Dukhad – elu hõimus 6

2006. aasta suvel käisime koos Aleksei Lotmani, Tõnu Valduri, Jaanus Miku, Kaido Kama ja mu 15-aastase tütre Helenaga külas sajaanisamojeedide hulka kuuluvatel dukhadel. Sellest hobumatkast kirjutasime koos Kaidoga ühe reisikirja, mille lühendatud variant olgu ka siinkohal esitatud (täisversioon ilmunud ajakirjas „Vikerkaar“, Alex avaldas oma reisikirja ajakirjas “Oma Hobu” ).

Esimene teadmine, et selline rahvas üldse eksisteerib jõudis minu ja Kaidoni aasta varem, kui rändasime Põhja-Mongoolias, kus püüdsime muu hulgas poolakast seikleja Ferdinand Ossendowski raamatu „Loomad, inimesed ja jumalad” (1922) abil Eestimaalt pärit hullu paruni Ungern Sternbergi jälgi ajada. Ossendowski kirjeldab, kuidas ta punaste eest läbi Siberi, Tõva ja Mongoolia põgenedes jõudis päratusuure mägijärve Kõzõkoli äärde: „Ta läänekaldal elavad darhaadi sojoodid, kes nimetavad järve Hubsuguliks, mongolid Kõzõkoliks. Niihästi sojoodid kui mongoollased peavad järve ohtlikuks ja pühaks veekoguks.” Tänaseks üldtunnustatud nimega Hövsgöli järv paikneb Vene-Mongoolia piiril, ta on 136 kilomeetrit pikk, asub 1645 meetrit üle merepinna, on 262 meetrit sügav, tema veed voolavad Baikalisse ja järve ennast on kutsutud ka “väikeseks Baikaliks”. Hövsgöl ongi natuke Baikali moodi, ainult palju puhtam.

“Lonely Planet’ist” saime teada, et järve lähistel mägedes elavad maailma kõige lõunapoolsemad põhjapõdrakasvatajad dukha’d, mongoli keeles tsaatan’id (tsaa ongi mongoli keeles põhjapõder). Ja ega palju rohkem sellest Mongoolia “Lonely Planet’ist” dukhade kohta kirjas olnudki, kui et neid on kokku ainult mõnisada, et nad on tõvalaste etniline grupp, et nad rändavad koos oma porodega karjamaadelt karjamaadele, et nad ei ela mongoli tüüpi ger’ides (venepäraselt “jurta”) vaid poronahksetes “telkides”, et nad on šamanistid ning et neid pole soovitav külastada. Seda viimast ühelt poolt seetõttu, et nendeni jõudmise tingimused on äärmiselt rasked, teiselt poolt aga mõjub turism hävitavalt nende niigi hääbuvale kultuurile. Tookord 2005. aastal me dukhasid otsima ei läinud, aga väikene mõte jäi kiusama. Ja juba enne Hövsgöli järve äärest lahkumist tekkis idee teha järgmisel aastal ratsamatk hobustega ümber Hövsgöli järve ja siis muu hulgas ka dukhad üle vaadata.

Kodus kirjandust uurides lõi äkki pildi selgelt ette – sajaanisamojeedid olid põhjapõdrakasvatajad, sajaanisamojeedid turgistusid keeleliselt 19. sajandil (tõva keel kuulub turgi keelte uiguuri rühma) ning see Mongoolia nurk, kus dukhad elavad, pole midagi muud kui Sajaanide lõunaserv. Ja üpris raske on endale ette kujutada, et üks seltskond turke jättis äkki heast peast oma hobused ja lambad ja kitsed sinnapaika ning hakkas põhjapõtru kasvatama ja püstkodades elama. Pigem on tegu ikkagi algupäraste põhjapõdrakasvatajatega, kes on oma keele kaotanud. Veidi ette rutates võib öelda, et praegu toimub dukhadel üleminek tõva keelelt mongoli keelele. Mis aga ei tähenda, et keelevahetus tooks endaga automaatselt kaasa kultuurivahetuse ja eluviisi muutuse. Küll aga toob eluviisi muutus nende puhul automaatselt kaasa keelevahetuse.

Nüüd polnud muud, kui vanad head raamatud “Saaremaast Sajaanideni” ning “Põhja ja itta” välja otsida ning see sajaanisamojeedi värk endale jälle meelde tuletada. Hästi lühidalt on asi järgmine. Uurali keelkonna rahvad jagunevad soomeugrilasteks ja samojeedideks. Tänaseni säilinud samojeedi rahvad on neenetsid, eenetsid, nganassaanid ja sölkupid. Neist neenetseid, eenetseid ja nganasaane loetakse põhjasamojeedideks, sölkuppe ja kadunud sajaanisamojeede lõunasamojeedideks. Sajaanisamojeedi rahvad olid sojoodid, karagassid, taigid, matorid (motorid), koibalid ja kamassid. Uuemate seisukohtade järgi loetakse vaid kamassi ja matori keelt omaette keelteks, kõiki teisi nende kahe keele murreteks. Kui Matias Aleksanteri Castrén (1813-1852) käis 19. sajandi 40-ndatel aastatel sajaanisamojeedide juures, oli enamus neist rahvaist juba kas keelt vahetanud või vahetamas. Ainult kamassikeelsed olid veel alles, Jenissei kubermangu Abalakovo ulussis elas neid umbes 150 inimest. Teine Soome keeleuurija Kai Donner (1888-1935) käis kamasside juures oma teisel Siberi-reisil 1914. aastal, siis oli neid alles veel 50 inimest, neistki pooled segaverelised ning korralikke keeleoskajaid ainult kaheksa. Viimane kamassi keele kõneleja Klavdia Plotnikova sealtsamast Abalakovo külast suri 1989. aastal, aga enne jõudis Ago Künnap teda lindistada ja Lennart Meri filmida (“Veelinnurahvas”).

Kõik samojeedid on olnud rohkem või vähem põhjapõdrakasvatajad ja elanud püstkodades. Ainult et kui neenetsite ja eenetsite jaoks on põhjapõder lisaks transpordivahendile ka põhitoidus, siis teistel mitte. Nganasaanidel on vähe porosid ja neid kasutatakse peamiselt sõiduvahendina, mitte niivõrd söögiks. Sama kehtib sölkuppide ja sajaanisamojeedide kohta. Aga siin tuleb juurde veel üks oluline erinevus – sölkupid ja sajaanisamojeedid ratsutavad põhjapõtradega. Kamassid poronartat üldse ei tundnud ning kogu liikumine ja majakraami vedamine ühest paigast teise toimus porode seljas. Nende maine vara oli kohaldatud selliseks, et seda oli hõlbus põhjapõdra seljas vedada. Nii et sajaanisamojeedide jaoks polnud poro mitte niivõrd lihaloom, kuivõrd sõiduvahend, kelle seljas ratsutati jahile liha tooma. Küttide-korilaste peamine “lihakõrvane” oli kohaliku liilia (Lilium Martagoni) juurtest valmistatud jahu, millest tehti leiba ja putru. Jääb vaid lisada, et täpselt samamoodi elavad tänini tõvakeelsed dukhad.

Üldse peavad tänapäeval Sajaanide piirkonnas porosid neli turgikeelset hõimu: Mongoolia dukhad, sama rahvas Tõvas Todža piirkonnas (Todža tõvalased), tofalaarid Irkutski oblastis ning sojoodid Sajaanide idaosas Burjaatias (Okinski tõvalased). “Tofalaar” pole midagi muud kui “tõvalane” turgipäraselt, “-lar” on turgi keelte mitmuse tunnus. Eesti Entsüklopeedia ütleb tofalaaride kohta otsesõnu, et tegemist on endiste sajaanisamojeedide karagassidega. Hoopis müstiline on “sojoodi” nimi, seda võib kohata vähemalt kolmes eri tähenduses: 1) omaaegne sajaanisamojeedi rahvas, kelle juures Castrén käis üle Sajaanide lõunas, seega siis kas tänapäeva Tõvas või Mongoolias, 2) omaaegne nimi kõigi tõvalaste kohta, nii nagu seda näiteks kasutas ülalviidatud Ossendowski, 3) tänapäeva “pororatsutajad” Burjaatias. Kui dukhad ja Todža tõvalased elavad veel suhteliselt algupärast elu, siis tofalaarid ja sojoodid on suurelt jaolt paikseks jäänud ja assimileerunud.

Nii nagu “Lonely Planet”, nii hoiatasid ka mitmed internetileheküljed kontrollimatu turismi eest dukhade maile. Ühel kodulehel oli võimalik oma külaskäik ette registreerida, lisaks anti detailseid juhtnööre, mida dukhade juures tohib teha ja mida mitte, mida sobib kingitusteks kaasa võtta jne. Panime oma 2006. aasta suveks plaanitud reisi seal lehel kirja ja saime asjaosalistelt vastuse ka. Nagu pärast selgus, oli vastuse kõige kasulikum osa nende poolt väljapakutud kontaktisik Mishig Renchinlhümbe külast, kes pidi dukhade suur sõber olema ja nende elust palju teadma.

Lisaks kuuele eestlasele oli meil kaasas tõlk Demda (noor poiss Ulaan Baatarist, kes akrobaadina aastaid Londoni tsirkuses esinenud) ja kolm kohalikku hobusemeest – Enke, Buja ja Daua. Enke oli nõukogude ajal tööstuslinnas Erdenetis autojuht olnud ja mäletas seetõttu paari sõna vene keelt. Aga tõepoolest ka ainult paari sõna, nii et kogu jutt käis valdavalt tõlgi vahendusel. Kokku seega 10 inimest ja nende hobused, lisaks veel kolm koormahobust, nii et kokku oli meid päris kenakene inimseltskond ja hobusekari. Hobusemehed vedasid lisaks oma hobusele igaüks veel koormahobust ohelikkupidi taga, meie teised pidime igaüks oma hobusega hakkama saama.

Alul liikusime mööda järve läänekallast põhja poole, siis pidime sisemaale keerama, üle mäeaheliku sõitma ja suurde Darhaadi orgu jõudma. Darhaadid on mongolite etniline grupp, enamik mongolitest kuulub halha rühma. Meil oli nii, et tõlk Demda oli halha, kõik hobusemehed darhaadid ja väidetavalt oli neil omavahel ka väikseid keelelisi probleeme.

Kui olime kolm päeva sõitnud ja ikka veel järve ääres, siis vaatasime kaarti ja lugesime päevi ja vägisi tundus, et dukhade juurde me välja ei jõua. Hobusemeestel paistis aega küllalt olema, sõidupäevad olid suhteliselt lühikesed, palka maksti neile päeva eest, mitte kohalejõudmise eest, ning meil läks hobusemeestega ütlemiseks. Ütlesime päris kõvasti ja õhtul võtsime lepituseks koos kõvasti viina. Järgmine päev pandi meid proovile. Keerasime järve äärest ära mägedesse, sõitsime üle kuru, läksime läbi soode, kus hobused põlvini pehmes mudas, söötsime parme ja tegime seda kõike 10 tundi järjest. Pidasime proovile vastu ning kodurahu ja üksteisemõistmine olid taastatud. Järgmine päev olime juba Darhaadi orus Renchinlhümbes, kus otsisime üles isand Mishig’i, keda meile internetisõbrad olid soovitanud. Mishig pidas küla ainsat võõrastemaja “Saridag Inn’i” ning oli muidu tore ja laia silmaringiga mees. Lisaks kõigele muule oli ta omal ajal initsieerinud “National Geographic’u” ajakirjanike tuleku Darhaadi orgu, mille tulemuseks on pikk ja põhjalik lugu ajakirja 2003. aasta oktoobrinumbris. Mishig rääkis meile omalt poolt samuti hirmulugusid dukhadest ja turismist, ütles, et nad võõraid enam üldse vastu ei võta ning andis meile omalt poolt kaasa soovituskirja ida-dukhade suurele pealikule, kuuekümneaastasele Gombole.

Veel poolteist päeva ränka sõitu ja olime Tsagaan Nuuris (Valgjärv). Sedakorda sõitsime küll mööda suhteliselt tasast ja kindlat pinnast, aga see eest olid hiljaaegsed vihmad jõed kallastest välja ajanud ning jõgedest ülepääsemisega oli meil tükk tegemist. Ühes kohas pidime koormad hobustelt maha laadima ning kohalikud noored viisid meie kraami pambuhaaval jõest üle – vesi käis hobustel üle selja kokku ja muidu oleksid meie asjad lihtsalt märjaks saanud. Tsagaan Nuur on dukhade jaoks lähim suur asula, kus käiakse poekraami ostmas, kus lapsed koolis käivad ja kuhu asuvad elama need dukhad, kellel dukha moodi elamisest kõrini saab. Seejärel saavad neist muidugi kiiresti mongolid.

Meil vedas niiviisi, et saime sealsamas Tsagaan Nuuris suure pealiku Gomboga kokku, kes oli oma rahvaga kaubareisil. Saime tuttavaks, näitasime ette oma soovituskirjad, saime kiiresti sõpradeks ning Gombo teatas, et me oleme tema rahva juures väga teretulnud. Lisaks läks meil hästi ka ses mõttes, et meie sõprus Gomboga avaldas otsustavat mõju kohalikule piirivalveülemale, kellelt saime piiritsooniload. Ilma nendeta oleks edasiminek võimatu olnud. Gordoniülema sõnul tegutsevad Gombo ja ta kaaslased ka vabatahtlike piirivalvuritena ja annavad raadiosaatja kaudu Tsagaan Nuuri teada, kui mägedes midagi kahtlast märkavad.

Teadsime ette, et dukhad elavad suvel kõrgemal mägedes ja talvel madalamal orgudes. Nii teevad kõik rändkarjakasvatajad – suvel minnakse üles tuule kätte, et sääskedest pääseda, talvel ollakse varjulistes orgudes. Aga seda küll ette ei kujutanud, kui kõrgele me tegelikult ronime ja kui avatud mäeharja peal dukhad suvel tegelikult elavad. Kui olime jälle mööda soid ja mägesid turninud (mongoli hobuste vastupidavus on tõesti imetlusväärne) ning metsapiirist kõrgemale jõudnud, hakkasid ees mäeharja peal taeva taustal paistma tillukesed valged täpikesed. Need olid dukhade püstkojad. Veel mõni tund ja olime kohal. Tunne, et oleme koju jõudnud, oli uskumatult tugev. Alles tulnud mongolite geride, hobuste, veiste ja lammaste maailmast, olid meie ümber nüüd põhjapõdrad ja püstkojad, meeleolu samasugune, kui saamide, hantide või neenetsite juures. Olime kahe ja poole kilomeetri kõrgusel, meie kõrval oli Renchinlhümbe mäetipp (2623 m), sealsamas olid möödunudtalvise lume laigud, paarkümmend kilomeetrit põhja poole jäi Burjaatia piir ning paarkümmend kilomeetrit lääne poole Tõva piir.

Nüüd tuleb rääkida paar sõna maailma kõige lõunapoolsematest põhjapõtradest. Kui muidu on nii, et mida põhja poole, seda suuremaks elajaloomad lähevad (jääkaru on maailma kõige suurem karu ja ussuuri tiiger kõige suurem tiiger), siis porodega on asi vastupidi. Kõige lõunapoolsemad on kõige suuremad ja see teebki üldse võimalikuks selle nende seljas ratsutamise värgi. On olemas päris tõsine hüpotees selle kohta, et just siin Sajaanides toimuski põhjapõdra kodustamine (kõrval “mongoli väljal” oli eeskujuks olemas tuhandete aastate pikkune karjakasvatuse traditsioon) ning et siit on vastav kultuur liikunud edasi põhja poole. Kui dukhade kohta enne reisi internetist materjale otsisime, puudutas valdav enamus kättesaadud artikleid probleeme põhjapõtradega. Nimelt on dukhade porode arv viimastel aastatel oluliselt langenud (ühe parema dukha-tundja Daniel Plumley järgi aastatel 1997-2003 mitmelt tuhandelt 650-ni), loomad kipuvad olema haiged, järglasi on vähe, toimuvad nuripoegimised jne. Pikalt arutati selle üle, et kas nende poropopulatsioon pole üldse liiga väike selleks, et säilitada hädavajalikku geneetilist diversiteeti ja üsna üksmeelselt leiti, et väljapääsuks on verevärskendus ehk kaugematelt aladelt porode sissetoomine. Kõige optimistlikumad rääkisid koguni porode toomisest saamide juurest või Põhja-Ameerikast (karibud). Dukhade endi tarkus räägib meile midagi muud. Nimelt teavad dukhad, et kui porolehm paaritub metsiku poropulliga, siis pole nende järglastega midagi peale hakata. Nad on liiga metsikud ja taltsutamatud ning koormakandmiseks liiga nõrga seljaga. Samuti on neil olemas soveediaegne kogemus, kui sealsamas kandis tegutses porokasvatuskolhoos. Kolhoosikarja prooviti suurendada metsikute porode püüdmisega, kuid sellest ei tulnud midagi välja – metsporod jooksid uuesti mägedesse laiali. Mõistlikumad uurijad väidavadki, et kuigi poropopulatsiooni geneetiline diversiteet on väike, on see siiski piisav populatsiooni püsimiseks. Et aegade jooksul selekteeritud ja aretatud porotõugu pole nii lihtne mõne teise tõuga segada, nii et tema vajalikud omadused samal ajal säiliksid. Et kui üldse saab rääkida porode sissetoomisest ja veresegamisest, siis saavad kõne alla tulla ainult eespool nimetatud “pororatsutajate” piirkonnad.

Arvatavalt pole porode arvukuse langusel üht ja ainukest põhjust, vaid see on tingitud tervest põhjuste kompleksist. Ja need põhjused on eelkõige seotud Mongoolia sotsialismijärgse majandusliku kollapsiga. Kõigepealt jäid dukhad ilma nõukogude-aegsest tasuta veterinaarabist. Sotsialismuse kokkuvarisemise järel kasvas oluliselt surve dukhade asuala loodusvaradele – lisaks maavarade kaevandamisele ja metsalangetamisele tekkis hulgaliselt mujalt pärit jahimehi, kes dukhade jahiloomi halastamatult küttisid. Dukhadel endil mingit formaaljuriidilist õigust omale maale ja metsale ei ole, nad lihtsalt on siin kogu aeg elanud. Röövjaht toimus nii Mongoolia kui Vene poole peal, tulistati kõike, mis liikus, praegu on metsikuid porosid alles vaid üksikuid (metsikud porokarjad liikusid varem üle riigipiiri edasi ja tagasi, suveks Tõvasse ja talveks Mongooliasse). Gombo kogukonna dukhad väitsid meile, et nad on praegu üldse jahipidamisest loobunud, et anda metsloomadele aega puhata ja kosuda. Jahiloomade puudus ning muu majanduslik kitsikus tingis koduporode müümist (nende ainukene valuuta) ja pruukimist toiduks. Veel üks võimalik arvamus on selline, et kuna dukhad elavad porosöögiks sobilike samblike leviku lõunapiiril ning kuna üleilmne soojenemine tingib selle lõunapiiri taandumise põhja poole, siis kaob porodel lihtsalt toidulaud käest ära. Võhiku pilguga vaadates ei paistnud need dukhade porod küll eriti tõbised ja viletsad olema. Igatahes Lääne-Siberi naftapiirkonna haiged porod näevad tunduvalt rääbakamad välja. Ja ühe asjaga peab veel arvestama. Kommunismiehitamise aegu sunniti ka dukhad kolhoosidesse, ennekõike kalurikolhoosi Tsagaan Nuuri järve ääres. Porokasvatus jäi vanakeste ja pensionäride tegevuseks. Koos unistustega kommunismist kadusid ka Tsagaan Nuuri töökohad ning arvestatav osa tänapäevastest porokasvatajatest on isade eluviisi juurde tagasi pöördunud alles pärast soveedimajanduse lõppu. Tõenäoliselt on koos sellega kaduma läinud ka üks jagu isaisade porokasvatamise kogemusest ja tarkusest.

Poropopulatsiooni säilimine on dukhade endi säilimise võtmeküsimus, ilma porodeta pole ka dukhasid. Porode kasutusala on uskumatult lai. Lisaks juba räägitud asjadele (sõiduvahend, piim, liha, nahad jne), on suur hulk tarbeesemeid valmistatud poroluudest ja sarvedest. Kõige tipuks kasutatakse poro ka jahil metsikute porode peibutisena. Dukhad on kõvad jahimehed, iga teine külamees on tapnud elus paarkümmend karu, kõvemad mehed kuni sada. Ratsutatakse pullidel, tapetakse ainult vanemaid ja viletsamaid loomi.

Porod olid päeva ajal lahti ümbritsevatel mäenõlvadel, õhtuks aeti kari koju ja pandi kinni (iga poro eraldi väikese vaia ja rihmajupiga). Hommikul vara lüpsti lehmad, siis lasti vasikad neile ligi, kes võtsid viimase ja siis lasti kogu kari jälle lahti. Teed joovad dukhad mongolipäraselt piimaga, ainult et piimaks on poropiim. Ja proovida saime ka poropiimast tehtud juustu.

Mongoolia dukhad jagunevad kaheks suuremaks rühmaks, läänepoolseteks (Barun taiga) ja idapoolseteks (Zung taiga). Läänetaigasse on võimalik liikuda läbi Tsagaan Nuuri asula, idataigasse kas Tsagaan Nuuri või Renchinlhümbe kaudu. Läänepoolsed dukhad elavad veidi algupärasemat elu, vahetavad tihedamini karjamaid (ca 10 korda aastas), sõltuvad vähem poekraamist ning elavad väiksemate kogukondadena (2-3 peret koos). Neil on ka rohkem porosid kui ida-dukhadel, keskmiselt 40 põhjapõtra iga pere kohta. Meie olime ida-dukhade juures, külas oli 12 püstkoda (11 peret pluss 1 koda külaliste jaoks), umbes 70 inimest ja 90 põhjapõtra. Koha nimi oli Sailag, siia oli tuldud paar nädalat tagasi ja jäädakse umbes kuuks ajaks, siis liigutakse edasi uutele karjamaadele. Muuseas, erinevalt neenetsitest ei kanna dukhad rännates kojateibaid kaasas, vaid need jäävad laagriplatsile püsti järgmist karjatamiskorda ootama. Kuna oldi metsapiirist kõrgemal ja päris mäeharja peal, tuli nii põletuspuud kui vesi alt üles laagrisse tassida. Tänapäeva dukhadel on olemas ka mõned hobused (Gombo oli Tsagaan Nuuris hobusega), väidetavalt kasutatakse hobuseid rohkem suvel ja porosid rohkem talvel. Igapäevane puuvedu alt metsast üles laagrisse toimus igal juhul hobustega.

Dukhadega on veel selline lugu, et see rahvas on riigipiiriga pooleks aetud. Nagu meie setud, ainult et palju jõhkramal kujul. Enne teist maailmasõda polnud Mongoolia ja Tuva Rahvavabariigi vahel reaalselt eksisteerivat riigipiiri ning dukhad rändasid koos oma karjadega Tõva ja Mongoolia vahel edasi-tagasi (arvatavalt koos jahiloomade liikumisega). Venelaste poolt varemgi kontrollitud Tuva Rahvavabariik liideti Nõukogude Liiduga 1944. aastal ja kunagi 1950-ndatel muutus riigipiir äkki reaalsuseks. Kes dukhadest sel hetkel oma karjaga parasjagu Mongoolias oli, see jäigi Mongooliasse, kes Tõvas oli, see jäi Tõvasse. Ja nii on see tänase päevani, õed-vennad pole sestsaati üksteist näinud. Meie sõbral Gombol oli pool aastat tagasi õnnestunud esimese ja ainsana Tõvas käia, keegi šveitslastest abielupaar oli teda viisasaamise ja asjaajamise juures aidanud. Pärast seda, kui ta oli Tõva televisioonis esinenud, hakkasid hohalikud Todža tõvalased tal hulgakaupa külas käima – et kuidas elavad minu sugulased, et kas see ja see on veel elus jne. Kui porode juurde tagasi tulla, siis kindlasti mõjuks see poropopulatsioonile hästi, kui nad saaksid vanaviisi Lõuna-Sajaanides vabalt ringi rännata ja Tõva-poolsetega kokku saada.

Kurikuulsa turismiteemaga seoses tuleb öelda, et kohapeal nähtud pilt erines oluliselt eelnevalt kogutud informatsioonist. Ühelt noorelt ja ettevõtlikumalt mehelt, Gombo väimehelt Mungon Shagailt, küsisime, kuipalju turiste oleks dukhadel tema meelest mõistlik vastu võtta. Mees vastas meile, et numbritel teatavasti ülemist piiri ei ole, et mida rohkem, seda uhkem (muu hulgas plaanib Mungon ka kalastusturismi arendamist). Asi on selles, et turistide käest tuleb praegu dukhade ainukene rahaline sissetulek. Kui küsisime, et kas ta ei karda, et selle all kannatab dukhade traditsiooniline eluviis, vastas ta, et ta väga austab oma rahva traditsioone ja soovib nende püsimist ja säilimist. Aga et ka dukhadel on aeg hakata elama 21. sajandis. Kas ja kuidas need kaks asja koos võimalikud on, seda me enam noorelt mehelt küsima ei hakanud. Viimastel aegadel on neid külastanud umbes 30 võõramaalast aastas. Kogu turisminduse peamine probleem on selles, et retked dukhade juurde toimuvad metsikult ja organiseerimata ning et dukhadel endil on selles suhtes küllaltki vähe kaasa rääkida. Lihtsalt üks mongolist turismiettevõtja kusagil all ja kaugel reklaamib dukha-reisid välja, organiseerib hobused ja hobusemehed ja niimoodi sõidetaksegi dukhade laagrisse sisse, et oh kui tore, siin me nüüd siis olemegi. Õnneks on nad siiski piisavalt kaugel ja küllalt raskesti ligipääsetavad. Asi on ka dukhade endi poolt veel organiseerimata ja väga algelisel tasemel – koha peal pole näiteks võimalik aru saada, kas pildistamise eest tuleb maksta üks kord ja suurem summa külavanemale või hoopis igale pildistatavale eraldi. Meie käest kiputi vahepeal mõlemat küsima. Ja ometi olime me teatud mõttes eristaatuses tänu eelnevale registreerimisele, soovituskirjadele ja Gombo sõprusele. Enne dukhade juurest lahkumist oli meil võimalik näha ka ühe uue seltskonna saabumist. Nende vastuvõtt erines oluliselt meile osaks saanust. Korrapealt keelati igasugune pildistamine enne rahamaksmist, kogu asi oli ühemõtteliselt ja ebameeldivalt rahale orienteeritud.

Kui juba rahast juttu, siis üks seltskond dukhasid teenib teistest rohkem. Need on šamaanid ehk meie keeli nõiad. Ning nõidu ja nõidust on dukhade juures palju. Kunagi oli nõidust täis kogu Mongoolia, aga tasapisi, seotult budismi levikuga mongolite ja burjaatide seas, hakkasid laamad šamaanide rolli üle võtma. Budism tuli Mongooliasse tegelikult kahe lainena ja jäi püsima alles teise tulemise järel 16. sajandil. Osalt püüti Tiibetist tulnud lamaismi ja šamaismi kokku sobitada, rohkem aga siiski viimast välja juurida. Nii näiteks võeti 1578. aastal vastu seadus, mis kehtestas mitmeid budistlikke tavasid ja keelas hulga šamanistlikke rituaale, muu hulgas matmistseremooniad, mis on iga usundi üheks nurgakiviks. Šamanistlikele riitustele püüti anda uut – budistlikku – sisu, loodi lamaistlikke palvetekste vee- ja maavaimudele, pühadele mägedele ja muudele paikadele. Ametlik ideoloogia jagas šamaanid õigeteks ja valedeks, valgeteks ja mustadeks. Mustad šamaanid jäid mõjukaimaks Uiguurimaal, Tõvas (Urjanhais), Lääne-Burjaatias ja Hövsgöli ümbruses. 20. sajandi 1930. aastatel hakati Mongoolias religiooni otsustavalt välja juurima. Kümned tuhanded laamad hukati, hävitati templid ja kloostrid. Trummi taguvad šamaanid võisid esineda vaid rahvakunstiansamblites. Koos kommunismi kokkuvarisemisega asusid taas tegutsema nii budistid kui šamanistid. Kuid nii budism kui šamanism on üksteist vastastikku tugevasti mõjutanud.

Meie dukhade suvelaagris viibimise aegu toimus parasjagu uue nõia ametisse pühitsemise tseremoonia – budistliku kalendri märkide kohaselt eriti soodsal ajal. Selleks oli Ulaan Baatarist kohale tulnud dukhade hulgast pärit naisšamaan (udgan), Gombo noorem õde Tumuguu, kes tseremooniat läbi viis. Ise elab ta pidevalt pealinnas ja elabki šamaanimisest ning selline asi on Mongoolias küllaltki levinud nähtus. Tseremoonia toimus kolmel õhtul järjest, meil oli võimalik näha ja kuulda teise õhtu toimetamisi. Riitus seisnes selles, et vana nõid algas asjaga peale, pani endale nõiariided selga ja nõiamütsi pähe, sidus kilinad-kulinad külge, laulis ja lõi trummi kojavaimu kuju ees, jäi transsi, küsis vahepeal enda sees olevale vaimule sigarette ja teed ning siis ühel hetkel vahetati vana nõid uue vastu välja. Selleks võeti kibekähku ja külarahva abiga kogu nõiavarustus (riidest hõlst koos kellukeste ja vöödega, pea- ning näokate, loomanahast karvased saapad) vanal nõial seljast ja pandi uuele nõiale ülle. Edasi laulis ja lõi trummi juba uus nõid. Kogu vahetus pidi toimuma hästi kiiresti ja asja mõte oli ilmselt selles, et niimoodi juhatati noor nõid lihtsamalt ja kergema vaevaga vaimude maailma sisse, uks oli juba enne vana nõia poolt lahti tehtud. Kogu asja juurde kuuluv atribuutika on äärmiselt sarnane Siberis sugurahvaste juures nähtuga, erinesid vaid mõned väikesed detailikesed. Näiteks dukhade nõiatrumm on veidi suurem (eelkõige paksem), kui hantide oma.

Kogu dukhade elu on nõidusest läbi põimitud, metsa- ja mäevaimudele ohverdamine on osa igapäevasest elust. Sealsamas laagri lähedal oli ohvrikoht, kus näha jäljed vanematest ja äsjastest ohvritseremooniatest. Alles paari päeva eest oli ohverdatud Gombo isa, suure šamaani surma-aastapäeva tähistuseks (külarahvas kiitis, et päev pärast ohverdust oli ka ilm palju paremaks muutunud). Nii nagu kõigil meie sugurahvastel, on ka dukhadel tähtis komme puu külge lindi või paela sidumine (“paelaks” on neil küll budistlikud hatakid). Kui ohverdamiskohad on nii kõrgel mägedes, et seal puid enam ei kasva, tuuakse alt spetsiaalne ohvripuu. Selleks on noor seedermänd, mis tüveotsast okstest puhtaks laasitakse, ainult ülemisse otsa jäetakse haljad oksad ja latv alles. Ning sellise puu külge siis oma paelad seotaksegi. Kõneldud ohverdamiskohas oli neid puid vanemaid ja värskemaid, samasugune puu oli toetatud koja najale, kus toimus nõiapühitsemine. Oluliseks nõidumise ja ennustamise instrumendiks on dukhadel veel parmupill.

Lõpetuseks tuletame omale veel kord meelde kamasside saatust. Kui Castrén nende juures käis, olid nad veel nomaadidest karjakasvatajad, Donneri ajaks aga juba paikseks jäänud. Asi oli selles, et venelased ei teinud vahet kodustatud ja metsikutel põhjapõtradel ning pidasid kamasside porodele jahti nagu igale teisele metselajale. Lõpuks lasid kamassid viimased allesjäänud porod mägedesse lahti ning asusid elama Abalakovo palkmajadesse. Ago Künnapi vahendusel võime lugeda Kai Donneri poolt kirjapandud itku:

“Mustad Mäed, kus ma rändlesin, jäid minust maha.
Maa, kus ma rändlesin, kasvatas kuldset rohtu.
Mustad Mäed jäid maha, Valged Mäed jäid maha.
Meie jõud jäi meist maha.
Suurest hõimust jäin mina maha.
Oma sugulastest jäin mina eksides maha.
Minu järved, kus ma kalastasin, jäid minust maha.
Ma ei näe neid enam.
Minu koja tugipuud mädanevad mahajäetuina ära, minu kokkuõmmeldud tohuribad kisuvad kõik rulli.”
Usume ja loodame, et dukhade saatus on parem.

6 kommentaari

  • Kalle Korjus kommenteeris

    Aitäh! Väga huvitav lugu.Ja väga hea blogi, ootan alati huviga järge.Edu teile! Jällekohtumiseni!

  • Marilin kommenteeris

    Nagu ikka… jälle palju teadmisi ja uut huvitavat teada saadud;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Norm.. elatakse telkides ja elatakse ka ära.. Meie siin viriseme ja vingume …

  • Siiri Kuus kommenteeris

    kuidas siis maitses see juust?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nõiduste teema mulle ei meeldi 🙂 Huvitav lugemine, fotod jne..

  • Kristel H kommenteeris

    Tänud, suurepärane lugemine, shamanism ja ugrirahvad väga hingelähedane teema ja ahmin kõik sisse, mis seda puudutab ! Nüüd mul siin blogis tükktegemist ja lugemist. Veidral kombel pole varem seda reisikirjeldust siia lugema jõudnud.. Tänud veelkord !

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga