Avastades Põlvamaad 9

Eellugu

Olin juba tükk aega tahtnud Põlvamaa ja Setomaa kanti minna. No lihtsalt kutsus kuidagi sinna. Võtsimegi siis perega plaani see käik peale Jaanipäeva ära teha. Meie pere on siis kohe-kohe kaheaastaseks saav härra koos oma vanematega. Kus ööbida? Vaja oli rahu, vaikust, metsa, linnulaulu. Vaja oli ära minna. Ära sellest trammikolinast ja automühinast. Ära nelja seina vahelt. Nagu ikka, eks ju. Valisime RMK Kooraste metsamaja. Ilma elektrita, ilma veeta, ilma voodideta. Kolm tundi Tallinnast autosõitu.

Esimene päev

Hommikul oli kodus muidugi hull pakkimine. Emme kott. Poisi kott. Issi kott. Toidunõude kott. Sool kaasa, suhkur kaasa. Lusikad, kahvlid, nuga, taldrikud, tassid. Magamiskotid. Kas võtta padi või mitte? Võtsime ühe. Lapsele tekk.  Poisi kott sai peale pakkimist ümber paisatud, sest emme arvas, et kaks riideeset on üleliia. Aga oligi, sest kõiki teisi riideid läks vaja ka.

Tee metsa käis läbi Tartu. Sõime. Sellises kohas nagu Taverna, Raekoja platsil. Seal oli üks parimaid pastasid, mida üldse kunagi maitstud. Ja väga viisaka hinnaga – pasta lõhe ja mereandidega 64.-. Ja tõepoolest, lõhet oli ikka mehiselt. Poisile maitses sai siiski rohkem. Aga ega ta polegi suurem makaronisõber. Seejärel läksime siis toidupoodi. Õudne tüütus. Ostsime vajaliku kraami ja edasi sõit Kooraste poole.  Offi unustasime ostmata…

Perenaine oli maja võtme ette jätnud. Aga ju varem koristades oli ta kenasti sääskesid majja sisse lasknud. Neid oli seal ikka toredalt. Õues muidugi veel rohkem. Majas oli kaks korrust – all väike puupliit, kaks lauda pinkidega, mõned riiulid, üleval tühi põrand, kus sai magada. Mõlemal korrusel olid aga rõdud! Ja maja asus nõlva peal järve ääres! Rõdult ja toaaknast nägi järve. Maja juurest viis trepp alla selle sama järve äärde. Sinna me põgenesimegi. Sulistasime kolmekesi jalgupidi vees, järve ääres oli natuke tuult, sääskesid seetõttu vähem. Lõpuks läksin ujuma. Mõnus. Poiss ei tahtnud enam vee juurest ära minna. Õues oli grillimisnurgake. Proovisime seal grillida, aga sääsed said võidu. Poiss muud ei rääkinudki kui “mumm-mumm-mumm”, aga muudkui müttas  ringi, endal nägu suuri sääsepunne täis. Tegime väikese jalutuskäigu metsas, aga sääsed pidid poisi ära sööma.  Lõpuks läks emme poisiga tuppa peitu ja issi tõi sinna grillvorstikesed järele. Poiss jäi unele “mumm-mumm-mumm” – pomina saatel end kratsides. Hommikuks olid punnid kadunud. Meie mekkisime natuke Jägermeistrit, nägime majaaknast päikeseloojangu viimaseid kiiri ja pärast vaatasime küünlaleeki. Oli väga mõnus ka seal laua taga istudes.

Teine päev

Uni oli hea. Kõva põrand oli hea. Seljale hea. Ruumi oli laialt. Mõtlesime, et keedame putru. Tuli pliidi alla, aega läks, aga asja sai. Poiss aitas puid pliidi alla lükata. Sõime rõdul. Sääsed ei olnud veel ärganud. Avastasime, et juba on mustikaid. Läksin siis poisiga nõlva peale neid korjama. Nii tore oli – väike pabul istub mustikate keskel ja nopib ise neid endale ükshaaval suhu, muudkui “mammu ja mammu”. Nii armas. Kl 11 paiku oli start vaatamisväärsuste poole. Poiss jäi autos magama. Sõitsime Piusa koobaste suunas. Sattusime Piusa jõe ja ürgoru ümbrusesse. Oli see vast müstiline kant. Oleks tahtnud sinna metsa end siruli visata ja lihtsalt olla. Aga miskipärast (veel) ei teinud seda. Ju oli veel vara. Piusa koobastes käik oli nagu käik ja nagu ei olnud ka. Koobastesse ei pääse ju enam niisama rändama, piirded on ees ja külastama pääseb ainult giidi juhatusel. Aga giid oli ülitore ja informatsioon põhjalik. Väga vapper temast, kui ta ka terve päeva iga poole tunni tagant ikka niisama tore suutis olla. Sissepääs 35.- inimene. Piusa koobaste ajalugu sai alguse 1922. aastal. Uskumatu, et töölised käsitsi kirkadega seda materjali sealt lahti raiusid. Päevad läbi, pimedas ja külmas. Muudkui tõks-tõks-tõks. Ja kusjuures naised ka – koobastes olevatel fotodel on neil veel valged põlled ka ees. Koopad on muide nahkhiirte talvitumiskoht. Päris kihvt oleks neid siis näha. Poiss pidas vapralt ekskursiooni vastu, kippus aga pidevalt ühe paksema mehe kohta “suur onu” korrutama.

Sõit jätkus Setomaa poole. Ilusad tihedad metsad. Järvesilmad. Jõudsime Obinitsale. Mitte ühtegi hingelist. Vanad kolhoosi/sovhoosi hooned. Räämas. Nukker. Jõudsime Värskasse. Vahepeatus Seto Tsäimajas – söögikoht kohe Seto Talumuuseumi kõrval. Palju inimesi – kust nad kõik tulid?? Pikk järjekord, vähe õhku. Aga viisakad hinnad – praed 50-70.-, menüü setokeelne, aga arusaadav. Võtsime sealiha omas leemes ja suitsuliha sibulaga. Mõlemad olid head, aga kõht oli pika ootamise peale ka juba väga tühi. Kartul oli üllatavalt kehva maitsega. Lastele midagi spetsiaalset ei olnud ja ega söötmistooligi pakutud. Ja pingi pealt laua äärest sööma ka laps ei ulatunud. Nii et seal sai ta söödud süles istudes. Aga nõud olid seal väga ilusad. Tsäimaja on avatud kl 11-19. Toitude ooteajal käis issi poisiga talumuuseumis ära, kus kõige suurem atraktsioon lapse jaoks olid loomulikult kaks vabalt ringi jooksvat kitse. Sissepääs 30.- inimene. Eriti mugav oli, et üks muuseumi sissepääsudest oli kohe Tsäimaja kõrval. Nii et pikal söökide ooteajal võib tõesti hoopis muuseumis ära käia. Mina käisin peale söömist muuseumis ja mis eriti muljet avaldas, oli käsitöö. Nii palju fantastiliselt ilusaid käterätikuid ja kirivöid. Ja see roigaspõrand – see oli midagi uut, nii olevat olnud lihtsam koristada – prügi kukkus lihtsalt roigaste vahelt mulla peale. Aga jah, need tekstiilid olid nii ilusad. Ja see on uskumatu, kuidas küll kolm põlvkonda korraga mahtusid sellisesse väikesesse eluruumi toimetama. Lapsed ahju peale magama, täiskasvanud pead-jalad koos voodites. Vähe võimalusi, väikesed nõudmised. Muuseum on avatud kl 17-ni.

Päev jätkus Taevaskojaga. Selle koha jaoks ei jätku lihtsalt sõnu. Nii ilus Ahja jõgi ja nii ilus mets. Nii hea õhk. Allikas Emaläte, mille juurest poiss ei tahtnud ära tulla – tema mõõtu ju. Emalätte vesi pidavat pereõnne tooma. Jõime meiegi siis kõik koos seda. Päris pikk maa on kõndida enne kui Taevaskodadeni (Väike ja Suur Taevskoda) jõuab. Nii et lapsega liikudes peab selleks valmis olema. Tagasiteel koju ostsime Põlvast Offi.

Majja tagasi jõudes sussutasime ja määrisime end selle Offiga kokku. Ei tea kas see või see väike tuul või poolvihmane ilm, aga sääsed ei rünnanud! Nad hoidsid eemale! See on täiesti müstiline, kuidas poisile need grillvorstikesed lambasooles meeldivad. Seekord jäi ta ilma sügamata magama. Meie aga istusime poole ööni lõkke ääres ja rääkisime. Kuulasime konnade ja linnude laulu. Värske õhk. Vabadus. Rahu. Kahju oli, et varsti peab ära minema.

Kolmas päev

Hommikul puder. No lihtsalt on nii mõnus see pliidi kütmine ja koos pudru söömine. Asjade pakkimine. Perenaine astus läbi ja palus täita külastajauuringu ankeedi. Nii tüütu oli kuidagi neid 5, 4, 3, 2, 1 numbreid ringitada ja kastikesi ristitada seal. Proua väga jutukas, aga tore.

Võtsime suuna Pokumaa poole. Parkimisplatsilt viib Pokukojani metsatee – kindlasti tuleb seda teed kastutada, mitte sõiduteed! Sest see mets lihtsalt on nii müstiline ja ilus, et vägisi tekib silme ette pilt, kuidas mõni Poku sind sealt puu tagant piilub. Pokukoja sissepääs on 50.- inimene. See maja on fantastilise auraga! Võib vaadata multikaid, lugeda lapsega koos raamatuid, meisterdada (juhendaja eestvedamisel lisatasu eest) endale täitsa oma Poku, vaadata  näitust Edgar Valteri joonistustest ja Pokudest, mängida mängunurgas armsate ja koduste mänguasjadega. See Pokude vaim hõljus tõesti majas ringi. Midagi muinasjutulist. Poiss jooksis ringi nii mis kole. Ja need sussid, mis enne ringkäiku jalga pidi panema, olid nii armsad. Pokukoda on avatud iga päev kl 10-18. Pokumaa matkaradadele ei jõudnud, kuna ees ootas Maanteemuuseum.

Maanteemuuseum asub ajaloolise Postitee lõpus Varbusel. See koht on küll üks viimase aja suurimatest üllatustest – väga põhjalik väljapanek teede ajaloost Eestis. Saab kõrvaklappidest kuulata ja ekraanilt vaadata vanu reklaamfilme, suurelt ekraanilt vaadata, kuidas ehitati teid ja sildu esimese Eesti Vabariigi ajal, istuda postitõllas ja kuulata samal ajal erinevatest ajastutest pärit reisikirju. Võib uurida vanu teedekaarte. Masinahallis on aga tõeline poiste maiuspala – tee-ehitusmasinad, suured ja väikesed autod ja motikad. Suur ja huvitav valik. Poiss lihtsalt ei suutnud normaalseks jääda. Muuseumi territooriumil avati sel nädalal vaba õhu näitus “Teeaeg”. Loe lisa http://muuseum.mnt.ee/valialad. Sissepääs 50.- inimene.

Ja siis algaski tagasisõit Tallinna poole. Vahepeatusteta. Ühtejutti. Väike härra oli nii väsinud, et uinus hetkega. Ja kui rõõmsameelne ja lõbus ta oli peale seda väikest reisi, kui koju jõudsime. Nagu meiegi, ainult natuke nukramad, sest oleks võinud kauem olla. Maha jäid need metsad, soe suveilm ja järved. Sinna metsa ja sinna väikesesse majja läheme kunagi kindlasti tagasi.

9 kommentaari

  • kaia kommenteeris

    Nii kosutav on lugeda reisikirja Eestist. Tekkis tahtmine ka endal sinna kanti uuesti minna. Tegime ka ise sel aastal väikse jalgrattamatk Hiiumaal ning tahan kiita RMK puhkealasid.

  • Anu kommenteeris

    Aitäh hea reisikirja eest. On plaanis ka endal järgmisel nädalal veel sinna kanti minna ja nüüd sain veel häid ideid, kus peaks ära käima 🙂

  • Anu kommenteeris

    Jah, pean täiesti nõustuma, et RMK puhkealad on väga asjalikuks osutunud

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Tänu Anule leidsin nüüd veel blogi, mida siiani lugenud pole.. Pean kommima, et leiaks homme üles selle loo 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Elasime Koorastele üsna lähedal- ca. 5-7 km Käisime seal pidevalt kalal ja niisama telkimas. Seda maja oleme käinud ka vaatamas, see asub kaugemal veidi.
    Kahjuks pole jõudnud maanteemuuseumisse ja Piusa koobastes polegi vist käinud 🙁

  • Marilin kommenteeris

    Piusakoopad ja maanteemuuseum on väga ilusad kohad lisaks veel Pokumaa mis on erit põnev;) olen isegi seal käinud ja Igav seal ei hakanud;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Pokumaal olen mitmeid kordi käinud.. see nii minu maakodu lähedal… suvel võiks koos minna sinna 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Täitsa kosutav kodumaine puhkus tundus olevat 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ma veel mäletan aega, kui sai nendesse Piusa koobastesse omal käel seiklema minna, nahkhiired magasid laes ja puha…suht äge oli 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga