Armastuslugusid Sloveeniast

Sloveenia on pisike, pindalalt veidi väiksem kui pool Eestit, ent süda on tal suur. Kuidas teisiti saakski riigis, kus juba pealinna nimest õhkab armastust – Ljubljana kõlab väga sarnaselt sloveenikeelse sõnaga ljubljena, mis tähendab armastatut. See ei saa olla kokkusattumus. Sloveenid armastavad oma maad ja siit artiklist leiad mitu head põhjust, miks sinagi peaksid sellele võimaluse andma.

Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia oli nõukogude ajal ihaldatud puhkusesihtkoht: tuusikuid sinna jagati vaid eriti tähtsatele ninadele. Nüüd on ajad muutunud ning tänu Nordica ja Adria Airwaysi koostööle on Sloveeniasse lennata suhteliselt lihtne – seda võib teha ühe ümberistumisega Müncheni kaudu või hoopis otse Tallinnast naaberriigi Horvaatia kuurortlinna Rijekasse, kust Ljubljanasse on pooleteise sõidutunni tee.

Ljubljana

Roheline ja romantiline pealinn

Ljubljana on kindlasti linn, mis kuulub romantilise linnapuhkuse sihtkohtade edetabelisse. Ühelt poolt ajalooliste hoonete väärikus ning teiselt poolt nooruslik energia loovad eriliselt inspireeriva ja õdusa õhkkonna. Elu Ljubljanas pigem voolab mõnusalt kui kihutab mööda ning inimesed võtavad aega, et istuda rohketes välikohvikutes ning nautida ilma ja vestlust.

Linna tuiksooneks ja tempo loojaks on Ljubljanica jõgi, mis kulgeb roheliste kallaste vahel otse läbi linnasüdame. Vanalinn on muudetud autovabaks, mis teeb jalutuskäigud jõe ääres ja sildadel eriti mõnusaks. Ljubljana on valitud Euroopa roheliseks pealinnaks 2016. Miks see nii on, saab eriti hästi aru, kui juhtute otse linna südames saarmaid märkama – turistidest ja elanikest välja tegemata tukuvad nad tihti otse kuulsa kolmiksilla harude vahel.

Ljubljana on sõbralik nii saarmaste ja jalutajate kui ka näiteks jalgrataste ja liikumisraskustega inimeste vastu. Nii pealinnas kui ka kogu ülejäänud riigis on palju jalgrattateid, aga ka matkaradasid, mis aitavad soodustada tervislikke eluviise. Autovabas piirkonnas sõidavad ringi golfiautodega sarnanevad elektrilised cavalier’id, mille ülesandeks on pakkuda tasuta küüti vanainimestele ja kõigile teistele, kel oleks muidu raske südalinnas näiteks ametiasutusi külastada.

Ljubljana

Ilusaid ja südamlikke lugusid on Ljubljanas palju. Näiteks ei ole vist palju linna keskväljakuid, mida kaunistaks luuletaja ja tema muusa, mitte mõne poliitiku või sõjakangelase kuju. France Prešeren (1800–1849) on tuntud eelkõige sloveenikeelsete romantiliste sonettide poolest. Tema armastatuks päriselus oli neiu nimega Julija Primic, kes küll iial poeedi armastusele ei vastanud. Julija portree on skulptuurina jäädvustatud luuletaja kujust otse üle väljaku maja aknal, kus ta meest igavesti võib inspireerida.

Vaid mõne sammu kaugusel keskväljakust ja sealt algavast kolmiksillast on veel kaks tähelepanuväärset silda ja lugu. Legend räägib, et Ljubljana asutasid argonaudid, kes olid kuningas Aieteselt kuldvillaku varastanud ning põgenesid tema eest üle Musta mere ning mööda Doonau, Sava ja Ljubljanika jõge. Jõudes Ljubljanica lättele, nad peatusid ja võtsid laeva lahti, et see üle maa Aadria mereni kanda ja siis Kreekasse tagasi seilata. Soos aga elutses kohutav koletis, kelle Iason tappis. Sellest ajast peale said ümberkaudsed inimesed kergemalt hingata ning Ljubljana linn kasvama hakata. Draakonist aga on saanud linna sümbol ning neli suurt draakonikuju kaunistavad ka linna üht silmatorkavamat silda. Väidetakse, et kui mõni neitsi silda ületab, pidavat draakonid sama liputama – aga seda pole ühegi sloveeni silmad veel näinud.

Draakonisillast linna poole vaadates järgmine sild on Lihunikusild, mida kutsutakse ka Armastuse sillaks. Esiteks tuhandete lukkude tõttu, mis sillale on kinnitatud ja võti jõevette heidetud. Öeldakse, et sel moel kinnitatud abielu saab lahutada vaid siis, kui jõkke sukeldudes võti jälle üles on toodud. Aga nime teine, proosalisem põhjus on see, et silla ääred on ligi pooleteise meetri ulatuses klaasist ning üleannetud Ljubljana poisid pidid hooletuid seelikus naisturiste varitsedes silla all lõbusalt aega veetma.

Ljubljana

Lühike, aga kaunis rannajoon

Ljubljana asub otse Sloveenia südames, mistõttu on turistil sealt lihtne väljasõite teha. Põhimõtteliselt kõik vaatamist väärt paigad asuvad tunnise autosõidu kaugusel. Ja vaadata on Sloveenias palju – alustades maalilistest Alpi-aasadest ja orgudes asuvatest mägikülakestest, ajaloolistest linnakestest ja lossidest, maailma mastaabiski muljetavaldavatest koobastest ning kaunist, ehkki lühikesest rannajoonest.

Sloveenia asub küll Aadria mere ääres, kuid naabrid Itaalia ja Horvaatia on end mööda merekallast nii pikalt välja sirutanud, et Sloveeniale on jäänud vaid 46 kilomeetrit kallast. Samas on sloveenid endale omase nutikusega kõik need vähesed meetrit kavalasti ära kasutanud. Kaunite keskaegsete linnakeste, hotellide ja promenaadide kõrval on nad rajanud 30 km pika jalgratta- ja matkaraja Škofijest Sečovljesse, mida mööda saad tutvuda kogu Sloveenia rannikualaga.

Porečanka või Parenzana nime kandev rada jookseb mööda endist kitsarööpmelise raudtee tammi, mis aastatel 1902–1935 viis Triestest Itaalias Porečisse Horvaatias. Tee kulgeb läbi vanade ja imeilusate mereäärsete linnade, viinapuuväljade ja oliivisalude, läbi lühikeste tunnelite ja majesteetlikel viaduktidel üle orgude. Rada algab vana Škofije piiripunkti juurest, järgima peab D-8 silte läbi Portoroži, Izola ja Koperi linnade kuni Sečovlje soolaväljadeni, kus saab tundma õppida soola valmistamise protsessi.

Piran, sadam

Sool, viinamarjad ja oliivid on Sloveenia rannikuala tuntuimad produktid ning kõiki neid kiidetakse kvaliteedi poolest. Just Sloveeniast Pirani lähistelt on pärit sool, mida armastab kasutada Jamie Oliver. Pehme kliima tõttu kasvavad hästi oliivipuud ja viinamarjad, mis on Aadria mere idarannikule jõudnud kaks aastatuhandet tagasi Kreekast. Kohalike sortide seast paistavad enim silma Refosk (punane vein) ja Malvasia (valge), parimaid veine saab maitsta kohalikes restoranides. Kohalikku oliiviõli aga kiidetakse kui eriti vürtsikat ja hõrku.

Piran

Ranniku pärliks on piltilus linnakene Piran, mis on üks kuulsamaid Sloveenia vaatamisväärsusi. Just seal on tehtud ka selle alapealkirja alla kuuluvad pildid. Piran asub kena kitsa poolsaare tipus ning on üks paremini säilinud ajaloolisi linnasüdameid Aadria mere ääres. Itaaliahõnguline, veneetsia ja gooti stiilis arhitektuuri täis linnake on kõrghooajal rahvast tulvil, kuid kehvema ilmaga või madalhooajal täidab seda eriline rahu. On raske sellesse mitte armuda, kui sellisel päeval vaikselt mööda käänduvaid kitsaid tänavaid kulgeda, mereäärsel promenaadil jalutada, päikeseloojangut imetleda või mõnes kalarestoranis keha kinnitada.

Piran

Keskmaa koopad ja veed

Vaatamist jagub rohkesti ka sisemaal. Näiteks asub Ljubljanast tunniajase autosõidu kaugusel mitu väga muljetavaldavat koopakompleksi. Suurim neist on 24 km pikk Postojna koobas, mis kujutab endast eriilmelisi stalaktiite ja stalagmiite täis koobaste, saalide ja galeriide labürinti. Tegu on Sloveenia number üks turismiatraktsiooniga, mida on tänaseks külastanud enam kui 36 miljonit turisti. Külastajatele on koopast avatud ligikaudu 5 km: see on efektselt valgustatud ja kergesti läbitav tee, millest esimene ja viimane osa läbitakse kiiresti läbi tunneli tuhiseva lahtise rongiga, aga kõige lummavam 2 km koopaosa giidi juhendusel jalgsi.

Kooparong

Kuigi Postojna koobas on kogu maailma üks suuremaid ning läbinisti turismile pühendatud, on efektseid koopasüsteeme Sloveenias veel. Vast isegi võimsamaks peetakse Škocjani koobast. Sisuliselt on tegu USA Suure kanjoniga võrreldava loodusfenomeniga, ainult et maa all. 60 meetrit laia ning 140 meetrit sügava kanjoni põhjas vuhiseb ikka veel Reka jõgi, mis koopa kivisse on uuristanud. Kanjonit ületavalt sillalt saab jõge ka ülalt vaadata ja just sel hetkel mõista, kui suur see maaalune maailm tegelikult on. Sinna võiks vabalt mahutada 45korruselise pilvelõhkuja.

Tuntuselt kolmas koobas pole kuulus mitte niivõrd koopa enda, kuivõrd koopa suus ja sees asuva Predjama lossi tõttu, mis tundub kui otse Tolkieni fantaasiast välja võetuna. Lossi mainiti esimest korda juba 1274. aastal, kuid see on ajaloo jooksul kannatanud nii kahurikuulide kui maavärinate käes. Aastal 1570 sai loss uue, renessansiajastule omase kuju ning see on tänaseni püsinud praktiliselt muutumatuna. Kindlusloss on kantud maailma suurima koopalossina ka Guinnessi rekordite raamatusse.

Predjama

Suuremaid ja väiksemaid losse on Sloveenias veel palju, kuid eraldi märkimist väärib Bledi järve kaldal künka otsas asuv kindlusloss, kust avanevad imelised vaated järvele ja selle keskel asuvale samanimelisele saarekesele. Ilmselt on just see Sloveenia kõige enam pildistatud paik, sest kõrgete mägede taustal kristallselges sinirohelises vees särav saareke on tõepoolest maaliline. Saarel on mitu ehitist, aga kõige enam paistab silma Neitsi Maarja ülestõusmisele pühendatud kirik. Nii sloveenid kui ka turistid külastavad seda tihti ning kirikus korraldatakse sageli pulmasid. Räägitakse, et kui peig pruudi süles kirikutrepist üles viib ja kella helistab, täituvad kõik nende soovid.

Lummav järv on alguse saanud tektoonilistest liikumisest. Pärast jääaja lõppu jää sulas ning täitis maapinda tekkinud süviku veega. Järvevesi soojeneb suvel 25 kraadini, mistõttu on see populaarne ujumiskoht. Palju kohtab järvel ka aerutajaid, kes kas treenivad või siis Bledi saarele väljasõite teevad. Talvel saab Bledi ümbruses suusatada ning järv kattub jääga.

Bled

Bledi järve kirdeosas asuvad termaalveeallikad, mille vesi on püütud kolme järveäärse spaahotelli basseini (Toplice Grand Hotel, Park Hotel ja Golf Hotel). Termaal- ja terviseveed ongi armastuse kõrval teine Sloveenia olulisem reklaamimärksõna. Termaalveeallikaid leidub rohkesti ning nende lähedusse on rajatud mitmeid spaahotelle. Enamik spaakeskustest on koondunud riigi idaossa Horvaatia piiri lähedale ning nende tase on kõikuv, parimaks peetakse Olimia terme.

Pisike, aga mitmekülgne ja armas

Pisikese riigi kohta on turistil Sloveenias väga palju näha ja kogeda. Tegu oleks justkui omamoodi butiik-maaga – ta on väike ja üldiselt hinnatasemelt naabritest natuke kallim, aga ülimalt ilus, mitmekesine ja kirkaid elamusi pakkuv. Sloveenid ise on lahked, lõbusad, külalislahked ja oma ilusa maa üle uskumatult uhked.

Eestiga samal, 1991 aastal iseseisvunud Sloveenia seisab silmitsi paljude sarnaste probleemidega nagu meie, näiteks nagu kohati visalt taanduv sotsialistlik mentaliteet, vara erastamise küsimused ja infrastruktuuri investeeringute vajadus (Ljubljana lennujaam näiteks mõjub kui ajarännak 90ndatesse). Samas aga on eriti Ljubljanas näha tõeliselt nooruslikku ja otsivat vaimu, mis väljendub autovabaduses, innovaatilises ja keskkonnahoidlikus jäätmekäitluse süsteemis, jalgrattasõbralikkuses jms. Eestlastel ja sloveenidel oleks teineteiselt kindlasti palju õppida. Väikesele riigile omaselt räägivad peaaegu kõik ka head inglise keelt, nii et isegi omal käel reisides on Sloveenias lihtne hakkama saada.

Muide, sloveenide enda keel on maailmas ainulaadne seetõttu, et selles esineb duaal – ainsuse ja mitmuse kõrval eraldi kaksusele viitav sõnavorm. Ehk sloveenid ütlevad küll mina ja sina, meie ja nemad, aga nad ütlevad ka mina koos sinuga, mina koos temaga, sina koos temaga ja nemad kaks. Kui see ei ole romantiline, siis me ei tea, mis seda üldse on. Sloveenia lihtsalt on selline romantilisi lugusid täis maa, armastuse maa ehk nagu nad ise ütlevad – sLOVEnia.

Bledi kindluses

__________

Artikkel ilmus veidi lühendatuna ka 20.07.2016 Eesti Ekspressis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga