Nüüd hakkab siis see tavaline reisieelne deprekas peale. Et peaks hakkama varahommikul Moskvasse sõitma ja sealt edasi Ulaanbaatarisse lendama, aga tegelikult ei tahaks kuhugi minna, no äärmisel juhul Tartusse ema juurde. Seegi teoreetiline reis tundub praegu ränkraske katsumusena. Siis hakkab pea leiutama kõikvõimalikke põhjuseid, miks oleks hea koju jääda. Esiteks on lõpuks ometi üks ilus suvi Eestisse saabunud. Teiseks ei tea ma ikka veel, millal ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Mongoolia-Vene piirilt (Tsagannuur-Tašanta piiriületuskohast Altais) on Barnauli, kus rongid Novosibirskisse lähevad ja lennukid Venemaa Euroopa osasse lendavad, päris tükike maad, mille läbimise osas pole mul veel mingit kindlat plaani. Tähendab, et üsna kindel on, et tuleb Altai mägedes Tšuiski maanteel seljakott seljas lihtsalt hääletada. Kuna reisikaaslane, kellega koos pidime minema, põdes hiljuti väsitavat tõbe, siis ekslen seal mägedes sel korral üksinda. Õnneks on seal praegu ka ööseti üsna soe (11-12 kraadi, aga terve järgmise nädala lubab cnn/weather vihma, ma peaks sinnakanti jõudma paari nädala pärast). Igaks juhuks pakin seljakotti madratsi ja magamiskoti kõrvale ka väikese mägitelgi ja pisut kuivtoitu. Kolmas ja kõige olulisem põhjus mittelahkumiseks on aga see, et ei raatsi naise ja laste juurest ära minna. Vana rändur muutub nostalgiliseks, võiks ju irvitada. Tegelikult on see igakordne tunne, esimestest minekutest saadik. Kuigi ühelt poolt nagu väga tahaks, siis teisalt ei suuda end kuidagi kodust lahti rebida. Tahaks iga päev vaadata, kuidas väike poeg maailma avastab ja tahaks ise kogu aeg väikese mehena kusagil kaugel maailma avastada.
5 KOMMENTAARI
Palju-palju edu Tiit, olen mõttes sinuga ja oi kuidas tahaks ka seda reisile mineku tunnet praegu tunda! Ühesõnaga ei ole siin mõtet teha pikka juttu- kivi kotti ja palju häid inimesi su teele!
Oi, Tiit, see on nii tuttav tunne ju! Paar päeva enne reisi käivad läbi kõiksugu mõtted, et kuhu ma nüüd küll lähen ja mis ma seal ometi peale hakkan. Lennukis on mul alati kahju kui sõit läbi saab, peab ju välja minema ja vaatama, mida see ebastabiilne eluke seekord toob. Aga nii kui jalg on maale pandud, tekib täiesti joovastunud tunne ja soov pigistada reisist välja nii palju kui saab.
Tegelikult on ju iga etapp reisist nauditav ja õpetlik – melanhoolsest nostalgiast enne reisi elukire pulbitsemiseni reisi ajal ning tagasisõidul koju, kus harmoniseeruvad igatsus kodu ja reisi järele korraga.
Nii et naudi iga hetke!
Oi kuidas tahaks ise nautida seda reisimise melu … Kuigi jah, eks see igatsus tuleks ikka peale kui kallim ootamas või reisil puudused..
Jaa tahan ka;) Reisima ja reisimelu…igatsen seda..
eks see tavaelust lahti rebimine on alati raske.. 🙂