Durreli Corfut avastamas 10

"Minu pere ja muud loomad" on olnud minu lapsepõlve lemmikraamat. Nii kui kuulsin Eestis esimest korda reklaami nüüdseks pankrotti läinud HappyTraveli otselendudest Corfule - lendasin varsti minagi oma pere, aga ilma loomadeta oktoobri alguses Corfule.

Kartsin Kreeka suvist kuumust, turistide horde ja samas saime pikendada oma suve, veetes oktoobrikuu alguse veel suvesoojuses. Tagantjärele olen õnnelik, et me ei käinud seal tipphooaajal. See hotellide, suveniiripoodide, restoranide armee, mis rannaäärsete külade peatänavaid kattis ja millest rohkem kui pooled olid juba suletud, andis aimu, mis siin tipphooajal toimub. Ööbisime väikeses hotellis ühes kuurortkülakeses saare põhjaosas, kus avanes kaunis vaade Pantokratori mäele. Armusime kogu perega saarde nagu Durrelidki.

Juba teisel päeval leidsin meile oma “roosa maja”, mis oli räämas, mille ukse all kasvas apelsinipuu ja väikese rõdukese küljes rippus suur silt “Müüa” (muidugi kreeka keeles). Mäest alla viis kiira-käära tee, mis lookles küla vahel ning allpool paistis mererand säravsinise veega. Hiljem kodus uurisin netist, mis selle hind on. Kusagil 2 miljoni kanti ning maja oli vana klassikaline elamu, mis vajas remonti.

Rentisime hotelli kõrvalt perefirmalt terveks nädalaks pisikese Suzuki maastikuauto.Laste rõõmuks sai selle tagaosalt katuse alla lasta ja nii me sõitsime selle valge autoga saare risti – põiki läbi. Hommikul hotellist välja (auto)ratastele ning õhtul pimedas tagasi. Hotelli bassein jäigi meist puudutamata.

Ahmisime Corfu hunnituid vaateid, sõitsime käärulistel mägiteedel ühest külast teise. Mõni küla oli nii väike, et enne küla pidi auto sinapaika jätma ja jalgsi küla läbima. Küladel oli alati mingi keskus, kasvõi pisike ringikujuline lapike majade vahel purskkaevu või suure puuga. Teed olid enamasti sillutatud keraamiliste kividega, lillepotid aknalaudadel, rõdudel rippumas, vanad mehed külapoekese ees istumas. Igal hetkel avanes mööda mäekülge sõites miljoni dollari vaateid sinisele vahemerele.

Corfulased ise naudivad ka neid vaateid ja kõik majad olid küll tagasihoidlikud, kui rõdud olid ehitatud lummavate vaadetega orgude, mere poole. Kadestasin neid, kes hommikul võivad ärgates juba sellist ilu kogu aeg enda ümber näha. Pildistasime nagu meeletud, et ahmida neid vaateid ja viia nad endaga koju kaasa.

Kuna kreeklsed peavad lõuna ajal siestat, siis meie nn lõunasöögid venisid kella 18 00 , 19 00 peale, sest siis avasid külakeste trattoriad oma uksed. Otsisime erilisi, kena vaatega, koduse toiduga ja odavaid söögikohti, milliseid leidus igas külas. Kui igapäev neljakesi väljas süüa, siis ega see odav lõbu ei ole, aga hotellis purgisuppi soojendajaid meist nüüd ka ei ole.  Proovisime klassikalisi kreeka toite, mis põhiosas koosnesid pastast ja sinna kõrvale tehtud kastmetest (peamiselt veiselihast). Kuna söögikohad asusid kõik hästi kenade vaadetega kohtades, siis andis see kõik ka lihtsale söögikohale oma erilise aura.

Corfu saar on piklik ja ta ei ole eriti suur saar, et nädala ajaga sai ta igatepidi läbi sõidetud. Põhjaosa on ilus, mägine ja kaetud oliivipuuistandustega. Randasid on hästi palju – suuri ja väikeseid, liivarandu ja kiviseid. Meil kujunesid välja oma lemmikrannad -enamasti kivised, pisikesed ja privaatsemad. Välitisime suuri liivaranud, kus vihmavarjud reas ja uhked 5 tärni hotellid kõrval.Kohalikud vist enam ujumas ei käinud, aga meie nautisime oktoobrikuu 23 C vett.

Tegime peatusi vandes oliiviisaludes ja uurisime oliivide korjamise võrgusüsteemi. Proovisime töötlemata oliivi maitset, aga see ei meenutanud maitse poolest midagi sellist, mida purgist võib leida – oli kibe ja kõva. Imeline valgus on nende vanade, krobeliste puude all jalutada, oliivipuu lehed krabisemas jalge all.

Kohad, mis jäid hingePantokratori mägi ja sealt avanev vaade. Lõputult looklev tee viis üles mäkke, hunnitud vaated autoakendest.Keera ainult pead, siia ja sinna. Õnneks ei pidanud mina roolis olema ja sain rahulikult vaateid endasse ahmida. Mäeotsas võttis meid vastu kõva tuul ja kaunis pisike klooster. Kloostriväravas vastu tulnud mungal olid kõige ilusamad silmad, mida ma seni olen näinud. Vaatasin talle otsa, kohmetult, et kas turistid üldse on teretulnud nende kloostriaiakesse ringi kolama ja vastuseks sain sellise pilgu, et kui ta mungarüüs poleks olnud, siis oleks mu süda läinud olnud. Teadmata kreeka-katoliku kiriku kombeid, piilusime me ettevaatlikult kloostrisse sisse. Kulla ja punase sametiga pisike hämar saal, mille seinte tagant kostus munkade koorilaulu.
Veel jäi erilislet meelde mägiküla Pelekas. Me jõudsime sinna õhtupäikeses, päike heitis kuldset valgust. Sõime sealses tratorias ennast ümmarguseks ja jalutasime ringi. Üles ja alla külateid pidi. Millegipärast jäi ta kuidagi eriliselt hinge, võib olla selle õhtuvalguse pärast.
Kaks lemmikranda, mõlemad kivised, mõlemis olime me vist ainukesed ujujad. Ühes rannas olid merisiilid, seega pidi ettvaatlikult jalgu põhja panema, et mitte siilile astuda. Õnneks seda ei juhtunud. Teine samuti kivine, kitsas ja asus kenas rohelises lahesopis. Pärast ära sõites oli kohver palju raskem, sest lapsed vedasid suveniiridena Corfult kive kaasa :).

Väga põnev oli Corfu linn. Me tegime selle vea, et jätsime linna avastamisele vaid ühe päeva. Tahtsime avastada loodust ja mägikülasid, aga tegelikult oli linn ise väga võluv – kitsaste tänavatega, pesu rippumas üle tänavate, kenad ja põnevad vanaaegsed majad. Oleks veetnud seal rohkemgi kui ühe päeva.
Kreeka kolme kellaga kellatornid. Ma ei tea miks nad mulle hakkasid nii meeldima, aga pildistasin neid üle saare üles. Neis on mingi oma võlu. Mõned on ilusad ja värskelt krohvitud, mõned vanad ja räämas. Pantokratori mäe külje all oli üks vana ja varemetes küla, kus varemetes kirik ja kellatorn ning sealt edasi vanad lagunenud majad. Alguses tundus, et oleme seal külas üksi, aga kus siis hakkas majade vahelt turiste välja ilmuma. Lõpuks leidisme laugunenud külamajade vahelt isegi söögikohad. Sõime õues, suure puu alla selles esimesel pilgul väljasurnud külas. Väga kummaline oli…
Veel soovitaks külastada Austria keisrinna Sissi imekaunist valget suvelossi. Ilusad vaated sealsetelt terassidelt merele, küpressi ja oliivisaludele, sinisele merele.
Ilusaid kohti oli veelgi. Näiteks koopad, kuhu sai rannast sõita üpris tühise summa eest paadiga lähedale. James Bondi filmist tunutud kaunis kurviline tee, mis viis üles mägirestorani, juurde mille nimi tõlkes  “Kaunis vaade” ja veel palju, palju muud.
Muuseas otsisime ka Durrelli maja, millest üks, nimelt roosa maja, pidi praegugi alles olema, aga ei leidnud. Ega ükski silt seda ei näidanud ka. Nii me seiklesime sealses külas ringi ja vahtisime igat roosat maja ning lõpuks läksime randa, kus Durrelgi ujumas oli käinud ning sealt me leidsimegi need merisillikud 🙂 Sisalik jooksis müüri peal ringi – Durrelli maailm oli seal samas meie ümber. Üleval mäeharjal oli Corfu Shell muuseum, kus sai väikese piletihinna eest imetleda kõiksugu maailmast kokku leituid merikarpide kogu ja mereelanike topiseid.

Lõuna-Corfu, aga jättis kahvatu mulje va. üks linnake, mis meenutas oma ainukese kanaliga pisut Veneetsiat. Kuidas saab põhjaosa, mis nii kaunis, olla nii tugevas kontrastis lõunaosaga, mis oli lame, lage, lõputu. Sealne kuurort oli enam jaolt suletud ja me sõitsime ringi nagu kummituslinnas – iiri pubid, restoranid, kõrtsid, hotellid, kasiinod, kinod – kõik suletud.Kusagil ühtki hingelist. Lõuna osa on tuntud briti noorte peopaigana ja seda võib ta olla küll. Midagi muud peale pidu panemise seal vist teha ei olekski. Noo rannas peesitamine muidugi kaasa arvatud ja skuutrid ning ATV-ga sõitmine.

Lendasime Corfult muljeid punnis, fotokas, telefonikaart täis pildistatud ja meid võttis vastu külm ja sügisvärvides Eestimaa. Mõtlesin, et Eestil ei ole midagi selle Corfu ilu vastu panna, kuni läksime perega sügisesse rabasse. Seal, raba vaatetornis, võtsin oma sõnad tagasi 🙂 Seda sügise värvidemängu imetledes, tundsin kergendusega, et tegelikult tegin kodule liiga – on ikka küll, meie rabad. Aga tükike südamest jäi ka Corfule. Kui ma olen vana ja rikas pensionär, siis võibolla üürin kunagi seal terveks aastaks maja. Lapsed meenutavad seda reisi siiani. Kui ma nad möödunud kevadel Barcelonasse vedasin, oli nad tigedad – nad lootsid Hispaaniast leida seda, mida nad leidsid Kreekas. Autoga mööda paradiisisaart rännata või jalgsi mööda Gaudi maju ja muusueme rännata on kaks ise asja. Aga Barcelona muljed mõnes järgmises blogis…

10 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga