Lõõgastav Tursaneem, majesteetlik ja kultuuri täis Washington, kiirustav, tõttav ja vaba New York-reis jätkub täistuuridel. Kui vaid jõuaks kõike ahmida, talletada, tabada...
Tursaneem ja JFK
Mul oli kindel idee näha ka Ameerika loodust, mitte ainult suurlinnu ja Cape Cod mahtus just hästi meie plaanidesse. Suviti on see bostonlaste ja ka perekond Obama lemmikkoht. Ennekõike sai neem, eriti Hyannise külake tuntuks tänu perekond Rose ja Joseph Kennedyle, kelle hiiglaslik suvemaja asub
otse Atlandi rannal. JFK lasi hiljem selle lähedale ehitada oma villa. Praegu tähistab linnake oma kuulsa elaniku mälestust Kennedy muuseumiga linna keskel ja memoriaaliga mererannas.
Meie kohale jõudes oli suvi asendunud paduvihma ja tuulega. Hotelliks valisime Hyannis Inn Motelli, mis on väga sõbraliku hinnaga. Tuba nagu koppel ja soojendusega bassein ootas sissehüppamist. Oktoobri alguses on turistidehordid kadunud ja nii me saamegi nautida uhkes üksinduses “erabasseini” mõnusid. Hommikueinet hotell ei paku (jumal tänatud, NY õudne saiaplönn on veel seedimata) aga suured tasuta kohvitermosed ootavad kliente hommikul basseini ääres. Selle kõrval on mikroahi juhuks kui oleks midagi vaja soojendada. Ma saan nüüd täitsa aru, mida tähendab cafe americano-suur tass pruuni lahjat jooki. Miks ma mitte, janu kustutab kenasti ära.
Suuremad supermarketid asuvad linna ääres, õnneks me leidsime peatänavalt ühe venelanna poe, kust sai omandatud ülimaitsev Ukraina rukkileib, Bulgaaria juustu ja Itaalia veini. Müüa oli ka Kindzmaraulit, Mukuzanit ja otse loomulikult Sovetskoje šampanskojet, barankasid, vene soolakurki ja muud eksootikat Ameerikamaal.
Hyannis ise koosneb pikast pikast Main ja Ocean streetist täis söögi- ja ostukohti. Armas kohake.
Meil oli järgmisel päeval plaanis minna Jackie Kennedy lemmiksaarele Martha’s Vineyard (ka Obama ja Clintoni pere, William Styron, Spike Lee, Steven Spilberg), aga merel oli torm ja laevad ei väljunudki. Iirlased poleks küll sellest välja teinud, meie kevadise reisi ajal hüppas laevuke nagu konn
lainete vahel.
Martha saar asendus niisiis ühe väikese külakese Chathamiga, mis saab kindlasti nunnumeetri hinnangus 10 punkti 10-st. Hyannisest sõidavad kõikjale poolsaarele kohalikud bussid, hind alati 2 dollarit. Vahet pole kui kaugele põrutad. Meie kasutasime muidugi veel ära oma kõrget vanust ja saime pileti lausa 1 dollari eest, kusjuures buss sõitis u 1,5 tundi läbides maalilisi külakesi. Yarmouthi küla oli kindlasti võitnud kõige lillelisema koha tiitli, kõik seal lausa lokkas õitseda.
Chathamis on tohutul hulgal butiike, ehteid ja riideid, loomulikult ka hulgaliselt söögikohti. Majade seinad on kaetud laastudega, tõesti väga kena. Seal kasvatatakse austreid, püütakse kala, ennekõike turska, homaare ja muid mereande. Ja muidugi püütakse ning meelitatakse seal ennekõike suvevõõraid.
Minu giidiraamat soovitas minna lõunaks Chatham Fish and Lobster Co nimelisse kohta, mida kohalikud väga hindavad. Tegelikult on see pigem kalapood, kust saab otse merelt saabunud kraami osta. Ühes ruumis müüdi ka valmistoitu. Seda osteti peamiselt kaasa nagu ikka siin maal kombeks. Meiegi omandasime topsikutäie homaarisuppi (supermaitsev, sees suured tükid seda väärtuslikku vähilist.) Kuidagi imelik oli gurmeetoitu hakata püstijalu kulistama, sest poe paar lauakest olid juba hõivatud. Edasi tuli toimus tõeline deus ex machina- soliidne härra, kes oli meile just eelnevalt seda suppi soovitanud, nähes meie kimbatust, pakkus välja plaani B. Meid kutsuti nende hiid-Lexusse, koos sõitsime mereranda ja igaüks nautis siis oma toitu soojas autos miljonivaadetega vahustele lainetele ja mässavale merele. Härra oli erusõjaväelane, kunagi isegi teeninud Lääne-Saksamaal USA tsoonis, naise vanavanemad olid aga Soomest, kes põgenesid kommunismikartuses Ameerikasse. Härra näojooned meenutasid kangesti Kennedyte omi, viimati oligi mõni kauge sugulane? Neil oli hirmus raske aru saada, et me ei sõidagi autoga, vaid kasutame kohalikku liinibussi.
Uskumatult meeldiv kogemus! Mõlemad olid samas niivõrd diskreetsed, et me ei tihanud isegi nende meiliaadressi küsida ühisfotode saatmiseks. Kahju!
Autodel on siin maal registreerimisnumbri peal osariigi nimi ja väike diviis. Nt. Massachuseti oma on the spirits of America, Vermontil Roheline mägi, Floridal päikeseline riik jne. Kellegil oli isegi deviisiks surra või vabana elada!
Inimesed on hästi vahetud, bussis räägitakse kõva häälega oma elust,vahetatakse eesnimesid, hiljem surutakse sõbralikult kätt.
Valge ja värviline linn 3.oktoobril
Täna võtsime ette merereisi Jackie Kennedy lemmiksaarele Martha’s Vineyardi (tema valdustesse me küll ei jõudnud, need on saare läänetipus Gay Headis). Saare suurus on umbes 30*15 km.
Meri oli küll tormine, sellest hoolimata viis meid traditsiooniline laev (st aeglane nagu Eckero Line) pooleteise tunni pärast sihtkohta. Oleksime võinud valida ka kiirlaeva, mis teeb sama reisi tunniga, aga hotellist saime kupongi-ostad ühe pileti a 45 dollarilt, saad teise tasuta, mida ei saanud ju kasutamata jätta.
Veidi kaugemal on Nantucketi saar, aga seal olla veel rohkem miljonäre kui Marthal, kellega ei olnud ju hädavajalik kohtuda.
Laev saabus Oak Bluffsi, sealt kihutasime kohe edasi Edgartowni. Bussihind traditsioonikohaselt penskarile 1 raha. Sadamas pakuti ka üürimiseks autot või jalgratast, meie muidugi eelistasime üliodavat ühistransporti.
Edgartowni kutsutakse The Grande Dame ja see on ka kõige vanem linn saarel, rajatud 18 sajandil kolonisaatorite poolt. Suurem osa praegusest linnast on ehitatud 19 sajandil: kaunid valged majad, suur hulk valgeid kirikuid, imeilusad hoolitsetud aiad, rohelus, värvikad lilled terrassidel ja majade ees.
Kuuldavasti on siin saare parimad gurmeerestoranid, juveelipoed ja kunstigaleriid. Eriti uhke oli ühe arsti Daniel Fisheri maja koos vaimustava aiaga. Kohe vastas seisab linna vanim elamu, the Vincet House (1670), kus praegu asub saare 300 aastast ajalugu tutvustav muuseum.
Peaaegu kõik majad on valged, elegantsed, aga veidi külmad ning kauged, umbes nagu Lumekuninganna.
Liivarand on siin muidugi ka, ega siis muidu siin suvitamas käida. Kuigi liivarannad on siin kitsad võrreldes Calais või Pärnu omadega.
Next stop Oak Bluffsi, ehk lihtsamalt OB oli rabav üllatus, Muumimaailm tegelikkuses ja suures koguses oma 300 värvika piparkoogimajaga (gingerbread).
Alguses ei saa nagu arugi, aga nii kui vähegi majade vahele lähed, haarab täielik paparazzohullus. Kõik majakesed on niivõrd armsad, üks kirevam kui teine. Oleks nagu jube kitš, aga kõik koos uskumatult vaimustav. Täielik värvide pillerkaar, roosa, sinine, roheline, oranž majake ja igal neist veel
erivärvilised aknaavad, uksed, sambakesed, fantastilised puupitsid räästa all, meeletu elurõõm ja lust. Miniterrassidel korvtoolid ,lauakesed….kohe astub välja Muumimamma ja pakub pannkooke moosiga!
Ometi elavad siin tavalised inimesed! Pole imestada, et ka Obama pere veetis siin oma puhkusi Blue Heron Farmis, mille ostis hiljem ära kuulus arhitekt Norman Foster.
See linnake ongi olnud algselt rikaste mustanahaliste rannakoht, kuhu neil lubati soetada kinnisvara alates 1912 aastast. Siin on elanud Martin Luther King, Oprah Winfrey….
Meil oli taas suur vedamine: üks väike vanapapi riisus muru, me teretasime teda nagu siin kombeks. Muidugi hakkas ta kohe oma elulugu jutustama ja viimaks kutsus meid oma majakest seest vaatama. Lahe! Maja oligi justkui suurem seest kui väljast, täisvarustuses köök, vannituba, väike elutuba ja
kaks minimagamistuba. Dekoratsioon ka selline a la Muupapa. Päriselt elab ta linnas, aga OB-s veedab kõik oma vabad pensionipäevad. Ühesõnaga 2 nädalat linnas,3 saarel.
Tema naaber on lausa Californiast ning oma nunnumajas saab ta olla vaid 3 nädalat aastas. Kui kahju!
Ma ei ole tõesti kunagi näinud midagi nii totakalt armsat, fantaasiarikast ja elurõõmsat kui Oak Bluffs. Isegi kui on halb tuju ja depressioon, siis selles kohas haihtub see kaugustesse.
Tähelipp kõikjal
Ameeriklased on tõesti suured oma maa patrioodid, tähelipp lehvib pea kõikidel majadel ja isegi murul või lillepeenardel, selleks pole vaja mingit pidupäeva. Väike vanapapi, kes meile oma majakest OB-s näitas, kasutas ka peamise dekoratsioonielemendina tähelippu nii maja sees kui väljas.
Katrin jutustas, kuidas tema koera lemmikpissimise koht oli naabri peenral “kasvav” tähelipp. Moskvast toodud koer näitas niimoodi oma põlgust roiskuva, aga ilusa kapitalismi vastu!
Hommikul astusime läbi JFK muuseumist, mis on üsna väike, paar saali fotosid ja videoid. Ted Kennedy andis muuseumi rajamiseks raha ja tema jutustab ka suuremalt jaolt videost perekonna elust. Isa ja ema ehitasid Hyannesse suure maja pensionipõlves ,kõik lapsed armastasid siia tulla puhkama ning veemõnusid nautima. Kui John sai presidendiks, siis tuli ta ikka Hyannisesse puhkama ja oma ressursse taastama. Kennedyitele kuuluv maa-ala on hiigelsuur, peale vanemate maja on seal veel Johni, Bobi ning teiste elamised. Mulle tuli kuidagi üllatusena see, et JFK oli presidendiks vaid 3 aastat, siis ta mõrvati. Ometi on tast saanud legend, keda mäletatakse palju rohkem kui paljusid teisi presidente. Rosemary nimelisest õest ei räägita ka selles muuseumis midagi. Ta ei olnud ilmselt nii intelligentne kui teised pere lapsed ning talle tehti 23 aastasena aju operatsioon, mis ebaõnnestus, ta jäi kogu eluks kolme aastase lapse tasemele. Seda peeti suures saladuses kuni Rosemary surmani 2005 aastal.
Pealelõunal otsustasime üles otsida Kennedyte maja. Mingeid juhiseid selle kohta ei ole kuskil. Meie oma giidiraamatust need siiski leidsime. See linnaosa on täis vaimustavalt suuri ilusaid villasid, mida ümbritsevad hoolitsetud aiad. Tarasid nende ümber ei näe. Igal sammul tunned, et vaesed siin just ei ela, kusjuures on ilmselt tegemist ainult suvemajadega. Meile jalutasid vastu kaks härrat umbes 5000 dollarit maksvate koertega, kes seirasid meid üsna umbusklikult. Miks mingid tüübid tatsavad kella 17 paiku õhtul nende šikis kvartalis? Ei mingit sõbralikku how are you’d. Sellel linnaosal on nimeks
Hyannisport, keskusest asub ta u 5 km kaugusel. Tänu Kennedy pere villa otsingutele, tegime niisiis 10 kilomeetrise sportliku jalutuskäigu.
Suurte raskustega leidsime Kennedyte uhke valge sammaste ja rõdudega maja üles otse ookeani kaldalt, suur Ameerika tähelipp selle ees hoogsalt lehvimas. Maja aknad on kaetud luukidega, ei teagi, kes seda häärberit praegu kasutab. Teiste pereliikmete elamute kohta pole ka mingit teavet. Nukralt
kummaline oli vaadata selle võimsa perekonna kunagist elu keskust nüüd üksildase ja mahajäetuna.
Ameeriklased ei söö puu-ja juurvilju! Või vähemalt ei leia neid poodidest. Otsustasime minna Hyannise linna Mallile, mis on suur kaubamajade keskus, linnast u 2 kilomeetri kaugusel. Sinna ei lähe loomulikult mitte keegi jalgsi, peale meiesuguste turistide muidugi. Teel avastasime vähemalt 10 autopoodi, koha peal tuhat muud kauplust, aga toidupoodi netu! Kui küsid food marketit, siis saadetakse keskusse, kus on 10 hamburgeri, kebabi, kana tiivanukkide, ühesõnaga kiirsöögikohta. Lõpuks esitas Did küsimuse: kust te ostate puu- ja juurvilja? Kätte saime- Trader Joe’s poe! Aga ega see pole mingi Selver, ikka palju tagasihoidlikum. Hinnad siiski soodsad, aga ei mingit veini, õlut, muust alkoholist rääkimata. Selleks on eraldi pood. Kummaline, eriti Prantsusmaal elavatele inimestele. Hyannnise suuruses linnas (elanikke u 20 tuhat, suvel ilmselt kaks korda rohkem) pole seega mitte ühtegi normaalset toidupoodi, v.a. venelanna oma.
Kassapidaja polnud enam esimeses nooruses, tüüpilise ameeriklasena uudishimutses ta kohe, et kust maalt tuleme, mida siin teeme jne. Oma 7 minutit kestis sõbralik vestlus. Meie taga olevad inimesed muhelesid mõnusalt, kellelgi ei olnud kiiret!
Kuna oleme ookeani rannas, siis oli mul kindel soov süüa kohalikku homaari. Lobster roll tundus olevat vägagi kutsuv nimi. Oligi maitsev, aga…pool
kergelt grillitud saiapätsi, selle peal homaaritükke mingis kooreses kastmes, lisandina friikartulid. Me palusime siiski vahelduseks friteeritud pataati, maguskartulit. Hind 19 dollarit, pluss taksid, mitte just kõige odavam sandwich!
Viimane ujumine basseinis(nädalavahetuseks on ka muid inimesi seda kasutamas), väike shopingutuur ja edasi Washingtoni poole.
Mulle meeldis kõik Cape Cod’is, tursaneemel, siiakanti võiks tagasigi tulla, aga kindlasti väljaspool turismihooaega. Muidugi ei saa sügisel nautida sooja ookeanivett ning liivaranda, aga see polegi meie jaoks oluline.
Saime siin kenasti lõõgastuda ja oleme taas valmis suurlinnadega kohtumiseks!
Ameerikamaa pealinn
Washington
Võimas, muljetavaldav, massiivne, monumentaalne, veidi liiga pompöösne-kõik need epiteetide sobivad hästi iseloomustamaks Ameerika Ühendriikide pealinna. Saabusime sinna Bostonist ööbussiga, mis tegi kahjuks mitmeid peatusi, nii et magamine oli suht kaootiline. Paraku ei olnud seekord ka ja buss jõudis NY pool tundi varem, kus pidime bussi vahetama. Jagasime siis pea kaks tundi rõõmsalt bussijaama terminaali kohalike kodututega.
Hotelltuba Washingtonis oli meil miljonivaatega, siseõue naabrite tuppa, aga muidu on hotell suht hea koha peal, 16 tänaval, u 20 minutit jala Valge Majani.
Nimi Windsor Inn. Hotell ongi selline veidi vanaaegne. Allkorruselt saab taas tasuta teed/kohvi, vett. Seal on ka külmkapp ja jäämasin. Ameeriklased paistavad olevat hullud jääkuubikute järele. Ükskõik mis söögikohta minna, saad tasuta klaasi vett, milles pool annust jääkuubikuid ja igas hotellis on ka
vastav masin.
Washingtoni linnaplaan on veidi keerukam kui NY. Pole ka midagi imeks panna, sest selle autor oli prantslane, L’Enfant nimeline mees, kes 18 sajandil esitas hiigellaiade avenüüdega projekti. Kahuks tuli 1912 aasta sõda vahele ja projekt ununes. Arhitekt suri vaesuses. Tänu industriaalrevolutsioonile,
hakkas linn hoogsalt arenema, L’Enfant projekt kaevati uuesti välja ja ta maeti suurte austusavaldustega Arlingtoni kalmistule. Vaat, milline saatus!
Washingtonis pole üldse pilvelõhkujaid, majad kõrgus on umbes 10 korrust, aga see-eest on nad hästi massiivsed. Ainult Valge Maja on kummalisel kombel õrn ja õhuline nagu beseekook.
Seevastu The Mall, pikk 3,5 kilomeetrine park teda ümbritsevate tasuta muuseumidega on musternäide. Neid on tõesti palju, deviisiks paistis olevat: nii palju muuseume, nii vähe aega. Mis jumala õige!
Me valisime esimeseks päevaks suurejoonelise perspektiivi Lincolni kreekapärasest templist Washingtoni imposantse egiptuse obeliski (kõrgust 170 m)vahelise ala. Viimast ehitati lausa 30 aastat, näha on teda absoluutselt kõikjalt.
Lincolni valge marmorkuju kreekapärasest templis on muljetavaldav oma võimsuses ja lihtsuses. Nende kahe ajaloolise suurkuju vahele jäävad erinevate sõdade monumendid. Teise maailmasõja oma on eriti vägev, meenutab ausalt öeldes Venemaa tohutuid mälestusmärke, ainult Emake Ameerika on puudu.
Samas on Vietnami sõja madal tuhandete hukkunud sõdurite nimedega mälestusmärk tagasihoidlik ja mõjuv. Autoriks oli ainult 21 aastane naisarhisekt Maya Lin.
Mitte kaugelt leiab Martin Luther Kingi valge, imposantse memoriaali, mis avati alles 2011 aastal tänu Obama initsiatiivile. Asukoha valik Lincolni lähedal pole üllatav, sest just sellel väljakul pidas ta oma kuulsa kõne I have a dream…200 tuhande kuulaja ees.
Hoolimata poolmagamata bussiööst ja palavusest, võtsime ette kangelasliku retke üle Potomaci jõe, et minna vaatama Arlingtoni sõjaväe surnuaeda, millest on kindlasti inspireerinud Normandiasse rajatud Ameerika sõdurite surnuaed. Väga mõjuv ja lihtne on see oma valgete hauaplaatidega rohelise
muru taustal. Kennedy hauakivi asub kõrgemal künkal, veidi suurem ja pidevalt põleva tulega. Sinna on maetud ka Jacklyne ja ta kaks nurisünnituses surnud last. Ühel neist pole nimegi, vaid märge-tütar.
Washington ei ole enam puritaanlik linn nagu Boston, kuigi kirikuid on siin ka iga 100 meetri järel. Meie hotell asub suure uhke avenüü ääre, aga nii kui sellest veidigi kõrvale keerata, satub n.ö. rahvakvartaliase, kust leidsime kaks minipoodi igal päeval vajamineva toidukraamiga, milleks olid peamiselt soodajoogid, veinid, viskid, krõbuskid, sai, pluss majapidamiskemikaalid.
Muuseumid Washingtonis on tasuta, neid on tõesti väga palju, kõikvõimalikud teemad on käsitletud. Lisaks traditsioonilistele veel Post, Kuritöö ja karistus, Holokausti, Naised kunstis, Spionaaž, Ajakirjandus….
Aga metroo on seevastu hirmkallis ja paistab, et maksta tuleb ka kauguse eest. Meie sõitsime umbes 5 peatust ja maksime 3,15 dollarit ühe pileti eest.
Isegi NY metroo oli odavam. Samas on W metroo puhas, avar.
Kapitoolium- netist saab külastusaja kinni panna. Meie tegime seda paar päeva ette ja kellaaja valikuid oli piisavalt. Sisenemisel on tõsine turvakontroll, isegi veepudelit ei tohi kaasa võtta, rääkimata metallesemetest jne. Ekskursioon viib maja ajaloolisse osasse, giidiks oli vana daam, kes jutustas oma teksti hirmus tüdinenuna, tundus, et kohe hakkab ta ära kustuma. Siiski saab niimoodi hea ülevaate USA kongressist, tänu eriti alguses näidatud filmile.
Kongressi raamatukogu-olevat suurim USA-s. Tõesti fantastiliselt kaunis hoone, barokne, aga hea maitsega tehtud. President Jefferson kinkis kuustuhat raamatut, mis panigi aluse Kongressi raamatukogule, neid saab praegugi vaadata. Näha võib ka Gutenbergi esimest trükitud Piiblit ja kõige viimast käsitsi kirjutatut Piiblit, mõlemad 15. sajandi keskpaigast.
Ameerika indiaanlaste muuseum-väga huvitava ümmarguse arhitektuuriga maja. Kahjuks on näitus kehvapoolne, lastel paistis küll seal huvitav olevat.
Muidugi võiks süveneda videotesse, aga turistil pole selleks ju aega.
Väga hea on Arhiivi aias olev skulptuuride näitus. Seal on nii Calderit, Mirod, isegi väike nurgake Pariisi-Guimard’i metroo sissepääs. Lahe oli elusuuruses näha Louise Bourgoise’i hiidämblikku ja Roy Lichtensteini muutuvat maja, samuti Rodini Mõtlejast inspireeritud Sokk-mõtlejat.
Lennundus-ja kosmosemuuseum olevat maailma külastatavaim koht, kuhu pidi ju kindlasti sisse astuma. Tõesti on põnev isegi mitte väga tehnikahuvilisele inimesele. Palju emotsioone tekitas tõeline kuukulgur, millega esimene inimene maabus Kuule või Lindbergi lennuk, millega ta Põhjanabale sõitis
rääkimata kõikvõimalikest muudest nii rahu -kui sõjatarbelistest lennumasinatest ja kosmoserakettidest. Kel aega, saab teada, kuidas töötavad satelliidid, navigatsiooniaparaadid, isegi mobiiltelefonid. Väga hariv muuseum.
Minu lemmik oli aga Ameerika kunsti ja samas majas asuv Portreede muuseum. Need mõlemad on vanimaid linna muuseume ja seda näeb ka seest: mosaiikpõrandad, õhulised metallrõdud, värvikad ornamentkaunistused.
Tõeline rahusaar on kahte maja ühendav Norman Fosteri projekteeritud siseõu, kus ei kuule isegi mingit tümpsu, saad mõnusalt istuda, vaadata puude ja lillede kasvamist, kuulata vaikset veevulinat, juua kohvi ja surfata netis. Levi on seal ülihea, pole mingit põhjust otsida lärmakat ja ülerahvastatud
Starbucksi kohvikut.
Ekspositsioon on suurepärane, nii Ameerika impressionismi kui veidi varasemat kunsti. Eriti põnevad olid muidugi moodsa kunsti saalid. Tükk aega andis uurida Korea päritoluga kunstniku Nam June Paik’i hiiglaslikku installatsiooni u 300 ekraaniga Electronic superhighway: continental US Alaska and Hawaii, kus erinevatele osariikidele omased pildid vaheldusid. Ise ka sai ka kunstist osa võtta, Washington DC osas oli väike ekraan, mis filmis vaatajaid.
Ameerika POP Art oli loomulikult esindatud täies hiilguses. Ühes saalis mugis vanaldane paks naisolevus räpase laua taga rämpstoitu. Kaugelt ei saanud arugi, et tegemist pole päris inimesega. Autor Diane Hanson Woman eating 1971.
Ma alguses mõtlesin, et portreede osasse pole mõtet minna, aga kuidagi rahulikult kulgedes, sattusime ka sinna ja ei kahetse. Oli nii klassikalisi lahendusi kui päris moodsat. Bill Clintoni portree ehk parim näide. Eraldi saalid olid Ameerika presidentide ja maa 20 sajandi kuulsuste jaoks, ka meie jaoks palju tuttavaid nimesid.
Väga üllatavad olid ajutised modernkunsti näitused.
Tõesti hea auraga muuseum, mis ei tapa üliküllusega, samas nii hästi paigutatud, et soovid muudkui edasi minna, pidevalt avastad uusi põnevaid taieseid.
Rahvast pole siin ka hullult palju, seega üks rahulik paik keset maailmalinna möllu.
Washingtonis on tohutul hulgal monumente, ma pole kunagi kusagil näinud nii palju vaskratsanikke-kangelasi. Ka mitteklassikalisi installatsioone on arvukalt. Sattusime isegi veidi Vabadussammast meenutava kuju peale, mis oli pühendatud kommunismiohvritele kogu maailmas. Mainitud oli muidugi ka 20 miljonit Nõukogude Liidus kannatanut.
Nägime juhuslikult ka Obama või mõne muu VIP-i eskorti Valge Maja läheduses. Äkki pandi kõik tänavad kinni ,isegi jalakäijad ei saanud liikuda, siis tulid
mootorratturid, mustad autod, keskel ilmselt soomustatud autod, taga kiirabi. Päris kõhedaks võttis.
Washingtoni keskjaam, Union Station on tohutult võimas, linna saabuja saab niimoodi kohe aimu kogu linna monumentaalsusest. Sisemise ilu poolest jääb ka küll NY Central Stationile alla.
Linn on avar, roheline, mina tundsin siin ennast küll hästi, on hingamisruumi, pilvelõhkujad ei ahista. Kuna tänavad on laiad, siis jätkub ruumi kõikidele, keegi ei tõukle. Siin oleks võinud olla kauemgi.
Linnadevahelised bussid on Ameerikas mõnusad ja mitte ka kõige kallimad, eriti kui osta piletid neti kaudu ette. Bussides on kiire netiühendus, ruumi jalgade jaoks, WC on ka olemas. Kuidas muidu saakski. Meie sõit Washingtonist NY-I kestis peatusteta üle 4 tunni, kõik ju nii pikalt vastu ei peagi.
Edasiliikumine kiire kui muidugi ummikutesse ei sattu. Bussijaamad asuvad kesklinnades, mis on ka väga mugav. Meie kasutasime Peter Pan Greyhound liine, soovitan soojalt!
Sõitsime üle mitmete jõgede, ka need on hiigellaiad. Kusagil Euroopas pole selliseid. Loire on ometi suur, pikk jõgi, aga Ameerika vastu ei saa. Samuti rohelised golfiväljakut maanteede ääres -ikka ülisuuruses.
>
Teistmoodi NY
West Side ja Greenwich Village-kunagised odavad eeslinnad, kus elasid vaesed loomeinimesed. Tänapäevaks on need kvartalid pigem varaka rahva pärusmaa.
Washington square. Väga sümpaatne park purskkaevuga, muusikud mängivad džässi, inimesed puhkavad või loevad pinkidel lillede ja puude keskel. Üks pargi osa on täielikult malemängijate päralt, oma 10 paikset malelauda ootamas. Valge triumfikaar avab Viienda avenüü..
Suure osa kvartalist võtab enda alla NYU- NY Ülikool.
Tore on ka see, et restoranides mängitakse džässi.
Pargis käisid alati intellektuaalid, Dos Passos kirjutas siin Manhattani transferi.
Samas lähedal on Horse tavern trahter, mida armastasid Scott Fitzgerald, Steinbeck, Faulkner, beat generatsioon Jack Kerouac, Allen Ginsberg. Praegu on siin peamiselt dringibaar, seest tume ja hämar.
W 4 tänavat ääristavad toredad punasest tellistest majad, igal ees väike aiake, trepid üles korrustele, ees suured puud. Täielik külavärk, inimesed on teistsugused, ei kiirusta kuhugi. Parima osa asub
Grove str ja Bedford srt. Leidsime kätte ka veidi räämas olekuga Cherry Line Theater’i, kus kunagi esitati väga avangardsete autorite loomingut, nagu Ionesco, Harold Pinter, Samuel Beckett, Barbara Streisand alustas siit oma karjääri. Piletid õhtuseks etenduseks olid välja müüdud.
Täiesti teadlikult jäi jalgu Minetta Tavern- taas Hemingway, Scott Fidzgeraldi, Erza Pounti lemmikkohti. Praegu on see üsna chik baar ja restoran, seintel kunagiste kuulsuste lustakad fotod, samuti kaart, kust näeb, et see kant oli vanasti tõesti maakoht, farmid ümberringi. Kohv oli siin kallim, mida me
iganes siin linnas joonud, aga see oli seda väärt. Seltskond tundus olevat vägagi intellektuaalne, paljud paistsid olevat püsikliendid, surusid koduselt administraatori kätt. Võimalik, et meie kõrval baaris istus mõni praegune või tulevane kuulsus.
Tänapäevalgi elavad siin kirjanikud, luuletajad, aga see olla ka näitlejate lemmikkvartaleid. Gary Grant, Lauren Bacall, Dustin Hoffman, Richard Gere, Tom Cruise, Nicole Kidmann….
Kuuendalt avenüült leidsin ma oma lemmikkaubamaja JC Penny, kus oli vägagi normaalne disain ja hinnad ka. No ei saa ilma ostuta lahkuda!
NY on tõeline ostlejate paradiis, kallid ja odavad poed peaaegu kõrvuti. Sellest asja küll Pariisis ei näe.
Chelsea’sse tulime osalt piki vana raudteesilda, millest on tulnud mõnus jalutuskoht. Eeskujuks Pariisi Kunstide Sild, ainult et siinne on palju pikem. Lilled, puud, aeg-ajalt mõni naljakas taies ja mis peamine, ei mingit autode vahel sekeldamist, isegi müra ei kuule eriti. Kummaline on siiski mõelda, et kunagi liikusid rongid majade akendest paari meetri kaugusel. Nimetatakse seda kohta High Line.
Chesea market oli väike pettumus. Sellest on nii palju räägitud ja eks seepärast ongi seal miljon turisti. Paar riiete ja ehete disainipoodi olid siiski päris lahedad, samuti humoristlikud taiesed, aga peamiselt leiab siit kõikvõimalikke söögikohti, kusjuures hinnad pole sugugi kõige odavamad. Toiduturg, k.a.
puu/juurviljad on siin ka olemas, üsna kallis. Iseenesest on Chelsea ajalooline osa armas, nagu West Village ja Greenwich, madalad majad, lilled, puud.
Kõrghooned on siin umbes 10 korruselised, peamiselt punasest tellistest, mis loob kena rahuliku harmoonia.
Otsisime üles legendaarse Chelsea Hotelli, vähemalt 10 vasksilti maja seinal räägib selle kunagistest kuulsatest elanikest- Dylan Thomas, Sarah Bernard,
Leonid Bernstein, siin komponeeris ta laulu “I remember you well in the Chelsea Hotel..”
Arthur Miller, Th Williams, Bob Dylan, Diego Riviera, Nabakov…praegu oli fassaad remondis ja õigeid pilte ei saanudki kahjuks teha.
Seevastu saime toredad fotod Cafe Wha’st, mis on õieti džässiklubi, kus alustasid oma karjääri Jimmy Hendrix, Bob Dylan, Springsteen, Bill Cosby…Praegu mängitakse seal ikka veel õhtuti džässi ja süüa pidavat sealt ka saama normaalse hinna eest. Teine tuntud koht asus kohe kõrval, Caffe Reggio, seal filmiti Ristiisa II osa.
Soho olevat olnud kunagine mustanahaliste kvartal, mida küll praegu ette ei kujuta. Greene ja Prince tänavatel näeb vaid luksuspoode, üks uhkem kui teine. Majade fassaadid on metallist, rohelised, ruuged, hallid, sageli sammastega, väliskülgedel rõdud ja tuletõrjeredelid, mida näeb vanadest filmidest.
See on kogu linna vanematele majadele omane. Mulle tundub see väga romantilisena.
NY on uskumatu linn. Luksuslik Greene street lõpeb Canal streetiga ja totaalse muutusega. Siit algab Hiina sõna otseses mõttes. Kõigepealt bazaar, kust saab osta igasugust rämpsu ja võltsinguid, astu ainult sisse. Edasi tuleb kalaturg, õnnetud krabid katsuvad korvidest välja rabeleda, aga kuhu neil minna?
Siis letid täis puu-ja juurvilju.
Söömas käisime tõelises hiinakas, olime seal ainsad turistid. Toit oli maitsev, koht puhas ja hind vaid 6 dollarit supi ning prae eest. Senine odavusrekord.
Manhattani lõunatipust algab Brooklyini sild, millest lihtsalt PEAB üle minema, et saada tõelist ettekujutust sellest uskumatust linnast, tõelisest rahvaste Baabelist, kus kõik tunnevad end vabalt ja mõnusalt. Pole vahet, kas sa oled valge, must või roheline mehike Marsilt.
Silla ühelt poolt näeb finantskvartali pilvelõhkujaid teisel pool Midtowni omasid.
Brooklyni ajalooline osa on soliidne, väärikas, roheline. Meeleolu on hoopis teine kui kiirustavas ja rahvarohkes NY keskuses. Kohalikud ei lase end häirida mõnest turistist, nad on oma kodus ja kindluses.
Eriti vaimustav on muidugi jõeäärne promenaad, kust avaneb sajamiljonidollari vaade Manhattani pilvelõhkujatele ja Ellise saarele ning Vabadussambale.
Samas on paarikorruselised elumajad aedadega. Usun, et nende hinnad juba vaate pärast on üüratult kallid. Tänavatel on toredad nimed: Apelsin, Vaarikas, Greip. Läksime kohvile Pineappeli tänavas olevasse kohvikusse Vineappel. Superlahe koht, selline noortekas. Pikad lauad ja diivanid, kus saab tööd teha, netis surfata. Tassid, taldrikud kõik lustakalt erivärvilised, vanaema kappidest, seinad telliskivist, veidi räämas, umbes nagu kusagil Telliskivi loomelinnaku kandis. Tualeti kaks seina olid mustad koolitahvlid, mida külastajad kaunistasid igasuguste vaimukusega. Mul ei tulnud midagi originaalset meelde, kirjutasin vaid suurelt ja selgelt TERE! Mine tea, viimati astub sealt läbi mõni eesti keelt rääkiv inimene, tuleb kohe kodusem tunne.
Kuuendale avenüült leidsime ka oma lemmiktoidupoe Trader Joe’s. See on selline odavkett. Tegime kotitäie oste ja asusime kassat otsima ja avastasime, et järjekord oli nagu boamadu, vähemalt 3 kilomeetrit pikk. Ma ei liialda kohe üldse, see lookles osturiiulite vahelt läbi poe. Umbes poole peal seisis inimene sildiga „Järjekorra keskkoht“ ja lõpus „Järjekorra algus“. Mind hirmutas mõte, et passime seal tund aega, aga tegelikult liikus järjekord uskumatu kiirusega, isegi ei trügitud vahele, sest sildiga korrapidajad hoidsid valvsalt silma peal ka sohitegijal. Uskumatu efektiivsus, taas tunnistus Ameerika imest!
Veiniga on siin siiski kehvad lood, normaalse joogi jaoks peab minema spetsiaalsesse alkoholipoodi. Õnneks neid on üksjagu, aga alla 10 dollari midagi mõistlikku ei leia. Ühest tavatoidupoest avastasime oma suureks rõõmuks 5 dollarise pudeli. Aga see oli veinimorss: veinile lisatud vett ja suhkrut! Täitsa usukumatu, miks peab normaalse veini mingiks jamaks kokku keerama?
Kuidagi ootamatult olime käinud Manhattani jalgsi päevaga läbi, kusjuures mitte eriti kiirustades. Lisaks veidi veel Brooklyne, aga just niimoodi saab linnast parima ülevaate. Kuna meie hotell asub 51. tänaval, siis jääb Times Square vägisi teele. Umbes kella kuue paiku õhtul oli seal rohkem rahvast kui
Laulupeol, kõik muudkui kulgesid, tegid pilte, Mikide, Minnide, Supermannide, Vabadussammaste armee oli seitsmekordistunud…rahvamassist
läbimurdmine oli tõeline kangelastegu, aga ka see on maailmalinn New York!
NY finaal 12 ja 13.10
Hommikut alustasime erandkorras bussisõiduga läbi peaaegu tühja Manhattani, oli pühapäev ja kella 9 ajal mõnulesid nii turistid kui kohalikud veel rahulikult kohvitassi taga. Buss nr 20 viis meid kiiresti saare lõunatippu, kusjuures peaaegu tasuta- 2,15 dollarit kahele-enneolematult odav hind. Bussijuht
jagab varastele reisijatele meeleldi infot. Meie soov oli jätkata päeva tasuta. Selleks oli vaja võtta praam Staten Islandile. Me polnud ainukesed targad, terminal oli juba rahvast tulvil ja kõik paistsid teadvat, et minnes tuleb varuda võttekohad paremale poordile, kust avaneb vaimustav vaade
Vabadussambale.
Vabadussammas tekitab palju mõtteid, tehtud ju see Prantsusmaal Bartholdi poolt 1884 aastal, karkass Eiffelilt. See oli prantslaste kingitus Ameerikale Vabadussõja võitmise puhul. Vabaneti inglastest, pole ime, et prantslased kohe kingituse tegid. Raha nappis, õnneks andis selle ajalehemagnaat Pullizer ja sammas avati pidulikult 28. Oktoobril 1886 aastal. Äkki saigi
Eiffel siit idee projekteerida oma torn, sest see ju valmis 3 aastat hiljem.
Stateni saarele sõidab laev pool tundi, just sobiv aeg pildistamiseks. Siis tuleb laevalt lahkuda ja minna teisele, mis juba ootab reisijaid sõitmaks tagasi.
Manhattani lõunatipp, börsihoone, pilvelõhkujad, kõik erinevad, eriti varasemad, mis on lausa ilusad. Kaugelt tundub, et see linnaosa on hiigelsuur, tegelikkuses kokkusurutud, poole tunniga saab näha nii Börsihoonet kui ground zero memoriaali. Paari pilvelõhkuja fuajeesse võib siseneda, need on väga
kaunid. Ühes oli lagi nagu palmilehtedest kaunistustega ja aknad vitraažidega kaetud.
Ground zero, väga emotsionaalne: kaks nelinurkset musta purskkaevu, mille keskel sügav kaev, mustast marmorist äärisel surmasaanute nimed. Enne seda pronksist mälestustahvel hukkunud tuletõrjujatele.
Õhtul kuulasime toredat džässikontserti Lexingtoni av ja 43 str vahel kristlikus kirikus, St Peter’s. Tegelikult oli seal missa ja sellega koos kontsert. Väga hea trompetist, mustanahaline, temaga koos musitseeris tume trummar ja süntesaatorimängija. Lisaks laulsid kolm tüdrukut teise saategrupiga. Väga ilus lõpetus meie Ameerika reisile.
Õhtune tuledes linn, erinevas stiilis ja kõrguses pilvelõhkujad, eriti ilusad on vanimad- Empire ja Chrysler, hiidteklaamidega Times Square. Ilus on siiski see kiirustav New York, peab vaid oskama temasse sisse elada.
Viimasel hommikul tegime pika jalutuskäigu läbi Central Parki, mis oli hoopis teistsugune kui 3 nädalat tagasi vihmas. Rahvast täis, lapsi, muusikuid, sporditegijaid, seebimulli puhujad ja keda iganes. Oli ka Kolumbuse päev- püha.
Jõudsime Salomon Guggenheimi Moodsa Kunsti muuseumini, mille arhitektuuri pärast tasub see retk ette võtta. Tegemist oleks nagu mingi valge hiiglasliku jurta või teokarbiga. Valgus tuleb suurest laeaknast, maja on üks suur ring või teokarp, allkorruselt näeb viimaseni. Kummaline, et väljast
vaadatuna on tegemist laienevate ringidega, seestpoolt aga ahenevatega.
Õhtul lahkusime New Yorgist tuntud teed kaudu: metroo E kuni Jamaica stationini 2,50 dollari eest, siis uus pilet 5 raha eest kasutamaks Airtraini, mis viis meid kiiresti sobivasse JFK terminali. Lennujaam paistis olevat hiiglaslik. Ilmselt seepärast on see jaotatud sektorites. Meie omast lendasid peamiselt Brittish airline, Finnairi, Iberia ja mõned kohalikud lennuliinid. Meil oli plaanis viimased dollarid kulutada lennujaamas, aga seal oligi ainult kolm poodi ja seitse McDo’d. Ikka väga niru valik, pole tükk aega nii kehva terminali näinud. Hinnasilte ka kusagil polnud, iga väiksemagi šokolaadi kohta pidi müüjat tülitama. See paistis neile tõesti pinda käivat. Üks latiinotädi lausa soovitas minna küsima kõrvaltpoest, kellel samasugune kraam. Ise ta igavleski uhkes üksinduses, milleks talle tüütud kliendid!
Meie kolm nädalat Ühendriikide reisi oli ajalooks saamas. Huvitav, aga kallis maa. Saime näha tõesti mitmepalgelist Ameerikat: kiirustavat ja pilvelõhkujatesse uppuvat New Yorki, majesteetlikku Washingtoni, puritaanlikku Bostonit, põhjapoolseid imearmsaid väikelinnu, lõõgastavat Cape Cod’i,
uskumatu arhitektuuriga Marta’s Vineyardi saare linnakesi. Kohtusime paljude sõbralike ja uudishimulike inimestega, nägime tänu Katrinile ja Bobile ameeriklaste kodu, tavaelu seestpoolt.
Ameerika on põnev ja kontrastiderikas maa, aga Vana Euroopa on siiski kodusem!