Ah, kas ma juba mainisin kui sümpaatne minu jaoks Ungari ikka veel on? Tehes seda postitust tuli see mulle jälle meelde. Seekordne postitus tutvustab Budapesti loomaaias käiku ehk siis minu siiani kõige suuremat loomaaia elamust. Lugege, nautige ja minge isegi! Isegi kõige vanemat inimest ei jäta see külmaks!
Pigem hilja kui mitte kunagi eks? Uskumatu, et ma polnud ikka veel teinud reisi peaaegu et kõige lahedamast kogemusest postitust. Alles selle päeva hommikul sain ma aru, miks inimesed eelmine öö olid parkides massiliselt jooksnud ja trenni teinud. Arvasin, et see on lihtsalt sportlikkuse teema ja et õhtul on hea jahe joosta. Tegelikult oli asi hoopiski järgmine.. MARATON!
Uskumatu, et keegi sellise palavaga joosta viitsib. Tänavatel olid pottidest-pannidest tehtud muusikainstrumente mängivad Ungarlased ja melu oli meeletu. Kogu linn oli kinni pandud ja, et lõpuks üdse loomaaia lähedale pääseda, parkisime oma elamu politseimaja ette ja liikusime edasi jala. Kuuma võis sellel päeval olla umbes 38 kraadi ringis. Normaalsest temeratuurist oli asi kaugel.Võtsime loomaaias käimiseks terve päeva. Praegu mõeldes oli see väga mõistlik tegu, sest nii suurt loomaaeda pole mina küll kunagi külastanud. Sisenedes külastasime esimesena suurt ruumi, kus oli liblikatele nö oma maailm ehitatud. Käisime kõik suu ammuli, sest liblikaid oli igasuguseid – alustades värvilistega, lõpetades väga tillukeste ja üli suurtega. See oli täielik elamus. Sisse – ja välja käik olid mitme uksega ja voodertatud, et ükski liblikas maailma ei saaks minna avastama. Siin siis mõned tagasihoidlikud pildid liblikatest:
Edasi läksime piilusime õue ehk siis tagasi palavasse. Hea trenn! Nägime selliseid loomakesi:
Neid oli tõesti palju ja maailma kõige ägedam vaatepilt oli see, kuidas nad tagakäppadel ringi piiluvad. See oli tuttav vaatepilt loodussaadetest.
Kõik, kes loomaaias on käinud, teavad, et kaelkirjakud ja elevandid on tavaliselt kuskile kaugele ära peidetud ja naljalt neid endale väga lähedal ei näe. Budapesti loomaaias see aga nii ei olnud. Võib-olla seda ka tänu kraanulitele, mida sai kaelkirjakutele söödetud ja seega võis neid vabalt läbi värava puudutada.
Õues aga oli mitut erinevat sorti ahvipärdikuid, kes ilmselgelt kõigile kõige rohkem rõõmu valmistasid.
Omaette vaatepilt oli näha valget hunti, kes nägi välja täpselt selline, nagu me kõik oleme harjunud filmides nägema. Ilus ja kuninglik, samas natuke õudusfilmi efekti tekitav. Võimas!
Järgnevad loomad ei vaja tutvustamist ma arvan. Polnudki neid vist päriselus näinud, vaid pigem jälgisin koguaeg neid multifilmidest.
Edasi liikusime kaamlite juurde, kes olid võrreldes Tallinna omadega ikka väga sõbralikud. Kaamelite aediku kõrval oli söögiga automaadike, kuhu raha sisse pannes sai kraanuleid, mida võis kaamelitele söömiseks pakkuda. Üldjuhul sõid aga nad kõike – näiteks reklaamvoldikut kõrval asuva tädi käest. See maitses neile väga hästi.
Klaasi taga sai näha ka gorillat ja gorillabeebit, keda pildistasid sajad fotoaparaadid ja kes otsisid lihtsalt rahu-vaikust ja varju, kus päike lagipähe ei paistaks. Neid jälgides mõtlesin koguaeg selle peale kui hämmastavalt sarnased ahvid ikka inimestele on, ainult, et ahvide iga liigutus sarnanes pigem lodevatele ja laiskadele inimestele. Hämmastav, kuidas on näha tegelikult nii palju sarnasusi ja hetkeks võid leida ennast olukorras, kus sa vaatad seda ilmatu massiivset looma nagu tavalist tänaval jalutavat Dimat.
Ja muid loomi:
Loomaaias võis näha veel akvaariumi, kus ujusid igasugused veeloomad. Samuti oli igasuguseid troopikamajasid ja kõike, et ühe loomasõbra loomavajadus rahuldatud saaks.
Meeletu kuumuse vahepeal sai käia läbi nö veeseina, mis pritsis vett jahutamaks kuumi kehasid. Kõik kasutasid seda võimalust usinasti!
Edasi mõtlesime minna keha kinnitama. Oleks ma teadnud, et see teekond saab olema selline, nagu ma teile kohe kirjeldan, siis oleksin kohe autost välja astunud.Nimelt hakkasime sõitma mäest ülesse. Ma pole kunagi selliste käänakutel sõitnud. Õde ja õemees aga arvasid, et õemehe töökaaslased oleks väga kadedad – meeletult head driftirajad. Appi. Ma mõtlesin koguaeg ainult sellele, et kohe käsin kinni pidada ja oksendan ennast pooleks. Kohutav. Ma pole üldse selline “appi ma ei suuda autoga sõita, ma hakkan oksele” tüüp. Aga see tee lihtsalt ajas mind vägisi oksele. Ilma liialdamata ütlen, et iga kurv algas uue kurviga.
Lõpuks jõudsime söögikohta. Järgnevate piltide seletuseks ütlen nii palju, et neil sääski ei ole. Neil on herilased, kes on lihtsalt igalpool. Rahulikult olla ei saa ilma, et sa ei peaks järgnevat herilast ära ajama. Ma nüüd ei teagi, kumb hullem on kas sääsed või herilased.
Toidud olid väga head, nagu ikka ja nagu võib ka piltidelt näha. Üks asi, mis mind kogu see aeg üllatas oli see, et nais baaritöötajaid, ettekandjaid ja üldse söögiasutuses naistöötajaid oli vaid käputäis. See on seal meeste töö ja nad teevad seda uhkusega.
Magustoiduks tellisime pannkoogi, mis oli kreekapähkli moosiga. Elamus omaette. Ja veel oi kui magus. Nii magus, et ma sain lõpuks magusa üledoosi.
