Eripärane Ameerika

New York, Boston, Uus-Inglismaa-kes poleks unistanud neid kohti külastada, oma silmaga vaadata, tajuda lõhnu, saada maitseelamusi, nautida kunsti, katsuda aru saada ameeriklastest! Meie unistus realiseerus septembris-oktoobris.

 

Saabumine Suure Õuna linna
23. Sept Saabumine
New Yorki läks kenasti, ainult lennukis oldi otsustatud teha reisijatest lumememmed, kliimaseade oli täitsa põhjas. Veiniga õnnestus küll “sisemist kampsunit” täiendada, aga päris soojaks end ikka ei saanud. Minu kõrval oleval mehel oli ilmselt meeletult külm ja janu ka, vähemalt 20 korda käis ta endale punaveini hankimas.
Alustasime sõitu teisipäeva hommikul Brüsselist kl.12 paiku ja tänu maakera ümarusele, saabusime suure õuna linna juba samaks õhtuks. JFK lennujaamast tundus olevat kiirem ja odavam variant kasutada metrood. AirTrain viis meid kiiresti Jamaica sõlmjaama ja sealt algasid segadused. Mitte keegi ei suutnud meile selgeks teha, kui palju peame maksma ja mis peatusse sõitma jõudmaks oma hotelli. Vormiriides ametnikud liikusid küll ringi, aga abi me neist ei saanud. Pärast poolt tundi tulutuid otsinguid, saime niipalju selgeks, et automaadist tuleb võtta 16 dollarine pilet kahele. Kuna NY pole tänavatel nimesid, siis ka metroojaamad on lihtsalt numbritega, mis meiesugustele eurooplastele ikka väga võõras. Parim oli metroosse sisenemine, Did pääses kenasti läbi, mina aga mitte, automaat reageeris ühele inimesele, mis siis, et makstud sai kahe eest. Õnneks on mul pikk Pariisi metroo karastus, mis annab oskuse sissepääsu alt läbi pugeda ja metroos me siis olimegi. Ei mingit ilu, pigem kole, määrdunud, inimesed pahurad. Võimalik, et metrooga sõidavad NY-s ainult vaesed? Täisvarustuses politseid kohtab igal sammul. Ilme on neil kahtlustav ja pahur. Mulle endalegi
hakkas tunduma, et olen vist kedagi mõrvanud või vähemalt panka röövinud. Samas eks see annab teatud turvatunde.
Meie hotell oli superhea koha peal, u 500 m Times Squarest, ainult paarkümmend meetrit Central Parkist, aga hotell ise jama: tuba veel väiksem kui tikukarp, vannitoas oli ilmselt tegutsenud “Poola torumees”, isegi kraanikauss oli osavalt viltu seatud, dušš kinnitatud kindlalt lakke ja soojavee saamine nõudis poolt tundi ootamist. Samas olid käterätid puhtad ning šampoonid, seebid olemas. Aga see müra!
Tõttasin kohe alla sooviga tuba vahetada, ei mingit sõbralikkust ja vastutulelikkust, pole tube ja mürast Manhattanil ei pääse keegi! Mis siis ikka, esimene ost hommikul olid kõrvatropid. Niimoodi sai ikka magada ka. Hommikueinet pakuti kõrval olevas pitsapoes, või mis hommikueinet! Jube valge soojendatud saiaplönn mille vahel võikild ja pabertopsis lahja kohv. Kui soovisid juurde nt muna või juustu, käi välja 2 raha. Minu meelest oli ka hotell ilgelt kallis, 140 eurot koos taksidega. Hilisemal vaatlusel selgus, et arvestades superhead asukohta, oli see peaaegu tasuta! Kui keegi huvitub, siis tegemist Park Savoy hotelliga 7 avenüü ja 58 tänava nurgal. Teine ebameeldiv üllatus: wifit pole, st tasuta nagu igas viimasedki maailma kolkas. Palun väga, Ameerikamaa suurlinnas tuleb poole tunni eest välja käia 5 dollarit! Ei täida me kapitalistlike vereimejate kukruid rahaga, katsume netti minna kusagil linnas. Enamuses Starbucksi kohvikutest on tasuta netiühendus olemas. Leidsime selle ka Public Librery õuest, ei pea isegi midagi tarbima, toolid, lauad ootavad mõnusasti netisõltlasi.
NY linnaplaan on igav, aga arusaadav igale lollile, ei mingit Pariisi elegantsust ega keerukust. Lihtne nelinurk on joonteks jagatud ja nummerdatud.
Avenüüd kulgevad pikisuunas, tänavate numeratsioon on ristipidi. Osad avenüüdest on siiski nimelised nagu Park line, Madison, Amsterdam. Broadway läbib ainukesena ulakalt linna kummalise kurvina.
Kesklinnas on kõik meeletult suur, pilvelõhkujate tippu ei näegi, päikest ka mitte. Autod on suured, inimesed paksud ja suured, hinnad muidugi veel suuremad. Nüüd ma saan aru, miks ameeriklased tunnevad end Euroopas miljonäridena, nende palgad on ilmselt kordades kõrgemad kui meiekandis. Iga liigutus maksab…Müra ja saaste on meeletu, see aga ei takista sadadel liikuvatel välikohvikutel saiakraami ning jooke müümast. Ja inimesed ostavad, tänavatel liigutakse plasttopsi ning hamburgeri või pitsalõiguga, kiire ju. Kes siin naudib söömist nagu Prantuses! Isegi normaalseid restorane ei leia,
kiirtoidukohtadele komistab aga igal sammul.
>
Empire State Buildingi
peab kindlasti ära vaatama, oli ju tema see, kes seljatas Eiffeli torni kõrguse, mis siis, et 40 aastat hiljem. Kartsime  megajärjekorda, aga ei midagi sellist. Kõik oli siin hästi organiseeritud, suunatud. Juba allkorruse fuajee imponeeris: soliidne pruunikas marmor Art
Deco kaunistusetega. Edasi liftiga peadpööritava kiirusega 60 korrusele, kust saab vaadata vanadelt fotodelt torni ehitusajalugu ning imetleda sajandi alguse tehnika uskumatut vägitegu. Kõigele oli mõeldud, nt. kuna töölised ei jõudnud alla lõunale minna, siis oli organiseeritud eri korrustele sööklad,
ehitajad olid korralikult makstud, ega igaüks sellisele kõrgehitusele tööle saanudki.
Järgmine etapp 86 korruse vaateplatvormile. Vau! Vaade on ikka iga penni väärt! (seeniori pilet maksab 26 $). Tundub, et kogu linn on Legoklotsidest  kokku pandud. Kaugemal paistab udust saar kuulsa Vabaduse sambaga, mille ümber tiirutamas laevad. Manhattani lõunatippu koondunud pilvelõhkujad  moodustavad täitsa kena kompleksi, vähemalt kaugelt ja kõrgelt vaadatuna. Nagu ikka, ei saa me läbi eestlasteta, nad on siingi olemas, ema Viljandist  koos oma pojaga Washingtonis elavat tütart külastamas. Mina hakkasin muidugi viimaselt kasulikku infot välja pressima. Oli kasuks ka. Selgus, et  Vabaduse sambale tõusmise kõige lähem vaba aeg on novembris, aga samas saab tasuta laevaga teha tiiru ümber saare. Midagi tasuta? Kas võib see tõsi olla?
Kes tahab veelgi uhkemat pilti linnast saada, peab 18 raha võrra lisa maksma tõusmas 102 korrusele. Meie jätame selle lõbu tegemata, kaugem vaatepilt on ju udusem ka.
> Tore üllatus on Kesk-raudteejaama hiiglaslik ehitis Lexingtoni avenüül. Selle maja päästis kinnisvarahaide käest Jackie Kennedy, kes oskas vanu asju väärtustada. Tema bareljeef ongi jaamahoone seinal. Maja ühes otsas tegutseb hirmkallite hindadega turg, suurem osa on endiselt reisijate päralt. Turistid püüavad end selfida trepimademelt taustaks tumesinine sodiaagimärkidega kaarjas taevavõlv -jaama kuppellagi. Tõesti, muljetavaldav on see hoone tõesti!
> Times square on õigusega turistide Meka, vahet pole kas päeval või õhtul, ikka plingivad hiidreklaamid tuhandetes tuledes. Fotod on muidugi ülisuuruses, aga uskumatult loomulikud, nii inimesed kui loodusvõtted, kõik liigub,kiire, kiire…õhtul on peaaegu valgemgi kui päeval. Aga milline
energiakulu! Ameerika on küll valgusaastate kaugusel loodushoiust.
Igasugused Mikid, Minnid, Supermanid ja teab veel kes ihkavad just sinuga fotot teha. Raha eest ikka, kuidas siis muidu !Aga nad teevad tööd ja rõõmuga, ei siruta niisama kerjamiseks kätt välja. (selliseid on ka piisavalt, kuigi ehk isegi vähem kui Pariisis). Üks soliidne valges päevasärgis ja
viksitud mustade kingadega noormees hoidis silti- TV tapab ajud! Temaga vist oligi see nii juhtunud, kuna aju ei andnud talle enam käsklust käsi langetada.

 

Vihmapàev Central Pargis. Ilus. Romantiline koht keset pilvelõhkujaid. Vist tunti juba 19 sajandil feng shui põhimõtteid: teed on käänulised, kurvikad. Koerte jalutuskoht: üks naine kõnnib vähemalt 15  hästi dresseeritud loomaga.
Maasikavälu künkake, kust John Lennon sai inspiratsiooni samanimelise laulu jaoks, Yoko annab veel praegugi raha selle koha korrashoidmiseks. John elas ka sealsamas lähedal, kus õnnetuseks üks hull ta otse majaukse eest maha lasi.
Rohelised pargipingid mälestustahvlitega kadunukestele, ilmselt annavad omaksed selle eest raha pargi heakorraks.
Väikese järve kaldal šikk restoran Boathouse, kohviku osa suht odav, kohv ainult 2,5 dollarit, nagu peaaegu igas kohas. Serveeritakse ikka papptopsikutest.
Vee ääres aga peenemalt sorti istumiskoht valgete linadega. Mõned kodanikud saabusid oma toidutopsiga, ainult joogi võtsid ja kohvikust, ju see on siin lubatud.
Pargis on veel armas nurgake Imemaa Alicele, suur pronkskulptuur raamatu tegelastega.
CP on ilmselt ka ameeriklaste harimiseks, alleesid kaunistavad Euroopa kirjanike monumendid ja muidugi Ameerika oma kuulsuste pronkskujud.
Üllatab pargi puhtus, isegi koerakakat ei vedele kusagil. Üldse jätab kogu Manhattan puhta mulje, eriti arvestades, millise megalinnaga tegu.

Meie jamahotelli vastas asub peen Marriott hotell, seal vist elavad mõned kuulsad riigipead. Hommikul ei saanud isegi uksest välja minna, tänav oli suletud ja mitukümmend turvat tuiskasid ringi, isegi rõdul piilusid 2 snaiperit- turvameest. Terve 7 avenüü paistis olevat suletud, meie ristmiku loomulikult ka. Ei
kujuta ette, mis megaummik sellest tekkis… Just praegu toimub ÜRO suurkogunemine, kõikide maade presidendid ja muud vipid on kohal. Ime siis, et turvameetmed on tugevdatud.
Jõudsime oma märja jalutuskäiguga MMA juurde, Louvre’i võistleja Ameerikas. Korraks astusime sisse, aga rahvamass, ka seal möllas, ajas hirmu peale ja nagunii polnud meil mõttes sellesse hiidmuuseumi minna, Euroopas saab näha analoogilisi taieseid.
Võtsime suuna Viiendale ja Madison avenüüle, just pargipoolses osas elavad rikkad ja ilusad, kui mitte öelda, veelgi rikkamad ja ilusamad. Kahjuks ei jalutanud keegi neist vihmaga väljas. Uus eesmärk Whitny muuseum. Seal on puhtalt Ameerika kunst, mida õigesti Euroopas ei näe. Parasjagu oli Jeff
Koonsi retrospektiiv. Ma olin kunagi ta taieseid näinud Versailles s, seal rabas ikka täiega kuldne M Jackson ahviga Louis 14 magamistoas. Näha tervet Koonsi loomingut läbi aastakümnete, andis hoopis teise arusaamise. Kogu see superseksuaalsus alates tolmuimejatest, mis talle assotsiatseerusid naisena ja hiidpilte Itaalia sekstähega roosamannavahus ülimalt naturalistlikes poosides, pluss püüe minna tagasi lapsepõlve läbi hiiglaslike lelude või kommikarpide
plastskulptuuride kaudu, jättis sügava mulje. Juba tehniline teostus oli omaette ooper.
Muu ekspositsioon oli suhteliselt tagasihoidlik, ma lootsin näha rohkem Hopperit, aga ju siis polnud rohkem ruumi.
Times square´l on poole hinnaga teatripiletite kassad. Meil oli ikka soov minna vaatama mõnda Broadway muusikali, aga järjekorra pikkus ja vihm lämmatasid selle isu, ehk jõuab veel.

Reede hommikul alustasime sõitu Bostoni poole Peter Pan bussiliiniga. Arvestades kilomeetreid, 350, polegi bussisõit megakallis, ainult 27 $ paxuke. Suur bussijaama hoone asub kohe kesklinnas, 8 av/42 tänava nurgal. Ei saaks just kiita busside mugavust, aga ta sõidab siiski, hoolimata ummikutest NY tänavatel ja linnast väljasõidul. Ühtlasi saime niimoodi vaadata ka Harlemi linnaosa, mis algab Central Parki tagant ja kuuldavasti on nüüd kujunemas intellektuaalide linnakeseks. Pidin majutu otsingul mingil ajal isegi sinna toa võtma, õnneks jäi see tegemata. Linnaosa on rusuvalt nukker ja ühetooniline oma u 7-10 korruselise majadega. Võimalik, et korrusmajade vahelt leiab sümpaatsemad alasid. Odavam oleks siin kindlasti olnud ja gospelit oleks saanud ka kuulata vist igal õhtul, aga…
Kiirtee on ühelt poolt 4-reailine, aga mitte just kõige kiirem, limiitkiiruseks paistab olevat 90 -120 km/h.  Kuna sõidame põhja poole, siis hakkab maastik sarnanema Kanada omale, suured okaspuu -metsamassiivid, sekka punetavaid vahtraid ning kolletavaid kaski või mingeid tundmatuid lehtpuid. Ühesõnaga, selline kodune põhjamaine loodus.
Mööda vilksatab suur järv, maalilised väikesaared selle keskel. Sõidaks nagu Soomes, ainult bensiinijaamad on teistsugused ja rekkaautod hiidpikad.

Cape Ann 27.9
Pärast tüütult pikka bussisõitu saabusime päikeselise Bostonisse, sooja oli tõesti kusagil 25 kraadi ringis. Kallis sõbranna Katrin ja ta elukaaslane Bob ootasid meid kannatlikult bussijaamas, sest buss hilines ummikute tõttu peaaegu terve tunni.
Tegime kiire tiiru Bostonisse ja kohe teele Bobi juurde väikesse linnakesse, mis polnud ju kuigi kaugel, aga õnnetuseks ei pääsenud me ka seekord ummikust, tee muudkui venis ja venis. Lõpuks siiski hakkas paistma rohelusse uppunud linnake, igal künkal kena heledat värvi maja rohelise muruväljaku
keskel. Suuremalt jaolt hakkas muru küll koltuma, aga Katrini oma lokkas uhke rohelise laiguna, värvikate sügislillede taustal. Katrin rääkis, kuidas ta igal võimalikul vabal hetkel oma muru riisub ja kraabib, seepärast ongi see peaaegu igihaljas. Tubli Mulgi tüdrukuna oli Katrin maja taha rajanud ka
köögiviljaaia, tomatid, kurgid, sibulad, maitsetaimed. Kõik kasvab mahemeetododil. Maja ees laiub tohutu lilleala, kevadel on see kindlasti eriti kaunis. Ka Katrini linnakorteris õitsevad erivärvilised lilled rõdul, täitsa rohesõrm see minu kallis sõbranna!
Külake on imearmas, justkui hiiglaslikud nukumajad oleksid paigutatud harmooniliselt kõrvuti, kõik on korras, kuskil pole koorunud värvi ega lohakust.
Värviliste sügispuude keskel sinetab järvesilm valgete luikede ja hallikale partidega, vees peegelduvad punased, oranžid Jaapani vahtrad, kollased
ja muud põnevad taimed. See ei saa olla ju tegelikkus, vaid piltpostkaart, kus elavad õnnelikud ameeriklased.
Bob sõidutas meid järgnevatel päevadel läbi analoogiliste väikelinnade New Englandi maakonnas, kõikjal sama lugu. Isegi värvilisi inimesi näeb vähe, Katrin rääkis, et valitsus lausa soosis mustanahaliste tulekut koolidesse, et kohalikud lapsed harjuksid nägema erinevaid rasse ja oleksid tolerantsed nende suhtes.
Nende maja on peaaegu suurem seest kui väljast, eriti köögimasinad: tohutu külmkapp, suur, lai gaasipliit, isegi mikroahi on suuremate mõõtmetega kui Euroopa standart. Dušš töötab ka teistmoodi kui Euroopas, ma ei saanudki alguses vett segistist voolama, veevahetusnupp asus kraani all, mitte peal, nagu olen harjunud.

Katrin rabas kohe külmikust välja “emercency” külma valge veini, Bob asus toitu meisterdama. Welcome dinner oli tal küll tehtud, ainult lõhe tahtis grillimist ja kartulid keetmist. Isegi šokolaadikook oli ta valmis küpsetanud. Hommikul üllatas ta meid farmeri priske hommikueinega-praetud muna,
kartulid, peekonilõigud ja enda küpsetatud leib. Mul polnud veel õhtunegi söömaaeg kõhust kadunud, juba asu uue kallale! Aga see kõik oli nii hõrgutav, kadus nagu musta auku. No on alles tubli mees see Bob!
Järgmisel päikeselisel hommikul asusime avastama Ameerikat, õieti Uue Inglismaa elu Anni neemel.
Rockport- imearmas suvituslinn, kus sai ka jalad ookeanivette kasta. Selles kandis käivad kohalikud vee -ja päikesemõnusid nautimas. Vesi oli siiski jahe, panin katseks jalad vette, ega kaugemale ujuma küll ei tõmmanud. Linnake on täis kunstipoode, meidki kutsuti pealelõunaks galeriide visiidile, astu ühest uksest sisse, teisest välja, naudi tasuta kunsti, veini ja juustu. Did ja Bob läksid mingeid vanu laevu vaatama, tasuks anti neile topsikutäis valget kalasuppi.
Selles linnas oleks kohe kauem tahtnud mõnuleda, aga Katrin ja Bob olid meile ette näinud kronometreeritud reisikava.

Portsmouth, iiripärane linn, punaste kivimajade ja värviliste ustega. See oli hoopis teistsugune koht. Nimed kõikjal Inglise omad, ei saa õieti aru, kas oleme Ameerikas või Inglismaal. Eriti paistis see linn silma koertearmastuse poolest, loomade joogikausid laiutasid kõikjal kõnniteedel. Lisaks kirikud,
kirikud….See osa Ameerikast oli tõeliselt puritaanlik ja on osaliselt veel edasigi.
Tutvumine tavaameeriklase eluga oli väga huvitav, hakkad paremini aru saama nendest optimistlikest ja heatahtlikust inimestest. Vanadest aegadest on jäänud arusaam, et ameeriklased tühjendavad igal võimalusel su rahakotti. Loomulikult peab siin igale hinnale lisama taksid, aga samas on nad tõesti abivalmid aitamaks sul oma raha kokku hoida.

Natick, Katrini esimene elukoht. Jälle vaimustavalt ilus linnake: väike, roheline, puhas. Katrin viis meid oma esimese maja juurde. See oli üks väheseid kohti, kus aktsepteeriti nende Moskvast kaasa toodud koera, sellest siis elukoha valik. Mis polnud ju üldse paha.
Väga armas majake. Kahjuks kohalik elanikkond ei ole veel pannud vasktahvlit Katrini nimega maja seinale, tõsine viga muidu armsas linnas.
Väike üllatus on söögikohtade tualettides olev silt: töötaja peab pärast tualeti kasutamist ja enne tööle asumist pesema käed. Mitte ei mäleta, et oleksime sellist  karmi ettekirjutust kunagi näinud oma paljude reiside jooksul, aga Ameerikas paistab see olevat üsna tavaline meetod töötajale hügieeninõudeid meelde tuletada.Wellesley ülikool: väga romantiline uusgootika ehitus, õieti on neid ehitisi palju, kõik kaunilt puude all, ümbritsetud roheliste muruväljakutega. Tegemist on ühe prestiižikama ülikooliga. Varem oli see ainult tütarlastele, nüüd saavad ka poisid siin õpetust. Katrini andekas poeg õppis siin nt jaapani keelt
gümnaasiumi ajal.
Hillary Clinton on ka selle kooli lõpetanud.
Tegime pika ringi ümber järve, osalt metsa all, osalt piki kallast, kus nauditi suvemõnusid: kes päevitas, kes nosis midagi… Vesi oli vist siiski jahe, sildid keelasid igatahes vette minekut või oli tegu valve puudumisega.
Kõik on uskumatult puhas, ei mingeid koerajunne, ometi koertega jalutajaid jagus.
Õhkkond on siin nii mõnus, et tahaks kohe isegi olla veel noor ja üliõpilane.

Boston 29.9
Boston on palju mõnusam linn kui NY, ei lämmata nii hirmsasti sind pilvelõhkujate vahele. Neid ju on, aga kuidagi kunstipäraselt ühte kohta paigutatud.
Katrini juurest on linna pikk tee, kõigepealt bussiga oma pool tundi, siis veel metrooga samapalju. Metroorongid on kulunud, mõnel lausa nurk roostes, aga seest seevastu avaramad kui Pariisis. Liiklustihedus pole just kiita, kesklinnas tipptunnil ootas punasel liinil vähemalt tuhat inimest, järgmine rong tuli alles 8 minuti pärast. Ma ei ole sellist trügimist veel näinud, aga pole ka ime, neil on minek/tulek samas koridoris, Pariisis on liikumine lahendatud eri galeriide läbi, nii et inimesed risti ei satu.
Me teadsime, et kasulik on osta Charly kaart, mida saab kasutada nii bussis kui metroos. Did ei saanud õieti piletit ostma hakatagi, kui bussijuht juba seletas, kuna me tema käest seda kaarti osta ei saa, siis istuge rahulikult bussis ja metroojaamas viib ta meid isiklikult Charlyt ostma. Vähe sellest, et ta meile üksipulgi seletas, kuidas osta ja kuhu raha panna, isegi metroosissepääsu juurde viis ta meid isiklikult! Vist tundusime eriliste juhmakatena?
Bostonis sattusime kõigepealt vanade turuhallide juurde, neid on kolm ja neis müüakse igasugust kraami. Ümberringi on hästi palju kohvikuid, restosid, poekesi. Hinnad on Bostonis ka sõbralikumad ja minu meelest ka inimesed. Soovisime osta Katrini juurde veini, mida võimatu leida. Osa suuri poode on koos apteegiga, kus müüakse ka toitu ning ebatervislikke soodajooke. Tervislikku veini aga ei kuskil. Õnneks üks albaanlast juurikamüüja oskas meile õige aadressi anda.
Bostoni linnapark on kaunis täis värvilisi puid ja lilleklumpe ning paksu sabaga oravaid. Alguses muudkui pildistasime neid, aga hiljem oli tegu, et neile mitte peale astuda.
Väga lahe on lustakate konnade skulptuuride nurgake purskkaevu ääres. Common park paistab olevat kohustuslik kogu maakonnas, st linna keskel olev roheala kindlasti mõne ratsaskulptuuriga  kõrgendik ,kus vanasti kõnesid peeti ja vabaõhulavaga.
Itaallaste linnaosa on armas, palju väikesi Itaalia kohvikuid, restorane, hinnad mitte just kõige rahakotisõbralikumad.
Oleksime pidanud veel minna Museum of Fine Arts, kus on ühed paremad kollektsioonid nii Euroopa kui Ameerika kunsti, aga aeg kulus kuhugi ära, ehk teeme seda kunagi tulevikus. Kes teab?
Kirikuid on siinkandis hullumiseni. Ühes väikelinnas loendasid neid pühapäeval Main streetil üle 10, kusjuures tänav oli lühike. Kohvikuid oli vist 2 ja poode ei hakanud üldse silma, inimesi ka mitte. Vist olidki kõik kirikus.

Cambridge-Harvard 30.9
Charles jõe teisel kaldal asub tohutu ülikoolide kompleks tuttava Euroopa nimega Cambrigde. Meil oli plaanis olla seal mõned tunnid, aga olime lausa terve päeva hoolimata ebameeldivast seenevihmast. Tõsine, väärikas ja samal ajal nooruslik linnake. Loomulik, sest siin on ju Ameerika parimad
kõrgkoolid. Kes ei oleks kuulnud Harvardist, kus on õppinud lugematud kuulsused, siit on tulnud 49 Nobeli preemia laureaati, mitmeid USA presidente, nt Kennedy, Obama, Bush. Facebooki rajaja Mark Zuckenberg visati peaaegu ülikoolist välja, sest ta häkkis sisse kooli tarkvarasse. Igavusest tegi ta portaali, kuhu riputas üles linna tüdrukute fotod, mida poisid said hääletada. 4 tunni jooksul külastas seda portaali üle 22 tuhande inimese!
Teine kummaline lugu: suurt Harvardi raamatukogu ehitust rahastas miljonär Widener, kelle tingimuseks oli, et kõik lugejad peavad omama tõendit ujumisoskuse kohta. Ta poeg hukkus Titanicu reisi ajal, nii et polegi midagi imestada isa soovi üle.
Võimalik, et meie tee ristus tulevase Ameerika presidendiga ülikooli arvukate parkide teedel?
Turistina ei saanud ju jätta end pildistamast kooli rajaga, kelle king on katsumisest heledaks kulunud. Miks seda tehakse?.Harvardi ülikooli deviis on Veritas, aga skulptuur olla kolme vale kehastus- härra Harvard polnudki kooli asutaja, vaid kindlustas selle edasiarengut, asutamise kuupäev on vale ja
modelliks oli üks suvaline üliõpilane!

Teine maailmakuulus kool on MIT- tehnika instituut oma kullatud kupliga. Siit tulevad välja maailma põnevamad leiutised, tõeline Leonardo da Vincide kasvulava. Juba tehtavat katseid autolennukiga, kes vajab ainult 500 meetrit õhku tõusmiseks, aga suudab siiski lennata 700 km. Hea lahendus
ummikutele!
Mitmed kuulsad arhitektid on siin projekteerinud, isegi soomlased Saarinen ja Aalto, aga ka Ming Pei ja Le Corbusier. Viimase audiovisuaalse muuseumi betoonkärakas on küll üsna kole.
Darwini kohvikus võis peale söögi/joogi ka toitu osta, isegi veini müüdi. Kõik pakutav mahetoodang. Kahes väikeses saalis istusid noored ja vähemnoored, kes diskuteeriksid, kes wifiseersid,mõni nosis kodust kaasa võetud toidupoolist. Ju see on siin lubatud. Mulle meenus Tartu Ülikooli vana kohvik, täpselt samasugune meeleolu, tõsine ja muretu samal ajal. Kohvik on veidi räämas, tualett eriti folkloorne: võtad kassast pika kulbi külge kinnitatud võtme ja lähed praktiliselt kööki. Trepi all ongi vajalik ruumike, puhas ja isegi suht avar.
Tõsisemaks söögikohaks valisime Russelli trahteri, kus olid laudadel lausa kangast salvrätid. Taas väga mõnus meeleolu ja kui maitsvad toidud! Minu peedisalatit kitsejuustu ning kuivatatud kirssidega serveeriti rohelise pistaatsiaõli taustal kauni moodustisena. Sellist ilusat serveeringud nägin ma
esmakordselt siin maal, kusjuures hind oli ainult 9 dollarit.
Toiduportsud on siin maal hiiglaslikud, pole mingit mõtet võtta 3- käigulist menüüd kui sa ei ole just Gargantua.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga