Teema: Küpros

Meie aasta reisid 2015

Kogemused ja teadmised on need, mis teevad reisikonsultandist HEA reisikonsultandi. Just seepärast osalesid Go Traveli töötajad aastal 2015 kokku rohkem kui 35 töisel õppereisil 18 eri sihtkohas ning tutvusid põhjalikult ligemale 1200 hotelliga, lisaks veel toredad puhkusereisid pere ja sõpradega. Allpool toome Sinuni valiku meie eredamatest reisielamustest aastal 2015. Milline oli Sinu möödunud aasta lemmikreis? :) 

Minu soovitus – üks nädal Küprosel

Kui te olete tavareisija ja peatute hotellis umbes nädala. Lennupilet: võimalik osta ühesuunapilet või edasi-tagasi. Ühe suuna pileti on võimalik hankida endale väga erinevas hinnaskaalas, kuid nt 235 euri (Tallinn-Kopenhagen- Larnaca). Tagasi lend Larnaca-Warsaw-Tallinn nt 297 euri (LOT airlines). Koht: Limassol, viietärni hotell kõigi mugavustega (hinna määrab see, milliseid teenuseid te oma hotellis veedetud aja jooksul kasutada soovite). Kindlasti võib valida vähema arvu tähtedega hotelli ja neid leidub viietärniliste hotellide läheduseski. Aeg: üks nädal (7päeva). 

Minu meeleolukas reis Küprosele: IV-VI päev 20

Neljanda päeva hommikul olin juba enne kaheksat üleval. Käisin dushi all ning sõin kiirelt hotelli hommikusöögi, sest kell 8.45 pidime hotelli ees kokku saama, et minna bussiga Nicosia linnaekskursioonile. Ekskursioon oli üsna huvitav: nägime nii Paphose Väravat, Presidendihoonet, Vabaduse väljakut ja mitmeid muid põnevaid kohti. Pärast pealinnaga tutvumist sõidutati meid Kalopanagiotise külla, kus külastasime üht UNESCO kaitse all olevat kloostrit, erilist muljet see aga ei jätnud Pedoulase külas käisime Bütsantsi muuseumis ning folkloorimuuseumis. Samuti Püha Risti kirikut, mis oli tõeliselt ilus. Pedoulases oli imelik see, et nähtavus oli üsna halb. Oli nagu udu või ei oskagi seletada. Kohalikut aga selgitasid seda sellega, et tuuled kannavad Aafrika kõrbetest Küprosele liiva ning tegemist on liivatormiga. Ja tõepoolest- liiva oli nii suus kui juustes. Seejärel külastasime kohalikku restorani ning üht küla ääres asuvat pisikest kabelit ja asusime tagasiteele. Teel Nicosiasse läbisime ka ühte maalilist küla, nimega Kakopetria. Nägi välja selline tüüpiline Kreeka küla, kus vanad mehed mängivad õues malet või jumal teab mida. Aga ilus oli. Õhtul kolasin veel mööda pealinna ja tutvusin kohaliku ööeluga, kuni umbes kell kaks hotelli saabusin ning uni võimust võttis. Viienda päeva hommikul peale hommikusööki külastasin veel pealinna vaatamisväärsusi ja käisin veelkord linna põhjaosas, Põhja Küprose Türgi Vabariigis. Ostsin veel mõned asjad kodustele ja mis seal salata, ka iseendale ning seejärel läksin tagasi hotelli. Kell 11.1 korjati meid hotellist peale ning kell 11.30 kohtusime linnavalitsuses Nicosia linnapeaga. Linnapea muide, oli tore ja asjalik naine nimega Eleni Mavrou. Pärast linnavalitsuses veedetud põgusat aega käisime lõunat söömas ning tegime veel väikese treti linnas, vaatasime Famagusta Väravat ja Leadra tänava melu ning läksime tagasi hotelli. Kella kuueks sõitsime taaskord Arediou külla, kus oli lahkumispidu koos Küprose rahvusroogade ning söökide-jookidega. Kui miski on eredamalt meelde jäänud just söökidest, siis just Halloumi. Superhea juust, millesarnast pärast Küprosel käiku pole saanud, ostsin küll endale paraja varu kaasa, kuid lõpuks sai see ikkagi otsa. Ja loomulikult liharoad: souvla (meenutas šašlõkki, kuid oli mahedam), tava (hautise moodi ollus), ja loomulikult meilegi tuttavad dolmad ja kebabid. Muideks, Küprose veinid on väga head. Ka Tallinna mainekamates poodidest leiab miskise sortimendi, aga kohapeal, otse pudelkõrvitsast valatud veini see ei asenda. Tants ja trall kestis poole ööni nagu sealkandis kombeks ning sai ka ise oma kingasid kulutatud. Loomulikult oli kõigil väga kahju üksteisega hüvasti jätta, kuid mis teha. Pool aastat hiljem kohtusime enamike delegatsioonidega juba Eestis. Hommikul ärkasin hirmsa peavaluga..pidu pidu! Tegime veel väikese jalutuskäigu Nicosias ning seejärel võtsime autorendifirmast kaks Nissan Note't, kuhu meie eestlastest seltskond kenasti peale mahtus. Muide, liiklus Küprosel on samasugune nagu vanal heal Inglismaal- vales suunas! Nii oli ka käigukang autos valel pool, mistõttu käiguvahetamise asemel võid sattuda hoopis akent alla kerima :) Autod käes, sõitsime tagasi hotelli juurde, laadisime oma pambud peale ja minek. Aga ei, mitte lennujaama. Kuna kell oli alles 10 hommikul ja meie lend väljus alles 2 paiku öösel, oli meil aega maa ja ilm. Nii otsustasime ära käia ka Limassolis. Sõitsime algul Larnacasse ning sealt lääne suunas. Seda seetõttu, et saare keskel olid mäed, millega sai küll hakkama meie turismibussi juht, kuid arvatavasti mitte meie. Tee kulges paralleelselt merega, ning autoaknast avanesid lummavad vaated. Enne Limassolisse jõudmist külastasime veel ühte huvitavat kloostrit, huvitavat seetõttu, et selle kloostri territooriumil oli ligi sadakond kassi. Kuna nad aga peale toidu kloostri pool midagi ei saanud, siis nad seal paljunesid jõudsalt ning paljud olid ka üsna haige olemisega:( Sattusime mööda sõitma ka Akrotiri sõjaväebaasist. Akrotiri ja Dhekelia on Suurbritanniale kuuluv meretagune territoorium kus ligi 7000 briti sõjaväelast oma asju ajavad. Akotitri lahe ääres oli ilus, lausa maaliline rand, mis oma tugeva ja külma tuule tõttu kahjuks sel päeval ujumiseks ei sobinud, see eest oli aga võimalus vaadata lohelaudureid. Sealsamas lähedal, kõrgel rannikul asusid ka mingisuguse amfiteatri varemed. Limassolisse sõitsime aga läbi soolajärve. Soolajärves vett ei olnud, küll aga oli settinud sool hästi näha. Väga omapärane kogemus on sõita veest tühja järve põhjas. Meenus kohe lugu naksitrallidest, kes keeduspiraaliga järvetäie vett ära aurutasid. :) Järvepõhjast läbi sõites jõudsime taas rannikule ning sealt lõpuks Limassolisse. Kell oli selleks ajaks juba seitse. Limassolis käisime söömas, jalutasime sealsel kuulsal rannapromenaadil ning umbes kella poole üheteist paiku asusime teele Larnaca lennujaama poole. Sõit sinna kestis umbes tunni ning pärast rendiautode lennujaama kontori külastust saime oma kompsudega ootesaali. Mõned tunnid ootamist ja saimegi lennukisse. Aknast paistis veel tükike Küprost ja olimegi õhus. Oehhhhhh.......kahju oli minna aga kodus ootasid omad toimetused ja kallid inimesed ning kass Miisu. Hommikul olime Prahas ning mõnetunnise ootamise järel juba Estonian Airi lennukis. Pärastlõunaks hakkas läbi pilvede midagi sombust ja halli paistma- minu Eestimaa! Ja olingi tagasi kodus. Aga ma siiralt usun ja loodan, et üsna pea lähen tagasi sellele saarele, sest Aphroditet ma tol korral ei näinudki! θΑ ΣΕ ΔΩ ΣΤΗ ΚΥΠΡΟ! 

Minu meeleolukas reis Küprosele: I-III päev 7

Kui mulle pakuti Comenius programmi raames nädalaks lumisest ja külmast Eestist pageda Küprose päikese alla, olin loomulikult nõus. Minu kaugeim reis oli seni piirdunud Brüsseliga, mistõttu oli hinges ka kerge ebakindlus: mida kaasa võtta, missugune on sealne temperatuur, kas pean ennast kellegi või millegi vastu pookima. Paari päeva jooksul sai aga reisikohver pakitud ning 2. aprilli hommikul oli meie reisiseltskond Tallinna lennujaamas. Kella 13 paiku väljus meie lend Prahasse. Lend Tallinnast Prahasse oli oluliselt lühem sellest ajast, mis me pidime Praha lennujaamas veetma, oodates oma jätkulendu Larnacasse. Ühel hetkel see siiski tuligi ja Tšehhi riikliku lennufirmsa abiga olime me teel pisikese saareriigi Küprose poole. Küpros iseenesest on pärast 1974 aasta Türgi invasiooni saarele kaheks lõhestunud, põhjaosas elab türgi keelt rääkiv kogukond, lõunaosas aga kreeka keeles kõnelevad elanikud. 1983 aastal kuulutasid Küprose türklased saare põhjaosas välja oma riigi: Põhja Küprose Türgi Vabariigi, mida, tõsi küll, on tunnustanud ainult Türgi. Palju on räägitud saare taasühinemisest, kuid silmnähtavate tulemusteni pole siiani jõutud. See selleks. Öösel kella kolme paiku maandusime Larnaca lennujaamas, kuhu oli meile vastu saadetud üks kohalikest organisaatoritest, kes meid Küprose pealinna, Nicosiasse (mis on samuti lõhestatud kahe eri riigi vahel) toimetas. Surmväsinuna jõudsime hotelli, kus voodisse prantsatasime. Teise päeva hommikul kell pool üheksa korjati meie reisiseltskond koos teiste "delegatsioonidega" bussi peale ning viidi Nicosia lähedal asuvasse Arediou külla, kus saime tutvuda kohaliku lasteaia-algkooliga, põhikooliga, kohalike võimuesindajatega ja muu pudi-padiga-ühessõnaga kohustuslik täiskomplekt :) Õhtupoolikul külastasime veel Troodose mäestikus asuvat UNESCO kultuuripärandi nimistus olevat Fikardou küla, kus saime kohalikus kõrtsis ka korraliku õhtusöögi- meze. Jumal-teab-mitmest-käigust-koosev õhtusöök sai kohapeal olles igaõhtuseks rituaaliks. Kolmanda päeva hommikul asusime taas oma toreda seltskonnaga bussi ning sõitsime kohalikku suvitusparadiisi: Agia Napasse. Viimatinimetatu on peale suvitus ja peokohana tuntud ka kui Agia Napa merekoletise koduna. Koletist tõsi küll näha ei õnnestunud. Agia Napa iseenesest oli veel suhteliselt vaikne, sest turismihooaeg polnud veel alanud ja suvitajaid vähe. Suvituskoha vahetus läheduses asus otse kaljusel mererannal imekaunis klooster (kui seda saab 5*5 majakese kohta öelda), kust avanesid imelised vaated Vahemere sinistele voogudele. Turistide vähesuse üle aga ei saanud kurta meremuuseum, mida me pärast lõunat külastasime. Thalassa muuseumis oli esindatud kogu pisikese saarekese mitmekesine ajalugu, floora ja fauna. Pärast muuseumis higistamist käisime ujumas, ehkki vesi ei olnud just kõige soojem. Aga siiski tunduvalt soojem, kui meil aprilli alguses =) Ujumas käidud, asusime tagasiteele Larnacasse. Et õhtusöögini oli veel tubli 5 tundi aega, otsustasime tutvuda pealinna endaga. Ehkki pealinnas elab ca 300 000 inimest (+40 000 türgi poolel), on saare väiksust arvestades tegu arvestava metropoliga. Ajalooline linnasüdamik-vanalinn on poolitatud mööda nn "rohelist joont", seega terviklikku vaadet saada ei õnnestunudki. Meie sealoleku aeg: 3.-9. aprill, 2008. aastal oli eriline seetõttu, et just kolmandal aprillil avati avalikult linna tuiksoon:Ledra tänav. Enne seda oli linna põhja-ja lõunaosa ühendaval tänavalõigul miiniväljaga barrikaad. Loomulikult ei saanud jätta seda ajaloolist võimalust kasutamata, ning kolmandal päeval peale piiri avanemist "naaberriigis" käidud. "Unustasime" seda käiku mainida oma küprose kreeklastest võõrustajatele, kuna see poleks lihtsalt viisakas olnud. Selle kohaloldud nädala jooksul Põhja-Küprosest juttu tehest olid meie võõrustajad silmnähtavalt ärritatud- nende jaoks on see valus teema, kuna vaenutsemise käigus hukkus palju inimesi, paljud jäid kadunuks, pidid maha jätma oma kodud, jne. Eesti inimesele tuttav teema, millel pole vaja pikemalt peatuda... Esmalt pidime pool tundi järjekorras seisma, mispeale piiripunktiks seatud soojakust viisa saime. Midagi erilist me Põhja-Nicosias ei näinud. Suhteliselt räämas ja vaene tundus lõunaosaga võrreles. Silma hakkasid vaid ilusad ja suured mošeed. Kuid mida kaugemale piirist, seda puhtamaks ja jõukamaks ümbruskond muutus. Linna südameks oli Atatürki väljak. Seal olles tundus nagu oleks tegu mini Põhja-Koreaga. Selline toretsemine ja kummardamine oma ammusurnud liidrite suunas. Kaubad ja söömine oli samuti odavam. Särke, pükse ja muud ninni nänni, sai ikka mõnuga ostetud, kuna hinnad olid tõesti odavad. Odavat kebabi ostes tekkis algul hirm saada mõne lemmiklooma liha, kuid see kadus pärast esimest ampsu. Tõelist kebabi oskab valmistada siiski ainult türklane. Tagasiteel piiripunkti külastasin seal ka üht kohalikku turgu. Kui keegi teab milline on keskturu või balti jaama turu lihasaal, siis sealne lihaosakond oli kordades hullem. Hulkuvad kassid, räpase olemisega lapsed ja hingemattev hais. Kontrastne, kas pole? Aga eks selliseid kontraste leiab ka meie riigis. Viisakontrollis löödi viisasse veel teinegi tempel. Tekkis mõte, et mis oleks saanud siis, kui oleksin selle viisa seal ära kaotanud? Seda aga õnneks ei juhtunud, ning viperusteta jõudsime tagasi hotelli. Pärast ostude ülevaatamist, väikest värskendust ja puhkust sõitsime Kapedese nimelisse külakesse, kus meid taaskord kõva kõhutäiega kostitati, kohalikke veine joodeti ja tantsutati Küprose rahvamuusika järgi nii, et jalad villis. JÄRGNEB