Autoga endisele Poolamaale 5

Peale Musta mere karastust ei olnud raske üle elada pilte põhu põletamistest ja polnud koormav taluda Moldova tolliametnike tembutusi. Ukraina 7 ime konkursi laureaadid õhutavad end pildistama: nii noorim Kolomõja muna kui vanad staarid Kamjanets-Podilskõi ja Hotõn. Kindlustel on sarnased kõrged kaldapealsed ja ühendav jõevesi, ent on erineva arhitektuuriga. Muljete paljususest tekib kõrgetest müüridest ja vallidest kokteil: nimega ajalooline linnus. Mälusoppidele vaja puhkust anda, muidu võivad elamused sulanduda. Kui neid ehituskunsti imesid külastada eri päevadel, on enam avastamist ja jäädvustamist. Leidsin pausihetki õitsva akaatsia, sorgo ja sinepipõllu seltsist. Järjekordselt tõden, kuivõrd piltnikud leiavad kontakte ühise huvi põhjal. Väitleme kas demokraatia toimib ja kuivõrd võime üksteist märkamatult ahistada. Ukraina kõrgeim mäetipp avardab mitte ainult vaadet vaid ka silmaringi. Nii nagu kobestamisega suureneb mulla võime haarata endasse enam vett, suureneb – peale Moinaki hüdromassaži - muljete mahutavus. Vähemalt nii võib tõlgendada, miks Vorohtas leian jäädvustamiseks arvukaid pildikaadreid. Mägede ja nõlvade keskel adud looduse andekust Sineviri järve loomisel ja saad kosutust heinaliste tegemistest. Kuivama pandud saod on kui kunstiteosed, nagu pühakujud päikese auks. Elukeskkond on muutnud inimesed ja loomad leplikeks, vastupidavateks ja töökateks. Metsa-Karpaatia külad erinevad seninähtud Ukrainast enam, kui omal ajal Eesti NSV ja Nõukogude Venemaa. Taga-karpaariast ei sobi lahkuda ostmata Jablunitsja küla laadalt kasvõi üht sokipaari, või uudistamata Dilove külas asuvat Euroopa keskpunkti sammast ja kolõbaks nimetatavaid toidumaju. Hämmastab Goševi mungakloostri külastuse rohkus. Eriti aga usklike arv Valgevenes. Bresti linna on ehitatud uus katedraal, kuhu mahub enam inimesi kui minevikku kaduvasse Tallinna Linnahalli. Kindluse hoovis võid endale avastada, et üleheroiseeritud sõdurpeal vaikib, ent mäletab punaarmeelaste kahepalgelist olemist endises Poola linnas. Grodnos naudid naiselikku uusehitist ehk originaalse arhitektuuriga teatrimaja. Seljataha on jäänud Krimmi poolsaar ja lai Dnipr. Kuid ka Ingul (E 58, M 14), enne Mõkolajivi linna (vene keeles Nikolaev) on veerohke. Teen peatuse. Jäädvustan Krimmist lahkumise kinnituseks veesõidukeid kui viimast ühendust Musta merega. Foto NAGI's: Sadam Inguli jõel (Foto: Sadam Inguli jõel) Jõgi on suure Lõuna-Bugi (ukraina keeles Pidvennõi Bug) lisajõgi. Rõõmustab jahtide rohkus ja ujula. Õhkub rütmilisust ja tornkraanad staarid Kamjanets-Podil loodusmaastiku kui sadama koostisosadeks. Usun, et kohtun veel edaspidigi igatsust õhutavate veteväljade vaadetega. Ei lähe kaua, kui uus peatus. Pole aru saadav, mis rohttaimed põllul kõrguvad ja mida ilmselt siloks koristatakse. Põllul kasvab kõrreline, mida näen esimest korda. Kohati ulatub üle pea ja tihe. Ladvas lehvib lipp nagu meil rannajoonel pilliroo pööris. Sudanka, teavad peatust võtnud mehed. Tuleb meelde, et midagi vilksamisi sai koolis õpitud. Kui aju pingutada, jah, mäletan täpselt, et parempoolsel raamatu leheküljel, kuskil köite keskel olid pliiatsijoonistused ja nimed: Sudaani rohi, Sudaani sorgo. Aafrikast pärit nimi oli sedavõrd eksootiline, et jäi uskumatul kombel mitmed moodi mällu. Ilmselge, et sellelt Krasne (vene keeles Krasnoe) küla põllult, korjatakse enam massi, kui meil Eestis mais haljast kasvataks. Midagi sarnast ei osanud õpiku alusel ette kujutada. Sorgo elutseb ennekõike väga soojas kliimas. 40 soojakraadi on meeltmööda. Musta mere äärealast põhja pool enam ei kasva, küll aga vohab Aafrikas. Jahedus, rääkimata öökülmast, paneb kevadisest külvist tärkava orase põdema, kuni taimede hukkumiseni. Soojalembelist sorgot kohtabki vaid Ukraina lõunaalal. Siloks kasvatakse suhkrurikast sorgot, millest perenaised oskavad siirupit valmistada. On sorte, mida lastakse valmida teraks ja teisi luualehvikuteks. Tugevatest kiudjatest sorgo vartest ja leherootsudest põimitakse luudasid. Toimekamad inimesed on neid koos arbuusidega ka Eestis müünud. Sudaani rohtu kasvatav Ukraina ala ei pane uudistama mitte ainult põhjamaa inimesi, vaid ka Aafrikat. Hiljaaegu uuris Sudaani vabariigi delegatsioon, kuidas teramaisi osta ja mismoodi lõuna Ukrainaga, Musta mere kaudu, kaubavahetust arendada. Foto NAGI's: Jõuliselt kasvab päevalill Lõuna-Ukrainas (Foto: Jõuliselt kasvab päevalill Lõuna-Ukrainas) Kasvamine eeldab vaba ruumi, et millegi asemele kerkida. Oleme harjunud teravilja põllule uue vilja külviga, mitte aga selle tarvis põhu põletamisega. Kui Eesti künnimees süütab adra ette jääva põhuvaalu pole ta ainult paha inimene, vaid keskkonnale vaenulik element või midagi sarnast, kes põllu mikro- ja makrofloorat kahjustab. Kindlasti hävivad ka taimekahjurid ja haigusttekitajad ning osaliselt ka umbrohtude seemneid. Kas me ikka oskame igakülgselt hinnata põhupõlengu kahju või kasu? Meie esiisad märkasid, kui metsa põletasid, et kõige pikem kõrs saadi alepõllult. Kui enne Krimmi jõudmist päevalillesid pildistasin, jõudsin puugiga Jevpatorijasse. Puuki muidugi nahalt ei põleta. Pensionil olev arstist korteriperemees tõmbas putuka välja ja pani veritsevale täpikesele joodilapi peale. Käisin päevalillede vahel vaid mõne meetri, aga sellest piisas. Nüüd tee ääres põhu põletamist jälgides loodan, et meie bioringlusest ehk ka mõni puuk sellel moel väheneb. Iga üks on oma huvi eest väljas. Traktorist tulelondiga teenib endale elatist, õhtuks peab põld mustama. Haakeriista ketas ei suuda mulda pöörata, kui põhuvaal põllul. Ukrainas põletatakse kõikjal põhku, mida söödaks ei jõuta koristada. Valikuliselt peenestatakse põhk juba teravilja koristamisel ja see ei sega enam mullaharimist. Kirbet suitsulõhna on sõites pidevalt tunda. Leegid kütavad ärevust. Foto NAGI's: Enne kõrrekoorist põhk põletatakse (Foto: Enne kõrrekoorist põhk põletatakse) Kohalikud on oluga harjunud ja maaomanikud ei tunneta probleeme, kui neid üldse ongi. Teame, et looduses eksisteerivad mitmed isereguleeruvad süsteemid ja kooslused. Sedavõrd mis kaob, tuleb samavõrd asemele ja vastupidi. Näeme, et loodus taastub metsapõlengutestki. Elutegevus on katkematu protsess, iseasi on ajaline kulg. Põllul pole lõppu nagu külateelgi. Peatun, aga mis silmapiiri taga, olgu edasi! Sean pildimasinat kaunitariga kohtuma. Laiuva võraga puu on õitest pungil, mis mesilaste paradiis. nad staarid Kamjanets-Podil vähemalt 8 kg mett. Eestis, sama suurelt pärnalt, korjavad aga enamgi. Akaatsiate ühelt hektarilt kogutakse 600 kg linnumagusat. Ülejäänud meetaimed, nii meil kui Ukrainas, jäävad akaatsia saagile tublisti alla. Akaatsia mett loetakse Ukraina parimaks. On väga hele ja mitte küllastunud suhkru maitsega. Praegugi võtan kohvi kõrvale ja valan tomatilõigule. Saab üpris maitsev komplekt. Maailmas on üle 1000 akaatsia liigi. Krimmis on põõsavormid kohati sedavõrd tüütu kasvuga, kui meil lepavõsa. Puud sirguvad 10-15 meetrini. On ka lopsakamaid ja kõrgema leinapuu võradega. Kasvab jõudsalt stepis, järelikult talub põuda. Elab meilgi Eestis tuulevarjulises soojemas koduaia nurgas. Vili on pikk, kahe tuletiku jämedune, sirge kaun, tumedate pisikeste seemnetega. Rohelistest kaunadest sai algkooli päevil mitmehäälseid piiksuvaid vilesid meisterdada. Meie tundsime kui läätsepuud, akaatsia mõiste sööbis alles agronoomiks õppimise aegu. Uskujatele sümboliseerib akaatsia surematust ja on püha puu. Üksikuna põllu veerul on väga suursugune ja kaunis. On austustäratav, aga mitte ainult seda. Kui keegi näeb unes õitsevat akaatsiat, on oodata ilusat ja puhast armastust. Foto NAGI's: Õitsev akaatsiapuu (Foto: Õitsev akaatsiapuu) Usun, et sina, reisijutu lugeja, tajud akaatsia toimet. Ei, mitte filmi seltsielu tähenduses, kus enne ning peale sööki hõigatakse armastust. Vaid tunned pildilt kiirgavat soojust. Uudistad, kuidas on põldu pruunistatud? Kui viltuste ketastega agregaat põllupinda kobestab, pööratakse kõrretüükad ja umbrohuseemned mulla sisse. Kui see tehtud, ütleb maaharija, et põld on kooritud. Põldur ei tee seda iluarmastusest, vaid omakasu pärast. Piltlikult ta nagu ohverdab tarvitamata saagise, et uut ja suuremat saada. Meelitab mullabaktereid põhku lagundama. Õhustatud mullakihist ei aura vett. Niiskus peibutab omakorda umbrohuseemned idanema ja paneb umbrohu juured kasvama. Kui paari nädala pärast on umbrohi tärganud, keerab ader nad sügavamale. Kündmine on ühtede jaoks elu lõpp ja teistele algus. Õhukas mullakiht jääb talveks veevaru koguma, et vara kevadel külvisele elujõudu lisada. Akaatsiaga pilt pruunistatud põlluga pole üksnes vaade tööarmastusest, vaid ka loomingust: kui sügavalt ja mis ajastuses on mulda kultuuristatud. Minul aeg jõuda Pervomaiskisse (E 58,M 16). Odessa linnani vaid 15 km. Ei sinna ei plaani keerata. Küll aga ajab muigele anekdoot sealselt veebilehelt. Eestlane püüdnud kuldkalakese. Võtnud konksu suust ja kala paluma: Otpusti menja, ja ispolnju ljuboe tvoje želanie! Tõlkes tähendab, et kui kala vabaks saab, lubab kõik tahtmised täita. Eestlane haaranud kala sabast kinni ja teda vastu puud vopsides soovib: ne nat-to rass-go-ffa-ri-vatt sso mnoi ppo russ-ki. (Ei maksa minuga vene keeles kõneleda!) Eeh Odessa! Sa oled krooninud ühe Tallinna kaunitari Musta mere esimeseks printsessiks ja lasknud mitmel Tartu tudengil matemaatika olümpiaadilt diplomeid koguda. Ja kahjuks need eestlased, kes vaid ukraina keelt mõistavad, ei saa vene keelt rääkivas Odessas ei edasi ega tagasi. GPS kaardilt pole linn nähtav. Odessa naljad juba Nõukogude ajast tuntud! Ega sellega veel anekdoot lõpe! Mind krooniti Moldova piiril! Nagu ikka, tuleb tollipunktis oodata. Kõhukas ülemus istub juba musta limusiini ja kaugeneb suunas, kuhu isegi õhtuks soovin. Tolliteenistuses vaikne, pole ka järjekorda, aga jutule ei pääse. Veerand tunni pärast sain täita migratsiooni kaardi: kuhu, miks, kui kaua jne. Aga mida meile tõite, teadis üks noor mees küsida. Mul hea meel, et saan Eesti õlut kinkida. Peremehele ja perenaisele jäi mälestuseks Vana-Tooma napsuklaasidega kinkekarbis kange liköör . Õlut hoidsime külmikus tagasisõiduks teepeale jagamiseks. „Meid on kaks“, oli nagu naljatlev vastus, kui ühe pudeliga autost tagasi tulin. „Mul paraku vaid üks“, ja see oli vale vastus. Jälle ootamine, lõpuks sain sissesõidu loa. Teises hoones tuli otsida, kes auto üle piiri laseb. Kästi täita kaheleheküljeline tollideklaratsioon. Auto kohta oli enam küsimusi kui minu sõiduki registreerimise tunnistuses andmeid. Üks õllekõhukesega ametimees lubas siinkohal aidata ja kadus. Auto seisis pimenevas Kutšurgani (E 58,M 16). tollipunkti hoovis, ruumis aga ootasid väljapressijad. Pole raske juurde mõelda, kuidas maanteedel võib miilits käituda. Lootsin, et kohtun justkui Valgevene viisakuse ja heas rühis vormimeestega. Võtsin oma dokumendid ja sõitsin Ukrainasse tagasi. Täitsin riiki sisenemise kohta uuesti ankeedi. Lahke tollitöötaja teadis juhatada, et on üks Moldova piiriületus, kus auto sisenemine märgitakse omaniku passi nagu Ukrainaski, ja pole nõuet täita eraldi tolli deklareerimise dokumente. Kena on. Võib olla kasutan võimalust mõnel järgmisel aastal, selle korraga sai ekspressreis läbi! Spidomeetris 5300, kaheksas öö autos Juba kogenuna kiriku läheduses autos ööbima, sain sellega peale Musta mere kosutust, suurepäraselt hakkama. Perenaine oli täitnud minu kaheliitrise termose kohviga ja nüüd mõnulengi meega. Borodino leivaviilud on parajalt tahkunud. Kaasas kohakala konservikarbid, tomatid, mahlad ja lahja keefir. Ainult õietolmu kotikesed said purgist otsa ja uut pole leidnud. Elame üle! Ees on Odessa-Kiiev kiirtee (E 95, M 05).! Muudkui anna lõbusalt minna ja unusta Moldova! Tõusud ja langused, aga see pole see, millega plaanis kohtuda. Kui Kiievini jääb 200 km, tarvis rajoonikeskusest läände suunduda. 90 tuhande elanikuga Uman (on Haapsalu sõpruslinn). Paljude linnade vaated on sarnased ja pole niivõrd paeluvad, kui pühakojad. Kaunilt taastatud kirikust ei saa mööda sõita. 200 aastane Püha Nikolai kirik on Umani linna ehe. Mitte niivõrd suursugune kui harmooniline. Foto NAGI's: Püha Nikolai  kirik Umani linnas (Foto: Püha Nikolai kirik Umani linnas) Sõitsin Vinnõtsja (vene keeles Vinnitsa) poole, kui Kunka (E 50), küla väljal, tundmatu pruunja värvusega põllul, kaks kombaini liikusid. Kuivanud varred krõpsuvad. Kõrreline see pole. Kas mingi õlikultuur? Noormees, kes koormalugeja ja autodele saatelehtede väljaandja tutvustas: valge sinep. Külvist 80 päeva möödas ja saak juba valmis. Sinep on kõrge tasuvusega. Kui teravilja üks seeme annab saagis 10, siis sinep 100 seemet. Külvad hektarile 15 kg, kombain koristab samalt alalt 15 tsentnerit sinepit. Õigustatult on külviõnne toova sinepi sordile pandud nimeks Talisman. Kombain liigub jalakäija kiirusel, ühtlase trumlimüdinaga, mitte nii kiirete pööretega kui teraviljas, muidu purustaks seemne ja saaks osaliselt juba jahu. Seeme on kuiv ja peaaegu maitseta ning samase kuldse helgi ja suurusega kui Jevpatorija rannaliiv. Foto NAGI's: Kombainipunkrist väljutatav sinepiseeme (Foto: Kombainipunkrist väljutatav sinepiseeme) Kui Eesti kombainer peab ootama põllu ääres kaste kadumist või jälgib seda laastukatuse harja heledaks kuivamise järgi, siis Ukraina põldur lõikab vilja juba hommikul 9. Lõpetab pimedaga, õhtul kell 9. Ühel kombainil kaks juhti. Seni kuni üks kombainer müttab, teine sööb ja puhkab. Ühe päevaga koristavad 2 kombaini 100 hektarit, kinnitasid kombainerid. Põllu mõõtmed pole Eestiga sarnased. Linlasele on viljapõld ennekõike moonide pildistamiseks või rukkilille korjamiseks, temale meeldivad ennekõike lilleõied. Et umbrohi on meie rahvuslill, hakka või arvama, kuidas on see mõjutanud meie käitumist ja hoiakut. Igal juhul rahvuse püsimise kohalt on positiivne teada: umbrohi ei hävine. Ukrainas oli ja on töökäsi enam kui nende järgi nõudlust. Kui kombainitöö lõpeb, väheneb kombainerite sissetulek kolm korda. Masinaid remontides saavad sama raha, mis pensionär. Hooajal teenib kombainer kuus kuni 3000 krooni. Nõukogude ajal juhtusin ühte Lääne-Ukraina kolhoosi. Mina neile heinaseemet, nemad vastu teravilja, kuid mitte äri võimalikkusest ei taha pajatada. Kolhoosi aegu kombaineritele teistsugust tööd ei jätkunudki. Talvel istusid kodus, valmistasid vorsti ja ajasid puskarit. Võimalikult palju kasutati hobuveokiteid. Mida väiksema tööviljakusega töö, seda enam jätkus inimestele tööd. Äraelamise aluseks oli kõrge mullaviljakus, mitte töökultuur. Nõukogude Ukraina kulutas mitu korda vähem töövahendeid, kui meie, oma toidu tootmiseks. Meil ei jätkunud traktoriste, seal oli neid ülearu. Ja nii on praegugi töökäsi ülearu. Põllu ääres tööjärge ootav kombainer saaks ka paberitööd teha. Aga siis jääks saatelehtede kirjutaja ilma tööta. Juba enne euroliitu jõudmist tunnustab Ukraina sotsiaaltööd. *Kivist linnus ehk Ukraina ime* Kaardi järgi ei peaks Karpaatia mägiala algama, kuid vaade autoaknast viib mõtted sinnakanti. Kui enne reisi geograafiat mitte uurida, võibki nii arvata. Pidades teede atlasel valget ala kõrgendikeks, tundub, et kogu Ukraina reljeef sarnaneb Krimmi mägisele alale. Tegelikult on lauskmaad mitukümmend korda enam. Olen alles jõudnud riigi edelaossa, kus pindala nagu pool Eestimaast ja Munamäe kõrgusega. Volõõnia-Podoolia kõrgustik ei ole Haanja maastikuga sarnane, on tunduvalt rahulikum, kuid üllatavate geoloogiliste paljanditega. Ukrainas nagu maailmas tervikuna, on küsitluste kaudu valitud 7 ime. Ühte huviväärsust täna külastangi. Hmelnõtskõi (vene keeles Hmelnitski) oblastikeskusest 100 km kaugusel asub Kamjanets-Podilskõi (H 03, M 12)( vene keeles Kamenets-Podolsk ). Linnas on 2 tuhat aastat elanud slaavi hõimud Leedu, Mongoli, Poola, Türgi ja Venemaa valitsejate käe all. Peale teist maailmasõda jäi linna alles 10 tuhat, nüüd on 80 tuhat elanikku. Tolles oblasti lõunapoolseimas linnas on säilinud moslemite ja kristlaste arhitektuur. Kesklinn on barokses toreduses ja soovitatud kandideerima UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Kaunis Ukraina ime on kõikidest külgedest piiratud Dnestri vasaklisajõega Smotritš. Vanim linnosa on järskude servadega, vaenlase poolt vallutamatu maakitsus, kuhu pääseb üle kanjoni ehitatud silla. Foto NAGI's: Sõidutee Kamjanets-Podilskõi  kindlusesse (Foto: Sõidutee Kamjanets-Podilskõi kindlusesse) Linnus on restaureeritud ja heas seisukorras. Tal võib olla mistahes ajalugu või kantud imetlusväärsetesse nimistutesse, ent mitte see pole oluline, vaid ennekõike tasub siia sõita vaate pärast. Olin siin kaks aastat tagasi, kui ümberringi tellingud ja töömehed. Too häiris. Seekord on kõik täiuslik ja valmis. Kivist poolsaarele, mitte suuremale kui hiljutine sinepi põld, on mahutatud 9 torniga, ideaalmaketile sarnanev, 300 meetrise kivimüüriga kindlus. Siin on vändatud üle 20 filmi ja ka praegu saabub võttegruppe. Hoovis lustitakse nagu Rakvere linnuseski, pinguta vibunööri kostüümi kandes või ilma. Kas erilist huvi äratab sügavas orus, ümber kindluse looklev kollakas savikarvaline oja? Mitte seda. Siin ei saa ühtegi elulist või arheoloogilist keha eraldi võtta. Mitte ainult ajaloolised kivikamad ja sündmused ei loo omalaadse pildi, vaid see joonistub käsikäes loodusega. Sama endastmõistetav, kui kõrgel mere kaldal pesitses Pääsupesa loss, on Podolski platool Kamjanetsi kindluse asupaik. Ta nagu ei saagi mujal olla, sedavõrd täpselt on osatud gooti ajastu kunstniku ja inseneri Albrecht Düreri kaitsesüsteemi lahendusi siduda looduse omapäraga. Kamjanets-Podilskõi kindlus on terviklik ansambel, millel ei ole analooge Euroopas. Foto NAGI's: Podolski platool asuv  Kamjanetsi kindlus (Foto: Podolski platool asuv Kamjanetsi kindlus) Avarus tõstab mõtte lendu kuni ehmatuseni. Kas ajalugu teiseneb laadaplatsiks? Linnuse kohal, kõrguvad festivalide aegu reklaami käravad aerostaadid. Kas keskaegse kindluse taevasse riputatud õhku täis vaateplatvormid on sama sobimatud kui keskaja Tallinna kindlusetorni taustal õhku täis klaasist suurrist? Elagu vabadus õhku tõusta ja end risti alla seada!! Vabadus on väärt tunne, iseasi kas selle atribuudid igasse olusse sobivad! Kas oluline on väärtustada melu või ajaloolist keskkonda. Vastust ei too ka küsimus: mis miski maksab? Nii ühel kui teisel juhul saab iga külastaja plõksutada enam kui ühe kaadri, mis virgutab omakorda uusi uudishimulisi ebakõla pildistama. Teadagi, kui Pisa kellatorn poleks kaldu, väheneks külastuse huvi. Turism on lumepall, mille keskmes äri ja tavatud tingimused. Kui ajalugu langeb turismi ja meelelahutusäri või poliitikute mängualaks, ei suuda me väärtustada olulist ebaolulisest. Aga mis on linnuse puhul esmajärguline? Planeering! Kaitsevõime! Kindluse sõjalist tähtsust ja turvalisust tunnustas eduka ja läbinägeliku väepealikuna tuntud Peeter Suur. Samaaegselt leidis keiser, et näiteks Haapsalu Piiskopilinnuse müüre võiks madalamaks lammutada ja ehitusmaterjali mujal kasutada, kuna ehitisel polnud enam sõjalist vajadust. Siinkohal võib keisri hinnangu väljatoomine mõnele kohatuna tunduda. Mõnele on meelepärane, kuidas meie peaminister analüüsib Peetri verist tausta. Ettenägev tarkus, mis mõistab hinnata ajaloolist põhja ja põhjuseid, kasvatab ühe mehe suureks ja teise jätab tahaplaanile. Kui meie esimene mees oleks kaks sajandit tagasi osanud hukka mõista Vene keisri julma taktikat oma riigi suureks tegemisel, teaksime eestlast, nimega: Ansip Suur. Tänases olus käib sõda mälestusmärkidega ja üheks meie pidupäevaks on punuda okastraadist pärgasid ning eskaleerida kannatusi, mis seotud Venemaaga. Eesti teadlased on kutsutud hindama kahju, mis on Idast tulnud. Paraku ootaks 21 sajandil enam koostööd, et välja töötada Eesti ja Vene riiki ühendavad ja ühendanud olud. Täna kuulutab peaminister, et jõuame järele Euroopa jõukusele ja kes ei usu, need on savisaarlased, ehk peaaegu vaenlased. Kõik kordub, ainult uuema spiraali pinnal. Mäletan, kuidas Nõukogude ajal halvustati neid, kes ei uskunud, et jõutakse USA-le järele. Siinkohal on lausa ülekohtune tahta endale soomlase tarkust, kuidas naabritega läbi saada, meie kui pisem rahvas, peame läbi ajama üksnes uljusega. Uljaspead Ukraina kindluse jalamil õpivad mägironija oskuseid. Noored teevad 50 meetri kõrguselt kanjonisse benjihüppeid. Tänaseks on geopoliitilisest arhitektuurikunsti näidisest saanud ka atraktsioonide keskus. Sügiskuudel korraldatakse ajalooliste sündmuste taastamise festivale. Rekonstrueeritakse sõjaväelaagreid. Vaateväljas: ratsamehed ja lahingulipud, kilbid ja mõõgad ning võitlusturniirid. Vanalinna läbib musketäride, rüütlite ja odameeste paraad. Sündmuste külastamist saab ajastada veebikaamerast. Kaunis vaade avaneb õhtuti, kui kindlusetornid tuledesäras http://www.geocam.ru/view/cam1147x537_kamenec-podolskiy_webcam.html Ja ikka ei suuda väärtustada olulist ebaolulisest. Miks külastada kivist linnust? Väliseid atraktsioone ja muusikakära leiab ühtmoodi igas lõbustuspaigas. Või on oluline hoopis tulla vaikusesse, et sinu hinge jõuaks pugeda aukartus ajaloo ja ehitusmeistrite töödest. Küllap nii ongi!! Mäletan noorpõlves, et laudkond maksis kõige kallimalt just käratuse eest: 3 minutit vaikust, et ei mängiks saatemuusika ega restorani orkester. Vaikushetkedel jõudsid kella vaadata, aru saada, kuhu olid jõudnud ja mis edasi plaanid. Teinekord on ootamatud pausi hetked muljeterohkemad kui rütmid viimase helivaljusega. Nii muusikalärmi kui poliitilist kära on vaja ennekõike inimese nüristamiseks, et kurdistatud massi juhtida soovitavas suunas: maksta lõbu pakkujale või anda hääl head elu lubajale. Õnneks leiab Kamjanets-Podilskõi kindluse külastaja meelelahutusürituste kõrval praegu ka rahulikke hetki. Eesti kolleeg lubas suvel ajalooliste müüride vahele pildistama tulla ja toetada kohalikku naudisklejat. Foto NAGI's: Kidlusevaadete  väljapanek, tagaplaanil Püha Jüri kirik (Foto: Kidlusevaadete väljapanek, tagaplaanil Püha Jüri kirik) Müüri taga on kauges vaateväljas, ergavas sinises, 150 aastane Püha Jüri kirik ja tema kõrval kellatorn. Sinna saab ka autoga sõita. Noorem rahvas piirdub vaid kaugvaatega. Vanad ja noored naudivad puhkust ja reisimist eri moodi. Muljed ja hinnangud pole kattuvad, ent ühinetakse kiindumuses salvestada enda või fotoaparaadi mällu uusi elamusi. Kindlalt ollakse aga koos ajalooliste ehitiste pildistamisel ja taastamisel. Eelmisel aasta ennistati 70 aastat tagasi hävitatud kirik. Kolmainsuse ehk Troitski katedraal taastati vanale vundamendile. Püha Kolmainu kirik oli ehitatud 16. sajandil. Praegu on värava küljes annetuste karp, mis ei jää turistide tähelepanuta, olgu noored või vanad. Oluline rõhutada, et kirikud on, kus tahes Ukraina osas, suures aus. Vaatad seda kivist pühakoda ja ei usuks, kui ei teaks, et see alles hiljuti valmis. Foto NAGI's: Ülesehitatud Püha Kolmainu  kirik (Foto: Ülesehitatud Püha Kolmainu kiri) Keskajal oli Kamjanets-Podilskõi käsitöö ja kaubanduse keskus, praegu turismi magnet. Vene keelest aru saajatel on võimalik leida virtuaalset linna plaani kodulehelt: http://www.ukraina.turne.com.ua/resort/kamenec-podolskijj/map *Kõrge kindlus ehk teine Ukraina ime* Püüan pildimasinasse uusi vaateid. Paikonna kõrgeim punkt ületab mitu korda seni nähtud linnuse kivist platood. Tee ääres saab puhast allikavett maitsta ja täidan kõik 5 liitrised kanistrid. Rahulik ümbrus. Kaljukünkalt, puude vahelt kiikab kits, ei pööragi minult pilku ja kuidas saabki, kui kipsist. Sedaviisi allikakohtade tähistamisega algab Lääne Ukraina. Paljud looduslembelised kohad on märgistatud kujudega. Tõsi, nad staarid Kamjanets-Podilähelepanuväärsed kunstiteosed, kuid on inimeste südamesoojuse märgid, et sind janu kustutama kutsuda. Meistritöö on värvilistest kivikestest pannoo voolava veejoaga- ja oh imet, kolhoosnikud on rahvusrõivas ja ei mingit kõigi maade rahvaste ühendamise sümboolikat. Foto NAGI's: Mosaiikpilt  puhtast veevoolust (Foto: Mosaiikpilt puhtast veevoolust) 45 aastat Nõukogude korda ei pööranud siin, mägistel aladel, inimesi end valitseva korra tavadega kaasa minema. Jõuan uute elamuste võrku. Kohtumine Ukraina teise imega. Kui eelmine, uhkeldavate tornidega linnus oli sadu aastaid järjest Venemaa valitseda, siis see linnake mitte, olgugi et vahemaa vaevalt 50 km. Hotõn (H 03)(vene keeles Hotin, mitte segi ajada Valgevene küla nimega Hatõn), jäi peale Venemaa Kodusõda, kuni Teise Maailmasõjani, Rumeenia kuningriigile. Ja mitte ainult too linn, vaid kogu oblast oli 1918 kuni 1940 Rumeenia valduses. Teisisõnu: see paikkond oli justkui meiegi, ühe põlvkonna jagu vähem seotud nõukogulike traditsioonidega nagu kirikute hävitamine ja vene keele õppimine. Kohtusin vana mehega, kes oskas küll rumeenia ja ukraina, kuid mitte vene keelt. Täitsa üllatav leid, kahjuks ei osanud temalt uudistada, kuidas ta üle 45 aasta sai ilma vene keeleta hakkama. Aga miks ka mitte, kui 11 tuhande elanikuga linnas elab oletatavalt alla 300 venelase. Statistika järgi on rajoonis venelasi vähem kui 2%. Kogu oblasti elanikkonnast on kolmveerand ukrainlased, üle 10 % rumeenlased ja veidi allapoole moldaavlased, venelasi vaid 5%. Venelasi samas vahekorras nagu Narvas eestlasi. Narvas suhtluses vene nagu siin ukraina keel. Musta mere ääres jälle enamalt vene keel. Mitte riigi võimkond, vaid ennemini lävimise tihedus, on määranud keele kasutuse. Linnades aega ei viida. Kas 600 aastane oblasti keskus tõesti midagi ei paku? Mitte seda, ent võtad mis pidi tahes vaate, igal juhul jääb masendavalt palju traate taevast katma. Iseasi, kui keegi kirjastusest oleks tellinud linna vaateid. Aga unistada ju võib, kuigi pideva fotograafide koolituse olus on selline mõtlemine enam kui kentsakas. Reaalse vajaduse korral peaks kohapeal mitu päeva pildistama: varahommikuti, tühja liiklusega tänaval manööverdama, et traate vältida. Sarnast risustatust kohtab ka Eestis loodusmaastiku pildistamisel. Üks ülekande mast piirab teist ja vastupidi. Mastide rägastikust vabaned avaramas Ukrainas. Aga millal saaks linnades traadita vaateid nautida? Enne usu kommunismi, kui esteetilise linnapildi tulekut. Ei oskagi midagi utoopilisemat sooviks tähendada, isegi rikkama Eesti riigi sündimise lugu on enam usutavam. Kuigi jah, maailma linnades on juba katsetatud traate kaotada või maapinda peita. Ilmselt minu pildimasin seda aeg ei näe. Mine või traatide eest taime ja mullatoidule: ole maas käpuli ja pildista putukaid ja liblikaid või kirjuid lehti ning lumehelbeid. Ei noh, ilus muidugi, aga mitte kordumatu nagu Eesti maastik. Pealegi ei oska eestimaist satikat ja mutukat mälupilti tuua, et märkida; makro made in Estonia. Avaral väljal, ajalooliste kaubandusteede keskmes ja Dnestri jõe paremal kaldal on 1000 aastane Hotõn. Siin oli viikingite peatuspaik ja Genova kaupmeeste kaupade ümberlaadimise punkt. Linn oli lahingute tallermaaks. Olulised võitlused võimu ja valitsemise pärast peeti paar kilomeetrit eemal, kindluseseinte taga. Kindluse hoovis on komandandi loss, mis sõna otseses mõttes kindlaim kants ja seninähtust kõrgeimate seintega. Foto NAGI's: Kindlus Dnestri jõe kaldal (Foto: Kindlus Dnestri jõe kaldal) Ennemini müstilise paiga vangla kui lossi välimus. Müür lõpeb ühelt poolt järsuveerelise Dnestri jõega. Jõe poolt pole võimalik kindlust vallutada, küll aga on müürilt alla, otse voogudesse, vange heidetud. Soodsa asupaiga leidis kindlusele 11. sajandil Kiievi vürst Vladimir Suur, kes rajas puidust kaitseehitise. Vähemalt iga saja aasta tagant ründasid kindlust Moldova, Poola ja Türgi võimuväed. 1621 aastal peatasid siin kindluse kaitsjad Türgi edasipääsu Euroopasse. Hotõni lahing on üks kuulsusrikkamaid. Vaenlase ülekaalukad jõud ei suutnud kaitsjaid üle kavaldada. Kindluses asusid Poola sõdurid. Neile tulid appi ukraina kasakate väed, kes seadsid oma laagri Türgi piiramislaagri lähedusse. 200 tuhat türgi ja tatari sõdalast oli ähvardav jõud kasakate ja poola 35 tuhandelisele ühendväele. Sõda kestis viis nädalat. Sõja käigus said türgi sõdurid teada, et ühed kasakate väed olid Mustal merel uputanud 20 türgi laeva ja rünnanud Konstantinoopolit. Türklased vastasid Hotõnis võimsa tormtulega, ent siinseid kasakaid ei suudetud karistada. Muuseumis lubati mul üht momenti jäädvustada. Foto NAGI's: Koopia muuseumilõuendilt  Hotõni lahing (Foto: Koopia muuseumilõuendilt Hotõni lahing) Teadmata põhjusel hukati sõja alguses senine kasakate ataman ja valiti uus: Petro Sagaidatšnõi. Vaatamata nädalate viisi järjepidevatele rünnakutele, ei suutnud türklased kasakate ja poolakate positsioone purustada. Näiteks 28. septembril korraldati 9 tormijooksu. Ühed ajalooandmed mainivad selle päeva lüüasaamiseks 3, teised kuni 20 tuhande ründaja hukkumist. Kaotusterohke sõda muutus türklastele vastumeelseks. Alustati läbirääkimistega ja rahuleping allkirjastati 8. oktoober 1621 aastal. 17 aastane väepealik, Türgi Sultan Osman II, kaotas lahingutes ligi 80 tuhat sõjakaaslast ja järgmisel aastal hukkus ise mässuliste käe läbi. Kasakate atamani kätt aga haavas sõjas tatarlase mürginool ja 20 aprillil ta suri: täpselt kuu aega hiljem, kui tema poisiohtu türklasest vastane. Vaatamata kolmekordsele vanusevahele tabas Hotõni lahingusaatus mõlemaid väejuhte ühel ja samal aastal. Kui aga rahvas sammub iseseisvuse maale, siis uued valitsused otsitavad oma vanu kangelasi, et mõjutada elavaid ja näidata oma hoolivust ajaloo väärtustamisel. Tekib tarvidus seada üles eeskujusid ja leida rahvuskangelasi. Samas avaneb uks ka poliitiku hingesügavusse. Tulihingeline vabadusvõitleja häälestab energia reeturite paljastamisele ja kättemaksule, tasakaalukas intelligent rõhub ajalooliste kangelaste leidmisele, panustab positiivsusele. Ataman Petro Sagaidatšnõi monument (skulptor I.Gamal) püstitati 370 aastat peale lahingut. Foto NAGI's: Ataman  Petro Sagaidatšnõi monument, aastast 1991 (Foto: Ataman Petro Sagaidatšnõi monument, aastast 1991) Pole nalja asi , avaral väljal, seista hooldamata 20 aastat ja ilmastiku tormidele vastu pidada. Poliitiliselt oli vahepeal tarvis uusi ja teravama sisuga mälestusmärke rajada. Vana juurde tagasi ei jõutud. Mina natuke sain luitunud monumenti erksamaks pildiks teha, ehk nagu ta oli algselt, kuigi jah, kulunud kohad on ikkagi näha. Aga see ei vähenda paikkonna ajalugu ja erakordset silmsidet lahinguvälja ja kindlusega. Foto NAGI's: Hotõni kindluse müür (Foto: Hotõni kindluse müür) Kui lai jõgi paistab ojana, tunned ise end vägilasena Tingimata peaks teiselpool Dnestri jõge ööbima, et varahommikul sealt kindlust pildistada. Kaardi järgi http://www.mandria.ua/u/sights.html?did=183 kerge pärale jõuda. Jäägu see lugeja ja minu järgmise reisi uueks sihiks. Aga tagasi peab tulema, sellest pole pääsu! Ega muidu siia omal ajal mongolidki ratsutanud. Kuid 20 meetri kõrgused seinad staarid Kamjanets-Podil üks sild üle vallikraavi, tegi vallutajale kindlusesse sisenemise keeruliseks. Foto NAGI's: Sild üle vallikraavi (Foto: Sild üle vallikraavi) Mis ajaloos teada majesteetliku ja kättesaamatuna, on täna meile avatud. Kitsuke lossihoov viib ruttu mõtted müüridele ja tekitab ettekujutuse kuidas seal end kaitsti. Koonusjad tornikatused ja püstised katuseviilud loovad romantilisi rütme. Foto NAGI's: Vaade lossihoovi (Foto: Vaade lossihoovi) Kui meie jõukad on oma maju ehtinud kõikvõimalike katuse ja tornikujudega, siis Ukrainas jäljendatakse üksnes Hotõni tornide koonusjaid kübaraid. Kindluse katuste ja tornide kuju on omaviisi rahvuslik mudel ja seda arhitektuurset vormi matkitakse pea igas Karpaatia külas. Hiljuti uuendatud pühakoda, kindluse hoovis, on justkui muinasjutu raamatust võetud. Foto NAGI's: Aleksander Nevski kirik (Foto: Aleksander Nevski kirik) Vene garnisoni tarvis 1832 aastal ehitatud Aleksander Nevski kirik on praegu eksootiline paik kristlikeks talitusteks. Noored laulatavad ja naudivad vaateid Denstrile. Ja tõesti, Euroopa suurimas riigis võib elada ja saab areneda ning nägin palju pikkades loorides noorpaare. Mis torkab siin ja meil silma, et isa paabulinnu kirev ja edvistav lehviksaba on inimeste puhul, pulmade aegu, meespoolelt üle kandunud pruudi poolele. See on ütlemata nägus, isegi tähelepanuväärsem kaunist maastikuvaatest. *Maailma suurim muna ehk imed jätkuvad* Ivano-Frankivski oblast Lääne Ukrainas on endine Poola ala, mille Nõukogude väed 1939 aasta sügise hakul Molotovi-Ribbentropi pakti järgi okupeerisid. Piirkond sulandub oma etnograafilise omapära ja mägise loodusega erilisse võluriiki. Kolomõja (P 24) on 600 aastane linn 60 tuhande elanikuga. Juba kümme aastat on linna visiitkaardiks 14 m kõrgune ja 10 m läbimõõduga muna. Foto NAGI's: Kolomõja lihavõttemunade muuseum (Foto: Kolomõja lihavõttemunade muuseum) Muuseumis on enam kui 6 tuhat lihavõttemuna. Peale Ukraina, on väljapanekuid India, Pakistani, Valgevene, Poola, Tšehhi, Rootsi, USA jt riikide munakollektsioonidest. Tavatu arhitektuurse vormiga hoone on minu reisil kolmas Ukraina 7 ime nimistust. Põhimagistraalist kõrvale sõites pole raske leida külamaja, mille väravas ööseks peatuda ja pererahvaga enne pimedat juttu puhuda. Eesti õlu ja vene keel sillutab vestluse. Peremees näitab albumist oma ohvitseri karjääri pilte ja maja taga maisi ja arbuusi põllulappi. Maisi külvab labidaga, kiiniga aga raiub haljaks, samuti maiustab lehm arbuuse. Vastutasuks 25 liitrit piima, mis toob pererahvale kuu sissetulekuks 1000 krooni, mis enam kui naise pension. Omanik viib piima üle tee naabrimehe väravasse. Piimapukk nagu meil nõukogude aegu, ainult metallnõu on asendunud plastikuga. Piimavedaja kurdab, et tema teenistus on kasin, kulud hobuse ülalpidamiseks ja vankri hooldamiseks vaevu katavad piima veost saadava. Vedaja peamine sissetulek on oma 3 lehma piim. Kuid eks sellele lisandu aupaiste olla piima vahendaja ja tundus, et see talle meeldis. Pererahvas polnud põrmugi nõus, et värava ees valmistusin magama, pidin nende hoovi sisse sõitma, selgitasin küll, et varahommikul auto käivitamine võib neid häirida. Spidomeetris 5600 km, üheksas öö autos Tahtsin hommikul vaikselt lahkuda, ent värava avas peremees ise. Kaunis paigas kaunid inimesed. Eripärane loodus täiendab inimese loomust. Mäletan, et nõukogude ajal ei kohtunud kesk Eestis ühegi Võrumaalt tööd otsiva lüpsja või traktoristiga. Ometi oli kuplite peal traktoristi ja kombaineri teenistus lauskmaa mehhanisaatoritest pisem ja töötingimused räbalamad. Igal sügisel läks mõni kombain künkapeal ümber ja künda tuli vaid ühes suunas. Järved ja mäed toetasid ka näguripäevil oma poegi ja tütreid kodukasest kinni hoidma. Ennemini oli tööotsijad saartelt pärit keelemurrakuga, kui võrulased. Midagi sarnast omakandi armastusele oli endast lugupidaval eestlasel Tallinnas: ta ei tahtnud musta tööd teha. Ehitustel ei olnud puhke- ega tööriiete vahetamise ruume. Tänaval ja trammis oli ehitustööline kohe äratuntav. Sõitsin rongiga mitu aastat Aegviidust pealinna tööle. Korteri võib olla oleksin töökoha kaudu 15 aasta pärast saanud, mitte varem. Aga meie kaardimängu pundist kadus paari aasta möödudes koolikaaslane, kes töötas Lasnamäe ehitustandril. Millegi pärast keegi ei kadestanud, et noormees sai endale töökoha kaudu korteri. Meie, nagu paljud pealinlased, mustatööliseks ei sobinud. Mida rohkem end tuule, vihma ja külma eest hoidsime, seda enam iga oluga karastunud sisserändajaid lisandus. Ehitustöölisteks tuldi kaugemalt kui Võrumaa. Alustan nagu Otepää maastikult sõitu Kanepisse, ent orgu laskumine ja tõus on 10 korda pikem. Foto NAGI's: Parimad vaated põldudele avanevad kõrvalistelt teedelt (Foto: Parimad vaated põldudele avanevad kõrvalistelt teedelt) Lauluga alla ja inertsiga poolde mäkke üles. Kaua sa laulad, kui vasakul mitme kupliga päikese tõusus kiiskav kirik. Kohatu võrrelda, aga kalmistu nagu piduehtes lilleklumpidega aed. Kõikvõimalikud pärjavärvid , erkrohelised ristid, kõrged marmorsambad lahkunute piltidega. Siin on jõukust ja uhkeldamist. Foto NAGI's: Golma küla varahommikune surnuaed (Foto: Golma küla varahommikune surnuaed) Saan vaid ühest asjast aru, et mina selles mullas küll puhkust ei tunneks ja paluksin end kuhugi kontrastivaesemale kalmule matta. Ei nime ega pilti! Kellele seda vaja? Omaksed mäletavad lahkunut oma mälupildis kuni ise elavad, võõrastele ei ütle enam nimi ega pilt haual midagi. Peale lahkumist tuleb kaduda, jätmata enda põrmust jälgi. Kindlasti on tuha puistamine väetuseks kõige väärtuslikum hüvastijätt. Miks peab aastate möödudes tseremoniaalselt kalmuküngast mälestama, seisma lume sajus, külma käes või millises tahes surnuaia olus. Kas seda on vaja, et teised näeksid leina? Aga kurb on siis, kui alles hauale tulles suudame lahkunut meenutada ega leia aega või ruumi teda enda sees kanda. Kas suure monumendiga teeme tasa elusale vähese tähelepanu osutamise? Ei tea selle surnuaia külastajate arusaamasid. Siin on võõrastav toredus, ainus rahustav teadmine, et tegelikkus võib hoopis teistsugune olla kui mulle paistab. Seniks kuni elu, tuleb nautida hommikut. Haned on söögimaale ruttamas. Ekskursioonibussiga ei näe külapilti mingi raha eest. Mutike tuleb udu varjust bussipeale, et varakult poodi jõuda. Foto NAGI's: Hanekari külateel (Foto: Hanekari külateel) Teine eit, kui printsess oranžis, on minuga rahul. Lasen hanekarjal üle tee minna ja mõtlen, kas pluusi värv on juhuslik või meelsuse märgiga. Viipan käega ja see naistele meeldib! Orus kiirustab mees, piimapütt hobuvankril. Vedaja on vaevalt eesli suurune, ent jätab enda järele tolmupilve ja kohati tekitab vikerkaare helke. Öösel oli vihma sabistanud. Pinnasteele ei julge käänata, mäeveerust üles sõites võib tagasi libiseda. Teeääres kleepuv ja märg muld. Kui sinna ringipööramiseks keeraksin, siis jääb see selle korra viimaseks ja edasi pühenda puhkus traktori otsimisele. *Vorohta ehk mägine tõmbekeskus* Vorohtas(H 09, P 24) on 800 meetri kõrgused mäed metsaga kaetud. Foto NAGI's: Mäeveerul laiuv küla (Foto: Mäeveerul laiuv küla) Siin on sõlmpunkt, mida läbimata ei jõua Taga-Karpaatiasse. Vorohta linnastuvasse külasse saab erinevaid teid siseneda ja alati midagi uuesti avastada. Olen asulast eri aegadel läbi sõitnud ja alati raudteeäärseid maju jäädvustanud. Üks põnevamaid sõite on raudteeviadukti alt, kus tee kõrval, läbi teise võlvi valgub Pruti jõgi. Kui märkad kivisillalt rongi lähenevat, teed loomulikult ajaloolisest kivisillast ülesvõtte. 1884 aastal ehitatud raudtee käivitaski turistide retked. Austria armeekorpused panid aluse suusaspordile. Möödunud sajandi alguses ehitasid aristokraadid siia uhkeid villasid, mis sõdade käigus hävinenud. Asemele kerkivad uued. Foto NAGI's: Vastvalminud hotell enne mäkke tõusu ( Foto: Vastvalminud hotell enne mäkke tõusu) Kohalikule ehitusele omaseid ilustusi leiab juba üle 300 aasta taguselt puidust kirikult, mis ehitatud ilma ühegi naelata. Kirik peetakse hutsuuli arhitektuuri monumendiks. 5000 elanikuga küla on läbi aasta inimestest tulvil. Siit algab tee Ukraina kõrgeima mäe tippu. Praeguseks on küla üheks talispordi keskuseks. Suusahüppetornist laskuvad eri maade võistlejad ja treenivad vabariigi koondise liikmed. Läbi aasta töötavatelt suusatõstukitelt naudid kõrgusevaateid . Ei ole pääsu lapsepõlve piltidest. Elasin raudtee ääres ja nüüd piidlen roopapaare ning elu selle ümber. Foto NAGI's: Raudtee Vorohta külas (Foto: Raudtee Vorohta külas) Käänaku tagant paistab raudteejaam. Ajusoppides avatakse ühtäkki mälestusväärne ja projitseerub pilt, milles oled kindlasti justkui korra olnud. Poisikese eas elasin raudtee läheduses, veduri vile kostus klassiruumi. Lapsepõlve endaga kaasas kanda, on suur rõõm ja õnn! Nii praegugi. Oblasti keskusesse, Ivano-Frankivski linna on nii raud- kui autoteed mööda 95 km. Eriti eksootiline on veereda rongiga, kus tunnelid mägesid läbivad. Et sõit oblasti keskusesse kestab ligi 4 tundi, ehk 25 kilomeetrit tunnis, on aega ümbrust uudistada. Kui hommikul väljuda, jõuab õhtul tagasi. Kuna mägisel alal sõidab diiselrong aeglaselt, jõuab sadu kaadreid jäädvustada. Saad ülevaate, kuidas inimesed ja majad seaduvad ja elavad oma argist elu küngaste veerul, jõe ääres ning raudtee kõrval. Kõik vaatamisväärsused ühest kohast ehk vaguni aknast. Foto NAGI's: Mägede vahel  looklev raudtee ( Foto: Mägede vahel looklev raudtee) Minu jaoks on eriliseks imeks mägedes lokkavad kuused. Vanaisa ja vanaema ehitatud talu ümber kasvasid just samasugused, kui minu peanupp oli kasteheinte kõrgusel. Mäletan, et põdrakanepi vahelt nägin vaid kuuse latvasid ja vilksamisi hobust, keda olin uudistama tulnud. Jooksin ja jooksin: lõputult jämedad puutüved ja lillat värvi õied, kuni ema poisipõnni üles leidis. Pillapalu oli teadagi madal soine ala ja kuuskedele elurõõmus paik. Aga, et maapinnast 1000 meetri kõrgusel võin kohtuda lapseeast meeldima jäänud kuusemetsaga poleks uskunud. Karpaatia metsas kasvab mustikas, kõrgemaid taimi pole. Puujuured ei mahu mägisesse pinnasesse ja peavad meetrite viisi otsima kust niiskust ammutada. Foto NAGI's: Kuusemetsast algab teerada Goverla mäele (Foto: Kuusemetsast algab teerada Goverla mäele) Goverla mäe jalamile vaja jõuda varahommikul. Automootorist ei sõltu siin midagi, küll aga enda omast. Tarvis tõusta 2061 meetri kõrgusele ja kui vahepeal peatuseid teha, siis peab aega ette varuma. Järgnev osa on reisiviivus: Goverla ehk vaba ja demokraatlik vaade http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/goverla-ehk-vaba-ja-demokraatlik-vaade-4 *Kolõba ehk karjuse restoran* Maastik on tulvil diagonaale. Keegi on piinliku täpsusega joonistanud kuuselatvu ning kohati uduga varjutanud ja sinisega looritanud. Samas on kunstnik unustanud madalama poole. Orus pole kahele autole jäetud üksteisest möödumise ruumi. Niivõrd kuidas loodus koonerdab allpool ruumiga, koondub küngastele lõputult okaspuid. Üksik helehall suitsujuga on kontrastiks sinkjastumedale silmapiirile. Keegi osav hutsuul on endale kodu rajanud. Kui aga sõidutee ääres leidub paarile autole sobiv parkimisplats, siis kuhjatakse sinna juurde kive ja tasandatakse ning võimalike kuuskede eemaldamisega laiendatakse pinda, et mahuks ehitada turistide tarvis söögikoht. Madalaladel võetakse merelt, siin aga mäeveerult maad mituk. Et turism annab aastaringset tulu, üritab sellega end toita iga vähegi toimekas mägilane. Maaviljelusel pole tulevikku, kuna mäerinnakul pole mullaharimiseks looduslikke tingimusi. Sobib eelkõige karjakasvatus. Karjaste elulaad pole sajandite jooksul muutunud nagu karigi, ikka lambad ja veised. Karjased elavad niitudel majakestes, kus ainsaks energia allikaks lõkketuli. Ööd on siin jahedad. Varjualuse katuses on suitsu väljutamiseks avaus. Palkidest majakesed on akendeta ja suletakse uksega. Harva valmistatakse karjamaal nagu vanasti, lambajuustu. Enamasti on karjasel kaasas kodus või tööstuslikult kuivatatud lambajuust. Ühe veise karjatamise tasu on 150 krooni. Karjatatakse neli kuud. Karjak suudab kuni 30 lehmal silma peal hoida ja seega aastas kuni 5000 krooni palgaraha teenida. Ivan arvab, et elab ära. Ivan on Karpaatias levinuim nimi. Muutunud on vaid karjase maja nime kasutus. Sõidad kus suunas tahes, tõused mäkke või laskud, ikka loed kaubandusehitistelt nime Kolõba. Ilma nimesildita kolõba on mäeveeru välul karjase varjualune. Tänane kolõba on hutsuuli arhitektuuri traditsioonides teravate viilkatuste ja mitmete väljaehitustega kaunistatud, ning palkidest ehitatud baar või restoran, või mõlemad kokku. Tingimata on ruumis grillikoda. Nagu oli karjase onni keskel lõke, on turisti lõbuks tuletegemise koht. Lahtine lõke ja suitsuava eristabki Kolõbat tavalisest restoranist. Hutsuulide grillikojad on täiskuhjatud etnograafiliste esemetega: rakmed, muusikariistad, toidunõud, rõivad, kudumid ja mida kõike veel. Foto NAGI's: Kolõba, söögia ja muuseumi majake (Foto: Kolõba, söögia ja muuseumi majake) Kolõba on turistile nagu sisenemine koduloomuuseumisse, ainult selle vahega, et võid süüa, juua ning tantsu lüüa ja lõkketulel sigareti süüdata. Loomulikult on saadaval ka rahvustoite brõnsaga. Brõnsa on lambapiimast valmistatud juust, mida vanasti ka kolõbas või looduslikul karjamaal valmistati. Kolõba nimi pole tõlgitav ja see jääb Lääne Ukraina pärusmaaks. Ent ruumikujunduse ja lõkketule kasutusega äriidee nimi levib aina edasi. Sajandi jooksul on karjase losutavast varjualusest saanud toretsev söögipaik kuni lõbustusasutuseni välja. See on kõrvuti Ukraina lennukitööstusega üks kõrgustesse tõusnud ettevõtmine. Taga-Karpaatia oblast algab või lõpeb, oleneb mis suunas siseneda, endisel Poolamaal asunud Jablunitsja külaga (P 21, H 10). Siin on karusnahkade kuulus müügikoht. Foto NAGI's: Jablunitsja küla laadapaik (Foto: Jablunitsja küla laadapaik) Ostmata kootud villaseid sokke pole sünnis hutsuulide juurest lahkuda. Õhuke villane sokipaar maksis 25 krooni. Ostsin hulgi, et jätkuks kinkida ja ise kanda. Külgetõmbavaim kaup on lambanahad. Madala ja tiheda valge karvaga, autole istmekatteks, nahk maksis 150 krooni. Küllap aitas hinnale kaasa esimese varahommikuse ostaja tähendus ja pisike kauplemine hinda alandada. Linnades küsitakse 50 krooni enam. Hutsuulid on oma loomult lahke ja viisakas rahvas ja ostja on nende jaoks suur väärtus. Mustavärvi ja valgetest lambanahkadest on kokku õmmeldud põrandakatteid ja veste igale suurusele. Kui vesti otsisin, sain üle kümne korra proovida uusi mudeleid. Ennemini oleksin ise ära tüdinenud kui müüja, õnneks leidsin endale paraja. Pakuti nahkasid kasuka jaoks. Odav laadakaup on paigale kuulsuse toonud. Talved on siin rahvarohked suusa-ja saanisõitjatest. Ligi 1000 meetri kõrguselt saab mäes alla sõites pika liu ja üles viib tõstuk. Pole kordagi reisides Jablunitsja külakest vahele jätnud. Siin on looduse kõrval veel mingi eriline eksootiline, isegi erootiline kese, olgugi et striptiisi veel ei müüda. Seevastu, kui oled varajane pildihuviline, näed kuidas mägi end paljastab. Kui kahejalgne lustimüüja teeb keskpaiga kõige lõpus valla, siis looduse orus on vastupidi. Valguses löövad lõkendama kõige pisemad kuplid ja praod, mida avab lehviv valge loor. Ei mingit muusikat. Udu on hääletu. Taevas on tõsine ja tume. Oru kohalt on piimjas viir paisunud ja tumedad püstjad kolmnurgad hakkavad oma sisu näitama. Piklikud heinasaod lõppevad kõrge peene toikaga. Seni kuni rehkendad heinakogust ja oletatavat veiste arvu laudas, on taevas juba heledamaks joondunud ja valgustanud kogu mägise kuusevõra kuni madalmiku põhjani välja. Kõveratest lattidest puutara mõne viltu vajunud postiga ei kaunista taluvaadet ning pilt jääb tegemata. Jäävad vaid ülesvõtted vinest sissetungiva päikesega. Kui on heinarõuk või lauda kõrval sõnnikuhunnik, pole hoovis uhkeldavat talumaja. Toretsev palkhoone seisab õues, kus suur veoauto ja haagis, mis peremehele tööd ja leiba annab ning aitab rikkust koguda. Ega ilma asjata juut poega õpetanud: sõnnikuhaisust hoia eemale, seal raha ei liigu. Foto NAGI's: Vaade veisekasvatajate külale (Foto: Vaade veisekasvatajate külale) Ei saa sõita Taga-Karpaatiasse, Rumeenia piiri äärtpidi, läbimata Euroopa keskpunkti, Dilove külas (H 09). Euroopale on nabasid aegade jooksul erinevatesse kohtadesse kleebitud. Viimase märgina lükati Saaremaal kadakavai Mõnnuste küla soosse. Enne seda, mais 2008 pandi Euroopa keskpaik Polatski linnaparki ja 2004 aastal Girija külasse, Vilniuse lähedale. Võib järeldada, et Euroopa manner kaalub eri aegadel erinevalt ja keskpunkt libiseb sedavõrd, kuis turiste kokkumeelitav äriidee seda nihutada oskab. Ajaloolisem geodeetiline märk asub Karpaatias, ent tõelist Euroopa keskpunkti pole see kunagi tähistanud. 125 aastat tagasi paigaldati kesk Euroopas mitmesse paika samasisulisi märgistusi, millest üks on säilinud Ukraina külas. Austrias-Ungaris paigaldati 20 täpselt kindlaksmääratud punkti, et meridiaanide ja paraleeride seast määrata koordinaadid, kus asub Euroopa keskpunkt. Mitte kuskile ei ole aga kantud, kus see keskpunkt asub ja seda ei leia ka Dilove külas. Olen siniseks värvitud geodeetilise märgi müüritist mitmed korrad külastanud ja endale selle kõrval ka autoportree ilmutanud. Et nõukogude ajal polnud Euroopa nabale teisi konkurente tekkinud, on siin massiliselt pildimasinad staarid Kamjanets-Podilägusid jäädvustanud. Külastajate rohkusest on asupaigast saanud justkui püha paik. Foto NAGI's: Üle  100-aastane Euroopa keskpunkti tähis (Fotot: Üle 100-aastane Euroopa keskpunkti tähis) Kes teab ajaloolist tausta, kes mitte, ent peatamiseks leiab ikkagi põhjuse. Kolõbas saab keha kinnitada või parkimisplatsilt nikerdatud suveniire, mitmeid rahvakunsti esemeid ja suures mõõtkavas Karpaatia kaardi osta. Tähelepanuväärne, et iseseisvunud Ukraina pole loobunud Euroopa keskpunkti nimetusest, vastupidi, tähis on veel suuremate ja väljapaistvamate tähtedega kui nõukogude ajal, kivimüürile reklaamitud. Ja kas saame seda ühele riigile pahaks panna? Veel enam külastajatele, kes seda usuvad ja seda enam, et paikkond on imetlusväärne. Üle tee on vilgas mägijõgi ja sild teiselt kaldalt vaate nautimiseks. Sõidan mööda kõrgekaldalist Tisa (H 09) jõe ülemjooksu. Suuremalt jaolt saab liikuda paremal, aga korraks ka vasakul kaldal. Kuigi jõgi on suvel madal, tükati meetri sügavune, jätab voogeldes huvitava pildi. Kaldale uhutud kive viiakse veoautoga ehitusmaterjaliks, aga suuremad, voolu keskel, on süstadel sõitjatele, kuidas mööda manööverdada, heaks treeninguks. Foto NAGI's: Kiirevooluline Tisa jõgi (Foto: Kiirevooluline Tisa jõgi) On ka ümberminemisi, vesi takkaotsa üsna kiire. Omapärane vaade, kui jõgi on end madalaks vulistanud. Kividest möödaruttav vesi joonistab virvendavaid voolusid, mis nagu veelinnu ujumisest mahajäänud lainetus. Maalilisus suureneb, kui jääd püstloodis kaljuveeru ja jõesängi vahele või näed jõekaldal rongi sõitmas. Kõrgel veerul võlvidega raudteesild. Kevadise vooluhulga vastu on kohati kaldaid kaitstud. Kaljusest mäest niriseb mõni veenire kuni kukub koseks. Tisa on alul Rumeenia ja äärmises lääne osas, Ungari piirijõgi. Üheltpoolt piiriäärne ja teisalt mägine ala, täis kitsaid teelõike, lisab reisile erilise põnevuse ning seesamust pilti tahaks korrata. Jõe üks haru algab Goverla mäe läänepoolsemalt jalamilt ja 1300 km järel uputanud 20 voogudesse, ehk jõuab keerulist rada mööda, Musta mere kaudu, tagasi Ukraina naabrusesse. Kõrge kastiga hobuvankris istub kaabuga vana härra. Poodi minekuks annab ohjad kaaslasele. Hobune on rahulik, kokkupuude autode ja vööraste inimestega teda ei köida. Kui tema tööks on ootamine, siis teeb ta seda sõnakuulelikult ja vankris istuv naine ei pea kartma ootamatut käitumist. Midagi tsemendikoti taolist pandi kasti ja sõit jätkus. Jõudsin paar kaadrit ülestähenduseks. Foto NAGI's: Hutsuuli vanapaar kaubareisil (Foto: Hutsuuli vanapaar kaubareisil) Kui juba huvireisil olla, oleks patt jätta kasutamata võimalust end korraks sisse soolata. Tisa jõe paremal kaldal Solotvino linnake (P 09). Pole raske tuletada nime sõnast sool. Üle 400 aasta on siin soola kaevandatud. Alul ammutati maasse kaevatud aukudest. Praegu on huviväärseim maaalune elu. Astma ja allergihäiretega haigeid ravitakse 300 meetri sügavuse, kaevandus ja ekskursioonid on 100 meetrit allpool. Maapealne järv on soolast ja inimestest üleküllastatud. Iga ruutmeetri kohta tuleb üks inimene. Mahutasin end sisse. Veidi väiksem ja sügavam kui Moinaki järv ning soolasust kolm korda enam: 1 liitris on 200 grammi soola. Vees oled nagu hõljuvas olekus, põhja ei vaju ning saab kogu kehamassi lõdvaks lasta, mäkke ronimisest kangeid jalgu lõdvestada ja sirutada, nautida justkui kaaluta seisu. Mõned meetrid saab ujumise moodi liuelda. Hingamise ruumi oli piisavalt, liikumiseks mitte eriti, aga mida sa liigud, kui oled soolvees nagu õngekork järves. Ei jää muud üle kui istuda. Puhkus, mis muud: vajuda pole kuhugi, kätt ei pea liigutama. Meenub, kuidas kunagi küllastunud soolavees ujuvate kartulite järgi tärklissisaldust määrati. Huvitav , kas kalda pealt, peanupu asendi järgi saaks rasvumise astet kindlaks teha. Kaldal lesimiseks jääb naabrite vahele vaid jalanõude paigutamise ruum. Ihukarvad traatistusid ja nahk sai hallikirmeliseks. Otsustasin soolasena edasi sõita ja esimest korda motellis tuba üürida ning dušši võtta. *Sin ja Vir ehk mitmed armastuse köidikud* Kas sõita peamagistraalil (H 09) edasi, mis viiks oblastikeskusesse, või kuidas? Užgorodi sõites jääks üks Ukraina ime, Sineviri järv nägemata. Meelitus: oled ilus nagu sakura õis, on jaapanlannale kaunim, mida kuulda soovib. Ja ei mujal, kui Užgorodis puhkevad roosakad kirsiõed aprillikuu teisel poolel õitsele. Oleks sakura õitsemise aeg, sõidaks kindlasti, muus osas linnas huviväärsemat seni nähtule pole. Sada aasta tagasi Jaapanist toodud Sakura võib õitseda kuni maikuu alguspäevadeni. Užgorodis on üle 1000 sakura puu ja arvukad turistid on õitsemise aegu tundnud, et saavad positiivset energiat ja kauni meeleolu. Sakura on õnne ja rõõmu sümbol! Aga kirsipuu jääb sellel reisil püüdmatuks. Suundun otse põhja. Teresva jõe kaldajoonele, kohaliku tähtsusega teele, mis kaardil ilma marsruudi numbrita, kuigi tee on asfalt. Laiem tee algab 40 km pärast, marsruudiga P 21 ja suundub samuti põhja: Lvivi linna, ent ei tõota tulla sedavõrd huvitav. Mida kõrvalisem tee nagu praegu see, seda põnevamad vaated. Ees on 10 kraadine mäkke sõit, mis tähendab, et iga 100 meetri jooksul tõuseb tee 10 meetrit. Tee tundub lõputuna. Ei, 4 km möödudes juba pisike laskumine. Järelikult tõusin 400 meetrit. Polegi sellel aastal nii ohtliku olusse sattunud kui mullu. Egas saanud siis kaardi pealt aru, mis kohaliku tähtsusega, mis laiem tee, kui äkki lõppes asfalt ja pinnastee muutus üpris laialivalguvaks ja auklikuks ning mäest alla veeremise võimalusega. Praegu on kaasas 2 uut kaarti, kus eri klassi teed ilusasti peal. Kui tollel korral juhusliku eessõitjaga poleks kohtunud, oleksin kindlalt tagasi keeranud. Peatasin siis mööduja, et küsida, mis teekate mäe otsas ootamas. Sõida järgi, pole midagi hullu! Ja tõesti, järsud mäeveerud jäid küll kahele poole, aga tee oli üleval siledapoolne ning kannatas riski välja. Probleem on alati vaid alguses, kui mäe jalamilt üles vaatad ja tunned, et siit ei tõuse mitte Munamäele, vaid mitu korda kõrgemale ja kaugemale. Sõidu ajal tekib turvalisem tunne, eriti kui keegi su ees sõidab. Kui oled juba poolel teel ja vajutad gaasipedaalile, koged kuidas masin aina haakub tee külge ja sinu sisemusse valgub rahulolu. Lada ronib teise käiguga kuhu suunad: anna ainult minna! Esimest käiku läheb tarvis vaid aeglaseks laskumiseks. Päike paistab selja tagant, kolmanda käiguga, ilma kiirusele rõhumata, parajas tempos laskumine ja siis ühel hetkel, kui tunda hoo kadumist juba tugeva pedaalile vajutusega uuesti kõrgele ja üles. Igav ei hakka, üks mure: taevas on pilvitu ja head vaated jäävad pildistamata. Ainsaks lohutuseks jääbki sõidumõnu. Orgu enam kiired ei ulatu. Päike on ühe künka taga. Olgugi et päeval on temperatuur 30 kraadi juures, näeb igal pool haljust. Kui meenutada milliseks luitunuks ja kollaseks on kõrbenud meie Paganamaa, siis jaah, siin silm puhkab. Kus vähegi võimalik, on puude vahelt rohi niidetud. Siinmail on loomapidajad jahtimas igat rohukõrt ja sagedasest niitmisest loodus haljendab. Sületäie kaupa tuuakse haljas hoovipeale. Rõugud on ühe küljega ja tuultele valla. Mäekünkad on jätkuvalt rohendamas. Veergudel on näha metsa ülestöötamise jälgi. Peab olema oskust, et järskudelt nõlvadelt metsa langetada. Palke on kooritud ja virna laotud. Enamus talumajasid ongi siin palkidest tehtud. Läheduses raiemeeste elamud ja metsatööstuse hooned. Kella järgi võiks veel edasi sõita, kuid mine tea, millal teeääres uue motelliga kohtun. Mižgirja peatuspaik (P 21) on 750 meetrise mäe jalamil. Motelli hoov ööseks lukustatakse ja autoga muret pole. Et varahommikul lahkun, kauplesin veidi hinda ja sain 100 krooni eest dušši alla ja magama. Oli aega rahulikult arvuti ja Canoni akusid laadida ning kontrollida monitorilt ülesvõtteid. Spidomeetris 5900 km, esimene öö motellis. Kõik Taga-Karpaatia jõeveed jõuavad Tisa jõkke, nii ka 56 km pikkune Teresva. Looduse kõige tavalisem komme on, et vesi valgub allapoole ja järv on kuskil oru põhjas ja seda isegi siis, kui Maa magnetpoolused peaksid asukohta vahetama. Viidete järgi sõidan järve suunas, aga maapind pole laskuv, vaid ühe mäe küljelt veelgi kõrgema juurde. Allavoolavalt jõelt kuuldub vulinat, aga vesi on kivide taha, jõepõhja peitu pugenud. Mõne meetri laiune ja mõne sentimeetri sügavune. See ei ole seganud telkide ülesseadjaid. On lõkketuld ja leitakse vee kogumise mooduseid. Turiste siin liigub ja neile ehitatakse kämpinguid. Märkasin ühe kolõba ehitusel, et seina külge tapitakse freesitud palgi kumerusi. Täispalke polnud kuskil näha. Hoonel on tavalised sõrestiktäidisseinad staarid Kamjanets-Podilälisvoodriks kolmandik palgist. Siiani olin arvanud, et näen kõikjal palkmaju. Foto NAGI's: Näilise palkmaja ehitus (Foto: Näilise palkmaja ehitus) Pettus ei riku muljet, osavad ehitajad ehk kuulsat eestlast ümber sõnastades: litsid mehed need Karpaatia omad! Nõukogude ajal, kui meil ehitusmeestest oli nappus, käisid hutsuulid Eestis raha teenimas. Mul oli vaja tööl laiendada üht tootmishoonet. Vundamendi asend oli maha märgitud, aga ei saanud koppa kaevamiseks, mis pidi veel paar päeva remondis olema. Mehed Karpaatiast toonitasid, et nad staarid Kamjanets-Podil siia ootama, küsisid labidaid ja vundamendi süvend oli enne ekskavaatorit kaevatud. See oli haruldus, et keegi hakkab käsitsi musta tööd tegema. Mehed jaksasid iga päev 12 tundi tööd vihtuda ja tänaseni kvaliteeti maha jätta. Lühikest kasvu, päikesest parkunud nahaga väledad mehed jõudsid kõikjale ja polnud tööd, mida nad staarid Kamjanets-Podil. Nende erakordne töötegemise tase saadab tänast hutsuuli küla. Hoolitsetus, puidust kaunistused, puhtad värvid, mis loob Karpaatiast nagu teise ja kõrgemal tasemel riigi, kui keskmine Ukraina külaolu. Oja voolab vastu, tuleb kuskilt ülevalt ühe mäe veerult ja teine haru kõrvalasuvast künkast. Sain julgustust, tõe meeli võib järv ülevalpool olla. Sõida edasi ja naudi vaateid, juhatab turvamees looduskaitse kontrollpunktist, kes sissepääsuks 7 krooni küsis. Sihvakad 150 aastased kuused, sekka mõni nulg ja pöök. Tee kõrval vulisenud jõe lähtekohas on järv 1000 meetrit merepinnast kõrgemal. Sin ja Vir on kõrged puukujud legendist, kuidas järv sai nimeks Sinevir. Foto NAGI's: Sin ja Vir  jälgivad kaldalt lõbusõiduparve sõitu (Foto: Sin ja Vir jälgivad kaldalt lõbusõiduparve sõitu) Krahvi sinisilme tütar Sin, kui isa mägedes raietöid kontrollis, nägi välul karjast flööti mängimas. Võlutuna imelisest meloodiast hakkas neiu sagedasti karjasega Vir kohtuma. Kuulnud tütre armumisest lihtsasse karjasesse, laskis krahv karjase mäest alla visata. Sin, hukkamisest teada saades, otsis kallimat. Kibedatest pisaratest tekkis järv ja kohas kus lebas elutu Vir , raske kivi kaelas, on jäänud alles paarikümne ruutmeetrine saareke. Sinna sõidetakse praegu lõbustusparvega. Järv on 4-5 hektariline, ehk samane meie kuulsale lauluväljakule. Veekogu on tuntud oma isereguleeruva režiimi poolest. Mägedest laskuv lumesula või tugevad vihmad ei uputa kaldaid, enne hakkab vesi ojana välja voolama. Räägitakse, et kui armuda järve ääres, tekib tugevalt seotud armastus. Samaste soovidega sõidab siia arvukalt noorpaare. Isegi kui mitte ligimese, siis kindlasti suureneb looduse armastus. Kauaks jääb meelde tumerohelise kõrguva kuusemetsa keskel puhas sinisilmne Siniver, ehk nagu maastikukaitsealal lausutakse: Karpaatia pärl. Foto NAGI's: 1000px_0305_1 (Foto: Siniveri kaldapealne) Lummavalt mõjuvad kontrastid. Kitsas mägitee, kus seisvast autost raske mööduda, on piiratud mitmekümnemeetrilistest kuuskedest. Allapoole sõites üllatav vaatepilt. Rohelisel mäeveerul tankla nagu meil kunagi nõukogulikus külapildis. Ühest tonnisest vaadist saab A 95 bensiini 9 krooniga ja teisest vaadist diislit krooni võrra odavamalt. Mäest tulebki jõuliselt üles Leningradis rakette vedanud mitmesillaveoga auto. Auto on mehe isiklik, sellega elab lahedamalt ära, kuna aastaringne nõudlus. Ainukene murelik küsimus, mis juhtub, kui vaadist kütus voolama hakkab. Seda saan muidugi vaid endalt küsida! Mis kahju võib tonnine kütuse kogus loodusele teha? Pole näha hoidlat, mis laskuva vedeliku kinni püüaks. Kui meie majandites olid kütusevaadid teinekord roostekarva, siis siin kõik kohad värvitud. Ilmselt ollakse hoolikad ja õnnetused välistatud. Edasi saan 8 kraadisest tõusust isegi kolmanda käiguga vaikselt üles. Nüüd andis ka helin kõrvus ragistades teada, et olen üha kõrgemale jõudnud. Tõusud pole hirmu tekitavad ja peaksid elamuteni viima. Mis muidu siin pagaritooteid vedav auto vahepeal tiirutas. Ümberringi kuused, mäed ja rohelised välud. Valge Ziguli laskub, sinine Moskvitš tõuseb asula poole. Tõusta on küll pikalt, ent mind ei tohiks see heidutada, sest pildistamise punktist möödus õige kahvatus seisu Žiguli. Kui see liigub, siis järelikult minu masinale ei tohiks edasine tõus muret ei valmista. Siin on jah, kilomeetrite viisi pidev tõus, kuid tee lookleb tasapisi ümber küngaste ning pole sedavõrd järsk kui otsesuunas mäetippu jõudmiseks. Jõudsin ülalpool uuele lagendikule. Küllap tuleb siia ühel ajal hotell. Eespool, veelgi kõrgema künka otsas, üks juba ilutseb. Kamjanka puhkekeskus on 1500 meetrisel kõrgusel samanimelise mäe vaateväljas. Mitmekorruseline punase katusega lossihoonet meenutav hotell püüab kaugelt pilkusid. Samamoodi haarav on vilgas tegevus all orus. Foto NAGI's: Kamjanka mäeveerul on heinatöö lõppemas (Foto: Kamjanka mäeveerul on heinatöö lõppemas) Hobune oli suure põikpuuga heinavaalud ühte kohta lohistanud ja seisis juba vankri ees. Oli näha vihmapilvesid ja leidsin ettekäände abi pakkumiseks. Viimati tegin rõukusid ja tõstsin heina vankrisse, kui oli põllutööline: kuskil 45 aastat tagasi. Sain nüüd, kõrgemal kui 1000 meetrit, veerand tundi nostalgiat maitsta ja täiesti tasuta! Peale paari hangutäit meenus, kust kohast on õigem heina tõstma hakata. Töö käigus selgus, et peremehel on 2 lehma, 1 siga ja 1 hobune. Nende tarvis vaja varuda: 4 tonni heina, 2 tonni silo, 2 tonni jahu või maisi. Lehma päevane väljalüps on kuni 15 liitrit. Et lehm annab mägedes vähem piima kui stepialal, siis on riiklik kokkuostu hind mõnevõrra kõrgem. Antud perele oli kasumlikum ise oma piima tarbida ja turistidele müües saadi piimaliitrist 7 krooni. Keskeas perenaise ja peremehe peres kasvas 3 last ning kogu talu rahvas oli heas tervises. Vene keelt ei rääkinud antud pere ega bensiinijaama mees, samuti turismikaardi müünud naine. Minu juttu nagu mõistsid, ent vastasid ukraina ja vene seguga, kui mitmed korrad üle küsisin, saime hakkama. Majapidamise kohta selgus, et ilma lehmata ei saanud hakkama bensiinijaama omanik ega kütust tankinud autojuht. Foto NAGI's: Auto sõidab heinaveole (Foto: Auto sõidab heinaveole) Kolmandal mäeveerul on heinad staarid Kamjanets-Podil kogutud ja kaugemal niidetakse juurde. Vikat liigub mehe käes mõõdukalt, ent katkematult. Paksukestel pole võimalik mägede vahel elada. Ja neid pole siin nähagi. nad staarid Kamjanets-Podil aktiivses tegevuses tüseneda, kui igapäev tuleb künkast üles ja alla kõndida. Hobusedki on väikest kasvu! Maapinna kalded ei võimalda loobuda käsivikatist. Ja kui jutuks läks, polnud keegi hobuvikatit kunagi näinud, rääkimata kasutamisest. Heinatöö põhineb ainult käte rammule. Kui mitmesillaveoga väike veoauto saabus, hakati saadudest heina hanguma. Foto NAGI's: Rakette sõidutanud  auto sobib Karpaatias heinaveole (Foto: Rakette sõidutanud auto sobib Karpaatias heinaveole) Sellelt väljalt on sadu vaateid ja lummav rohelus. Mõne seljaku peale on nupukamad mehed ehitanud endale küüni, teisal karjuse varjupaik ehk kolõba. Heinatöö hakkab lõpu poole saama nagu minu Karpaatias olemine. Pilditegemise preemiapunktina tõuseb mäkke hobuveok. Peremehel pole vastu, et jäädvustan. Jutt hakkas sobima, kui selgus, et meile on pandud oma isade nimed. Mind kutsutakse San Sanovitš, teda aga Ivan Ivanovitš. Järjekordne tõdemus, et ilma hobuseta ei too künklikust metsast küttepuid ega heina koju. Hutsuuli tõugu hobune on igas olus vastupidav, vagur liikluses, tubli teedeta mägialal, selgitab Ivan Ivanovitš. Raske on leida sitkemat abilist, kui mägihobune, kes Karpaatias aretatud. Madalat kasvu, alla poolteistmeetri setukas, võib kanda 100 kg koormat ja kuni 100 km kaugusele. Ivani loomade toiduratsioonid on sarnased eelmiste peremeeste andmetega. Täpsustab, et autot tuleb kasutada kaugelt jõusööda ostul, ent 4 tonni heina varub oma hobusega. Foto NAGI's: Ivan Ivanovitš  selgitab hobuse headust (Foto: Ivan Ivanovitš selgitab hobuse headust) Jõuan Sineveri (P 21) külasse, mis järvest 7 km lõuna pool. Pildistan kõrget püha risti, mis hoovis vastu maja. Peremees käib igal hommikul aias ristimärki tegemas. Nõukogude ajal korjati ristid ära, nüüd vaba voli talitada oma arusaamist mööda. Pererahvas tunneb, et nemad ilma palvetamata ei saa päeva alustada. Kiriklikel tähtpäevadel tulevad ka naabrid, et koos palvetada ja laulda. Aias kasvab mitmemeetriste toigaste otsas ohtralt fasooli. Väänlevad kasvud pikkade kauntega nagu meil kodus aedoad. Et siin suviti tunduvalt soojem, on jõulisem kasv ning oad suuremad. Jahedate ööde tõttu tomatid ei valmi. Kartuli kasv samane kui meil Eestis. Tänava kõrval on majakõrgune kaunistuste ja pärgadega püha rist. Sinna kogunevad, kellel oma koduões palvetamise paika pole tehtud. Veidi looklev allasõit. Lambakari teel, valged ja mustad. Leivaauto ei saanud kuidagi neist mööda. Minu katse teha päikese abil autos kohvi on õnnestunud. Eile hommikul kallasin musta kilesse mässitud nõusse paar liitrit vett, lõunapaiku kallasin sooja vee termosesse ja lisasin kohvipulbrit. Nõusse jätsin loksumise ruumi. Peale päevast kõikumist, olge lahke, kohv valmis, pole küll nii terav ja on väiksema maitsehulgaga, ent on lõhna ja värvi. Ostsin turult 15 krooni eest 1 kilogrammise rõnga kodujuustu. Eesti kadakase lusikaga ohtralt mett peale ja kõige lõpuks suur apelsin, no võrratu lõunasöök. Vaated kõrgelt Turunski mäekurult (P 21) on selle päeva viimased. Kauneid kaadreid on kordades enam kui auto peatamise võimalusi. See on mägisel alal peamine probleem. Viimase 500 meetrise mäe läheduses on väike küla Viškiv , kus lehmadel esmaõigus teele tulla. Aga seda pole, et end vastu autot lükkaksid või karjakud su peale pahandavad nagu jääksid veistele ette. Eemaldun ilmselt viimasest Ivano-Frankivski oblasti kõrgendikult. Vasakul teepoolel, Vigoda külas (P 21), püüab pilku uus motell. Hoovis autoteenindus ja rehvide parandus. Rehviga ei ole ühegi Krimmi sõidu korral probleeme olnud. Esimesel korral võtsin koguni kaks tagavararatast kaasa, nüüd olen piirdunud ühega. Hoov autode parkimiseks raudaiaga piiratud, värav lukus. Öömaja eest maksan 180 krooni. Hubane ja mugav. Ehitusinsenerist omanik on kõik läbimõelnud, kuidas külastajate rahulolu saavutada. Baari sisenes eestlane, kes sugulastel külas. Ainus kurvastav teadmine, et Karpaatias olemine hakkab läbi saama. Spidomeetris 6100km, teine öö motellis Sõidan Dolina (H 10) linna poole. Nimi tähendab tõlkes orgu, ent maastiku pilt seda veel pole. Peale linna on horisondis küngas kirikukupliga. Jasna mäel toretseb Goševi mungaklooster. Juba jalamil on pilkupüüdev viit kloostrist, asutamise aastaga 1570. Kaugelt kostub elektrooniliste kellade helinat. Mujal Ukrainas, 21 sajandi tehnoloogiaga kirikukellasid veel üles seatud ei ole. Saksa meistrid taastasid siin 5 aastaga kunagise nõukoguliku korratuse. Möödunud sajandi 50-ndal aastal, kui mungad olid Siberisse saadetud ja kirikuvara koos imettegeva ikooniga riigistatud, kolis kloostriruumidesse lastekodu ning kirikust tehti ladu. Gorbatšovi aegu klooster taaselustus. Praegu elab seal 14 munka. Sajad autod ja bussid on pargitud kloostrivärava taha. Rahvas liigub helina suunas. Et kirikusse soovijaid on enam kui sisse mahub, kuulatakse jumalateenistust ka õues. Foto NAGI's: Sissepääs Goševi  mungakloostrisse (Foto: Sissepääs Goševi mungakloostrisse) Katoliku kirik tähistab ühe tähtsama prohveti püha: 2. augustil läks Püha Eelija taevasse. Legendi järgi, 9. sajandil enne Kristust, andnud Jumal prohvet Eelijasele kohtumõistmise õiguse Iisraeli tsaari üle, kui jätkatakse ebajumalate teenimist. Iisraeli kuulmatuid karistati põua ja näljahädaga. Eelijas andis Jumala volitusel maapeal ka halastust ning saatis korda imetegusid. Jumal kutsus Eelija innuka tegevuse eest elavana taevasse. Ja prohvet, nagu tuulispask, tuiskas tuliratsudega maapealt üles. Temast on saanud maaviljeluse kaitseingel, kes jagab põuajal vihma ja välgutab, kui keegi ebaõigel moel põldu ning karja käsutab. Kuna Eelija on surematu, usutakse et ta on ka kõikvõimas. Temalt palutakse abi tervise ja armumurede ning jahiõnne puhuks. Foto NAGI's: Palvus  ristilöödud Jumala Poja  kuju ees Goševi  mungakloostri hoovis (Foto: Palvus ristilöödud Jumala Poja kuju ees Goševi mungakloostri hoovis) Eelija austajatest on vanade inimeste seas kohale tulnud palju keskealisi ja nooremaid. Liigutav kuidas inimesed kiriku ees teevad ristimärke ja annavad suud ning paitavad ristilöödud Jumala Poja jalgu. Harduses pühenduti jutlusesse, mida saatis poistekoori laul. Jutlustaja monotoonne hääl ja poiste tiiskant on südantsulatav kuuldepilt, mis kõlaritest hoovi kogunenutele kostub. Kogu kloostri hoov on helisid täis. Hoovi peal kombetalituse aegu nagu oleks tekkinud vahetu kontakt kõige kaugemaga, kõrgemaga või otse prohvetiga. Aga kellega täpsemalt ja kus keegi tseremoonia momendil viibib, seda ma enam ei taju. Samas on veidi kõhe, et uskujad on nagu monoliitses härduses ja ühel ajal löövad enda ette ristimärke. Kõrvaltseisjana küsin endalt, kas need inimesed on manipuleeritavad. Mulle selline pühendumine ei istu. Pildistada oli jah huvitav, aga oma uskumises minna reaalsest argipäevast kaugemale… Ei, see pole minu jaoks. Mäletan kui polnud veel koolipiss, käisime emaga Tallinnas suhkruostu järjekorras. Ööbisime vanatädi juures. Tädi sage kirikus käija ja võttis mind kaasa. Seal tuli äkki moment, kus tädi selgitas põlvile laskumise vajadust, näed palveta sedasi nagu patsiga tüdruk. Kõrval reas tüdrukut olin juba varem varjatult silmitsenud. Üsna huvitav plika, aga mina pidin temast erinema, vähemalt mitte välja tegema. Käsu peale vaatasin: jah, tema põlvitas, aga olin samas veendunud, et mina ühe tüdruku moodi küll põlvili ei lasku. Aga võib olla oleks suure pressimise ja kombekuse lugemise peale ka põlvitanud, kuid mul oli õnneks kindel põhjendus. Põlv veidi veritses, polnud linnakivide vahel harjunud jooksma ja eelmisel päeval kukkusin. Kirikusse tulles oli veidi kärna peale kasvanud, ent see just kiskus nahka kokku ja takistas põlvitamist. Ma ei kummardanud. Minu jaoks oli see võit, kuigi kirikus olemine oli huvitav ja on tänaseni. Foto NAGI's: Palvuse ajal tehakse rinnale ristimärki (Foto: Palvuse ajal tehakse rinnale ristimärki">) Jeesuse kannatusi ristilööduna saan ma ette kujutada, aga kas ta peale ajaloolise isikuna oli ka Jumala poeg , on minu jaoks teema, millesse ei näe mõtet süüvida. Muinasjuttude aeg ei nümber saama nii nagu ka uskumus maapealsest paradiisist ehk kommunismist või liberaalide utoopiast: olla 15 rikka Euroopa riigi seas. Meie kihistunud ühiskonnas jõuab jah väljavalitud seltskond rikkuse maale. Ja kui jõukuses olijad arvavad, et esindavad enda varaga kogu riigi rahvast, siis saame sellist uskumist riigikogu valimistel ka välja elada, Oleme niikuinii enda jaoks mõned asjad segi ajanud. Põhikirja järgi, on kirik riigist lahutad. See põhimõte ei sega aga meie riigiisasid kulutama maksumaksjate raha sõitudeks kiriku jumalateenistustele, ostma kaplanitele vormiriideid ja korraldama lippude pühitsemist. Aga miks peab riigile kuuluvat vara kristlikult õnnistama. Meie põhiseaduse alusel pole sellele selgitust. Demokraatlikus riigis peaks olema valik, kui armee noorsõdur kristlikku nõustamist ei soovi, peaks ta saama psühholoogiga vestelda. Kaplan on armees nn hingeteadlane, aga kui tema teenistuskohustused on väljatöötatud Eesti Kirikute Nõukogu poolt, siis ei saa nõustamist enam erapoolikuks pidada. Miks ei võiks noormehi metsas laskeharjutuste aegu näiteks ka maa- või taarausuga kokku viia ja õpetada Looduse jumaldamist muinaseestlase viisi. Et väärtustada endale püha puu, metsasalu või kink ja mitte nautida, kui tõhusalt puud pilbasteks tulistada. Miks peame oma noori kristluses hoidma. Ütleme, et see meeste enda vaba tahe, kui aga teist valikut ei ole, siis see vabadus on kallutatud asendis, nagu vabalt langev vesi veerennis. Kellele on ühtpidi suunatud demokraatia vajalik? Eeljapäev märgib sügise algust ja heinatöö lõppu. Karpaatia katoliiklased said pühakult kinnitust, et saaki sihipäraselt väärindatakse. Olen nendega ühte meelt! Kirik, bensiinijaam ja hotell on objektid, mida Karpaatia küladesse ja maanteede äärde aina juurde ehitatakse. *Viimane reisisiht ehk Lääne Valgevene* Kas Valgevene piiripeal vahetatakse grivnasid, või peab enne kuskil linnas Ukraina rahast lahti saama. Ühest küljest nagu tähtsusetu asi, kui aga sihiks võimalikult palju pildistada, siis on iga kõrvaltegevus nagu kurjast. Arusaamatu, miks tee äärtest on juba mitmed sajad kilomeetrid müüjad kadunud. Tomateid vahel trehvab, ent mitte paprikat. Ilmselt valgevenelasel pole koju sõitmiseks asja Ukraina toidukauba järele. Eelmine kord sain Ukrainast väljudes 150 krooni eest 30 kg paprikat. Praegu tühjus, või on süüdi algav vihmaperiood. Teede ristumisel (M 19,P 15) märkab mind miilits. Kuulsin nende omavahelist juttu, mul ju aken praokil , mis number see võib küll olla. Justkui uudishimust siis peatamine. Vaatasid juhiluba, eriti midagi ei küsinudki, rohelise kaardi sisu ei hakatudki uurima, mina omalt poolt pärisin kuidas Bresti saab sõita. Selgus, et olin õiges suunas. 40 km enne riigipiiri, on teeolud üliheaks muutunud: mitmerealine ja suundade vahel teepeenar. Valgevene piiripunkt Mokranõ (E 85, M 12) on sõbralikum kui eeldasin. Oma mittetarviliku raha vahetasin dollariteks ja 17 dollari vastu sain 48940 rubla. 5 dollarit tasusin autoteede kasutuse eest. Kui oleksin tahtnud enam kui 24 tundi Valgevenes viibida, siis tulnuks maksta 15 dollarit. Elasin üle oma elu suurimat paduvihmaga sõitu. Tugevasti trummeldas. Peatasin auto ja libistasin käe katusele. Et mõlkideni veel olu ei kiskunud, sain sedavõrd edasi sõita, kuis kojamehel jõudu ja minul nägemist. Ei vastutulejaid ega möödaminejaid. On kesköö ja välgud sähvivad. Bresti äärelinna bensiinijaam juba ammu suletud. Jään ainukesena platsile. Sõidan kõige kõrgemale kohale, et uputuse puhul ikka kuivale jääda. Kõrguste vahe ligi meeter, pole vihmavalingus turvalisemat kohta kui kühmu otsas parkimine. Ennemini võib vesi maanteed uputada kui minu autod. Muljeterohke sõit ja eeljapäeva elamused suigutasid unele. Spidomeetris 6500 km, kümnes öö autos. Hea et elamusterohkeks päevaks sai autos hästi välja puhata. Vihma enam ei saja, aga udusegust niiskust võib lõunani jätkuda. Algselt kaitses Bresti linna 11. sajandil ehitatud puidust linnus. 20 aastat tagasi, arheoloogilistel kaevamistel paljastus 4 meetrise kultuurkihi alt kaks tänavat ja elamute puidust seinad. Ajalugu on säilitatud muuseumi katuse all. Esimese külastajana on rahulik mõelda slaavlaste elule 1000 aastat tagasi. Unikaalne vaatepilt ja pildistamise võimalus. Olen justkui avatud kirstu ees, mille põhjapindala 1000 m2. Foto NAGI's: Bresti arheoloogiamuuseum (Foto: Bresti arheoloogiamuuseum) Ajaloolise linna asemest mõned sajad meetrid eemal, rajasid vene sõjaväeinsenerid 19. sajandil kivist kindluse. Purustatud telliseaukudega müüririda palistab väikest saart, jõgede Lääne-Bug ( Zapadnõi Bug) ja Muhavets vahel. Bresti kindluse hoovis tilguvad kastemärjad kahuritorud. Nõukogude aegu sõjaväelaste klubi ja arhiiv on taas uskujatele pühakojaks saanud. Foto NAGI's:   Niguliste kirikus on taastatud    liturgiline elu (Foto: Niguliste kirikus on taastatud liturgiline elu) Mitte ainult kindluse hoov, vaid kogu Bresti linnal on koormav ajalugu. Raske oli praegustel vanaisadel ja vanaemadel elada saladusega. Paljud teadsid, mis sündmused 2. maailmasõja algul linnas toimusid, ent juhtunust sai ligi 50 aastat vaid sosinal rääkida - teinekord kas sedagi - ja tuli vaikimisi siit ilmast lahkuda. Linn oli Poola riigi valduses. 14. septembril 1939 aastal, eelnenult nädalapäeva pommitanud, vallutas Saksa armee korpus Bresti linna. Poolakatest linna garnison varjus kindlusesse ja kallaletungijatel ei õnnestunud seda ühtäkki vallutada. 22 septembril lähenes Brestile Vene tankibrigaad mituk eksitust linna tungimisel. Molotov-Ribbentropi paktiga oli kuu aega varem kokku lepitud, kuidas Poolat jagada ja Brest ning Grodno linn pidid jääma Punaarmee valdustesse. Arhiivifotodelt leiame, et arusaamatused lahenesid ja lahkudes naeratavad nii brigaadikomandör Semjon Krivošei kui ka kindralpolkovnik Heinz Guderian. Foto NAGI's: Brigaadikomandör  Semjon Krivošei ja  kindralpolkovnik Heinz Guderian, arhiivifoto keskel (Foto: Brigaadikomandör Semjon Krivošei ja kindralpolkovnik Heinz Guderian, arhiivifoto keskel) Nende teed enam kokku ei läinud, kuid üksiti tulid nad staarid Kamjanets-Podil, kuid seda juba hiljem. 22. septembril lepiti kokku, et pidulike marsihelide saatel asub teele saksa motoriseeritud sõjaväekorpus ja sisenevad nõukogude tankid. Teisisõnu, sakslased olid teinud Nõukogude väeosale teene ja andsid nüüd peaaegu vallutatud Bresti linna punaarmeelastele üle, kuigi Bresti kindluses olid varjul veel Poola sõjaväelased. Ajaloolased vaidlevad, kas sõbralike vägede kohtumise päeval oli Bresti linnas sõjaväeparaad, tähistamaks võitu Poola üle, või ühe vallutaja pidulik lahkumine ekslikult hõivatud lahinguväljalt. Üks paraadi pealtnägija meenutab, et katusele roninud piltnikud aeti tol korral minema. Teine julges alles hiljaaegu tunnistada, et oli näinud punaväelaste ja Natsi-Saksamaa vägesid üksteise järel sõbralikult marssimas ning oli püüdnud rahva sekka visatud kirjus ümbrises saksa kompvekke. Foto NAGI's: Saksa sõdur kostitab Brestis  punaarmeelasi. 22.09.1939 (Foto: Saksa sõdur kostitab Brestis punaarmeelasi. 22.09.1939) Nõukogude ajal paraadist rääkimine oli eluohtlik. Kolmas oli olnud hämmingus punaarmeelaste kasimatust riietusest. Improviseeritud paraadlikust päevast alates kuulus linn Nõukogude Liidu koosseisu ja algas Bresti kindlust kaitsvate poolakate ründamine. 27 septembril õnnestus kaitsjatel kindlusest lahkuda. Ei möödunud 2 aastatki, kui Poolat jaganud okupandid läksid maade hõivamisel vaenujalale. Saksa väed alustasid 22 juuni öösel 1941 aastal, Bresti pommitamist, ülesandega 12 tunniga linn vallutada. Ja taas oli kohal Bresti paraadis osalenud Wermachti kindral Heinz Guderian, keda vahepeal jõuti autasustada Rüütliristiga, mida sõja jooksul ka 4 eestlast välja teenisid. Hüüdnime saanud „kiire Heinz“ ei saanud aga plaanitud ajaga hakkama. Lahingud kestsid mitu päeva, kuigi kaitsjate arv oli kordades vähenenud. Üksteisest äralõigatud gruppidesse oli alles jäänud umbes 400 võitlejat, kes suutsid kindluses varjuda. Garnison ja kindluse lähiümbrus oli sakslaste poolt hõivatud. Punaarmeelastel ei õnnestunud kindlusest väljuda ja pidid kaitsesse jääma. 23 juulil võeti raskelt haavatuna vangi komandör, major Pjotr Gavrilov. Kanderaamil, üleni veres - ohvitseri vormis elutuna näiv mees - oli vangivõtja sõnade järgi alles mõned minutid tagasi heitnud granaate ja tulistanud. Kui ta 1945 aastal saksa koonduslaagrist omade poolt vabastati, saatis Stalin kangelase Siberisse jaapani sõjavangide laagri ülemaks. Sedavõrd kahtlustäratav oli tema süü, et ellu jäi. Alles mõned aastad hiljem, peale Stalini surma, tunnistati ta riigi poolt kangelaseks ja anti Lenini orden ning võeti tagasi komparteisse. Mõned päevad enne majori vangi langemist oli keegi võitleja jõudnud kindluseseinal hüvasti jätta: “Mina suren, aga ei alistu!“ Üksikuid laskusid oli olnud kuulda veel augustikuu alul. Foto NAGI's: Bareljeef muuseumi hoovis (Foto: Bareljeef muuseumi hoovis) http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14781921&size=o Ajalugu on mõnes mõttes nagu vee ringkäik looduses, muutub vaid olek, mitte aines. Teisisõnu, teisenevad sündmused, mitte inimene. Uus lahingumöll algas 3 aasta möödudes. Huvitav siinkohal, et sama vene ohvitser, kes naerusui 1939 aastal saksa ooberstiga Brestis kogemusi vahetas, oli nüüd juba tõsimeeli ja kindrali auastmes saksa vägesid ründamas. Tema osalusel, 28. juulil 1944 aastal, vabastati Brest. Bresti vallutamise ajal oli „kiire Heinz“ juba jõudnud Natsi-Saksamaa maaväe kindralstaabi ülemjuhatajaks. Lõpuks ta sattus ameeriklaste kätte vangi ja vabanes 1948 aastal. Kui Semjon Krivošei elas 79, siis Heinz Guderian 66 aastat. Psühholoogid on täheldanud, et sarnastes oludes, paranevad võidetute haavad vaevalisemalt võitjate omadest. Kas Bresti paraadist osalejate eluea erisus on ainult psüühiliste üleelamistega seotud, pole mul teada, kuid head sõjalist karjääri tegid mõlemad kindralid, et tähelepanuväärselt teise ilma minna ja sellest siinkohal lugejale teada anda. Mõne episoodi otsimine ei tee minust ajaloolast. Seda ei toeta haridus ega kinnita pildihuvi. Ja samavõrd ei saa ega pea minu uudishimu ja järeldused kokku minema lugeja arusaamadega. Et üht ja sama ajaloolist sündmust tajutakse eri aegadel ja vanuses erinevalt, ei saa me paljudel juhtudel isegi ajaloo tõlgendusi teadusena käsitleda. Teadus mõõdab ja kaalub ning määrab kvaliteedi. Ebateadus on suvalise mõõtmega. Kui monument on punaseks värvitud, siis selliseks ta teadlase silmis jääbki. Ent emotsionaalseis kütkeis ajaloolane annab mõisteks punamonument ja lõpuks näeb isegi halli kivikamakat punasena. Drastilise näitena võime puskari uimas metsavenna tegevust meelevaldselt tõlgendada: kas oli ta rohkem redutaja ja röövel või vabastaja. Me ei tea täpselt ka kindluse kaitsjate motiive. Võitlejatest saadi teada mõned aastad hiljem, kui leiti saksa armee ettekandeid. Pole teada, kas kartmatus tulenes piiritusest, mida armees jagati või kodumaa armastusest, mida Nõukogude ajaarvamine levitas, või hoopis soovist surra Stalini eest. Surnud ei räägi kui palju nad staarid Kamjanets-Podil! Nende tegusid saab võimendada või pisendada. Olenevalt ideoloogiast nii ka tehakse. Hakkab nagu harjumuseks saama, et mida suurema kaaluga mälestusmärk, seda enam ta midagi varjab: kas päevapoliitiku edevust või ajaloolist tõde, või mõlemaid ühe korraga. Kui pool rahvast pooldab ja teine osa on ausamba vastu, siis on ilmselt mõlemad variandid. Samas saab Eestit näiteks võttes rõhutada, et poolt ja vastu võimalused ilmnevad eelkõige demokraatiale lähenevas ühiskonnas, kus iga inimene saab ise avastada, kes on austust väärt ja keda kangelaseks pidada. Nõukogude Valgevenes otsustas üks partei, keda mälestada ja kuidas. Punastest tellist, sõjakahjustustega Bresti kindluse seina ääres tilguvad suurtükitorud. Kogukas, kuni 20 km laskekaugusega kahur on topeltratastega. Teen pildi läikivate rehvidega seitsmetonnisest, enne teist maailmasõda valmistatud, kahurist. Foto NAGI's: 122 mm kauglaskekahur   Bresti kindluse muuseumis (Foto: 122 mm kauglaskekahur Bresti kindluse muuseumis) Samasuguse 122 mm kaliibriga kauglaskekahur esimesest maailmasõjast, on neli korda kergem ja tulistas kuni 9 km kaugusele. 19. sajandi kahuritorud on suunatud endise garnisoni klubihoone poole. Praegune hoovis on kõik ettekirjutatud, sul pole vaja süüvida ega kahelda: kas on sangar, mitu vaenlase laipa lahinguväljale jäi jne. Antakse otsevalangust, et mitmekorruselise maja suurune nägu ei saa olla midagi muud kui kangelase pea. Nõukodude aega tuli periood, kus ideoloogias hakati rahvast sotsialismi sõnaga lollitama. Ühel viisaastakul tõdeti, et jõuti sotsialismi; teisel saavutati sotsialismi võit; siis kuulutati, et sotsialism on täieliult võitnud. Kui aga kinnitati täieliku ja lõpliku võidu saabumist, lendas kogu kaadervärk vastu taevast ja Gorbatšov hakkas uutmoodi ühiskonda lappima. Stagnatsiooni ehk sotsialismi sõnamängu ajal, sedamööda, kuidas NLKP peamehe Brežnevi ajupotentsiaal sõnavahtu kinni jäi, hakkasid kunstnikud pisikest kasvu Leninit aina suuremana kujutama. Ja ei jäänudki muud üle. Kui riik on suurima territooriumiga ja teda pole kunagi suudetud täielikult võita, see käib ka sotsialismi kohta, siis peavad tollel riigil vägilaslikud iidolid olema. Mida siis oletatava punaarmeelase hiigelpea varjab. Tema mõtlik meel annab tunnistust, et ta teab ka nende poolakate kangelastegu sama kindluse kaitsmisel, keda tema võitluskaaslased 22 kuud tagasi tulistasid. Monument vormiliselt sellest vaikib. Möödunud sajandi alul sündinud skulptoritest üks elas Minski lähedal ja pidi teadma tõde Bresti vallutamisest, miks muidu pole sõduri mütsil viisnurga kuju. Me ei kujuta ühtegi ajaloolist filmikaadrit ilma punatäheta. 1943 aastal muutus sõjaväevorm ja tähised ning mütsi kuju, ent alati on sees viisnurk. Skulptor aga millegi pärast kujutab peakatet ilma viisnurgata. Kas ülepaisutatud suur ja monumentaalne mälestuskompleks kujutab ülekantud tähenduses alistumatut sõdurit või üksnes leinavat ja hirmu tundnud pead, jääb teadmata. Mulle meeldib, et monumendis pole paraaditsevat vaprust: tulista, kõiki ikka ei suuda, võidame niikuinii ja teised pealesõjaaegsed loosungid, kus oluline polnud inimelu säästmine, vaid võit fašistide üle. Oletan, et skulptorid mõtlesid avaramalt, kogu kindluse ajaloole ja ka üksikisikule selle sees. Igal juhul on mõtliku hiiglase pea pilkupüüdev. Ta teab rohkem kui välja paistab, midagi jääb ütlemata ja see on kunstiteose sünd. Pildistan tõsist meest mitmel moel, et ta mõjuks ennemini sõjafilosoofina, kui tavalise sureva inimesena ent mitte surematu kangelasena. Jätan välja taevasse tõusva püssitäägi, mis kaadrit lõhub. Ilmselt sotsialismi sunnil pidi arhitekt monumendi kõrvale mitmekümnemeetrise püssitiku panema. Foto NAGI's: Mõtlik sangar Bresti kindluse hoovil (Foto: Mõtlik sangar Bresti kindluse hoovil) Vähemalt meil Sõrves on maastikuvaatega vedanud. Tehumardi tääkidega öölahing jäi piksenooli püüdva vardaga tähistamata nagu Bresti kindlusehoovis kõrgub. Et suurtest kunstiliialdusest on meie loodusmaastik pääsenud , ei tähenda see veel kergendust. Kui Lennart Meri hakkas Nokiat otsima, siis järgmised presidendid alustasid potentsiaali maha müümist Eesti Energiale. Eesti loodusmaastik on meie peamine ning kindel rikkus ja turismi magnet. Paraku lagastavad rohelisemeelsed loodusvaateid vuristavate tuulikutega ja me ei tea, mis saab vibreerivate generaatorite toel meie mullafaunast. Ent peaeesmärk on õhk puhtaks, mitte toota süsihappegaasi ja vahendid pole sedavõrd olulised. Meie loodusmaastikku ei suutnud lõhkuda rebenev Nõukogudemaa, küll aga saavad tema eripära euroopalikuks vermida meie „keskkonnahoidjad.“ Tuulegeneraatorid ei sobi Eesti maastiku koduõue. Erimeelsused ilu ja praktilisuse vahel jäävad seni, kuni turistid, kes puutumatut loodust otsides meist eemalduvad. Nõukogudeaegsed erimeelsused riigi ja kiriku vahel on Valgevenes mineviku prügikastis. President Aleksandr Lukašenko kuulutab otsesõnu, et riik ei saa eksisteerida ilma kirikuta. Ja samas ei saa rahvas ilma kirikuta elada. Valgevene 9,4 miljonilisest elanikkonnast on pooled usklikud. Kui linnas ja mitte ainult Brestis, kirikud enam rahvast ei mahuta, ehitatakse lisa. Teine Bresti suuremahuline tippteos ongi Püha Ülestõusmise katedraal. Siin pole midagi taastatud, nagu paljude Valgevene kirikute puhul, vaid tegu on uusehitusega. Nagu Bresti kindluse mälestist, on ka pühakoda heroiseeritud. Katedraal ehitati Suure Võidu 60 aastapäeva auks. Vastne õigeusu kirik mahutab endasse 5000 inimest. Foto NAGI's: Püha Ülestõusmise katedraal Bresti linnas (Foto: Püha Ülestõusmise katedraal Bresti linnas) Üllatas, et kiriku hoovis kasvasid valmivate viljadega pähklipuud, mida viimati 600 km lõuna pool nägin. Hoolivuse ja armastusega mitte üksnes ei ületata inimestevahelisi vaid ka geograafilisi erisusi. Meeleheaks vaja midagi head kaasa võtta. Maiusepoes oli valge toonekure kommikarp kõige nägusama kujunduse ja pildiga. Samasuguses austuses on lind teeäärses sümboolikas. Sellel sajandil on juba kahel korral valge toonekurg valitud aasta linnuks. Arvukalt on teda markidele trükitud. Ukrainas oli kurg koguni küla nimesse põimitud ja neid on seal rohkemalt kui Valgevenes. Ent Valgevenes on neid enam kivisse valatud. Üht igavesti Aafrikasse lendavat tabasin Pruti jõe sillal. Foto NAGI's: Skulptuur lendavast kurest (Foto: Skulptuur lendavast kurest) Maailma mõõtmes iga kümnes toonekure paar punub oma pesa Valgevenesse. Ornitoloogid arvavad, et neid on kokku 18 tuhat pesa. Leedu ja Poola piiri äärde jääb Grodna (vene keeles Grodno) linn ( E 85,P 41), mis Brestist 250 km ja Pärnu jääb 650 km. Peale Poola iseseisvumist ja Vene kodusõja lõppemist jäi linn 1921 aastast Poola riigile. Molotov-Ribbentropi leppe kohaselt, vallutas Nõukogude riik 1939 aastal osa Poolast ja sai endale Grodna ja juba teadaolevalt Bresti linna. Ka siin toimus Puna-ja Saksavägede ühiskohtumine ja lahkumine. Erinevalt Brestist, vallutati linn 1941 aastal ühe päevaga ja sõjapurustusi tublisti vähem ning ajaloolist enam säilinud. Olin virtuaalselt linnapildiga varem tutvunud ja valisin sõidu põhiliseks eesmärgiks jäädvustada kõrgel Nemani kaldal futuristlikus laadis Grodno oblasti draamateatrit. See ei tähenda, et ajaloolisi ja jõega liigendatud linnavaateid siit püüda ei saaks. Kuid linn jääb ikkagi linnaks oma sarnaste piltidega, on see raekoda või kirik. Mina ilmutan Leedu suurvürsti kroonikuju. Minu jaoks on see ime! Foto NAGI's: Grodno draamateatrit (Foto: Grodno draamateatrit) Lõhatud kiriku ja ajaloolise naiste kloostri sente liitmisel ehitati omanäoline ja kaunis kultuuritempel. Seda vaadet küll riivab kõrgel poodiumil tank T-34, kuid sellest annab mööda hiilida ja kaadrisse ei jää. Kingul paikneb ümberpööratud kroon. Sellist arhitektuurset lahendust pole kujuteldavas maailmas enne näinud, rääkimata reaalsest linnapildist. Omapärane ja mõjub eriti kaunilt peale jässaka Bresti sõduripea vaatamist. Arhitekt pole läinud Nõukogude sotsialismi ülistamise ega liialduste teele, vaid nii vertikaalsed kui horisontaalsed jooned on proportsioonis, õigem oleks rõhutada graatsilisust. Õrnuse ja kerguse muljet rõhutavad kumerjooned ja teatri peasissekäigu ees tantsisklevad Pegasuse kaaslased. Skulptuuride autor L. Zilber. Originaalse maja projekteeris arhitekt R. Motšulski. Valmis 1984 aastal. Nauditav harmoonia, mis on meeldivaks lõpupunktiks Valgevenest lahkudes. Koju jõudsin 700 km pärast. Sellega pisut teadmistepõhine ja ajaloo ning poliitikakastmes reisikiri Valgevene ja Ukraina radadel lõpeb. Oleksin meelitatud, kui leiaks huvilise, kes kirjapandut koos piltidega paberkandjal avaldab.

5 kommentaari

  • Leprosium kommenteeris

    Для написания данной информации необходимо обладать незаурядными знаниями по данной тематике

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ou my God.. Kui ilusad pildid.. Leidsin selle loo äsja ja need fotod on ühed ilusamad reisifotod siin keskkonnas.. Need kutsuvad lugema ka seda seda blogi.. Lihtsalt võrratud vaated 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Nõustun siiriga..pildid on tõesti mega mega ilusad;)

  • akaasik kommenteeris

    Kiitus on autorile meest magusam. Tänan kolleegid!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Väga kaunid vaated 🙂
    Lähipäevil loen selle loo läbi aga täna ei hakka kallist pühapäeva kulutama 🙂

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga