Jätkuosa rattamatkast mööda Põhja-Botnia lahekallast. Mis juhtub, kui aega on möödunud pea 10 aastat. Hea on meenutada, vaadata pilte ning luua endas mälestuste meenutuste pagasist tagasivaade möödunule. Tahaks tagasi seda aega, see oli tore. Kuid selle pildimaterjaliga ei ole mu reisikirjeldus veel lõppenud. Tulleb veel jätk sellele.
Palju nähtud loodusfilmid Põhja-Soome loodusest paelusid mind juba lapsepõlves ning mu hinge puges, et tahaks kunagi kõike seda ka näha. Sai ju kõike seda nähtud vanaisaga peale loodusfilmide vaatamist ju ka arutatud. Loomadest teadsin, mis loom on ahm, kuidas välja näeb ja mida sööb. Kuukeli on laanenäär, kes inimest üldse ...
Jätkan siis kolmanda osa avaldamisega. Endal teeb südame soojaks neid pilte vaadates. Rohkem eelistan sõita ning pilguga haarata kõike, mis teele või teekõrvale jääb. Rattasadulas on seda mugav teha ei teki ohtu, et peaks kartma kraavisõitu. Autosõidul keelan alati kõrvalistujatel mingit haaravat objekti mulle sellest teavitada. Siis kipun roolis olemise ...
Põhjamaad on mulle hingelähedased, eelmine aasta külastasin kruiisi reisiga ,,Väärikalt vananeda" olles kaasreisijaks siis Raikküla-Rapla eakate klubiga. Ikka hinge jääb Rootsist lahkudes igatsuse krabin, arvan, et pärast esimest Rootsi rattamatka olen jäägitu Rootsimaa austaja. Pole päeva, kus ma jälle ei pöörduks tagasi nende piltide juurde. Jagan siin oma emotsionaalset Rootsi ...
