Egiptus – minu teine reis vaaraode maale 19

Nüüd on siis käidud sellel kaua unistatud vaaraode maal. Kui ma esimest korda Egiptuses käisin, siis tekkis mul tunne, et kõik on kuidagi väga tuttav. Peale teist käiku kaldun arvama, et mõnes eelmises elus võisin ma seal ju elada - oli kohti ja asju, mis tulid ette täiesti iseendastmõistetavad ja tuttavad. Aga katsun kõik järjekorras kirja panna...

I päev – laupäev

Nagu kartsingi, magasin öösel rahutult ja juba alates kella viiest hakkasin iga natukese aja tagant kella vaatama. Lõpuks ometi sai kell 6.45, mis oli plaanitud äratuse aeg. Kiirelt üks kohv ja lennujaama. Väidetavalt pidime voucherid kolmes eksemplaris välja printima ja enne check in´i tegemist Tezi letist neile templid peale võtma. Tegelikult saime pagasi rõõmsalt kohe lennujaama jõudes ära anda. Mõne aja pärast tehti ka Tezi laud lahti ja saime ühele paberile tõesti templi – väidetavalt hotelli jaoks. Teised voucherid manitseti hoolega alles hoidma, et ikka pärast koju tagasi saaks. Väljumisalasse saamiseni oli veel tunnike ja nii tegime kerge hommikueine. Turvakontroll rutiinne, nagu ikka ja lõpuks ometi lennukis… Tallinn oli sel hommikul veidi tuisune ja külmakraadidega. Sahkade rodu puhastas hoovõturada ja lennuki tiibu kasteti mingi oranžika ja rohelise vedelikuga. Täpselt ei tea, aga arvasime, et tiibade jäätumise takistuseks. Nüüd siis oli ees ootamas viis tundi lendu… mille ma sisustasin, nagu eeldada oligi, lugemisega.

Ja hakkaski paistma…kõigepealt mingid moodustised, mis kõrgelt vaadates meenutasid raagus puid, aga tegelikult olid kõrbe mäed ja liivaluited. Seejärel sini-sinine meri ja oaasikestena selle ääres hotellikompleksid. Õnneks olime nii nutikad, et ei pannud selga oma siinseid talveriideid vaid ikka kergemad joped-jalanõud. Lennuki uksele jõudes pahvatas näkku soe õhk – mõõõnuuuus…  Viisajärjekord oli ligi “km” pikk, see juba nii mõnus enam ei olnud. Ja veel vähem mõnus oli see, et eelnevalt teada olnud 15$ asemel küsiti viisa eest 17$. Kleepsul oli ikka 15 ja tuli välja, et lennujaama teises nurgas oleva leti juures olnud inimesed maksidki 15 :S. Hakkab siis peale… Aga nüüd veel tuli läbida passikontroll ja enne pagasini jõudmist veel üks viisakontroll ja lõpuks ometi oli pagas käes ja juhatati meid transfeeribussidesse. Meid juhatas üks punaseks värvitud peaga egiptuse poiss, kes viskas huumorit, et tema eesti keelt ei olegi veel ära õppinud, aga katsugu me tema vene keelest aru saada. Kõigepealt luges ta sõnad peale kraanivee mitte joomise kohta ja teine väga oluline sõnum oli see, et õhtul peale kella viit, kui läheb pimedaks, ujuma minna enam ei tohi – võib juhtuda, et lastakse lihtsalt maha. Kell viis on juba pime ja väidetavalt on see kõik turistide ohutuse huvides. Etteruttavalt ja tagantjärele tarkusena võin öelda, et poisil oli asjaga tõsi taga. Meie jõudsime Egiptusest tagasi nii, et ise rahutustega kokku ei puutunud, aga eelviimasel Hurghada õhtul olid need, kes kesklinnas asuvates hotellides olid, ka mäsu näinud.

Aga lõpuks olime hotellis, kerge ärevus hinges – milline tuba satub? Olime eelnevalt tripi foorumist ja tripadvisorist lugenud hotelli kohta nii ja naasuguseid arvamusi. Ei jõudnud veel ringigi vaadata, kui juba kotipoiss tuli toa numbrit teada tahtma – ega siis turistil sobi ise oma kotte tuppa vedada… Ja toas me olimegi. Tuba oli valge, puhas. No mitte midagi ei leidnud ette heita, et peaks hakkama tuba vahetama. Vaatasime siis õue ja ranna ka üle ja jälle mitte mingit nurina kohta ei leidnud. Ootame siis õhtusöögini – äkki siis saab viriseda 🙂 Seni vaatasime, mis tänaval toimus. Ja nagu ette arvata oligi: “Hello! Where You are come from? Oo, Estonia! Tere-tere! Tule vaata mu poodi, mul on siin superhinnad just sinu jaoks!” Ja nii igal sammul. Aga kohale jõudmise päeval ei ole kindlasti õige aeg midagi osta ja seda just tänavalt. Meie läksime hoopis fikseeritud hindadega poodi, sest vett oli meil küll vaja osta juba esimesel päeval. Vett kasutasime siis joogiks ja hammaste pesemiseks ja seda kulus üksjagu. Ma olen nagunii suur veejooja, aga soojas kliimas kulus seda vist topeltports.

Õhtusöögiaeg. Valisime laua õue basseini äärde. Nii soe enam ei tundunud, et päris topi väel olla, kerge fliis peale ja oli väga mõnus. Ja nurisemiseks ei olnud jälle põhjust – toitude valik oli küllaldane ja mitmekesine, igale maitsele midagi. Lisaks magustoidu- ja puuviljalaud. Mõnulesime vist lausa tunnikese õhtusööki nautides ja oligi aeg infotundi minna. Meie reisikorraldajad olid seekord Kai ja Maris. Kaiga kohtusime infotunnis, kuulasime ära tema soovitused ja ostsime teisipäevaks Luxori reisi. Reisi ostuga tuli kaasa see boonus, et saime Hurghada linaekskursiooni esmaspäevaks tasuta. Kuna see meil nagunii plaanis oli, siis läks hästi. Esmaspäeva pealelõunal siis kohtume Marisega, kes meid linnaekskursioonile viib. Kella poole üheteistkümneks õhtul tundsime, et sellel päeval ei jaksa me enam midagi toimetada. Viskasime end voodisse ja uni tuli nii hea, et hommikul ärgates olin nördinud, et ei kuulnud varahommikust palvusele kutset. Mitte et ma usklik oleks, aga see on nii isemoodi, et seda ei oska ette kujutada, kui kuulnud ei ole. Aga islamimaadele on see hääl väga iseloomulik. Tegelikult on see koraani lugemine, mis tundub meie kõrvale laulmisena – Allahu Akbar!

II päev – pühapäev

Uni läks ära umbes kella seitsme ajal, aga oli hea sirutada ja mõelda, et kuskile ei ole kiiret ja teha plaane päevaks. Oli vaja otsida pangaautomaati ja raha välja võtta. Oli vaja otsida pank ja kohalik raha dollariteks vahetada. Huvitav, miks meie reisikorraldajad tahavad ainult dollareid või eurosid ja meelsamini just dollareid? Aga esmalt hommikusöögile – tahaks ju ka natuke viriseda 🙂 Aga oh seda õnne, ka hommikusöök ei andnud virisemiseks põhjust. Olgu siis öeldud, et me tegelikult ei ole kumbki mehega mingid virisejad – lihtsalt olime foorumist loetu põhjal ette valmistunud, et toad on mustad ja sooja vett ei ole ja vetsupaberit ei jätku ja toidud on viletsad. Mitte ühegi sellise probleemiga ei tulnud meil kordagi terve reisu jooksul kokku puutuda.

Kui kord oli tuldud Punase mere äärde, siis läksime kohe peale hommikusööki randa oma esimest päikesevanni võtma ja merevett katsuma. Plaanisime kohe ette, et üle paari tunni me esimesel päeval mere ääres ei ole. Kahvanäod võivad kergesti “kärssama” minna. Kaasas oli suhteliselt madala kaitsefaktoriga päikesekaitsekreem ja ja pihustatav kaitsevahend peale päikesevõttu päevituse kinnistamiseks ja nahapõletuse vältimiseks. Mõlemaid kulus ohtrasti, saime mõnusa jume ja päikesepõletusi ei tekkinudki. Merevesi oli nii soolane, et veest välja tulles kuivasid nahale väikesed soolalaigud. Minu krooniline nohistamine kadus nagu imeväel. Mereveest veel nii palju, et kuigi ma ei ole eriti suur vee-inimene, siis seal meeldis mulle väga hulpida. Kujutasin ette, et pepu on minu üks raskemaid osasid, aga tegelikult oli see osa minust vette minnes esimene vee peale kerkima. Vesi lihtsalt ise tõstis selle üles 🙂 Rannas olles kutsuti stretšingusse ja kõhutantsu ja aeroobikasse. Rannavollet oleks ka võinud mängima minna, aga eelistasime lihtsalt lebotada. Samal ajal käisid meile kohalikud pakkumas merereisi ja hennatätoveerimist. Hotelli rannas asuva kalarestorani poiss tõi menüü ja pakkus samuti “best price” just tema restoranis. Lubasime merereisi pakkuvale ja restoranipoisile, et mõtleme nende pakkumiste peale.

Päikesepõletuse vältimiseks aitas esialgu paarist tunnist vee- ja päikesevannidest. Nüüd valges kohaliku eluga tutvuma. Ega midagi ei olnud muutunud. Meie, uued näod, pakkusime ümbruskonna kaupmeestele suurt huvi kui potentsiaalsed kliendid. Kõigil oli varuks Special good price for us. Aga meie olime ikkagi kindlad, et esialgu vaatame hindu poes, sest ega meile väga kaubelda meeldi. Siis läksime otsima eestlannat, kes pidi töötama ühe kohaliku turismifirma heaks meie hotelli lähedal. Ei leidnud me teda, aga kaubatänaval kohalike käest küsides teadsid nad toda eestlannat ja ütlesid, et ta on just praegu Eestis. Aga üks kena noor kohalik, kelle pood oli just meie hotellitoa akna all, juhatas meid hotelli vastas asuvasse reise müüvasse kohalikku “büroosse”. Kuna kolmapäev, neljapäev ja reede olid meil veel planeerimata, sest kogu päeva rannas peesitada ei olnud meie eesmärk, siis valisime kohalikelt kolm reisi. Neljapäevaks supersafari ja reede päevaks allveelaeva ja õhtuks 1001 öö show. Kolmapäev oli veel tühi ja nii otsustasime sel päeval kaubelda reisi merel. Mis kauplemisse puutub, siis reiside pealt me hinda madalamaks kaubelda ei saanud. Aga sellest ei olnud ka hullu, sest kui võrdlesime kohalike ja meie turismibüroo poolt pakutavat, siis leidsime et kohalikelt võttes hoidsime inimese kohta kolme reisi pealt 17$ kokku.

Nonii. Tahtsin väga näha Hurghada sadamat, Marinat, mille kohta olin internetist lugenud ja pilte vaadanud. Läksime siis seda otsima, samal ajal uudistades väga omapärast arhitektuuri. Minule see kohalike ehitiste liigendatus ja värvikirevus meeldib ja ei sega ka see, et katustest turritavad püsti konstruktsioonid, mis ootavad järgmise korruse peale ehitamist. Nendel käib seal ju nii, et alumisel korrusel on kas siis välja renditud või oma “firma” poeke või söögikoht või mingi muu “asutus”, siis tuleb elukorrus, mis on mõeldud vanematele. Iga järgmine korrus tuleb ühele poegadest. Komme eeldab, et pojad jäävad elama isa majja, tütred lähevad mehe juurde. Kuna abiellutakse suhteliselt mitte noorelt, siis sageli on need korrused poolikud ja korralikult välja ehitamata. Abiellumisega on aga niisugune lugu, et see on päris kallis lõbu. Pruudi eest tuleb välja käia päris korralik lunamaks, tavaliselt kullas või kaamelites. Kui mehel on kindel plaan tüdruk naiseks võtta, siis on kohustuslik oma plaani tõsiduse kinnitamiseks kinkida selline kogus kulda, mis meie vääringus võiks ulatuda 15 000-30 000 kroonini. Sageli on nii, et peigmees ei ole ise pruuti näinudki. Ema valib talle nooriku välja kindlate parameetrite järgi, aga täpselt enam ei mäletagi, mida need kõik näitama pidid. Igal juhul vaadatakse randmel olevat konti, hambaid ja jalgu… Aga tagasi Marinasse… Kui siia tulles oli vahepeal päris troostitut tühermaad, siis Marinas endas on kõik väga ilus. Meenutab natuke Mallorcal nähtud rannapromenaadi ja tegelikult ongi ka siin ju promenaad. Ühel pool hotellid, kohvikud, suveniiripoekesed, teisel pool sadam paljude-paljude valgete kiiskavate jahtidega. Nendega viiakse inimesi merele lõbusõitu tegema või osade paatidega on võimalik ilma vette minemata tutvuda Punase mere veealuse maailmaga.
Õhtul oli hotelli rannas beach party. Kui tavaliselt ei maksa hotelli üritused midagi, siis see pidu oli pääsetega. Seda siis sellepärast, et kohalikud alkoholi ei tarvita ja peod on tavaliselt ilma alkoholita. See pidu oli siis alkoholiga ja kuna oli pilet, siis joogid sai tasuta. Igaüks nii palju, kui jaksas. Proovisin siis elus esimest korda ära Ouzo. Tavaliselt ma kanget alkoholi ei tarbi, aga ouzo tuletas mulle lapsepõlve meelde. Kui köha oli, siis sain just sellise maitsega köharohtu nagu ouzo spraidiga segatult. Tekkis tahtmine koju pudelike sellist jooki hankida. Peol olid esinejateks kõhutantsija, kohalikke rahvuslikke tantse tantsivad mehed ja fakiir. See viimane võttis ikka päris ahhetama.

Kohalikke pani ahhetama minu mees oma habemega. Sellel õhtul sai ta omale hüüdnime, mida paljud kohalikud ka kõikidel järgnevatel päevadel kasutasid – Ali Baba. Nimelt on mehel habe, mis on kahe patsikummiga kinnitatud ja meenutab natuke vaaraode rituaalset habet. Sellest ka nimetati teda mõnikord Tutanhamoniks, mis egiptlaste suust kostub kui Tutank-Ha-Mun.

III päev – esmaspäev

Jälle olin hommikupalvusele hüüu maha maganud. Kas siis tõesti meie hotelli see ei kostagi? Või oli oma osa ka eilsel rannapeol 🙂 Aga hommikused rutiinsed tegevused ja hommikusöögile ja randa. Ostsime ju eile endile snorgeldamismaskid. Nüüd oli vaja järgi proovida, kuidas nendega hakkama saada. Kardan paaniliselt nägu vette panna ja esimene kogemus snorgeldamisega ei olnud kõige meeldivam – oli tugev lainetus ja vesi oli väga sügav, läksin ju esmakordselt laeva pealt ja ei olnud üldse ettekujutust, mis toimuma hakkab. Peaaegu oleksin tookord merre jäänudki. Seekord olen targem. Alustan madalas vees, kus saan jalad põhjas hoida ja proovin maski ja toruga rahulikult hingamise selgeks saada. Mask oli näo ümber päris tihkelt, aga toruga hingamisel tekkis paanika ka madalas vees. Ei ole hullu, proovin, kuni saan. Tahan ju nii väga näha veealust elu. Kui esimesel korral instruktor käest hoidis ja julgustas, siis nägin ju, et vee all on tohutult vaadata. Mees proovis samal ajal oma maskiga kohaneda. Temal ei ole probleemi vee all olemisega, aga seesama kuulsusrikas habe koos vuntsidega ei lase maskil tihkelt ümber näo olla ja vesi tuleb maski vahelt sisse. Proovisime ikka veel ja veel… Aga juba näitas kell, et on aeg minna ennast soolast puhtaks pesta ja hakata sättima valmis linnaekskursioonile minekuks.

Buss oli rahvast täis. Maris, kena noor reisisaatja, tutvustas meile Hurghada linna. Käisime Egiptuse kristlaste – koptide – kirikus ja vaatasime kõige suuremat ja uhkemat mošeed. Parasjagu oli palvuse aeg ja uskmatuid ei lubatud mošee aedagi. No pildistasin seda siis eemalt, sest sisse sellesse mošeesse ei oleks me nagunii saanud. Aga ma tean, mida mošee endast kujutab, olen ju käinud Kairos Alabastermošees. Ja pealegi olen ma naine, nii et minu jaoks on siin nagunii omaette reeglid. Nii nagu ikka, olid ka sellel linnatuuril kindlaks määratud kohad, mida külastada. Esimene peatus oli kohalike õlide, tee ja parfümeeriapoes – Nefertiti. Sain jällegi natuke tarkust juurde, mida varem ei teadnud. Kohalikud kirjutavad ainult kaashäälikuid, kirjaoskajad loevad vajalikud täishäälikud loomulikust intelligentsist juurde. Nii ei ole vahet, kas sa ütled Nefertiti või Nofretete, mõeldakse tegelikult sama naisvaaraod. Aga poekeses oli meile presentatsioon erinevate õlide ja lõhnaainete kasutamisest ning erinevate teede tegustatsioon. Jälle natuke targemaks – karkade, mis mulle nii väga maitseb ja mis tegelikult on siis hibiskuseõie tee, alandab vererõhku, kui teda juua külmalt ja tõstab, kui juua soojalt (või oli see nüüd vastupidi 🙂 ). Karkaded ma sellest poekesest küll ei ostnud, ostsin hoopis kollase tee toormaterjali, mis aitab paljude hädade vastu. Oluline oli see, et ravib köha, kuna lapselaps, kes oli tulnud meid reisule saatma, köhis terve öö väga hullusti, siis loodan kollase tee abile. Ja tamarinditee materjali ostsin ka. Peaks alandama kolesterooli ja aitama ka muude erinevate hädade vastu. Siis oli tähtis peatus mingi pudi-padi “instituut”. Millegipärast nimetatakse selliseid kohti seal sageli instituutideks? No sellest instituudist ei ostnud me küll midagi nagu ka mitte toidupoest, kuhu meid millegipärast viidi. Õhtusöögile jõudsime parajasti nii, et jäi aega seda mõnuga nautida ja sel õhtul otsustasime ruttu voodisse pugeda, sest öösel pidi algama sõit Luxori poole.

IV päev – teisipäev

Kell 3.45 oli äratus, sest poole tunni pärast pidime olema juba retseptsioonis oma hommikusöögi moona kätte saamas ja bussile minekut ootamas. Osadel inimestel olid kaasas padjad, mina ei hakanud seda varianti isegi kaaluma, sest varasem kogemus Sharmist Kairosse tuletas meelde, kui tüütu see padjavedu on. Pealegi teadsin, et ega ma ei maga bussis nagunii eriti. Ekslikult arvasin, et kõrb on igav liiv ja tühi väli, aga niipea kui silm hakkas midagi seletama oli uni kui peoga pühitud. Kui olin ette kujutanud, et kõrb on üks igav liivaväli, siis see kõrb, kust meie läbi sõitsime, oli pigem kivikõrb. Mäed vaheldusid liivaluidetega ja kohati olid mäed ikka päris kõrged. Kuskil Hurghada ja Qena linna vahel tehti peatus nn. 85 punktis. Punkt olevat nii nimetatud selle tõttu, et sealt jääb Qena linna veel 85km ja see on juba Niiluse haru kaldal. Peatuspunktis saime vetsu ja soovijad kohvi. Kohe ümbritsesid bussi beduiininaised – pealaest jalatallani kinni kaetud –  ja olid nõus oma kitsede-kaamelite-lastega meile väikese raha eest poseerima. Ei tahtnud neid pildistada, vaatasin hoopis, mida sisaldas hotelli poolt kaasa pandud hommikusöögikotike. No ei saa nuriseda kohe mitte millegi üle 🙂 Kotikeses oli valmis tehtud kaks saiakest, üks vorsti- ja teine juustuga, veel kaks magusat saiakest ja üks topsike moosi ja teine mett. Muidu ongi vähe magus! Selle magusaga on Egiptuses ka oma lugu. Vähemalt nii räägitakse. Nii nagu mehed hügieeni otstarbel ümber lõigatakse, lõigatakse väidetavalt ümber ka tüdrukud. Nemad selleks, et seksuaalelu neile mingit naudingut ei pakuks – seks on vaid vahend laste saamiseks. Aga mingi naudingu peavad ju naised ometi ka saama ja selleks on tohutult palju erinevaid magusaid tooteid, millega eeldatakse, et magusanauding asendab muud naudingud. Ma ei tea, kas see nüüd päriselt ikka nii on, aga ise ma seda lugu välja ei mõelnud. Ikka lugesin kuskilt.  No vot siis – magusanauding mullegi toidukotist 🙂 Siis veel tohutu suur apelsin ja pakike mahla. Igal juhul jäi meie hommikusöögist üht-teist alleski. Ja nüüd edasi Qena ja siis Luxori poole. Veel umbes tunnike kõrbesõitu ja hakkaski paistma rohelust. Kogu päris elu ja Egiptus pidavat asumagi 15-20 km kummalgi pool Niilust. Jõgi ise ei ole nii tohutu suur ja lai nagu võib ette kujutada. Ja metsikuid Niiluse krokodille ei ole seal juba ka sellest ajast kui hakati ehitama suurt Assuani (Aswani) tammi. Autoteest umbes poole meetri kauguselt hakkavad põllud. Põldudel kasvatatakse mitmesuguseid kultuure – palju nägin suhkruroo põlde ja lapikesi küüslauguga. Mitmel korral juhtis reisijuht tähelepanu datlipalmidele.

Ja siis jõudsime minu jaoks reisi kõrgpunti, esimene sihtpunkt Kuningate Org. Ja saabus ka pettumus – fotoaparaadid ja kaamerad olid keelatud. Egiptuse kultuuriväärtuste Amet on väidetavalt vastu võtnud otsuse, et vaaraode hauakambrite külastamine on selliste masside poolt hävitav ja nii on otsustatud õige Kuningate Org sulgeda ning teha turistidele sellest makett. Igal turistil on lubatud külastada maksimaalselt kolme hauakambrit, mille jälgimiseks augustatakse pilet hauakambrisse sisenemisel. Oh, kuidas ma oleks tahtnud seal orus omal käel ringi kolada ja neid hauakambreid kasvõi sissepääsu juurest piiluda. Olin endale valmis mõelnud, kelle hauakambrisse tahan kiigata. Aga ei ole see nii lihtne. Reisijuht oli teinud oma valiku, mida põhjendas sellega, et viib meid hauakambritesse, kus on ka midagi vaadata. Nõus muidugi, aga ikkagi… Käisime siis valitud hauakambrites. Kahte esimest ei mäletagi, pean kuskilt otsima, sest minu jaoks ei olnud need tuttavad nimed. Kolmas aga oli Ramsese II poja Merenptahi hauakamber. Temast ma olin lugenud ja vaatasin huviga seintele raiutud hieroglüüfkirju ja pilte. Aega oleks võinud rohkem olla…

Vahepeatus alabastritehases. Tehas on selle asutuse kohta küll väga peen nimi 🙂  Istuvad maas kolm meest, kes toksivad kivimitest vormi välja ja töötlevad neid siis vaasideks ja muudeks erinevateks kujudeks. Kaupluses sealsamas kõrval püüavad kaupmehed nahast välja pugeda, et midagigi õnnestuks turistidele maha müüa. Kui ära hakkasime sõitma, nägin, et töötamine oli tehtud puha turistidele näitamiseks. Ronisime meie bussi ja töömehed lõpetasid ka töö.

Ja siis Hatšepsuti surnutemplisse. Temast ma ka väga palju lugeda ei jõudnud, aga tean, et ta oli üks naisvaaraodest – väga võimukas naine. Surnutempel tundus esialgu väiksem ja vähem võimsam, kui ma ette kujutanud olin. Mida lähemale aga läksime, seda rohkem tundsin seda aurat, mis seal omal ajal võis olla. Ei mäleta nüüd peast, mis oli Hatšepsuti kasupoja nimi, aga igal juhul vihkas ta oma kasuema nii, et peale tema surma lasi ta surnutemplis kõikidel Hatšepsutti kujutavatel kujudel ja reljeefidel näod puruks taguda, et kujutatu ei oleks ära tuntav. Oh, kuidas mulle ei meeldi sellistes kohtades käia nii, et kogu aeg peab kella vaatama! Surnutempel on ehitatud kolmele tasandile. Kolmanda tasandi jõudsime rahulikult ära vaadata, teise ka enam-vähem, aga esimese tasandi olime juba sunnitud läbi jooksma. Aga see oli tegelikult puhtalt meie viga, paistis, et teistel grupi liikmetel ei olnud erilist huvi seinareljeefide, -maalingute ja hieroglüüfkirjade vastu.

Lõunat sööma viidi meid juba praktiliselt Karnaki templi varemete kõrvale. Söögi valik jällegi väga mitmekesine ja tavapäraselt maitsev. Lõunasöögi ajal oli võimalus tellida endale meelepärase kujundusega kartušš. Kartušše tehti tegelikult ainult vaaraodele ja see kujutas endast ovaali, mille sees oli vaarao nimi ja mis alati oli alt suletud kriipsukesega. vaaraol võis olla mitu kartušši, sest ühes võis olla märgitud tema sünninimi, teises aga nimi, mille ta sai siis, kui ta vaaraoks krooniti.

Ja lõpuks ometi Karnaki templis. Karnaki templit ehitati aastatuhandeid. Iga vaarao laiendas templit nii, et ehitas eelmise templi ümber uue müüri, püloonväravad ja palju muid pühasid ehitisi. Kõik mis templitesse ehitati ja kirjutati ei olnud mõeldud inimestele vaid jumalatele. Õue pääseski suurtest püloonväravatest. Ei õnnestunud ühtki petikust endal näha, aga tean, et selliseid sinna surelike (ja röövlite) segadusseajamiseks tehti. Karnaki ja Luxori templit ühendas sfinkside allee, millest nüüd on alles jäänud väga väike osa. Tehakse aga usinalt väljakaevamisi, et kogu allee, mis on suures osas liiva alla mattunud, nähtavale tuleks. Sellel alleel ei ole sellised sfinksid nagu Gizas asuv Suur Sfinks. Need sfinksid siin on väiksemad, lõvi keha ja oina peaga olendid, kelle kõigi käppade vahel kuni lõua alla ulatub Ramses II kuju. Suurimad Karnaki arendajad olidki omal ajal vaarao Seti I ja tema poeg Ramses II. Suure sammassaali ees ongi tohutu suur vaarao Ramses II kuju, kelle jalgade ette on tahutud tema lemmiknaise Nefertari väike kuju. Tohutud sambad kujutavad endast kas suletud või avatud lootoslille või siis hoopis papüürusetaime. Kui vanasti oli papüürus Niiluse kallastel täiesti tavaline taim, siis tänapäeval kasvatatakse seda kunstlikult istandustes ja looduses seda praktiliselt ei leidugi. Sellepärast on ka originaalpapüürus väga kallis. Aga sammastest siis… Neil on kujutatud väga palju stseene igapäevaelust aga loomulikult vaarao sõjakäikudest ja rituaalsetest tegemistest. Otsisin mis ma otsisin pildikesi Ramses II Kadeši lahingust, ei leidnud :S Aga nüüd on küll vingukoht – niisugustes kohtades ei saa käia 45 minutiga ja vaadata kõike, mida seal vaadata on. Aga nägime veel templijärve ja skarabeust. Püha järv oli igas templis – seal käidi ennast enne pühasid riitusi pesemas ja sageli oli sõit paadiga järvel riituse üks osa. Skarabeus e. siis meie mõistes sitasitikas on uskumuse kohaselt üks õnne toovaid sümboleid. Nimelt arvatakse et skarabeus on elu igavese ringkäigu sümbol. Karnaki templis oleva skarabeuse kuju kohta on uskumus, et kui sa käid selle kuju ümber vastu päeva kolm ringi, siis läheb su soov täide. Soovid peavad muidugi head ja puhtad olema, sest halvad soovid võivad soovija vastu pöörata.

Aga juba oligi aeg bussi kiirustada, sest Luxor suletakse ööseks ja kes õigel ajal linnast välja ei saa, see jääbki ööseks linna. Kui see nii peaks juhtuma, tuleb ööbida bussis. Meiega õnneks nii ei juhtunud ja väsinud kuid õnnelikena jõudsime õhtul kella üheksaks oma hotelli tagasi. Veel õhtusöögile ja siis murdis väsimus maha.

Kell 7 äratus, sest oli planeeritud päev merel veeta. Et jõuaks hommikust süüa ja kella pealt laevale, tuli hakata end liigutama tavapärasest tunnike varem. Öeldud oli, et peame laeval olema 8.30. Kui aga laevale jõudsime, oli seal vaid üks paarike peale meie. Mõtlesime, et ei ole õnnestunud poistel laeva täis müüa ja huvitav, kas merele minnakse ka siis, kui laev täis ei tulegi? Oli asjatu kartus – kell 9 oli laev täis ja läksime liikvele. Jahe oli hommikul laeval. Tore, et jätkus oidu fliis peale panna. Meid saatsid sellel reisil grupijuht Hassan ja kaameramees Ahmed. Hassanist olin ma siiralt sisse võetud ja mõtlen tema peale tagantjärelegi sooja tundega. Ta ei teinud midagi erilist, kuid temast lihtsalt õhkus tohutut positiivset energiat.  Päev iseenesest kujunes selliselt, et umbes tunnike laevasõitu, 45 min snorgeldamispeatus, kus mina veel vette ei kippunud, aga päikesevanne hakkasin juba võtma küll.  Siis veel pool tunnikest laevasõitu ja jälle 45 min snorgeldamispeatus. Ei snorgeldanud, aga vees käisin küll – mõnus!  Pidime juba hakkama edasi liikuma, kui laeva ees märgati 3-4 delfiinibeebit, keda siis meil rahulikult jälgida, pildistada ja filmida lasti. Ja täielikuks hämminguks oli aeg läinud nii kiiresti, et oligi lõuna käes. Söögiks oli valikus riis, spagetid, kofta ja praetud kala. Lisandiks siis väga hästi maitsestatud kurgi-tomatisalat ning kes soovis coca-colat, kes vett.  Sellel ajal kui sõime, sõitis laevade vahel “jäätise ja õlletakso”. Asi iseenesest nägi välja siis nii, et suure kaatri külje alla manööverdas väiksem mootorpaat, millel peal kaks külmikut. Üks meestest hoidis tüüri, teine hüppas suurele kaatrile kus oma müügitööd tegi. Kui õnnestus tellimus saada, siis hõikas paati 6-7 aastasele poisikesele, mida telliti ning see viskas külmikust vajaliku kauba suurel kaatril olevale mehele. Selliseid “taksosid” nägime päris mitmeid, aga mitte ainult sellised “taksod” ei sõelunud suurte kaatrite vahel ringi. Kui olime oma söögiga ühele poole saanud, tuli meile järele päris suur meretakso, mis viis kogu kaatrirahva korraga lähedal asuvale Paradiisisaarele. Olin enne lugenud, et Paradiisisaar on seesama saar, kuhu viiakse turiste ka kui Giftuni saarele. Vahe pidi olema lihtsalt selles, et laevadel olevad programmid on erinevad ning ühel saare küljel on turistid Paradiisisaarel, teisel küljel Giftuni saarel 🙂 Olgu siis sellega kuidas on, aga meil oli nüüd 1,5 tundi aega selle paradiisil ujuda, snorgeldada ja päikest võtta. Hassan ja Ahmed olid väga tublid kasvatajad, sest kangesti meenutas saarele minek ja samuti sealt ära tulek lasteaialastega jalutuskäigule minekut. Aga muidugi tuleb neist aru saada, sest nemad ju vastutavad oma grupi turistide eest kõige naha ja karvadega.  Igal juhul see aeg kadus nagu silmapilk ja juba hüüdis Hassan oma “Ramses Group´i” kokku – Jalla, Habibi! Meretaksoga tagasi laevale, tunnike sõitu ja kella nelja paiku pealelõunal olime oma hotelli kai otsas tagasi.

Selleks päevaks oli meil plaanitud shoppingutuur, milleks olime valinud meist natuke edasi oleva Abu Ashara Marketi, mis oli fikseeritud hindadega kauplus. Neli korrust andis ikka läbi käia. Kuna olime juba varem sealt ostnud snorgeldamisprillid, siis oli enam-vähem olemas ettekujutus, kust mida leida. Terve üks korrus oli nahatoodete päralt. Selle korruse otsustasime üksmeelsest vahele jätta. Pearõhk siis riiete ja tekstiilikorrusele ja pudi-padi korrusele. Oeh! Ei olnud lihtne kodustele kingitusi valida, kui valik rikkalik ja hinnad meie rahasse ümber arvestatuna üsna soodsad. Arvutamiseks kasutasime vana harjumuse kohaselt eesti krooni, sest see tehe oli ka minu, kui kehva matemaatiku jaoks arusaadav – tuli korrutada kohalik hind kahega ja saigi toote hinna mis vastas meie vääringule. Mõned näited siis võiksid olla – pool kilo vaakumpakendisse pakitud hibiskuse tee materjali 22 eek, umbes 5 aastase lapse tikitud täispuuvillane pidžaama 74eek, neli pastakat komplektis 16eek jne, jne.  Ahjaa! Kogun kõike, mis kuidagi seondub kassidega – mokakohvitass koos alustassiga 28eek 🙂 Ära väsitas! Päev lõppes lebotamisega, õhtusöögiga ja jalutuskäiguga oma hotelli territooriumil.

VI päev – neljapäev

Hommikurutiin tavaline, päikese- ja veevannid ja kella üheks tuppa tagasi, et hakata valmistuma suursafarile minekuks. Riiete valik selleks ürituseks oli omaette teema. Nii igaks juhuks sai näpuga järge aetud, mida reiskorraldaja ühele või teisele retkele soovitab kaasa võtta või mida tuleks tähele panna. Nii oli siis seekord oluline peakate, mugavad jalanõud, pikad püksid ja kindlasti midagi sooja kaasa. No pikad püksid ja midagi sooja… Väljas on  ju nii kuum, et päevitusriietegagi on palav… Võtsime siis kaasa pikkade varrukatega pluusid aga jalga panime pikkade pükste asemel põlvpüksid – nii külm nüüd ju ka ei hakka ja palju seda tolmu siis ikka tuleb.

Kuna reisbüroo oli meie hotellist otse üle tee, siis kokkulepitult läksime meie reisbüroosse, mitte ei hakanud asja keeruliseks ajama, et meid tullakse liiklusest tulenevalt suurte ringitamistega hotelli otsima. Enne meid istus juba džiibis üks naisterahvas, kes hiljem osutus meie selle retke venekeelseks reisisaatjaks. Aga selge see, et retke ei korraldata ainult kahele inimesele ja nii sõitsime oma tulevasi retkekaaslasi otsima. Leidsime kaks venelannat ja siis otsisime veel mitmest hotellist, aga igalt poolt lahkusime mingil põhjusel ilma otsitavateta. Kohalik reisjuht tegi kuskile mitu  kõnet ja nagu hiljem selgus, olid kolm rootsi tütarlast mingi teise autoga juba safariparklasse jõudnud. Aga kohale me jõudsime ja grupi saime kokku ka. Nüüd oli võimalus valida, kas kuulame venelannalt selgitusi vene keeles või kohalikult egipti noormehelt inglise keeles. Enamasti kuulasime vene keelt, aga aeg ajalt sattusime koos olema ja siis kuulasin ka inglisekeelseid seletusi. Enne kui meid lubati ATV-de selga, mida sealmail ka kvadrotsikliteks nimetatakse, oli vaja “arafatid” pähe siduda. No ei ole lihtne – päris hästi ei ole ma seda nippi siiani selgeks saanud, aga ma harjutan 🙂 ATV-ga ei olnud ma varem sõitnud ja kuna olen tehnika koha pealt natuke “jänes”, siis otsustasin end kindluse mõttes mehe laia selja taha istutada. Peale jupikest sõitu sai selgeks, et see oli viga. Oleksin ikka ise ka tahtnud roolida. Selle vea küll sain osaliselt parandada, kui umbes poole tee peal just selleks peatus tehti, et soovijad saaksid kohti vahetada. Huvitav, kas kuskil tehakse edasijõudnutele ka safareid? Natuke aega on tore rivis sõita, aga kui nipp selgeks saab, siis tahaks kiirust ka lisada, mitte KOGU AEG teiste tempos üksteise selja taga tiksuda. Aga 45 min. sõiduaega läks nagu silmapilk. Järgmiseks atratktsiooniks safari džiipidega. Uh, kohalik autojuht oli super 🙂 Oli kiirust ja hüppeid. Aga ammuli sui vahtisime retke kaamerameest, kes istus ühe 60-70 km tunnis kihutava auto katusel täiesti kinnitamata. Kui meil saatsid hüppeid ja järsemaid kurve kiljumised ja autojuhi aadressil läkitatud hüüded “you are crazy“, siis kaameramees pidi küll olema seda sõitu juba üksjagu harjutanud. Vastavalt sellele, kuidas teised autod kohti vahetasid, keeras tema end oma auto katusel ette-, taha- või külgsuunda.  Korra tehti ka peatus, et kõrbes iseloomulikku nähtust – miraaži – näidata. Seda efekti teavad kõik, kes on kuuma ilmaga autoga sõitnud, et kuumal asfaldil tekib tunne nagu oleks eespool vesi või midagi sarnast. Nii näidati ka meile kõrbes asuvat järve, mis tegelikult osutus miraažiks. Aga nagu ikka, sai ka see sõit otsa ja järgmiseks oli vaja kõrbes üks mägi ületada. Loomulikult tahtsid seda teha kõik, kes kaasa olid ja ega mingit olulist kunsti polnudki. Rada oli ees ja mööda seda mäest üles. Teisel pool mäge ootas laskumine, osaliselt mööda murenenud kaljuäärt, osaliselt tuule üles keerutatud liivadüüni pidi. Reisijuht rääkis, et iga päev käivad seda rada tuhended turistid ja viivad jalgadega düüni kordi madalamaks, aga igal öösel taastab tuul düüni uuesti. Igal juhul jooksime meiegi mäest düüni mööda alla jalad pea põlvini liiva sisse vajumas. Veel nägime kuidas kohalikku leiba küpsetatakse otse metallplaadil, tulematerjaliks väga ökoloogiline küttematerjal – kaamelipabulad ja tutvusime ka kohalike toodetud ravimkreemide ja -taimedega. Proovida saime ka kaamelisõitu. Ring iseenesest oli lühike, aga ega ma oleks tahtnud rohkem loksuda ka. Sõi polnudki nii hull, aga kaameli püsti tõusmine ja uuesti maha laskumine on nii ebameeldivad tegevused, või õigemini on ebameeldiv sellel, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Kaamel tõstab tõustes kõigepealt esijalad sirgu ja sadulas viskab selline tõusmine su üsnagi jõuliselt tahapoole, seejärel hakkab loom kohe tagumist poolt sirgu ajama, mispeale põrkud tagant kohe jõuliselt ette ja maha heitmisel sama protseduur vastupidiselt. Loksutab ootamatult, järsult ja üsna jõuliselt. Pidi olnud ka juhtumeid, kus ettevalmistamata inimene tõusmise või laskumise käigus lihtsalt kaameli seljast minema, näoli liiva lendab. No proovisin ära, aga aitäh, rohkem ei soovi! Seejärel viidi meid Safariparki, kus pidi toimuma kogu järgnev tegevus, mis siis esialgu seisnes kerge eine võtmises ning seejärel erinevate kõrbeelukatega terriaariumis tutvudes. Siis veel natuke “rallit”, seekord bagidega. Nüüd keegi isegi ei küsinud, kas tahate üksi või kaksi sõita, korraldus oli lihtne – kehekaupa autodesse ja kes tahab, saab poole tee peal peatuse ajal kohti vahetada. Muidugi ma tahtsin :). Aga juba hakkaski päike mägede taha kaduma ja pikkade varrukatega riiete koht oli tõesti vajalik. Üks vene perekond nurises, miks neile keegi ei öelnud, et sooje riideid võiks vaja minna, mille peale meie reisijuht väga kenasti seletas, et talv on talv ka Egiptuses. Ja seda enam kõrbes, kus ka suvel toimuvad suured temperatuurikõikumised, aga talvel võib temperatuur langeda isegi alla nulli. Nüüd näidati meile veel seda, kuidas kaamelivillast vaipu kootakse ja soovijatel oleks olnud võimalus mõni selline endale hankidagi. Veel nägime liivamustrite tegemist pudelisse, aga seda ma olin juba ühel õhtul linnas ka vaadanud. Ja siis veel nägime ehtsaid Niiluse krokodilli poegi ja jaanalinde ja emusid ja oligi juba aeg kohad sisse võtta õhtuseks shõuks. Selleks ajaks oli juba päris pime. Istepatjade juurde olid teatud vahemaade tagant seatud vesipiibud ja meie ringirändamise ajal oli kaetud suur laud, millelt iseteenendamisena sai valida kõike meelepärast – riisi, koftat, salateid, kana ja puuvilju. Ja muidugi koka-koolat. Kuna ma ei ole suur koka sõber, siis oleksin eelistanud vett aga mida polnud, seda polnud. Õnneks oli pudel vett antud enne kerge eine juurde ja see oli mul veel täiesti alles. Shoud nägin suht kehvasti, kuna istusime tagumistes ridades ja maas patjade peal. Aga olid kõhutantsijad ja fakiir, kelle esinemine ei olnud väga pingestav. Täiesti teisest ooperist oli aga mees-seelikutantsija. See on ikka tõeline kunst, kuidas inimene suudab ennast nii palju aega järjest ringi keerutada. Ma ei armasta karuselle ega mitte midagi, mis keerleb ja nii hakkas mul ainult vaatamisest kergelt pööritama. Aga see seelikutants on asi, mida tasub vaadata, sest need mehed on superosavad.

Hotelli tagasi jõudsime suht hilja, aga otsustasime ikkagi minna ja vaadata, mida meie hotellis õhtusöögiks pakutakse. Kuna kõht ei olnud väga tühi, siis nakitsesime veidi niisama ja otsustasime teha veel tiirukese linna peal. Vaja veel koju üht-teist nipet-näpet kingitusi vaadata…

Päris nii ju ei saa, et kõik läheb kogu aeg ainult hästi… Raha vahetamise ja tagasi saamise koha pealt olime lugenud, et tuleb ettevaatlik olla. Aga ei tulnud selle peale, et ka poes võivad sulitempu teha. Nii sai mees poe kassas viie poundi asemel tagasi 50 piastrit, mis neil nii paberraha kui mündi kujul olemas. Münte me olime näinud, aga paberist piastrit mitte ja eks nii ei osanud enne midagi kahtlustada ka, kui hakkasime järgmises kohas kauba eest maksma :S Aga no mis sa teed… Omad vitsad… Ja peaaegu, usun, oleks teised vitsad veel saanud rahaga seoses ja seda otse tänaval. Üks õnnetu moega kohalik hoidis peos mitut kaheeurost ja palus nutusel näol need kohalikuks rahaks vahetada, kuna pank ei pidavat tahtma müntidega tegeleda. Millegipärast hakkas mul peas häirekell helisema ja ütlesin mehele, et ära sa nüüd ikka vaheta siin ja tirisin teda edasi. Pärast kui hotellis hakkasime asja arutama ja ladusime kõrvuti kaheeurose ja kohaliku ühepoundise mündi, siis oli päris keeruline esimese hooga vahet teha. Siis hakkas mees ka kõhklema, et äkki olekski petta saanud, mis see kohalik muidu hinda järjest alla ja allapoole lasi 🙁

VII päev – reede

Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud meie reisi viimane täispikk Egiptuse-päev. Hommikusöögilauas kiskus vägisi vesiseks :S No ei tahaks kuidagi veel ära minna… Aga kasutada tuli nüüd iga hetke ja nii kihku-kähku päikese- ja veevanne võtma, karta on, et jäävadki viimaseks sel korral. ja pealegi on meid ees ootamas täna veel sõit allveelaevaga, seejärel kokkulepitud lõunasöök meie hotelli kalarestoranis ja õhtul pidime veel 1001 öö shoule minema. Tegevust jätkub…

Reede on moslemite puhkepäev ja sellepärast olime veidi kõhklevad, kas meie kokku lepitud allveelaevasõit ikka toimub. Aga turist on püha, sest raha peab ju keegi riiki sisse tooma. Seetõttu on lubatud neil, kes tegelevad turistidega, puhkepäevasse ja ette nähtud lõunasesse palvusesse väikeste mööndustega suhtuda. Nii tuligi meile järele keskealine härra, kelle autos täiel võimsusel koraani ette lugemine toimus. Auto armatuuril oli lausa kaks püha raamatut. Käekõrval viis see härra meid allveelaeva kassasse, ostis meile piletid, riputas kaela kohakaardid ja lubas meid kahe tunni pärast parklas oodata. Kuni allveelaevani pidime sõitma “pealveelaevaga”. Sõit kestis oma 25 min ja selle aja jooksul meid ikka pildistati ja filmiti igast küljest. Kui snorgeldamisretkelt ja safarilt olime otsustanud filmi osta, siis nüüd leppisime kohe kokku, et täna me filmi ei osta. Kui on ilus pilt, siis võtame pildi. Sõit oli väga ilus ja vaated Hurghadale merelt ka väga vahvad.  Nagu vägisi tikkus pähe mõte – homme sa seda enam ei näe. Allveelaevade kai oli üks omalaadne merre ehitatud atraktsioon, mille ühel küljel seisid allveelaevad ja teisel pool turiste kohale vedavad pealveelaevad. Meie allveelaev oli juba ootel ja vastavalt kaelas olnud numbritele tuli nüüd leida laevas istekoht. Natuke jättis allveelaevasõit pettumuse tunde, sest ei näinud me nii palju ja nii värvilisi kalu, kui olime lootnud. Tundus, et trajektoor oli kujundatud turistidele vaatamiseks ja uppunud laevad, mida nägime, olid butafooria. Seda enam pingutas aga allveelaeva saatev akvalangist, kelle ülesandeks oli kalu toites neid juurde meelitada ja igasuguseid naljakaid poose võttes laevas istujaid lõbustada. Oma ülesande ta igal-juhul täitis. Sõit vee all kestis 45 min. ja väidetavalt sukeldusime selle aja jooksul 25m sügavusele. Nagu kokku lepitud, ootaski meie härra kokkulepitud kohas. Koraani lugemine oli selleks ajaks läbi saanud ja asendunud kohaliku muusikaga. Araabia muusika meeldib mulle väga, tõin seegi kord jälle kaks plaati kaasa. Eelmisel korral toodud Amr Diab´i plaat ongi  juba “ära kuulatud”.

Siis oli aeg kokkulepitud lõunasöögile minna. Poiss, kes oli meile ikka nädala jooksul iga päev meelde tuletanud, et lubasime mingil päeval minna, oli väga rahul ja käis selle pooleteise tunni jooksul, mis restoranis olime, ikka mitu korda küsimas, kas kõik on hästi 🙂 Aga kala oli super ja mehe valitud mereannid samuti. Ja oligi aeg minna õhtuseks showks ennast ümber riietuma. Oh!

Kuna järgmine päev sattus olema minu sünnipäev. siis tegi mees suurepärase kingituse juba nüüd – Luxoris oli ta tellinud mulle hõbedase kartuši, millele ta nüüd soovis, et valiksin hotelli kallisasjade poest sobiva keti 🙂 Kaunis!

Jällegi nagu kokku lepitud üle tee büroosse. Aga seekord pidime ootama…kõigepealt pool tundi…siis hakkas kohapeal olev meesterahvas närviliseks muutuma ja helistas kuskile… Naeratas meile ja ütles, et tullakse. Vahepeal päris, kust me tuleme? Tol õhtul istus büroos ka üks kohalike jaoks töötav venelanna, kes eelnevalt oli püüdnud meiega vestlust arendada ja teada saanud, et oleme Eestist rääkis, et on käinud Narvas. Kui nüüd kohalik meesterahvas meilt uuris, kust me oleme, siis venelanna teatas: oni v bõvši sovetskii sojuz (e. nad siis endisest nõukogude liidust). Me hästi kasvatatud inimesed ja ei hakanud seletama et Eesti on Eesti ja mis suhted selle sovetskii sojuziga olid. Aga meie oodatud transporti ei paistnud ikka kuskilt, kuigi oli juba tund kokkulepitud ajast üle. Jõudsime vahepeal kõrvalolevas tänavakohvikuski istuda, enne kui meie auto lõpuks tuli. Alf leila Wa Leilasse, kus show pidi toimuma jõudsime täpselt-täpselt. Lootsime, et jääb aega ka ringi vaadata, aga kahjuks ei jäänudki. Juhatati meid siis kuskile üles, kus pidime valima endale saali, miskeelset tõlget tahame. Ei tahtnudki tõlget, valisime araabia keele. Show oli üsna sarnane sellele, mida kunagi varem ka Sharmis näinud olin. Vahe siis selles, et nüüd oli lisaks purskkaevude show, mis oli ka kogu selle ürituse parim osa. Hobused ja kunstratsutajad muidugi ka, aga need tegid vaid mõned üksikud numbrid ja tantsuetendusele pidime üldse mingisse teise hoonesse minema. Ei jäänud sellest üritusest niisugust elamust, nagu oleks oodanud, aga vaadata aitas ikka.

Kui umbes kella 23.30 ajal oma hotelli tagasi jõudsime, saime teada, et vahepeal oli antud soovitus püsida oma hotelli territooriumil ja kohalikud olid ka mingisugust meeleavalduse moodi üritust korraldanud. Kõik oli rahulik ja aru saada ei olnud, et midagi oleks väga teisiti kui tavaliselt. Poekesi oli vist vähem lahti, aga meil ei olnud aega ega tahtmistki seda uurima minna, sest oli vaja hakata hoopis kohvreid kokku pakkima… Telerist näitas küll, et Kairos oli korralik mäsu…

VIII päev – laupäev

Ja oligi viimase päeva hommik kätte jõudnud. Kui eespool olen märkimata jätnud, et palvusele kutsumise kuulsin ära juba õige mitmendat hommikut, siis ka nüüd oli see minu esimeseks äratajaks… Korraks käis peast läbi mõte, et viimast korda ei tea kui kauaks ajaks, aga siis vajusin veel unne…ühel eelmisel hommikul olin vaadanud kella palvusele kutsumise ajal…kell oli alles viis ja ümberringi kõik alles täiesti pime… Järgmine kord ärkasin juba selle peale, et päike piilus kardinapraost tuppa ja oleks nagu märku andnud, et viimast hommikut ei tasuks maha magada.

Olukord oli kohalike jaoks ilmselt väga pingeline, sest erinevalt kõikidest teistest hommikutest ei naeratanud söögisaalis ringi sebivad noormehed nii avalalt. Pigem võiks öelda, et nad olid lausa sünged. Peale hommikusööki tegime kogu hotelli territooriumile veelkord tiiru peale – hüvastijätuks ja otsustasime minna hüvasti jätma ka mõne kohalikuga, kes meie nädalase puhkuse ajal olid ikka iga päev meie käekäigu kohta huvi tundnud. Poekesi oli lahti veel väga vähe. Võrrelda nagu eelmiste päevadega ei saa, sest me lihtsalt ei olnud ühelgi päeval nii vara poodides käinud. Nendes poekestes mis lahti olid, mängis kõigis valjusti televiisor ja müüjad olid kogunenud jälgima sündmusi Kairos. Ega meil midagi enam ju osta vaja ei olnudki ja nii lihtsalt klõpsisime veel pilte Hurghada tänavamelust ja majadest… Ja juba oligi aeg kotid selga vedada ja ennast tubadest välja kirjutada. Meie toapoiss juba ootaski ukse taga, et kas oleme valmis, et ta saaks hakata koristama järgmiste tulijate jaoks. Loodan, et ta jäi meiega ja bakseesh´iga rahule. Lennujaamas läks kõik kenasti, järjekorrad olid, aga mitte midagi üle mõistuse… Juba lennukis olles selgus, et meie väljalend lükkub umbes 30 min. edasi, aga selle põhjuseks toodi lennukoridoride ülekoormatus ja mitte mingit seost mäsuga ei ole… Ja õhtul kell 21.30 olime külmas, tuulises ja lumises Tallinnas.

Nädalapäevad hiljem…

Nüüd, kui olukord Egiptuses hakkab normaliseeruma ja praeguse seisuga on vähemalt kuu lõpuni kõik reisid sinna tühistatud, olen õnnelik, et meil läks õnneks seal ära käia. Igatsus Egipti pääseda ei ole vähenenud, pigem nüüd, Hurghada kogemuse võrra rikkamana, tean, kuidas järgmist puhkust seal planeerida. Nädal on liiga lühike aeg, et palju näha ja üle planeerida ei ole kasulik ei endale ega rahakotile. Aga plaanid on… Järgmisel korral tahaks puhkuse sisse mahutada neljapäevase Niiluse kruiisi, et ära näha Kom Ombo, Edfu, Assuani ja muidugi Abu Simbeli. Aega nüüd  ju on atra seada ja unistada…unistada…unistada…:)

19 kommentaari

  • nele reilson kommenteeris

    mõnus lugemine ja pildid on ka ilusad 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Vapustav..nii hea ülevaade kõigest;) Lausa pisar tuleb silma mõledes, kui väga ma sinna tagasi tahan;) Ilusad pildid ja kõi..reisid…Ni palju reise lahe…see on tõeline puhkus onju;) Like it and Love it;)

  • Marilin kommenteeris

    Kahju et te seal Alf leila Wa Leilas eriti ringi ei saanud vaadata;) me vist olime tund või rohkem varem kohal. ja saime nii Kammlite ja hobustega sõita+ väikest näitust vaadata;) ja Shoptata..kuigi ei ostnud sealt midagi kunas hinnad olid 2 korda kallimad:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    See mahalaskmise teema.. Miks nagu pimaedaga ujuda ei tohi enam???

  • Marilin kommenteeris

    Sest et pimedaga tulevad ´Röövkalad randa..ja see on ohtlik;)

  • Ruth kommenteeris

    On küll kahju, Marilin. Mäletan, et Sharmi samasugust kompleksi läbi käia võttis pea pool päeva. Muidugi kuulus sinna hulka ka kauplemine 🙂
    Ja Siiri. Lisaks sellele, et võivad tulla päris röövkalad, hoitakse turiste ka võimalike “kahejalgsete” röövkalade eest. Ehk siis sain aru, et kuigi viimastest terrorismiaktidest turistide vastu Egiptuses on mõni aeg möödas, ei ole seda unustatud ja käitutakse vastavalt.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ohoh.. :O Ma poleks sellist asja suutnud küll välja mõelda… oleks ikka tahtnud öösiti ka ujumas käia.. nuuks

  • Marilin kommenteeris

    Isegi Hotelli basseinides ei saa öösel ujuda:D Vähemalt nendes kus mina olnud olen..on peale 18 või 19 basseinid suletud olnud:D tehakse puastusi…

  • Siiri Kuus kommenteeris

    🙁 kurb Nuu-uu-uuks.. Soojal maal ei saa ujuda siis kui tahad.. Eestis käi igal ajal aga mis lõbu see on..

  • Marilin kommenteeris

    heh:D ega seal basseinis ei tahagi ujuda.kylm vesi seal üldiselt:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    no ma ei kujuta ette.. kuidas see võimalik on.. külm vesi.. mis Sa nalja teed.. ma käin siin võhandu jõeski ujumas.. vat see on külm 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    allveelaeva reis… mmm.. laheee

  • Siiri Kuus kommenteeris

    jesver.. millised need jalad siis välja peaksid nägema pruudil 😀 ei kujuta ette.. 😀
    igatahes oleks ju vahva kui minu eest ka kulda välja käidaks 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    kuus päeva sai loetud.. silm ei seleta enam.. peab vist tuttu minema..

  • Ruth kommenteeris

    Ei tea Egiptuse pruudi jalgade kohta 😀 See on olnud aruteluks ka mu tutvusringkonnas ja leidsime sellise seletuse: vanasti ju eestlaste naise valikul oli ka oluline, et naisel oleks tugevad jalad, sest oli vaja naist, kes jaksaks tööd teha ja lapsi sünnitada. Oli ju komme jalga panna mitu paari villaseid sukki, et jalad paistaksid toekamad. Võib olla on ka Egiptuses midagi, mida jalgade pealt vaadatakse. Ma ei ole päris kindel, aga nii nagu juuksed ja hambad näitavad tervislikku seisundit, nii võivad seda teha äkki ka jalad. Kui nooruses kandsin palju mini, siis nüüd enam ei saa – veenilaiendid :S

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Haa… siis oleks mul seal ämmade seas minekut 😀 hahahaa 😀

  • Marilin kommenteeris

    Huvitav kui aus olla siis kuulen sellist asja esimnest korda:D see vb ainult Moslemite abieluumisel…:) aga kurat seda teab:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Marilin.. mine tea.. ämmamammad vaatavad mu üle ja tugevate jalgadega maatüdruk.. mind võetakse veel ääää sääl kaugel maal 😀 hhahah

  • Maarja . kommenteeris

    Toredasti kirjutatud, sai jälle teadmiseid juurde ka:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga