ÄPARDUNUD REISILOOD | Kohtumine haiga ja teiste eestlastega

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Tänased sündmused leiavad aset Tais.

Tai, veebruar 2017

Hommikupoolik. Loksusin Bangkoki linnasiseses rongis nagu ma tihtipeale teen, oodates kuulekalt oma peatust. Tuju oli hea. Saabus esimene peatus — Phetchaburi. Siis teine. Vagun oli reisijatest tulvil. Me kõik higistasime — Bangkoki ühistranspordis on higistamine kohustuslik.

Võõrkeelse sumina vahelt kostus üllatuslikult järsku minu kõrvu eesti keel. Kas kuulsin õigesti? Lasin pilgul üle vaguni käia ja silmasin kohe kahtlusaluseid — kaks tõsise olemisega põhjamaist meest.

Teritasin kõrvu ja kuulatasin täpsustamise mõttes korra veel.

Eestlasi on maailmas vähe. Piisavalt vähe selleks, et omavahel eksootilistes maades iga paari tunni tagant juhuslikult mitte kokku põrgata. Vahel muidugi juhtub.

Oligi eesti keel! Kostis selgelt rongirataste kolina vahelt. Mida ma n ü ü d teen?! Kas olen kohustatud Bangkoki ühistranspordis astuma kaaskodanike juurde ja jutu alguseks näiteks poetama: “Kas pole tore, et meil Lätiga enam piiri ei ole, kus peab passi näitama?”

Lohistasin suurt seljakotti enda järel mööda räpast vaguni põrandat nagu Christopher Robin lohistas karupoeg Puhhi ning liikusin meestele lähemale.

Jah, mida tõepoolest öelda situatsioonis, kus kaasmaalased satuvad ootamatult kaugel maal ninapidi kokku? Kas kuskil on selle kohta äkki reeglid?

Surusin ennast rongi uste ligi, hiivasin koti enesekindla liigutusega õlale ning kui uksed susisedes avanesid ja oli minu peatus, pistsin nende jutu vahele tehtud reipusega: “Tere! Kah Eestist jah? Nojah!” ja astusin välja. Jõudsin kuulda veel jahmunud ent tagasihoidlikku: “Jah! Nojah. Nägemist! Okei!” Uksed sulgusid. Millest küll juttu teha eestlastega, keda kohtad reisil? Võibolla viisakalt küsida, kuidas neile meeldib Eesti president? Oi ei! Plahvatusohtlik teema…

Mõned tunnid hiljem suundusin lennujaama ning lasin ennast Lõuna-Taisse toimetada. Tulin Laosest asju ajamast ning paar päeva oli jäänud lennuni, mis mind Bangkokist Istanbuli pidi viima. Pileti peal lubati nii.

Otsustasin selle ooteaja mitte sisustada Bangkokis ringi tolgendamisega, nagu tavaliselt suure rõõmuga teen, vaid mõtlesin, et lähen kaen perra, millise elamuse annab mulle Ko Phi Phi Doni saar, kus ma varem käinud ei olnud.

Phi Phi arhipelaagi juures on üks atraktsioon — The Beach filmiga kuulsaks saanud plaaž. Kui üldse, siis üritan läheneda turismiatraktsioonidele pigem selja tagant ja ka seekord kobisin järgmise päeva hommikul randa, valisin endale välja ilusa punasest plastmassist kajaki ja suundusin avamerele, et seda kuulsat Maya Bayd kaugelt ja mere pealt korra silmitseda.

Ega sellel mingisugust mõtet ei ole, aga linnukese saad kirja.

Siis oli too rand veel avatud, nüüdseks on kinni pandud. Liigse inimtegevuse tõttu kusjuures. Praegu on muidugi kogu Tai turistidele suletud.

Kaks tundi üksluist aerutamist vääris kulutatud aega, sest meri oli sillerdav ja sile, ilm imeilus, päike kõrvetas (veekindel päikeseaerosool SPF30 pluss!) ja kui oled omaette kajakiga pikemalt merel, tekib illusioon, et elu on lill ja hakkab tunduma, et isegi Donald Trump on kogu aeg kõikide kulul lihtsalt nalja teinud ning hüüab varsti õhinal: “Aprill!” ja muutub normaalseks inimeseks.

Sõudsin mõnuga ning vältisin hoolega ahvide randa (Monkey Beach), mis on populaarne koht, aga mina jätaks vahele ekskursiooni igasse randa, mis on paksult täis ahve, kui seal rannal ei ole nähtavale kohale püsti pandud vähemalt kolme esmaabipunkti.

Aeg-ajalt sukeldusin. Isegi ilma ujumisprillideta näeb, kui imeline on Tais veealune maailm. Tuhanded erivärvilised kalad ja muud elukad, korallid.

Olin jõudnud kaldast juba päris kaugele ja teisel saarel asuv Maya Bay paistis kätte ära. Nähtud. Polnud seal midagi vaadata, nagu olin ette teadnud. Otsustasin ennast mitte enam vette heita, aga oma ülakeha siiski üle kajaki serva koogutada ja veelkord pea vee alla panna, otsekui hüvastijätuks, et peale seda siis rannajoone poole tagasi hakata udjama. Tagasiminek oli paari tunni küsimus ja ma polnud kindel, kas mu veekindel päikeseaerosool (SPF30 pluss!) oli ikka veekindel — nahka ära põletada ma ei tahtnud. Kes tahaks?

Püüdsin leida kajaki serval tasakaalu.

Suure kiirusega ligines mootorpaat. Need kihutavad seal meeletult. Üldse on Kagu-Aasias reegel, et kui sul on ükskõik mis asja külge kinnitatud mootor, siis tuleb sul sinna asja sisse või otsa ronida ning sellest mootorist VIIMAST võtta.

Kummardasin sügavalt üle kajaki ääre ja nägin s e d a — pikk vari liugles sügavuses mu sõiduvahendi alt läbi. Jõudsin vaid mõelda, et Nemo see nüüd küll ei olnud, kui kaatri poolt tekitatud ootamatult terav laine minu neetud plastmassitüki ümber keeras ja mind sukelduma sundis (panite tähele, kuidas “ilusast punasest kajakist” sai “neetud plastmassitükk”?).

Hai! Hai — olin ma täiesti kindel, kui pea ees merepõhja poole vajusin. Tulisoolane vesi tungis ninasõõrmetest sisse ja ilmselt täitis mu kolju. Lõin automaatselt silmad lahti. Midagi hullu näha ei olnud. Ainult kõik väikesed kalad olid tagurpidi. Selle vea parandasin iseennast ümber keerates ning pinnale tagasi rapsides. Suur hulk õhumulle paiskus mu suust.

Kajak oli küll tagurpidi, aga ei säärane ese põhja vaju. Keerasin selle õigetpidi, püüdsin kinni eemale triiviva aeru, ning üritasin end sinna künasse tagasi saada — nagu olin teinud ennist juba mitu korda — kuid peksin vist ärevuse tõttu jalgadega liialt ja suutsin ennast kajakist hooga üle rullida. Jälle kord olid kalad tagurpidi.

Ausalt — hirmus hakkas selle tumeda kogu peale seal sügavuses. Muidugi hakkaks mul troopilistes vetes iga suurema plangu või selja peal vees ulpiva paksu turisti puhul samuti hirm. Mäletan, kuidas Guadeloupe saarel külastasin kõigepealt suurt akvaariumit, kus vaatasin valgehaiga läbi klaasi mõnda aega tõtt ning pärast seda üritasin rahulikult ookeanis supelda — oi kui ebamugav see siis oli!

Irratsionaalne kartus tolle suure kala ees on vist paljudele meist tänu filmidele hinge sisse rippuma jäetud. Kui nägin lapsest peast esimest korda filmi “Lõuad” — aitäh, isa — ei käinud ma järjest mitu suve Tallinnas Harku järves ujumas — igaks juhuks.

Aga kas minu seekordne hirm oli ikka irratsionaalne? Kaks kuud hiljem kuulsin sõbra käest, et tema oli samas kohas puhanud ning käinud “koos haidega sukeldumas”. Rannast, kust mina kajaki laenasin, kilomeeter edasi on nimelt koht, mida kutsutakse Shark Point (püha jumal, appi!) ning sinna neid elukaid toiduga kokku meelitatakse, et turistid saaksid neid jõllitada.

Sõber targutas veel, et olgu ma mureta: isegi kui minu all oli haikala, on Tai rannikul elutsevad haid ohutud ja iseloomult sarnased terjeri kutsikale. Mina lõin selle peale kohe lahti Google’i otsingu ja lugesin võidukalt ja kõva häälega ette kõik registreeritud hairünnakud Tai vetes. Neid ikka oli. Ja vähemalt kaks olid lõppenud surmaga! Esimese surma juurde oli märgitud veel eriti võimas hukkumise põhjus: Tai piraatide poolt tapetud/surnud provotseerimata hairünnaku läbi. Kaks ühes? See juhtus aastal 1979.

Rabelesin seal veel mõnda aega, suutmata ennast kohe ähmi pärast kajaki peale saada, lõpuks see siiski õnnestus. Tagasi sõudsin kiiresti ja enese ümber ärevad pilke saates.

Jõudsin kaldale, puhkasin veidi, sügasin siis otsaesist ning otsustasin oma hotelli tagasi minna.

Viisin parasjagu läbi “seljas olevate riiete kuivatamise kiirkõndi”, kui sain aru, et olin elaval tänaval just möödunud kolmest eestlasest. Kaks poissi ja tüdruk. Esimese hooga mõtlesin, et ütlen kohe tere või vähemalt “noh” ja annan neile edasi olulise informatsiooni: ma ei ole kõikide oma Aasia reiside jooksul kordagi eesti keelt kuulnud aga nüüd on mul vähem kui kahekümne nelja tunni jooksul võimalus seda romantilise kõlaga suupruuki nautida Tais juba teine kord! Aga kuidas sa ikka hakkad inimesele uisapäisa liginema — liikusin ikka edasi.

Paari minuti pärast hakkas sees närima: ikka p e a k s midagi ütlema. Ikkagi eestlased! Laulev revolutsioon ja kõik muu… Seisin harkisjalu keset tänavat ja ootasin kuni nad minuni jõudsid. Seltskond oli elavas jutuhoos ja nad kõndisid postina seisvast minust loomulikult mööda — tuli välja, et ma polnud ikka veel valmis kõnetama. Tark ei torma, mõtlesin.

Käisin triol veel paar minutit sabas, hingasin siis sügavalt sisse, katkestasin noorte teekonna (ja mõnusa olemise) ning ütlesin tehtud reipusega “tere” ja “mis teete?” või midagi sama tobedat. Seda kohe muidugi — iseenda hääletooni kuuldes — kahetsedes.

Üks poistest ja neiu reageerisid nagu professionaalsed juhuslike kohtumiste vältijad — hakkasid pead kaotamata silmapilkselt teesklema, et nad ei näe mind, kuigi seisid otse minu nina ees. Teine poistest ei jõudnud ennast aga nii kiiresti koguda ja ütles ahastava häälega “tere” vastu ja oli näha, et ta kahetses seda silmapilkselt. Taevasse hakkasid kogunema pilved. “Kaugelt tuled siis ka ä?” küsis ta nüüd pingutusega ja iga ihurakuga tundsin, et ta raputab endale mõttes tuhka pähe sellepärast, et minuga “vestlusesse langes.”

Tema kaaslased vaatasid vapralt kaugusesse. Tüdruk oli kätte võtnud telefoni ja keeras selja. “Laosest,” ütlesin ma napisõnaliselt ja kahetsesin, et olin neid kõnetanud. “Nonoh,” ütles noormees nõutult ja vaatas mulle abipaluvalt otsa. Seisime visalt ja kannatlikult. “Noh siis, mis siis ikka…” kostsin mina mõne hetke möödudes samuti nõutult aga võtsin ennast kokku ning keerasin selja. “Okei!” Vabanemistundega pääses valla kolmest suust: “Jah. Okei!” Läksime kiirustades lahku ja siililegi oli selge, et olime kõik sellest kergendatud, et see hirmus hetk lõpuks ometi läbi sai.

 

“Ma olen lugenud läbi vist kõik Rene reisikirjad ja -raamatud. Ma tahaksin temaga väga koos reisida. Sest temaga juhtub alati midagi põnevat ja lõbusat. Tema äpardused on eriti põnevad ja lõbusad.” Tiit Pruuli, Rene kirjastaja

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN

Algselt ilmunud Delfi Reisijuhi portaalis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga