Bulgaaria, Kuldsed Liivad.

Kunagi ammu-ammu, ma võisin ehk olla äkki nii mõneteistaastane, sai mu ema kuidagimoodi tuusiku Bulgaariasse. See oli selline aeg, kus kuskile välismaale väga ei saanud, aga mingil moel õnnestus mu emal see tuusik saada. Ma mäletan hästi roosivee lõhna, mille ta vanaemale tõi ja imepehmet puuvillatrikotaažist pluusi, mille ma lõpuks täiesti kulunuks kandsin...

Ja nüüd oli meie reisisihtkohtade valikusse mingil moel sattunud Bulgaaria ja maa see osa, mida nimetatakse Kuldseteks Liivadeks.

Vahepeal tuli mulle meelde, et tuttavad on tihtipeale küsinud, et kuidas me seda teeme? Seda reisimist ikka. Kui sissetulek on alla Eesti keskmise, nagu see ju paljudel Eesti inimestel teadupärast on, siis kuidas on võimalik kord või isegi kaks aastas reisida? Vastus on suhteliselt lihtne – kui oled väiksema sissetulekuga, pead rohkem planeerima 😀 Nii tulusid kui kulusid. Võtma näiteks vastu mõne pakutava lisatööotsa, kui see on võimalik. Mõtlema väga hoolikalt läbi oma kulutused ja panema paika prioriteedid – kulutad sellele, mis on sulle tõesti oluline. Paned raha kõrvale kasvõi väikeste summade kaupa (minul on mündikass, mille kogunenud sisu kasutame vastavalt reisisihtkohale kas siis tipi andmiseks, meenete ostmiseks või muudeks jooksvateks väljaminekuteks. Poole aastaga saab koguda müntidest päris korraliku summa kokku). Kasutama reiside sooduspakkumisi, mida on päris palju. Nende sooduspakkumistega on nii, et neid, mida meie vaatame on kahesuguseid – viimase hetke pakkumised ja varase tellija soodustused. Kahjuks ei saa sageli oma elu viimase hetke sooduspakkumiste järele seada ja nii on meil jäänud väga headest pakkumistest hoolimata käimata minu reisilistis olevates maades – Marokos ja Tuneesias. Nii, et meie kasutame peamiselt varase tellija soodustust, mis heal juhul võib ulatuda isegi ligi 50%-ni inimese kohta reisi tegelikust maksumusest. Seega – tavaliselt alustame järgmise reisi planeerimist juba pool aastat või isegi rohkem ette. Kui kasutad ühe ja sama reispakkuja teenuseid, siis on neil ka seal eraldi programm, mis võimaldab püsikliendile soodustusi. Minu head sõbrad on Estravel ja GoAdventure.

Aga nüüd siis tagasi Bulgaaria juurde.

Seekordse hotellivaliku langetamisel lähtusin asjast, mida ma mitte kunagi enne teinud ei ole, aga ma ei julge väita, et ma mitte kunagi elus enam nii ei tee. Nimelt – meie soovitud kriteeriume jälgides tegin valiku hotelli välimuse järgi 😀

 

Ilus, kas pole? Hotell on siis Pliska 3*+ Meie tuba oli peretuba, selline ilmselt kahest toast kokku ehitatud, väga mõnus rõduga olemine. Aknad jäävad umbes puuvõrast siiapoole, neljandale astmele. Esimene korrus on nn.0 korrus, kus oli restoran, vastuvõtt ja suur hall.

 

 

 

Niipalju siis hotellist ja toast. Aga muidugi oli meil kohe esimesel õhtul vaja minna ümbrust uudistama, mis sellest et hotelli jõudsime alles õhtusöögiks ja selle lõppedes oli õues juba pime. Sellest hoolimata oli meil vaja veel uurima minna, mida ümberkaudu leida võib. Mere leidsime üles ja rannapromenaad oli nagu ikka lõunamaadel möllu, muusikat ja sagimist täis. Vaatasime veidi ringi ja pidasime plaani järgmisel päeval päevavalges seda kõike lähemalt uurima tulla.
Nagu ehk ongi juba aru saada olnud, siis seekordne lugu läheb sinna “puhkusereis lastega” kriteeriumi alla. Niisiis ei saanud me loomulikult järgmisel päeval enne mingile uurimisretkele asuda, kui sai ära uuritud hotelli bassein.
Seejärel võisime siis pikema tutvumisretke ette võtta. Teadsime, et kuskil üsna meie hotelli lähedal peaks olema Bulgaaria esimene, 40 000m2 suurune veepark. Kuna reisil olles peavad kõik saama midagi, mis neile rahuldust pakub, siis sai lastele lubatud, et ühe päeva teeme veepargi päeva. Olgu etteruttavalt öeldud, et nii sai ka tehtud, aga sellest siis, kui see reisipäev kätte jõuab 🙂
Leisime veepargi üles, aga kuna esimene päev oli meil plaanitud lähiümbrusega tutvumiseks ja ilm oli ka vahelduva pilvisusega, siis otsustasime minna lähemalt päevavalges uurima, mida põnevat pakub rannapromenaad. Ja tõesti, vaadata seal oli… Proovisime ära ka nn. kala-spa. Meil siin tehakse seda ka, aga seal oli neid tänava-spasid õige mitu ja hinnad võrreldes meil pakutavaga pea olematud.

Vahepeal lõunastasime ühes mereäärses kohvikus ja just siis, kui plaanisime uurida, kuidas saaks Varnasse delfinaariumisse või mõnda muusse põnevasse kohta, millest olime kodus lugenud, ta tuli… ÄIKE! Hirmsa tuule ja tohutu veevalinguga. Oli selline tunne, et kõik taevakraanid, nii palju kui neid on, on kõik korraga lahti keeratud. Sellist vihma ja seda, mis sellele järgnes, ei olnud me kunagi varem ega ei ole ka hiljem näinud. Promenaad oli ju mere ääres, aga hotellid olid kõik aste-astmelt mööda mäekülge ülespoole tõusmas. Ja see vesi, mis sinna ülespoole tuli, ei hakanud teps mitte kuskile mujale voolama kui otsejoones mäest alla ja promenaadile. Loetud minutitega oli seal totaalne uputus ja poodnikud püüdsid päästa, mida päästa andis. Suurema vihmavalingu ajal olime varjus sellise Eiffeli torni meenutava kohviku-vaatetorni all. Kui suurem hoog mööda sai, hakkasime vähehaaval oma hotelli poole tagasi minema, kohati isegi poolest säärest vees sumades. Vees ujus aga igasugust… ka kanalisatsioon ei suutnud kõike seda vett vastu võtta ja ujutas üle ning tõi kaasa kõike, mida kanalisatsioonis leidub… Reisielamus missugune!

Varsti peale äikest aga tuli jälle päike välja ja ilm läks taas soojaks. Kuna meil on lapsed parajad “veeloomad”, siis õhtupoolik mööduski hotelli basseinis mulistades. Peale pimeda saabumist enam basseini ei lubatud, kuigi bassein oli valgustatud. Selgituseks öeldi, et kuna õhtuks on mõned kliendid juba nii napsused, et ei anna endale oma tegudest aru, siis on kehtestatud kõigile basseinikeeld. Seadsime siis taas kord sammud promenaadile, õhtust melu jälgima… ja ise sellest osa saama 🙂
Vahepeal tekkis tunne, et oleme Egys või kuskil sellesarnases kohas, sest üks telk oli sisse seatud idamaises stiilis ning toimus kõhutantsuetendus. Tantsulava oli hästi tähelepanuväärne – tehtud klaasist ja selle all oli basseinike värvimängu ja purskkaevudega.
Tegemist oleks jätkunud küll ja veel, aga meil oli ju mitu õhtut ees ja pealegi järgmisel päeval olime otsustanud võtta ette retke Varnasse.
Varnat otsustasime minna avastama täiesti omal käel. Selleks olime üles otsinud bussipeatuse ja peamine siht oli meil delfinaarium ja Merepark, kus pidavat veel nii mõndagi uudistamisväärset olema. Meie, kui tohutud vee-elukate austajad ei saa jätta ühtki võimalust kasutamata, et käia ära siis mingilgi veealust elu demonstreerival atraktsioonil. Varna delfinaariumi julgen soovitada küll. Isegi pikk piletijärjekord liikus ruttu ja etenduse ajal oli kogu aeg tempo peal.

Peale etendust tegime väikese jäätiseampsu ja seejärel läksime merd otsima. Võtsime plaani, et kui jõuame mere äärde ja meile meeldib, siis rohkem kolama ei lähegi. Ja nii meil õnnestuski pealelõuna veeta Varna rannas. Nagu ongi teada tõde, et ujumine ja päikesevõtt teevad näljaseks, siis on siinkohal paslik rääkida ka mõnest Bulgaaria rahvustoidust ja räägin siis nendest, mida ise proovisime. Kõigepealt siis tarator, mis iseenesest on külmsupp ja sisaldab jogurtit, tilli, kreeka pähkleid ja päevalilleõli. Hea kerge amps palaval päeval.

Ja teiseks siis šopska salat, mis koosneb hakitud tomatitest, kurgist, piprast, sibulast ja juustust. Kuna ma olen ise suur salatite fänn, siis soovitan kõigile, kellele salatid meeldivad.
Lapsed läksid kindla peale välja ja peale mõningast vaidlemist said nad oma burgeri ja hot dogi. Lõpetuseks veel jäätist ja nii oli jaksu võtte ette retk otsimaks bussipeatust, et oodata bussi, mis meid hotellide rajooni tagasi viiks. Lapsed olid lõpuks nii väsinud, et rippusid mõlemad mu käte otsas ja lootsid, et vean neid lihtsalt järele 🙂
Järgmised kaks päeva võtsime kohalikelt sellise vahva reisi, et käisime ära Türgis, Istanbulis. Aga kellel on huvi selle vastu, siis sellest tuleb juba hoopis eraldi lugu.
Kaks päeva ära käinud ja selle aja väga tublid olnud lapsed olid täiega ära teeninud juba varemalt lubatud päeva veepargis. Nüüd oli see kauaoodatud päev siis lõpuks käes. Kui muidu oli vaja iga päev hommikusöögilt kohe hotelli basseini joosta, siis nüüd olid lapsed väga kannatlikud ja kuulekad 😀
Aquapolis veepark on siis Bulgaaria esimene veepark ja meie õnneks oli see ehitatud just Kuldsetele Liivadele. Ja vot seda atraktsiooni soovitan ma kõikidele sealkandis puhkavatele lastega peredele ja muidu lapsemeelsetele. Siia juurde uurimiseks ka kodulehe aadress – http://www.aquapolis.net/index.php?language=en. Mina ise ei ole mingi hull veeparkide armastaja ja lõpmatult vees lodistaja, aga vot selles kohas läks see mul meelest ära. Kui tavaliselt olen mina see, kes mõne tunni pärast hakkab ära kibelema, siis seekord nautisin ma kõike ja kuna meil oli õhtul kella kuueks lepitud hotellis kokkusaamine reisikorraldajaga, siis oli tegemist, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Et meil oli ka üks sünnipäev reisi ajal, siis just veepargis pidasime ka piduliku söömaaja ja nagu ma juba eespool ütlesin, jõudsime täpselt-täpselt kokku lepitud kohtumisele.

Kokku lepitud kohtumine aga oli selleks, et ära sisustada oma reisi eelviimane päev ning minna vaatama kuulsat Pobitite Kamnit e. Kivimetsa, mille tekkepõhjuste osas ei ole teadlased tänaseni päris üksmeelele jõudnud ning käivad ja uurivad seda omapärast fenomeni üha edasi. Praeguseks on siis kaks erinevat arvamust: 1) sambad moodustusid siis, kui erinevad kriidikihid läbi liivakivi tungisid, 2) tegemist on kivistunud puudega iidsest metsast. Olgu sellega kuidas on, aga tegemist on kummalise nähtusega. Sambad meenutavad tõepoolest jämedaid puutüvesid, millest mõned on tänaseni 6m kõrged ja 9m läbimõõduga. Arvatakse, et need kivid on 50 miljonit aastat vanad.

Kivimetsa maa-ala on nii suur, et võtaks ikka hea terve päeva, et seal saaks kõik üle vaadata. Meie päeva juurde aga kuulusid veel lõuna koos programmiga kohalikus maakülas. Enne aga, kui külalised lauda kutsuti, oli võimalik tutvuda kohaliku maakodu elu-oluga enne ja nüüd ning kõige tipuks viidi kõik hobuvankriga sõitma. Meie piigad said muidugi hobust “roolida” ja olid selle üle ilmatuma uhked. Tuuri lõpus tõstis hobuse-onu veel mõlemaid kordamööda hobuse selga ka ja juba sellega sai lugeda päeva kordaläinuks.

Kõikidele külalistele pakuti sisenemisel leiba-soola ja seejärel juhatati laudade äärde.

Eine koosnes kolmest käigust – supp, praad ja magus. Kõik mingisugused rahvuslikud. Veini ja miskit kangemat jooki oli ka laual ja lõuna lõpuks üks Valgevene papi lasi mõnusa laulujoru lahti. Oli see nüüd kangemast kraamist või mõjus talle programm, mida terve söögi aja meie lustiks läbi viidi, mine sa tea. Kogu programm võeti ka filmile ja soovijatel oli seda võimalus osta. Hinda ei mäleta, aga meie seda ei ostnud ka, sest filmisime ja pildistasime ise. Kavasse kaasati ka publikut ja meie lapsed osalesid vihma väljakutsumise tantsus 🙂

Kogu see trall kestis päris hea tüki aega ning seejärel viidi meid paadiretkele. Sellest midagi eriti rääkida ei olegi, kui ehk et laulujoru ajav onu ei lõpetanud kuidagi ja vähemalt mulle hakkas see vähehaaval närvidele käima. Jõgi või mis iganes veekogu see oligi, oli sogane ja ilmetu. Küll aga nägime me seal ühes kohas kilpkonni vette kukkunud puutüvel peesitamas, kes küll paadi lähemale jõudes vette kadusid. Tuuri lõpetuseks jagas veel reisijuht infot Varna kohta, kui sealt läbi sõitsime. Tagasi hotelli jõudsime parajasti õhtusöögiks. Peale õhtusööki läksime veel väikesele shoppingu-tuurile, et koju üht-teist kaasa osta. Eks selle kaasa ostmisega on nii, et mida keegi oluliseks peab. Meie ostsime erinevaid roosivee baasil tooteid, kuigi roosiõli tehasesse me seekord ei jõudnudki. Ja roosimett… ja käbimett… Roosimesi on nüüdseks proovitud ja ise seda teine kord endale enam ei ostaks, samuti roosi-mahlajooki. Küll aga tasub osta roosiõli baasil tehtud kosmeetikatooteid. Ja roosivesi aitab putukahammustuste sügelust ära võtta 🙂

Ja nii oligi kätte jõudnud viimane pool päeva, sest juba lõunast hakkas buss reisimehi hotellidest kokku korjama, et tagasi lennujaama ja koju sõidutada. Mina olin saanud kuskilt mingi pisiku või mürgistuse, pea valutas ja iiveldus kippus peale, kõht tegi ka mürglit. Aga kui teised hommikusöögilt naasid, siis võtsin ennast kokku ja läksin ikka mere äärde kaasa. Meres oli kuidagi väheke kergem see olemine. Aga teel mere äärde õnnestus mul kaotsi minna 🙁 Kuna kõht mürgeldas endiselt, siis otsisin strateegiliselt olulist teenuspunkti ja jätsin teised putkakaubandust vaatama. Kuidagi aga juhtus nii, et me ei märganud teineteist ja nii jõudsin mina mitu tiiru mere äärde ja tagasi jalutada, teistel aga hakkas samal ajal paanika, et minuga on midagi tõsist nüüd juhtunud. Igal juhul lõpuks me saime kokku üsna sealsamas paigas, kus me laiali olime läinud ja veetsime mere ääres ühe mõnusa ennelõuna.

Kuna suveniire ei tundu kunagi küllalt saavat, siis korjasid tüdrukud mere äärest veel hea hulga kive ja teokarpe, mis siis kõik hotellis kottidesse pakiti.

Seekordne reis sai selline. Bulgaarias on avastada aga küll ja veel. Ka sealtsamast Kuldsetelt Liivadelt oleks saanud sõita Sofiasse ja muudesse põnevatesse kohtadesse, aga seekord sedasi. Kui ühel hetkel peaks tahtmine tulrma veel kord Bulgaariasse minna, eks siis juba uued kohad ja muljed.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga