ja noaga segatakse täidise komponente omavahel ning surutakse kerkinud servade alla. Söömise rituaali alustatakse paadi kaarja nina ja ahtri murdmisega, mis kastetakse peaaegu vedelasse täidisesse. Muna seguneb juustu ja võiga ning küpseb kergelt sooja saia sees. Kõik  härjasilma austajad kummardavad imelise roa ees ja lakuvad aina näppe, murdes aga paati ja kastes selle servi täidisesse!

Ja keegi vist ei kahtle, et grusiinide pidusööming (mitte Thbilisi kuulsad väävlisaunad!) ju ongi Georgia Nokia.

Samal teemal pilte vaata ka: Georgia pildid

2 kommentaari

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    See salmike on igati muhe, peab selle meelde jätma. Hea kedagi reaalsusesse tagasi tõmmata sellega 🙂

  • Imbs kommenteeris

    (Pühin pisara silmanurgast) – Porgandi terviseks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga