Mul oli kõigi takistuste kiuste õnnestunud metroopilet osta ning peale pooletunnist loksumist (ning norskavate japside imetlemist; vt eelmist lugu) ronisin koos ema ja naisega Akihabara peatuses taas maa peale.
Ma olen tehnoloogiahull ning peamiselt seetõttu ma Tokyosse saabumist nii väga oodanud olingi. Üldiselt valmistas maailma suurim linn mulle pigem pettumuse, kuid Jaapani tehnikakaubamajad ületasid kõik ootused.
Me sammusime Yodobashi Camera nimelise kaubamaja paraadusteni ning maailma pööraseim pood, millest nohikud internetifoorumites vaimustunult räägivad, tõmbas meid sisse nagu hiiglaslik tolmuimeja.
Yodobashi Camera meenutab teismelist tüdrukut, kes on end enne diskole minekut meeletu meigikihi alla peitnud ning iga noormeest, kes ta tantsule palub, vaimustunud kilkega kostitab. Too meeletu kaubamaja võtab kogu Tokyo glamuuri – nii palju, kui seda eksitavalt vilkuvate neoontulede varjust võimalik leida on – ning korrutab kümnega. Sa ei pea hilisööd ootamagi, et Tokyo hing üles leida, sest Yodobashi Camera pakub katkematut adrenaliinipauku hetkest, mil ta oma uksed külastajatele avab.
Asi pole niivõrd korrustetäites fotoaparaatides, mobiiltelefonides, elektronkellades või pihku mahtuvates mängukonsoolides. Pigem on asi inimestes, kes neid kümneid tuhandeid gadget’eid klientidele müüvad. Sõna „kaubatundja” ei suuda nende inimeste tööd kirjeldada, sest Yodobashi Camera personal astub kaupade tundmisest mitu sammu kaugemale. Nad armastavad seda kraami ja kui „kaubaarmastaja” oleks natukenegi ilusam sõna, võiks riiulite vahel hüplevaid Yodobashi töötajaid just niimoodi kutsuda.
Ma tahtsin riisi aurutamise masinat osta, sest Eestis neid ei müüdud.
„Jeeeeeeeei,” sattus müüja mu soovi kuuldes peaaegu ekstaasi. Vaatas mind siis aga veidi lähemalt ja sai aru, et jaapanlane ma ilmselt pole: „Kas tahate, et masin Euroopas töötaks?”
„Oleks kena küll.”
„Siis tuleb teil Euroopas kasutamiseks mõeldud toodete korrusele minna,” teatas ta aktsendirohkes, ent laitmatu grammatikaga inglise keeles.
Ahah. Euroopas kasutamiseks mõeldud toodete korrus. Nüüd on ka minul midagi, millega internetifoorumites hoobelda. Lisaks infole, et absoluutselt igal Yodobashi Camera korrusel on vähemalt üks sushi-restoran, üks tempura-restoran ja üks restoran, kus jaapanlased kõhu täis saavad.
Ma ei läbenud internetifoorumeid ära oodata ja saatsin foto Euroopas kasutamiseks mõeldud toodete korrusest oma sõbrale.
„Too mulle kah üks riisimasin,” sain kiire vastuse.
„Sa ei taha endale riisimasinat, nüüd, kus juba ostmiseks läheb?” küsisin emalt, kes keset vilkuvaid televiisoriekraane kangestunult seisis.
„Ah, kes seda ikka tassida viitsib,” lõi ema käega ning keedab tänaseni riisi alumiiniumkastrulis, mis on vähemalt kolm rahareformi üle elanud. „Pealegi pidime ju karaokebaari minema, või mis?”
Muidugi pidime. Kuidas sai nii oluline asi mul meelest minna!
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
______________________________________________________________________
Foto: mpeacely / Shutterstock.com. Tokyo, Jaapan, 5. juuli 2017. Yodobashi Camera kauplusteketi Akihabara poe sisevaade.
2 Trackbacks