Autoreis Ghanasse – 2. osa Lääne-Sahaara 2

Aga Sahaara oli chill –sõna otseses mõttes. Pärast kõigutavat laevasõitu Tarifast Tangeri. Pärast Maroko täistuubitud linnu ja ööd roolis. Ja pärast hommikust kohvi mingi bensiinijaama teemajas selgus, et Sahaara on jahe. Päike justkui kütab, aga efekt on näiline. Või siis sõnaselgelt: kui sa ennast korralikult riidesse ei pane, saad kopsupõletiku. Kopsti.

Lääne-Aafrika ei ole klassikalises mõttes ohtlik. Nii me ööbisime bensiinijaama garaazhi pandud telgis ja saime kohalike jopedega sõbraks – moslemitega niimoodi lambist suhtlema hakata on hoopis teine tera kui Aafrika kristliku osa esindajatega.
Meil ei olnud aega – sellest on kõige rohkem kahju. Me kiirustasime kohta, kuhu me ei jõudnud. Kokkasime tossaval priimusel enda veidraid Euroopa sööke ja uskusime liiga palju seda kräppi, mida suvalised inimesed meile rääkisid. Mõnes mõttes võiks Hispaaniast Ghanasse sõita veel ühe korra, lihtsalt selle vahega, et ei allu väljapressimistele ega provokatsioonidele – lihtsalt teed vaikselt enda asja, sõidad vaikselt enda teed. Ja kui keegi käib pinda, siis ootad, kuni ta ära läheb. See oleks selline fokusseeritud enesekindlus.

***

Pubisse me sattusime täiesti süütute plaanidega – osta Coca Colat ja midagi hamba alla.

Pubisid oli selles õhtuses ja sõdureid täis külas tegelikult rohkemgi, aga ühega neist oli näiteks selline lugu, et kui parasjagu jalkat vaadatakse, siis teenindamist ei toimu.

Novott. Võtsime siis kõrvalasuva. Krabasime autost enda joogi ja noad-kahvlid kaasa ja asi tahe. Tegime taadile korraliku käibe. Kui me valmis saime, oli jalka lõppenud ja sõdurid kadunud. Nii et külaelanikud said rahulikult meid jõllitada – kuidas me asju pakime, autot tangime, jälle autot tangime ja ära sõidame.

Kusjuures väga ära me ei sõitnud. 5 km pärast kyla keerasime kõrbe vahele ja panime laagri üles.

Kuud ei olnud.