Batšor 7

UAZik

Vaatamata pikale sõidule ja magamatusele otsustasime, et läheme täna hommikul ikka plaanipäraselt edasi – kell 9 sõidame kahe UAZ bussi ehk tabletka või leivapätsiga (kuidas neid kusagil kutsuti) Batšori, et sealt homme hommikul ratsamatka alustada. Aga meie plaanid pole selle reisi esimesel etapil määratud plaanipäraselt täituma.

Batšori jõudmiseks tuleb esmalt sõita ca 100 km mööda Pamiiri maanteed ida suunas ja siis tuleb pöörata Šadzudi küla juurest ära põhja poole ning liikuda veel u 25 km edasi. Siin lõpeb mobiililevi, järgmistes külades pole enam ka traadiga telefoni. Kõrgusemõõtjad näitab veidi üle 3000 meetri. Lõpeb ka korralik maantee ja algab 4×4 autoga läbitav rada. Sõitsime seda rada pidi oma autodega u 10 km ja siis tuli vastu mägijõgi, mis sulges me edasipääsu. Sel aastal on Pamiirides meletult palju vett – talvel oli väga palju lund ja nüüd on kõvasti vihma sadanud. Paljud jõed on hommikupoolikuti läbitavad, aga õhtupoolikul, kui mägedest on kõvasti sulavett juurde voolanud, muutuvad nad tohututeks kärestikeks. Nii ka see jõgi. Ja näha oli, et iga minutiga tekib suure sängi kõrvele järjest rohkem pisikesi ojasid. Juhid proovisid korraks ühe masinaga jõkke sõita, aga UAZik pidi peaaegu kummuli pöörduma, jõgi möirgas ja klobises allaveerevatest kividest.

Meie elumaja ja pererahvas Batšoris

Otsustasime, et läheme jalgsi üle, marsime Batšori ja meie saatjad toovad hobustega meie kraami ja kogu matkavrustuse (telgid, toidu jm) hiljem järgi. Pea kolm tundi lõõskava päikese käes marssimist ja jõuamegi kohale. Meile on kinni pandud sümpaatne homestay, vana ja ehe pamiiri maja, kus jagame oma 8-liikmelise seltskonna kahe suure toa vahel ära. Peremees, kohaliku kooli kehalise kasvatuse õpetaja, oli meil juba külaserval vastas ja saame tunda kuulsat Pamiiri külalislahkust. Perenaised tassivad lauale jogurteid, juuste, leiba, teed, komme, vorsti, praetud kartuleid, mingit suppi ja muid lihtsaid kohalikke spetsialiteete ning elu tundub ilus.

Välja arvatud see, et enne magama minekut võtan ikka ühe valuvaigisti – pea on harjumatust kõrgusest ikkagi natuke valutama hakanud. Ja rääkida ega kirjutada ka suurt ei viitsi siin hõredas õhus.

7 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga