Siinsetele blogitajatele on vist minu Egiptuse "haigus" juba teada. Praeguseks hetkeks viimane visiit sinna oli jaanuaris 2013. Oli aegade külmim talv Siinail, saime lund ja hoopis vähem päikest, kui olime oodanud. Nagu ikka...oli revolutsiooni aastapäev... Ja hing ihkaks jälle tagasi minna...
Püha maa tähistab Iisraeli ning osakest Jordaaniast ja Egiptusest. Seekordsel reisil olime plaani võtnud Egiptusest ära käia Jeruusalemmas ja Surnumere ääres või siis Jordaanias, Petras (lõpliku valiku jätsime kohapeal otsustamiseks) ning võimalusel ronida Moosese mäele. Muidugi oli meil ka plaanis nautida palju päikest ja merd, aga seekord ei olnud määratud sellel viimasel täide minna.
Veel 20 saj. teisel poolel oli praegu Siinai kuulsaim kuurort kõigest sõjaväe lennuväli. Tänapäeval aga köidab see koht külastajaid mitte niivõrd maismaa kui Punase mere vaatamisväärsustega. Olulisemateks vaatamisväärsusteks maa peal on Katariina klooster ja Siinai mägi, mida meiegi plaanisime siis avastada.
Sharm el Sheikis olin mina kord varem juba käinud ja kuna see maa jättis esimesel külastusel mulle nii sügava mulje, siis rääkisin juba enne kodus, mida ma olin juba näinud ning mida ma kindlasti tahaksin uuesti teha ja mida näha 🙂 Peatuspaigaks valisin Falcon Hillsi hotelli (http://goadventure.ee/falcon-viva-hills-3.html), kuna minu tingimuseks oli, et Vanasse Sharmi ja Alf Leila Wa Leilasse peab saama jalutuskäigu kauguselt. Kui ma siin oma reisijuttude juures kirjutan, et tegin, valisin ja korraldasin, siis nii see suurtes piirides ka on – kodutöö reisiks tuleb minul teha, kui me koos oleme sihtkoha välja valinud. Loomulikult enne lõplikku otsustamist vaatame asja veel koos üle, aga administratiivne külg on tõepoolest minu korraldada.
Hotelli kohta veel nii palju, et rand jääb kaugemale ja sinna viiakse bussiga. Meie ise ei käinud kordagi hotelli rannas ja sellepärast ei oska ka midagi sellest rääkida. Hotell ise meeldis meile väga oma kahe siseõue ja basseini ja üldse kõigega. Tuba oli meil nurgapealne ja seetõttu erikujuline, aga väike ja mõnus – just kahele paras. Paraku ei olnud hotelli territooriumilt väljudes ega aknast vaadates ümbrus ilus ja mingil põhjusel ei ole mu mees suutnud sellega siiani leppida ning peale seda reisi ei tahtnud ta kaua aega Egiptusest, eriti aga Sharmist, midagi kuulda. Nüüd, poolteist aastat hiljem, hakkab ta vähehaaval leebuma ja Egiptuse teema on taas üleval. Tingimusega, et sihtkohaks saab Hurghada.
Nagu ma eespool juba mainisin, olin ma varem Sharmis käinud, ja nii tahtsin ma oma mälupilte värskendada ja ka mehega oma taasnägemise rõõmu jagada. Paraku oli ilm jahe ja tuuline, kampsuniga oli paras. See tõmbas natuke soojamaa elevust tagasi. Mäed, mis muidu on minu lemmikud ja mida ma vaatan alati suure mõnuga, paistsid läbi sombu. Aga sellest hoolimata plaanisime üles otsida teemapargi Alf Leila Wa Leila ja jalutada sealt edasi Vanasse Sharmi.
Vana Sharm on vanast kalurikülast moderniseerunud selliseks, nagu ta tänapäeval on. Siit umbes 6km kaugusele jääb Naama Bay, mis on kujunenud kuurordi keskuseks, mis aga meil jäi vaid läbi sõites külastada. Vana Sharm on Naama Bayst mõneti räpasem, ilma ööeluta, kuid hinnad on seal soodsamad kui mõneski muus kauplemiskohas.
Vanas Sharmis käisime ka ühes kohalikus restoranis söömas. Ei tea, kas põhjus oli jahedapoolses ilmas või revolutsiooni aastapäevast tingitud turistide vähesuses, igal juhul olime meie valitud restorani ainsad külastajad. Söök oli väga maitsev ja eriti hea oli lapikleib, mis sealsamas meie silme all valmis küpsetati.
Nii nagu meile kombeks, ei jaksa me ju kuskile uude paika rännanuna lihtsalt puhata ja paigal püsida. Tahaks ikka näha rohkem ja rohkem. Nii õnnestus meil juba esimesel ringikäimise päeval suurem osa oma päevadest millegagi ära sisustada.
Esimeseks põnevamaks retkeks oli pea terve päev kestev trip, mis sisaldas siis retke Värvilises kanjonis Nuweibas, snorkeldamist “sinises laguunis” ja kõige tipuks mööda mereranda kaamelitega kappamist. Muidugi nagu ikka Egiptuses ei ole ükski päevareis ilma lõunasöögita. Hommikune väljasõit oli kohe peale seda, kui olime jõudnud oma hommikusöögi süüa. Nagu ikka Egiptuses, korjatakse inimesed hotellide juurest kokku ja viiakse ühte kindlasse kogunemiskohta, kust siis kogu kolonn koos sõitma hakkab. Meile tuli järele džiip, mis on nii Egiptuses kui ka Türgis vist üsna traditsiooniline väljasõitudeks kasutatav sõiduvahend. Kui rahvas oli kokku korjatud, algas umbes paaritunnine sõit läbi kõrbe. Kuna oli külmimaid ja ka vihmasemaid talvi Siinail üle pikkade aegade, siis õnnestus retkel kanjonisse näha ka seda, kuidas vihm oli osa teest lihtsalt ära uhtunud. Õnneks on džiibid tegusad autod ja reis ei jäänud selle pärast seisma. Hiljem kuulsime, et paljud teed olid samamoodi vihmaga ära uhutud ja kuigi Kairosse minek oli meil juba turvalisuse kaalutlustel soovitatud ära jätta, siis olevat ka mitmed Kairosse ja Suessi viivad teed olnud väga kehvas seisukorras.
Kas ei olnud kõik jõudnud oma hommikusööki süüa või on lihtsalt nii kombeks, igal juhul tehti umbes peale 1,5 tundi sõitu kõrbes peatus, kus siis soovijad said vetsus käia, kohvi või mahla juua ja oma kaasavõetud võileibu süüa. Värskelt pressitud apelsinimahl oli väga ahvatlev ja ma ei suutnud sellest keelduda, kuigi mõistus mu kõrval rääkis, et kui kõhulahtisus tuleb, mis siis saab? Kuigi meie olime hommikust söönud, pidasin ma vajalikuks jagada oma saiakest sõbraga, kes vägisi ninaga nügides selleks märku andis 😀
Muuseas, kõhulahtisust ei tulnud! Aga siis edasi ja nüüd juba otse kanjonisse. Või vähemalt peaaegu otse. Autod viisid meid kanjoni ühte otsa, kust me pidime kanjoni põhja laskuma ja seda läbima hakkama. Autod sõitsid teise otsa meid ootama. Kanjonisse laskumine ei olnud keeruline. Päike paistis, aga puhus jahe tuuleke. Esialgu olid kampsunid ikka veel meie sõbrad. Noor, sümpaatne egiptlane, kes meid sellel retkel saatis, rääkis taas kord, et on olnud üle aastate vihmaseim ja külmim talv Siinail. Ta hoiatas ka, et kuigi tavapäraselt on kanjon kuiv, siis nüüd võib ette tulla kohti, kus peab rohkem ronima kui tavaliselt, et jalad kuivaks jääksid. Kanjon ise oli tõesti VÄRVILINE ja need liivakivisse uuristunud “skulptuurid” olid igaüks eraldi vaatamist väärt. Saime ka õppetunni, et tuleb ikka kuulata, mida grupijuht räägib – ta oli mitu korda hoiatanud, et ei maksa väga mööda liivakivist tekkinud eendeid ronida, sest vihm on need muutnud rabedaks. Aga ikka oli neid, kes arvasid, et ei juhtu midagi. Juhtus! Üks kolmene grupp, kes oli roninud pildistamiseks sellisele eendile, kukkus koos sellega 4-5meetri kõrguselt alla, kui sein raskuse all järele andis. Õnneks ei olnud hullemat peale kergete põrutuste ja kriimude.
Kanjoni läbimine rahulikus tempos võttis aega umbes kaks ja pool tundi. Nagu oligi kokku lepitud, siis ootasid autod meid juba teisel pool ja sõit läks edasi Nuweibasse. Niinimetatud sinine laguun kujutas endast üht rannasoppi, kus ridamisi turistide jaoks mõeldud söögi- ja puhkekohad ning võimalus snorkeldada või ujuda. Eelnevalt oli kõigile, kes snorkeldusretkele minna soovisid, tehtud peatus kalipso- ja muu vajaliku varustuse laenutuses. Kuna ilm oli jätkuvalt tuuline ja jahe, siis meie sellest lustist loobusime, kaheldes, kas jaksame selle maa läbi ujuda, mida instruktor näitas. Nagu selgus, ei olnud meie ainsad ja nii said need, kes grupiga ei läinud, omatahtsi kas ujuda või tuult võtta.
Päris merre minemata ka ei raatsinud jätta ja nii tegime väikeseid tiire kalda lähedal. Vesi oli iseenesest soe, veest välja tulek ei olnud ainult suure tuule tõttu väga meeldiv. Kui grupp ka oma mereretkelt tagasi jõudis, oli aeg söömiseks ja seejärel juba ootasid meid kaamelid. Kaamelitega olin kord enne juba väikese ringi teinud, nii teadsin, et kõige hullem selle asja juures on 1) kui kaamel püsti tõuseb ja 2) kui kaamel uuesti maha heidab, sest need on küllalt järsu kaldega ja ootamatu hooga liigutused. Väideti isegi, et paar õnnetut on niimoodi kaamelil üle pea maha heidetud. Mu teadmine aga osutus seekord valeks, sest kui eelmine kord olime teinud imeväikese ringi vaid, siis seekord saime päris paraja maa mööda mereäärt minna ja kohati isegi aeti kaamelid kapakule. Peale seda korda võin hoopis öelda, et kõige hullem on sadulaga ära hõõrutud sabakont, sest see annab ennast hea mitu päeva veel tagantjärele tunda. Oli selleks hõõrdumise põhjuseks siis mis iganes, kas ratsutaja oskamatus sadulas olla või lihtsalt selliseks tegevuseks liiga õrn tagumine pool, tahaks ma võimalusel veel kaameli selga ja ühele korralikule retkele saada 😀
Tagasiteel hotelli siis tehti veel kohustuslik peatus lõhnainstituudis.
Siis jõudis kätte üks selline tore päev, mille kohta ma siinkohal ka veidi rohkem reklaami teha tahaks. Nimelt on Sharmis Domina hotellikompleksis end sisse seadnud toredad Eesti poisid, kes korraldavad suurepäraseis snorkeldamis- ja sukeldumispäevi merel. Nii nagu need ikka käivad, aga selle vahega, et kogu instruktaaž ja minusuguste vee-jäneste julgestus käib sulaselges eesti keeles. Kõige lihtsam on poiste tegemistele-toimetustele pihta saada FB lehel, kui Sinaistar sisse toksida ( https://www.facebook.com/pages/Sinaistar/197011486982182?fref=ts), sellel lehel on ka pildid nende vahvatest päevadest merel. Et nii siis kulus veel üks päevake meil nõndaviisi ja kui ma muidu olin väga suurte eelarvamustega igasuguste vee-ürituste koha pealt, kus vesi üle pea tuleb, siis nüüd on mul päris tõsine tahtmine vist ka sukeldumine ära proovida. Kui juba snorkeldades on nii äge kilpkonna näha, mis siis veel päris vee all ja kalade ning muude vee-elukate keskel olles tunda võiks…
Ja siis jõudis kätte see öö, mil pidime ette võtma tõusu Siinai e. Moosese mäele. Just nimelt öö, sest mäele ronimist alustatakse umbes kella ühe ajal öösel, et hommikuseks päikesetõusuks tipus olla. Pärimuse järgi on Siinai mägi, Jebel Musa, Piiblist tuntud Hoorebi mägi, kus Mooses veetis 40 päeva ning sai käsulauad kümne käsuga. Mäele, mille tipp on 2286m kõrgusel, viib kaks rada, mille kummagi läbimine võtab umbes kolm tundi. Väidetavalt liikus Mooses üles mööda väsitavamat rada, millel on 3700 kivist trepiastet (nn. patukahetsuse trepid). Ma ei tea, kas meie rada oli väidetavalt lihtsam või raskem, ma tean, et see tõus mäele oli väga-väga raske. Oli öö ja pime, no õnneks andis Kuu küll päris korralikult valgust ja nii igaks juhuks anti meile ka taskulambid. Umbes iga 6-10 turisti kohta oli üks saatja. Oli väga tuuline ja mida kõrgemale tõusime, seda külmemaks läks.
Pildil vasakul on näha, kus lähevad trepiastmed üha edasi tipu poole. Trepp ei ole muidugi trepp selles tähenduses, nagu me seda tavapäraselt kasutame. Mitmes kohas oli lund ja astmed olid jääs. Enne viimast 700 astet mäe tippu on koht, kuhu mööda lihtsamat rada pääseb ka kaamelitega. Jah, tõesti, mitmes kohas olid kaameliajajad meile oma teeneid pakkunud, kuid me olime kanged ja ronisime ikka ise. Kui olime jõudnud sinna nn. Eelija Lohku, siis saime laenutada tekke, mida ümber võtta ja osta vastavalt soovile sooja jooki. Kui päikesetõus oli juba nii lähedal, et oli paras aeg need viimased 700 astet ette võtta, andsid kohalikud meile märku liikuma hakata. Tekid kaenlas ronisime hambaid risti surudes veel need viimased astmed. Ma ei liialda, see oli väga suur enese proovile panek ja kõige hullem selle juures oli see, et me ei olnud arvestanud nii kõva külmaga. Mäe otsas oli umbes -7C ja lisaks oli tugev tuul. Sellest hoolimata oli mäe tipus päikesetõusu ootamas tohutult rahvast ja vaikset nurgakest, kus end teki sees ootama seada, oli päris kunst leida.
Käed külmetasid, nina otsas oli tilk pea jäässe läinud, aga oli ka hea tunne – üles jõudsime! Mäe tipus on väike Püha Kolmainu kabel, mis on selle kiriku järeltulija, kus väidetavalt Jumal Moosesega rääkis. Selle kabeli seina äärde leidsime endile kohakese ja jäime ootama, et näha neid võimsaid vaateid, millest olime nii palju kuulnud ja eelnevalt ka internetist uurinud. Aga mida sellel hommikul ei tulnud, oli Päike. Lumepilved olid nii madalal, et varjasid ära need suurepärased vaated, mida kõik see rahvahulk siia otsima oli tulnud. Hakkasime siis kogu selle hulgaga mäe otsast alla tulema ja ei olnudki veel väga palju tulnud, kui pilved hajusid ja Päike oma säravat palet näitas. Endiselt oli hullult külm ja käed-jalad olid ronimisest ja külmast kanged, aga alla oli ometi ju vaja saada.
Oi, kui raske see allatulek oli! Mägede vahelt hakkas paistma Katariina kloostrit, mis oli meie järgmine sihtmärk. Mägede vahel enam nii tugevat tuult ei olnud, aga oli endiselt väga külm. Kui kloostri lähedusse jõudsime, hakkas lisaks külmale veel ka märga, jäist lund sadama.
Hoolimata külmast, märjast ja väsimusest olime Katariina kloostrisse jõudes endaga väga rahul – me saime sellega hakkama, kuigi öö jooksul oli mitu korda käinud peast läbi mõte, et oli seda siis nüüd ikka vaja?
Katariina kloostri asutas Bütsantsi keiser Justinianus 527 a. Sellest ajast alates on pea järjepidevalt elanud siin ka Kreeka õigeusu munkade kogukond. Pärimuse järgi nägi Mooses just siin põlevat põõsast. Katariina nime sai klooster 9. või 10. saj. Katariina on üks populaarsemaid varakristlikke naispühakuid. Tema legend kõneleb, et ta oli kõrgest soost neitsi, kes suri Aleksandrias märtrisurma. Teda olla piinatud rattal (Katariina sümbol on ratas) ning seejärel raiutud tal pea maha. Inglid viinud tema keha Siinaile, kust kohalikud mungad selle kuus sajandit hiljem täiesti muutumatul kujul olla leidnud. Kellatorn on ehitatud 1871 ning tornis olevad üheksa kella annetas Vene tsaar Aleksander II.
Peale ringkäiku kloostris viidi meid hilisele hommikusöögile, mis oli retke hinna sees ning seejärel said kõik oma hotellidesse tagasi. Meie jõudsime hotelli tagasi umbes kella ühe paiku päeval. Võtsime sooja dušši ja otsustasime õhtusöögini lihtsalt magada. Seda enam, et ees ootas öö järgmise seiklusega… Meid olid ootamas Surnumeri ja Jeruusalemm, aga et hommikuks Surnumere äärde jõuda, tuli sõitu alustada jällegi öösel.
Öine sõit ja piiriületus sujus kenasti ja tõepoolest, hommikul natuke peale üheksat olime juba Surnumere ääres. Ilm oli endiselt ikka tuuline, aga päikseline. Surnumeri, mids on õigupoolest hoopis järv, asub pooleldi Iisraelis, pooleldi Jordaanias. Surnumeri ehk Soolameri on unikaalne loodusnähtus, mis asub 411 m allpool merepinda, nii et tegemist on maailma madalaima paigaga. Surnumere soolade ravitoimet teatakse juba ammustest aegadest ja nii olnud ka kuninganna Kleopatra nende soolade kasutaja oma juuste lopsakuse hoidmiseks. Olin lugenud ja telerist näinud, et Surnumeres ei ole ka parima tahtmise juures võimalik põhja vajuda ja nii tahtsin seda ka ise, hoolimata tuulisest ja jahedast ilmast, proovida. Minu üllatuseks oli see, et lisaks soolasele ja kibedale maitsele tundus merevesi olevat ka õline. Igal juhul muutis vesi naha libedaks, nagu oleks end kreemitanud. Ja vee peal ulpimine ei olnud tõesti mingi kunst. Sain teada, et minu kergeim kehaosa on pepu, mis vee pinnale tõustes ei tahtnud enam kuidagi vee alla tagasi minna 😀 Kahjuks on tänapäeval selline lugu, et Surnumere püsimajäämine on suures ohus. 20 saj. algusest on veetase langenud juba 12 m, kuna selle järve peamist allikat, Jordani jõge, kasutatakse väga palju niisutamiseks. Parkla kõrval oli kauplus, kus kaubeldi paljude erinevate Surnumere mudast ja soolast tehtud kosmeetikavahenditega. Nagu ikka kvaliteetkaubal, olid ka hinnad vastavad. Siiski ostsime mõned Surnumere muda sisaldavad seebid, eks näis, kas leevendavad liigesevalu, nagu lubatud.
Jeruusalemm on pindala poolest Iisraeli suurim linn ning selle vanalinna ajalugu on rohkem kui 3000 a pikkune. Vanalinn jaguneb müüride vahel neljaks, täpselt piiritlemata kvartaliks – kristlaste, juutide, moslemite ja kristlaste/armeenlaste kvartal. Kuna meie aeg oli suhteliselt piiratud, siis giidi saatel me käisime läbi kõikidest kvartalitest, peamine rõhk aga oli Jeesusega seotud paikade külastamisel. Paljudesse vaatamist väärivatesse kohtadesse me kahjuks ei jõudnudki, küll aga nägime Jeruusalemma panoraami Õlimäe vaateplatvormilt. Ka seal ei olnud meil palju aega ringi vaatamiseks, pealegi oli jälle hakanud vihma tibutama ja ilm oli läinud jahedamaks.
Keskel, kuldse kupliga, on Kaljutempel.
Järgmise käiguna viidi meid Petlemma, Sõime väljakule Kristuse Sünnikirikut vaatama. Alates 1995 on Petlemm kuulunud Palestiinlastele, kes on käivitanud turismi ja majanduse arendamise programmi. Kirikus on tähtsaim koht Kristuse Sünnikoobas ja põrandale sellesse kohta, kus Kristus arvatavalt sündis, on paigutatud hõbedane täht.
Seejärel suundusime giidi juhtimisel juba vanalinna, erinevate kvartalitega tutvuma.
Kristlaste kvartalis võttis meil tohutult palju aega Püha Haua Kiriku külastus. Paljud olid tulnud sellesse paika nagu palverännakule ja ei ole ka ime, sest kristlaste maailma tähtsaim kirikukompleks on ehitatud paika, kus uskumuse kohaselt Kristus risti löödi, maha maeti ja kus ta surnuist üles tõusis. Kirikus asuv Kristuse haud on kristlaste jaoks kõige püham paik maailmas ja sinna pääsemiseks seistakse tunde järjekorras.
Kirikus on kiviastja, mis tähistab maailma keskpunkti ja millest lähtusid vana aja kartograafid.
Kirikus läks nii kaua aega, et viimaks enne ärasõitu jäi meil veel aega läbi juudi kvartali joosta ning imekiiresti pilk nutumüürile peale visata. Selleks ajaks oli hakanud sadama juba täiesti korralikku lausvihma ning lõpuks olime üsna läbinisti märjad.
Meie tagasisõit viibis, kuna olime kulutanud palverännaku paikades ülemäära palju aega, me olime läbimärjad, külmunud ja natuke näljased. Ja siis selgus, et piiril on mingi jama ja kui me teatud summat piirile jõudes ei maksa, peetakse buss kinni ja meid tagasi üle piiri ei lasta. Või tegelikult ju me vahetasime bussi piiril ja peame nüüd uuesti vahetama. Meid väga probleemiga kurssi ei viidud, kui vaid küsiti korduvalt – kes maksis piiril piirivalvuritele mingit raha. Ju siis keegi maksis ja nüüd arvati, et kui korra maksid, siis maksku nüüd veel ja rohkem. Oli sellega kuidas oli, öösel kell kolm olime piiril ja piiriületusel ei olnud mingeid takistusi. Hommikul kella seitsmeks olime oma hotellis tagasi, kus meid ootas selline, Egiptile nii omane, vastuvõtt 🙂
Soojendasime oma läbikülmunud konte sooja duši all ja otsustasime, et kui tahame, siis magame selle viimase puhkusepäeva lihtsalt maha. Tegelikult aga äratas umbes kella ühe ajal meid ettetõmmatud kardinate vahele jäänud praost sisse piiluv Päike. Selgus, et viimaseks päevaks olid päike ja soe meieni jõudnud ja nii veetsime ülejäänud päeva basseini ääres päikesevanne võttes.
Järgmisel hommikul oli vaja juba lennujaamas olla ja hakata tagasi lumisesse Eestisse sõitma. Selline sai siis see meie puhkus soojal maal, mis ei olnud seekord niiväga soe ja rannane, kui me ehk olime lootnud. Selle eest aga saime ootamatut ekstreemi ja kultuuri, mida tagantjärele hindame ehk rohkemgi kui oleks hinnanud rannas lebatud aega.