Minuvanused on ilmselt oma ema sahlist leidnud kavala puust lõhnaõlitopsiku, mis muljutud roosiõite lõhna levitab. Roosilõhnalisest imagost pole bulgaarlased tänapäevalgi loobunud ja jätkuvalt on turistidele müügiks käsitsivalmistatud roosikujulised seebid ja muu kosmeetika, mis ikka ja jälle roose kinkida laseb
Käisime Bulgaarias Kuldsetel Liivadel. Kuldsed Liivad olid juba nõuka ajal Ida-Euroopa tuntuim kuurort. Mina arvasin, et see on mingi üldine piirkonna nimetus, aga tegelikult on tegemist konkreetse linnaga, mis tervenisti turismile pühendunud. Ega ta eriti millegi poolest teistest lõunamaistest nn. lääne kuurortitest ei erinegi. Hotellid on uhked ja basseinidega, palme on vähem ja peamiselt pottides, kuid igasugune nännimüük kulgeb sama hoogsalt kui mujal. Ilmselt on ainult Eestis probleem võltsfirmakauba müügiga. Bulgaariast võid endale igasugu firmasiltidega nänni sama hästi hankida nagu näiteks Türgi või Kreeta turismipiirkondadeski. Meie pere on ühe sajakroonise Rolexi võrra igatahes uhkem.
Bulgaaria on vist kõige lõunapoolseim slaavikeelne riik ja vene keele oskusest on kasu küll, kuna nende sõnavara on päris sarnane ja ka igasugused sildid on kirillitsas. Kohanimed ja turismipiirkonna sildid on ikka inglise keelde ka duubeldatud. Ega nad seal kõik vene keelt rääkima pole valmis, aga katsetada tasub. Näiteks autorendipoiss rääkis väga korralikku vene keelt. Parempoolsel pildil Varna linn.
Mis on Bulgaarias erinev näiteks Türgist või Kreekast, on nende loodus. Loodus on seal roheline ja lopsakas. Need võsad, kus me geopeituse käigus müttasime, koosnesid peamiselt lehtpuudest. Metsaalune ja puude tüved olid kaetud luuderohuga, mis eesti kodudes tavalise toalillena tuntakse. Natuke oli okkalisi taimi ka, ilmselt mingid kibuvitsad, mis metsa all riietesse takerdusid. Tuttavaid lehtpuid nägime, aga mingid teised liigid. Näiteks vahtrapuu otsas kasvasid kastanimuna sarnased karvakerad. Kreegid olid valmis. Meie korjasime kollaseid. Need kasvasid seal suht suva kohtades. Lillasid maitsesin kah, aga sama maitse mis meilgi ja mind ei eruta.
Neid punaseid kirsimoodi asju maitsesin ka. Noh välimus on ju nagu kirsil ja kasvas Varnas pargis. Maitse oli magushapu ja kuna kirsimaitse polnud, sülgasin igaks juhuks välja. Hiljem mul mingeid kahtlasi tunnuseid ei esinenud, ilmselt ikka oli söögimari.
Kuigi lugesin internetist, et sääsed pidavat ründama, leidsid nood vereimejad meid ainult kord ühes võsas ja rünnak oli täiesti tõrjutav. Mingeid muid ilusaid lendavaid putukaid nägin veel, aga fotokat ei kippunud käepärast olema. Ainult ühe sisaliku tabasin kivi vahel peitununa.
Kui Türgi lõunarannikul kunagi suvel vihma ei saja, siis Bulgaarias nägime korralikku äikesevihma, mis meid Kivimetsas (viimasel fotol) geopeituse raames turnides tabas. Sooja ligi 30 ja äikesevihm! Vähe mind selline ilm pöördesse ei aja!
Kuna postitus on selliseks roheliseks kiskunud, siis peaks kirjutama, et me käisime delfinaariumis. Ma pole enne delfiine näinud ja nood olid väga osavad ja tupsud. Ainult mind näris pidevalt kahtlus, et nagu ikka loomade tsirkus ja äkki on delfiinidel paha või miskit. Siis lohutasin end, et delfiin pidi ju tark olema ja miks ta peaks trikke tegema, kui tal paha on. Igatahes meeldis mulle delfinaarium väga hoolimata kõhklustest.
Igatahes oli Bulgaaria tüki maad huvitavam koht, kui ma algselt endisest Ida-Euroopast leida lootsin.
19 KOMMENTAARI
Väga informatiivne kirjutis 🙂
Lühikese jutuga erilist seiklusromaani kirjutada ei jõuagi, sai mõned olulised asjad kirja pandud. Aitäh Kommi eest, Anu 🙂
Delfiinid pidada publikumenu ja esinemisi täitsa nautima, räägitakse. Üldiselt on tegu üsna müstilise fenomeniga – inimesest suurem raskem, kiirem, tugevam ja omas elemendis oluliselt osavam loom laseb panna ennast trikke tegema… mis valemiga? Vaevalt neid nüüd piitsaga sunnitakse.
Silverbergil on 1 ulmejutt, kus delfiin ja inimene suudavad sõnadega suhelda ja delfiin armub naisesse. Päris imelik jutt. Bulgaaria delfiinide puhul mind häiris veel, et neil olid mingid sinised laigud nahal, umbes nagu tindiga tehtud. Aga muidu olid nad täitsa osavad ja sõbralikud.
Too Kivist mets Varna ligidal on see, mis mulle Bulgaariast eluks ajaks meelde jääb. Suured seest tühjad kivisambad kümnetel ruutkilomeetritel – imetlusväärne looduslik fenomen, mille päritolu kohta on siiani kaks teooriat. Soovitan kindlasti külastada! Eesti turismifirmad sinna ekskursioone ei tee, kuid ostke sõit sinna tänavalt või siis võtke autorendist auto või tellige takso ning käige ära – te ei kahetse!
Bulgaaria on ammu mõttes olnud, nüüd tuleb kindlasti ära käia:)
Mingil põneval poolsaarel, kus oli huvitav vanaaegne puitarhitektuur ja iidsed varemed, käisime ka, aga mul pole selle nimi meeles. Kuid Kivist mets oli kindlasti üks omapärasemaid kohti.
Julge tüdruk! Kõike kohe suhu toppima! Kas enne nõu ka küsisid? 😉
Bulgaaria asetseb oma looduse tõttu ka minu reisinimekirjas:) Ainult see vene keele oskus on natuke tagasihoidev asjaolu.
Tore kirjatükk. jätka samas vaimus!
Sinna maale pole jõudnud aga kivimetsast olen isegi kuulnud. Iseenesest päris palju inffi nii lühikeses loos ja mulle meeldis.
Ei Sina juba kuskil nälga jää. Sisalikke ei proovinud?
Küllike. Nõu? Ma üldse ei plaaninud neid tagavaraks korjata 😉 Oop. tegelt ma ei tea kuidas sisalikke valmistatakse ja tavaliselt on nad liiga kiired ja neid on korraga liiga vähe, et siin jälitab mind ebaõnn.
üldjuhul õnnestub mul suvas lõunamaises riigis spontaanselt loodusandidest toituda, (kreeklaste jutt, et ateena tänaval kasvavad mandariinid ei kõlba süüa, ei vasta tõele) mitte et see peamine toidus oleks, aga igas eestlases pidavat ju korilane peituma 😀
Aga küsimus, kas liivad on tegelikult ka kuldset värvi? – piinab siiani. Juba lapsena mõtisklesin selle küsimuse üle 🙂
eks nad sama kuldsed ole kui meie liivgi. me lihtsalt pole taibanud mõnda randa nii kavalalt kutsuda.
ja tagantjärgi Maarjale: ega vene keel primaarne pole, nad oskavad ikka inglise keelt ka. vene keelt mainisin kuna näiteks poola keel on ka vene keele sarnane, aga poolakad vene keelt väga rääkida ei taha.
Sai minulgi see suvi külastada Bulgaariat. Sõitsime perega lausa ise kohale. Sõit oli üpris pikk ja minu jaoks üsnagi väsitav. Sõitsime läbi Serbia mis siiamaani kõhedust tekitab. Tänaval kerjavad lapsed, must, kole ja räpane. Bulgaaria piiri ületades ei näinud ma suurt mingit muutust ja hirm hakkas nahavahele pugema. Kas see riik võib samasugune olla? Esimese peatuse tegime Sofias. Pealinna sisse sõites esimene vaade oli räpane mustlaste linnak. Kohe ma veel lennujaama ei jooksnud ja tagasi Eesti ei põrutanud. Edasi oli plaan minna rongiga Varnasse kuna aga kohti rongis ei leidunud võtsime rongijaama lähedale täitsa armsasse hotelli toa. Hommiku kell 7 algas 8tunnine sõit Varna. Varnas kohapeal me eriti aega ei viitnud võtsime takso ja sõitsime Kuldsetele rannaliivadele. Kuurort oli õnneks puhas ja ilus. Hotell oli väga tip-top hoovis kahe suure basseiniga nii, et mu paanika oli ilmaasjata. Kodinad viskasime hotelli ja läksime kohe randa uudistama. Promenaad oli pikk ja igast ninni-nänni putkasi ja söögikohti täis. Mina isiklikult ootasin odavamaid hindasi aga ei olnud hullu.Sai ka kivimetsa külastada. Paar korda käisime ka Varnas kolamas, leidsime 2 suurt kaubamaja(põmst kõrvuti) kus sai ka mõned ostud tehtud. Poed olid pea samad mis meil (zara, bershka, stardivarius, guess jpm) kuna keskused olid uued olid enamus poed kahjuks avamata.
Reisi lõpupoole põrutasime ka lõuna poole Nessebari ja sunny beachile. Käisime ka Nessebari poolsaarel kus pidid olema vanad kalurimajad, pidin aga pettuma sest terve saar oli jälle samasi ninninänni putkasi täis topitud ja arhitektuur jäi varju. Arvan, et Sunny Beach on mõnusam koht kui Kuldsed liivad. No ja siis algas meie seiklus tagasi Eestisse:) Tagasi sõitsime läbi Rumeenia mis jättis palju sügavama mulje. Kahjuks polnud seal aega pikemalt peatuda.
Huuuh nüüd tuli kole pikk kiri 😀 aga sain jagatud oma sõidumuljed enamvähem:D
Me käisime ka seal Nessebari poolsaarel (aga mul ei tulnud kirjutades nimi meelde ja seepärast ei kirjutanud). Neid huvitavaid puumaju seal ikka oli. Mulle täitsa meeldisid. Pealegi oli mere ääres mingi iidvana lossi varemed. Vanemad kui Eestis üldse midagi leidub.
Minu hinnangul on kõik Euroopa/Türgi/P-Aafrika kuurortid täpselt ühesugused: millise tärni võtad, selle saad – igas riigis suht samasuguse.
Varnas me käisime ka mingis suures kaubanduskeskuses, sama mulje – ei midagi teistsugust. Sofias ma käinud pole.
Hea informatiivne jutt, omal ka plaan sügisel sinna minna, nüüd olen paljuski teadlikum, tänud !
Kuidas hinnatase võrreldes Eestiga on?