Ecuador- Quito 31

Tere tulemast Quitosse, Ecuadori pealinna.
On veebruarikuu ja harjumatu, et teisel pool maakera on soe ja saab päikese käes istuda ja lugeda kui külm on Eestis. Kahjurõõm on parim rõõm üldse.

Mul oli ilus pikk tekst kirjutatud Amsterdami lennujaamas, aga see kustus kõik ära. Ma olen liiga üleväsinud alles, ei ole kergete killast üle 24 tunni, kas siis vedada järel oma kohvrit(edaspidi põssa, sest ta näeb välja kui nuumatud siga) või istuda istmel, kus ei saa jalgu sirutada ja kui kui tahaks magada, siis on hetkel kui tunnen, et oi kui hea magus uni, söögiaeg.

Eestis näitab kell juba poolt 10, aga siin ei ole veel 3 päevalgi, nii et niipea magama minna ei saa.
Aga see lend oli ikka jubeduste tipp. Nii pikk ja nagu bussiga sõidaks, et vahepeal tegi peatusi ja lasi inimesed välja ja uued sisse. Quayaguilist ei saanud edasi ka kohe sõita, sest Quito kohal olid pilved ja vihma sadas ja kuna linn on nii kõrgel ,2318m ülemerepinna, siis ei saanud lennuk maanduda ja olime lihtsalt 2 tundi lennukis ja ootasime, millal ilmaolud vähegi paremaks lähevad.
Esimene emotsioon lennuki aknast oli suht nutune, sest vihma sadas, aga selleks ajaks kui sain oma põssa kätte ja läksin otsima enda nimesildiga onu, tuli juba päike välja. Siis oli küll ikka erakordselt ilus ja mõnus. Õhk on siin nii puhas, suurlinna kohta on see imelik, elab siin ju oma 2 miljonit inimest, lilled õitsevad ja puud on nii rohe-rohelised. Selline mõnus, et tahaks palju õues olla ja lihtsalt hingata, isegi kui tossutav buss mööda sõidab, siis see CO2 haihtub suht kiiresti.

Aga lennukisõidust kah, no küll selle aja jooksul topiti süüa ja juua, ma ei saanud silmi lahtigi teha kui juba tuli, et Would you like to get something to eat/ drink? No ega ikka ei ole küll keset pilkast ööd ei pannkoogi ega omleti isu. Omleti sai lausa kaks korda, sest pannkoogist ma keeldusin. Hakkasin juba pelgama neid kuumi väikeseid rätikuid, mis tähendavad, et saab süüa. Muidu ikka ootad kõht korisemas, et millal see va rätt nüüd tuleb, aga seekord tuli pigem mul külmavärin kui stjurdessi nägin.Muide kas teist keegi on saanud kunagi lennukis kuuma suppi? Täielik müsteerium! Soe tomatisupp kui väljusime Amsterdamsit. Superb väikeste krutoonidega.

Bonairel oli ka mõnus peatus. 45 minutiks aeti inimesed lennukist välja aga mida sa teed või vaatad kui kell on 4 hommikul ja sinu ümber on totaalne pimedus, hea et oma kättki näha on :P. no tõsimeeli lennuväljal valgustus puudus, ei tea kuidaks maandumisradagi leiti.

Majale üsna lähedal on vulkaan, mis alles 8 aastat tagasi purskas. Vinge onju? Ümber vulkaani hõljub pidev suits. Ehk siis see vulkaan on siiani tegev! Esimesel täispäeval võtsin siis kätte ja käisin vaatasin linnaosad üle, mis on pimedal ajal ohtlikud, ka kohalikele.

Esimene neist oli Centro Historico ehk siis vanalinn. Omapärane linnaosa oli, palju kirikuid ja vanu maju aga ega seal midagi muud vaadata ei ole. Jalutasin läbi teekonna, mida lonely planet soovitab ja seega eeldan, et enamus asjad on mul nüüd vaadatud. Kuna ma teada tuntud kirikus käia ei ole siis ma ei astunud ka sinna sisse, mis sest et pilet on 10 krooni.

Linna saamiseks sõitsin trolliga, mis on küll rohkem buss sarvedega, mitte meie ligadi-logadi trolli moodi värgindused, sõidavad nad siis keset teed omal rajal ja mugavad. Alicia, pereema, hoiatas mind ette, et ühistranspordis on palju taskuvargaid, seega hoidsin kotti enda lähedal nii palju kui see võimalik oli. Õnneks on peatuste nimed kenasti suurelt kirjutatud, et hirmu mööda panna ei ole.

Kuna on ju karnevali päev siis oli linnas rahvast vähe ja sai mugavalt ringi liikuda, aga ega eriti tore ei ole üksi jalutada, sest hoolimata sellest, et ma peajagu pikem olen meestest, kes hõikavad tänaval komplimente. Aa et kust ma tean, et nad minule hõikavad? No aga tänaval ei ole ju rohkem inimesi peale ja minu ka mõne koera! Koeri on siin tõsiselt palju! Aga nad on ilusad, ikka koera moodi, mitte nagu Hispaanias on sellised närakad, karvadeta penid.

Ecuadori president pesitseb siis Quitos ja ka tema “valge maja” jäi mulle ette. Ja ta pidavadki enamuse aja siin veetma. Neil on ka omad linnalegendid nagu meil Tallinnas see Rataskaevu tänava kaev jne. Nimelt Quito kõrgeima kirikutorn on kunagi ära neetud ja arvatakse, et seal elab kurat. Viimane inimene, kes on julgenud seal käia oli aastal 1810 ja kusjuures, keegi ei tea ka et kas see on tõsi või mitte. Niisama sinna ei lasta ka!! isegi kui väga tahaks.

Väga meeldib see, et kui kuskil pargis on väiksemgi veesilm siis sinna on pandud kohe sõudepaadid ja mitte ise ei pea sõudma, aga on olemas lausa inimesed, kes saavad selle eest palka, keda huvitab siis töötuse protsent on 11.

Ecuadori tähtsaim ajalooline onu on Mariscal Sucre, tema nimeline on terve linnaosa ja mitmed kujud, isegi seinetele on soditud tema nimi, nagu Che kuubalastele. Sucre, kui linnaosa, on tõsiselt selline koht, kus jalutada ja vaadata, sest kõik majad on madalad, värvilised ja siin on palju baare, restorane ja igast muid nn olulisi asju. Loomulikult praktiliselt iga maja all on internetipunkt.

Täna siis läksin uute sõpradega, kelle juba Eestist ette otsisin karnevalile, midagi suurt erilist see ei olnud, ei mingit tantsu egas midagi, lihtsalt inimesed värvivad oma nägu ja loobivad üksteist veega, sama nagu tais kui aasta vahetub hiina kalendri järgi. Proovisin ka ära kohaliku õlle Pilsner, täitsa nagu meie oma enda Saku 😀
Mul on suurest kõndimisest mõlema talla all suured villid. Eriti mugav see ei ole, aga mis teha. Tuleb välja, et eile kui jalgsi kõndisin, siis oma peaga arvasin, et see on mingi 3-4 kilomeetrit aga tuli välja, et hoopis natuke üle 10 aga kuna eksisin ka paar korda ära siis võib isegi rohkem olla. Ei tundunud küll, see on kui suu ammuli vahtida kõike!

Muideks siin on ju nii, et kell 6 on pime ja kell 6 hommikul jälle päike väljas. Ekvatoori pärast on päev ja öö sama pikad. Arvan, et kui tagasi olen, siis ei taha mitu nädalat mitte ühtegi banaani näha, sest seda on siin tõesti palju ja kuna see on tohutult odav, 1 banaan on umbes 1 kroon, siis seda süüakse ikka palju ja need on palju magusamad kui meil Eestis. Ecuadori enda toitu ei ole saanud veel proovida, aga aega ju on veel maa ja ilm.

Tänane parim asi oli see, et tulen koju ja mis ma näen, koristaja on kallanud minu läätsekarbi pauhupidi ja selle kuivama pannud.Lahe onju.

31 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *