Kunagi ammu-ammu, ma võisin ehk olla äkki nii mõneteistaastane, sai mu ema kuidagimoodi tuusiku Bulgaariasse. See oli selline aeg, kus kuskile välismaale väga ei saanud, aga mingil moel õnnestus mu emal see tuusik saada. Ma mäletan hästi roosivee lõhna, mille ta vanaemale tõi ja imepehmet puuvillatrikotaažist pluusi, mille ma lõpuks täiesti kulunuks kandsin...
Ja nüüd oli meie reisisihtkohtade valikusse mingil moel sattunud Bulgaaria ja maa see osa, mida nimetatakse Kuldseteks Liivadeks.
Vahepeal tuli mulle meelde, et tuttavad on tihtipeale küsinud, et kuidas me seda teeme? Seda reisimist ikka. Kui sissetulek on alla Eesti keskmise, nagu see ju paljudel Eesti inimestel teadupärast on, siis kuidas on võimalik kord või isegi kaks aastas reisida? Vastus on suhteliselt lihtne – kui oled väiksema sissetulekuga, pead rohkem planeerima 😀 Nii tulusid kui kulusid. Võtma näiteks vastu mõne pakutava lisatööotsa, kui see on võimalik. Mõtlema väga hoolikalt läbi oma kulutused ja panema paika prioriteedid – kulutad sellele, mis on sulle tõesti oluline. Paned raha kõrvale kasvõi väikeste summade kaupa (minul on mündikass, mille kogunenud sisu kasutame vastavalt reisisihtkohale kas siis tipi andmiseks, meenete ostmiseks või muudeks jooksvateks väljaminekuteks. Poole aastaga saab koguda müntidest päris korraliku summa kokku). Kasutama reiside sooduspakkumisi, mida on päris palju. Nende sooduspakkumistega on nii, et neid, mida meie vaatame on kahesuguseid – viimase hetke pakkumised ja varase tellija soodustused. Kahjuks ei saa sageli oma elu viimase hetke sooduspakkumiste järele seada ja nii on meil jäänud väga headest pakkumistest hoolimata käimata minu reisilistis olevates maades – Marokos ja Tuneesias. Nii, et meie kasutame peamiselt varase tellija soodustust, mis heal juhul võib ulatuda isegi ligi 50%-ni inimese kohta reisi tegelikust maksumusest. Seega – tavaliselt alustame järgmise reisi planeerimist juba pool aastat või isegi rohkem ette. Kui kasutad ühe ja sama reispakkuja teenuseid, siis on neil ka seal eraldi programm, mis võimaldab püsikliendile soodustusi. Minu head sõbrad on Estravel ja GoAdventure.
Aga nüüd siis tagasi Bulgaaria juurde.
Seekordse hotellivaliku langetamisel lähtusin asjast, mida ma mitte kunagi enne teinud ei ole, aga ma ei julge väita, et ma mitte kunagi elus enam nii ei tee. Nimelt – meie soovitud kriteeriume jälgides tegin valiku hotelli välimuse järgi 😀
Ilus, kas pole? Hotell on siis Pliska 3*+ Meie tuba oli peretuba, selline ilmselt kahest toast kokku ehitatud, väga mõnus rõduga olemine. Aknad jäävad umbes puuvõrast siiapoole, neljandale astmele. Esimene korrus on nn.0 korrus, kus oli restoran, vastuvõtt ja suur hall.
Vahepeal lõunastasime ühes mereäärses kohvikus ja just siis, kui plaanisime uurida, kuidas saaks Varnasse delfinaariumisse või mõnda muusse põnevasse kohta, millest olime kodus lugenud, ta tuli… ÄIKE! Hirmsa tuule ja tohutu veevalinguga. Oli selline tunne, et kõik taevakraanid, nii palju kui neid on, on kõik korraga lahti keeratud. Sellist vihma ja seda, mis sellele järgnes, ei olnud me kunagi varem ega ei ole ka hiljem näinud. Promenaad oli ju mere ääres, aga hotellid olid kõik aste-astmelt mööda mäekülge ülespoole tõusmas. Ja see vesi, mis sinna ülespoole tuli, ei hakanud teps mitte kuskile mujale voolama kui otsejoones mäest alla ja promenaadile. Loetud minutitega oli seal totaalne uputus ja poodnikud püüdsid päästa, mida päästa andis. Suurema vihmavalingu ajal olime varjus sellise Eiffeli torni meenutava kohviku-vaatetorni all. Kui suurem hoog mööda sai, hakkasime vähehaaval oma hotelli poole tagasi minema, kohati isegi poolest säärest vees sumades. Vees ujus aga igasugust… ka kanalisatsioon ei suutnud kõike seda vett vastu võtta ja ujutas üle ning tõi kaasa kõike, mida kanalisatsioonis leidub… Reisielamus missugune!
Peale etendust tegime väikese jäätiseampsu ja seejärel läksime merd otsima. Võtsime plaani, et kui jõuame mere äärde ja meile meeldib, siis rohkem kolama ei lähegi. Ja nii meil õnnestuski pealelõuna veeta Varna rannas. Nagu ongi teada tõde, et ujumine ja päikesevõtt teevad näljaseks, siis on siinkohal paslik rääkida ka mõnest Bulgaaria rahvustoidust ja räägin siis nendest, mida ise proovisime. Kõigepealt siis tarator, mis iseenesest on külmsupp ja sisaldab jogurtit, tilli, kreeka pähkleid ja päevalilleõli. Hea kerge amps palaval päeval.
Et meil oli ka üks sünnipäev reisi ajal, siis just veepargis pidasime ka piduliku söömaaja ja nagu ma juba eespool ütlesin, jõudsime täpselt-täpselt kokku lepitud kohtumisele.
Kivimetsa maa-ala on nii suur, et võtaks ikka hea terve päeva, et seal saaks kõik üle vaadata. Meie päeva juurde aga kuulusid veel lõuna koos programmiga kohalikus maakülas. Enne aga, kui külalised lauda kutsuti, oli võimalik tutvuda kohaliku maakodu elu-oluga enne ja nüüd ning kõige tipuks viidi kõik hobuvankriga sõitma. Meie piigad said muidugi hobust “roolida” ja olid selle üle ilmatuma uhked. Tuuri lõpus tõstis hobuse-onu veel mõlemaid kordamööda hobuse selga ka ja juba sellega sai lugeda päeva kordaläinuks.
Kõikidele külalistele pakuti sisenemisel leiba-soola ja seejärel juhatati laudade äärde.
Eine koosnes kolmest käigust – supp, praad ja magus. Kõik mingisugused rahvuslikud. Veini ja miskit kangemat jooki oli ka laual ja lõuna lõpuks üks Valgevene papi lasi mõnusa laulujoru lahti. Oli see nüüd kangemast kraamist või mõjus talle programm, mida terve söögi aja meie lustiks läbi viidi, mine sa tea. Kogu programm võeti ka filmile ja soovijatel oli seda võimalus osta. Hinda ei mäleta, aga meie seda ei ostnud ka, sest filmisime ja pildistasime ise. Kavasse kaasati ka publikut ja meie lapsed osalesid vihma väljakutsumise tantsus 🙂
Kogu see trall kestis päris hea tüki aega ning seejärel viidi meid paadiretkele. Sellest midagi eriti rääkida ei olegi, kui ehk et laulujoru ajav onu ei lõpetanud kuidagi ja vähemalt mulle hakkas see vähehaaval närvidele käima. Jõgi või mis iganes veekogu see oligi, oli sogane ja ilmetu. Küll aga nägime me seal ühes kohas kilpkonni vette kukkunud puutüvel peesitamas, kes küll paadi lähemale jõudes vette kadusid. Tuuri lõpetuseks jagas veel reisijuht infot Varna kohta, kui sealt läbi sõitsime. Tagasi hotelli jõudsime parajasti õhtusöögiks. Peale õhtusööki läksime veel väikesele shoppingu-tuurile, et koju üht-teist kaasa osta. Eks selle kaasa ostmisega on nii, et mida keegi oluliseks peab. Meie ostsime erinevaid roosivee baasil tooteid, kuigi roosiõli tehasesse me seekord ei jõudnudki. Ja roosimett… ja käbimett… Roosimesi on nüüdseks proovitud ja ise seda teine kord endale enam ei ostaks, samuti roosi-mahlajooki. Küll aga tasub osta roosiõli baasil tehtud kosmeetikatooteid. Ja roosivesi aitab putukahammustuste sügelust ära võtta 🙂
Kuna suveniire ei tundu kunagi küllalt saavat, siis korjasid tüdrukud mere äärest veel hea hulga kive ja teokarpe, mis siis kõik hotellis kottidesse pakiti.