Tahad puhata odavalt, aga mõnusalt? Vali Bulgaaria! Seal võib isegi meie palkade juures tunda end valge inimesena – istuda restorani, tellida, mida hing ihkab, ja arvet oodates ei pea hirmu tundma. Suured kuurordid võivad küll vahel olla üsna lärmakad, aga see pole põhjus, miks Bulgaariast eemale hoida. Teadlikke valikuid tehes võid sealgi nautida üsna idüllilist, isegi romantilist puhkust.
Minu jaoks on puhkuse juures tähtsad eelkõige kolm asja: aeg iseendale ja teineteisele, hea toit ideaalis koos hea veiniga ning kenad kohad, mida vaadata. Just selles järjekorras. Võimalus ujumas käia ja päevitada on nice to have, baarid-ööklubid-kasiinod pigem turn-off.
Selliste eelistuste juures tundus Bulgaaria mulle algul veidi kahtlase valikuna, sest onju sellele kujunenud noorte peosihtkoha maine: soodsad hinnad meelitavad suurel hulgal rahutuid hingi, kes baarides-ööklubides möllavad ja päeval rannas pidu jätkavad. Aga ka Kuldsetel Liivadel ja Päikeserannal leidub vaiksemaid piirkondi ning veidi eemal hoopis teistmoodi õhustikuga kuurorte.
Kus peatuda?
Puhkusereisi valides on kõige olulisem hotell – ja hotellil omakorda asukoht. Minu tingimused olid, et hotelli ümber peab olema kõik vajalik ning et oleks ilus õhtul sööma ja jalutama minna, aga ümbrus peaks olema rahulik ja mölluvaba. Kes sarnaseid prioriteete seab, siis soovitan valida hotelli Nessebari piirkonda. Esiteks on sul jalutuskäigu kaugusel UNESCO kaitse vääriliseks tunnistatud vanalinn lõputute restoranidega. Teiseks on ümbruses palju nii toidu- kui ka kõiki muid poode. Rand on kas hotellil endal või väikese jalutuskäigu kaugusel ning ümbruses on mõnusalt rahulik ja kena elupiirkond. Täiesti stressivaba kant!
Kui melu järele siiski igatsus tuleb – või tahad odavaid Michael Korsi käekotte ja muud vajalikku 🙂 –, on Sunny Beachi ehk Päikeseranna keskus 30-minutilise mõnusa jalutuskäigu või 5-minutilise bussisõidu kaugusel. Sõita saab ka turistidele mõeldud lõbusa rongiga; see ja kõik teised transpordivahendid teevad peatuse Nessebari vanalinna väravate juures, Sunny Beachil peatuvad kõik peatänava otsas.
Kontrast Nessebari ja Sunny Beachi vahel on meeletu: elumajade asemel on hotellid, inimesi on tänaval kordades rohkem, poekesi on lugematult palju ja hinnad on oluliselt odavamad kui Nessebaris. Õnneks aga pole ka Nessebar üle mõistuse kallis: hinnad leevides oleksid võinud olla ka eurodes. Kui pitsa maksis 8 leevi ehk 4 eurot, siis üllatusime meeldivalt. Kui kahekäiguline õhtusöök valge lina ja merevaatega restoranis koos veini ja õllega maksis 30 eurot, olime juba päris rahul. Eriti maitsvad on kõiksugu mereannid, kala on värske ja tuleb lauale otse merest (vaata alumist pilti kalalaevast!).
Rahulikku elu otsides võib kaaluda ka hotelle Obzoris (eriti palju suuri lastega peredele mõeldud hotelle), Sveti Vlasis või St Konstantinis (palju modernseid hotelle, spordi-, tervise- ja taastusravikeskuseid, kauneid jahisadamaid). Viimast kiidetakse eriti maheda meretuule, jaheda ja värskendava õhu, saja-aastaste viigipuude, küpressi- ja pärnalõhna ning arvukate mineraalveeallikate pärast. Aga üheski neis ei ole Nessebari-väärilist vanalinna, mis minule sai määravaks.
Mida vaadata?
Vaatamisväärsustega tutvumist võikski alustada Nessebari vanalinnast. Neljakümne kiriku linnana tuntud Nessebar on tulvil imelist puitarhitektuuri, mis eriti lummavaks muutub õhtuse nn kuldse tunni ajal, kui madalale langev päike kõik üle kuldab. Looklevatel munakivitänavatel võib lõputult jalutada ja maju imetleda. Kohustuslikus korras peaks üle vaatama populaarsemad kirikud: Kreeka kirik, St. Paraskeva, St. Spas, Pantokrator ja St. Stefan.
Nessebarile sarnane linn on Sozopol. Sinna võib sõita nii reisikorraldajate pakutava ekskursiooniga (kombineeritakse ka paadisõiduga Ropotamo jõel) kui ka Nessebari sadamast kiirkaatriga omal käel (kolm korda päevas, 1 suund 25 leevi). Kui Nessebar on klanitud ja sätitud, siis Sozopol on autentsem, päriselu on rohkem. Seal leidub ka päris „moodsaks“ remonditud maju, mida UNESCO kaitse aluses Nessebaris ei näe, aga samas on ka väga vana ja ehedat alles.
Sozopol asub samamoodi poolsaarel nagu Nessebar, aga kui Nessebaris on kogu kallas ääristatud majade ja restoranidega, siis Sozopoli läänekaldalt leiab päris efektse kaljuse raja, mis meenutab veidi Varna lähistel asuvat Kivimetsa. Seal kaljudel turnides saab imetleda vaateid merele, rannikule ja St. Ivani saarele.
Kaunitest kohtadest soovitan kindlasti veel sõita Baltšikisse, kus asub Rumeenia kuninganna Maria endine residents ning tema kuulus botaanika- ja roosiaed. Kindlasti on rannikul külastamist väärt ka Ravadinovo loss. Kuigi ajalooga pole sel midagi pistmist (ehitust alustati vaid 20 aastat tagasi ja see on endiselt lõpetamata), tasub sõiduvaeva kuhjaga lossi aed, mis on tõesti unenäoline ning täis purskkaevude sulinat, papagoide vadinat ja uhkeldavaid paabulinde.
Veidi kaugemal, ent vaeva väärt…
Kui kõik eeloleva saab üle vaadata busside-taksodega liigeldes, siis tõsisemaks maadeavastamiseks tuleb võtta rendiauto või valida ekskursioonid reisikorraldaja menüüst. Ma ise olen autorentimisel argpüks ja eelistan suuremaid kompaniisid, sest loodan, et probleemide korral saan kergemini abi. Bulgaarias kasutasin Top Rent-a-Cari, mis pakkus absoluutselt laitmatut teenindust ja tõi ise auto hotelli kohale, aga leidub ka odavamaid alternatiive.
Liiklus on Bulgaarias sujuv, ehkki rannikust eemale jõudes peab arvestama näiteks hobuvankritega, kes kaherealisel teel ajuti kolmanda rea moodustavad, ja aeg-ajalt sööstab mööda ka päris pöörast sõidukiirust arendavaid juhte. Teed on enam-vähem korralikud, nii et kes Tallinnas löökauke märgata jõuab, saab seal ka hakkama. Google Maps juhendab laitmatult, TomTom samuti, nii et kohtade ülesleidmisega ei teki probleeme.
Õigupoolest peaks marsruudi planeerimist alustama pealinn Sofia ja Rila kloostri külastusega, aga kuna selleks teekonnaks kulub kaks päeva ja 1000 km, siis meil nii palju indu ei olnud. Võtsime hoopis suuna üle Balkani mägede keskaegse Bulgaaria pealinna Veliko Tŭrnovo poole. Selle krooniks on Tsarevets, iidsete Bulgaaria tsaaride kodu ja ajalooline kindlus, mis linnast igale poole kätte paistab. Lähedale jääb ka Arbanasi küla, mis on kuulus kompaktselt säilinud 16.-17. sajandi arhitektuuri poolest.
Kui reisikorraldajate ekskursioonid viivad Veliko Tŭrnovosse ainult päevasel ajal, siis meie jäime ka ööseks, sest tahtsime oma silmaga näha võimsat õhtust valgus- ja laser-show’d, mis kogu kindlusemäe mitmevärviliseks maalib ning kirikukellade ja muusika saatel ligi 45 minuti jooksul Bulgaaria ajalugu jutustab. 66 euro eest õnnestus meil broneerida hotellituba, kust kogu see vaatemäng voodisse ära paistab – kui just ei taha seda katuseterrassil veini kõrvale nautida, nagu meie tegime.
Veliko Tŭrnovo asub nii Kuldsetest Liivadest kui ka Päikeserannast umbes kolmetunnise autosõidu kaugusel. Kui indu jagub rohkemaks, võib sinnasõidul marsruudile lülitada ka mõned kosed ja koopad. Meie käisime uurimas näiteks Devetaška koopaid, mis olid tõeliselt muljetavaldavad, ja Krušuna koskesid sealsamas kõrval, mis üksinda poleks pikka sõitu ära tasunud, aga koos koobastega olid küll külastust väärt. Nii läbisime esimese päeva jooksul rendiautoga 460 km.
Järgmist päeva alustasime jalutuskäiguga Samovodene turutänaval, kus võib näha töötavaid käsitöölisi ja kunstnikke ning osta kaasa omanäolisi suveniire, ja seejärel võtsime suuna rannikule tagasi. Et tee ei kulgeks liiga otse, planeerisime marsruudi nii, et saaksime läbi sõita Gabrovost – veidigi nõukaaja anekdoote mäletades ei pane te seda otsust vast imeks. Erilist ihnsust me ei kohanud, küll aga on linn vaatamist väärt ajarännakuna mõjuva nõukastiilis arhitektuuri poolest.
Gabrovo kanti jääb ka kuulsamaid vaatamisväärsusi. Nimelt viib tee õige pea mööda Shipka memoriaalist. Seal tasub kindla peale kinni pidada, sest memoriaali jalamilt ja ümbritsevatelt kaljudelt avanevad uhked vaated peaaegu kogu Bulgaariale. Kompleks on püstitatud 1877. aastal Vene-Türgi sõjas Shipka mäekuru lahingus langenud sõduritele, kelle pingutused mängisid suurt rolli Bulgaaria vabastamises Ottomani impeeriumi alt. Aga isegi kui te ajaloo vastu huvi ei tunne, on vaated lameda maaga harjunud eestlastele üksindagi peatust väärt.
Edasi viib tee Rooside orgu ja Kazanluki linna. Kui juhtute Bulgaariasse mai teisel või juuni esimesel poolel, olete õnnega koos, sest siis on rooside hooaeg täies hoos ning kogu kant täis õitsvaid roosipõlde. Bulgaaria on maailma üks juhtivaid tööstuslikke roosikasvatajaid ning Kazanluk on õige koht, kus rooside töötlemise ja roosiõli valmistamisega tutvust teha. Juuni esimesel nädalavahetusel korraldatakse seal juba 115 aastat roosifestivali, mis eraldigi on reisisihiks piisav. Sel ajal korraldatakse destilleerimisvabrikutes ekskursioone ning linn on õisi ja melu tulvil.
Suve teises pooles ei erine roosipõllud visuaalselt eriti muust rohelisest, küll aga võtavad orus järjest enam tooni lavendlipõllud. Lavendlit korjatakse juulis, vahetult enne seda on põllud kõige kaunimad (pildil juuni keskpaik). Ja muide, lavendel on peaaegu sama suur tööstus kui roosikasvatus: Bulgaarias toodetakse lavendliõli isegi rohkem kui Prantsusmaal.
Sellisena kestab teekond Veliko Tŭrnovost tagasi Nessebari 315 km. Tee peale jäävad veel Sokolski klooster (avapildil) ja Etari vabaõhumuuseum: mõlemad on kenad kohad, nii et peatusi teha saab soovi korral veel. Kõikjal on inimesed külalislahked ja sõbralikud ning kusagil ei kohanud me seda tüütut ahistamist müüjate poolt, millega Türgis peab võitlema. Hakkama saab nii inglise kui ka vene keelega, keskeas ja vanemad inimesed eelistavad pigem suhelda vene keeles.
Kokkuvõtteks on Bulgaaria kaugelt enam kui ainult kuurordid. Kuigi maapiirkondades on nõukanostalgiat kõvasti, ei kohanud me midagi antisanitaarset või ebameeldivat – pigem püüdis nina õhust sovjetiajale iseloomuliku asemel türgi ja kreeka kultuuride hõngu. Romantikat oli ka kõvasti, nii et mina julgen küll Bulgaariat soovitada isegi neile, kes seni ettevaatusega on suhtunud. Kui tarvis, siis küsige nõu ning hotellisoovitusi ja reisipakkumisi – hea reisikonsultant aitab „selle õige“ leida ja karta pole midagi!
1 Trackback