Lõin praegu kodus köögilaua taga telefoni Google Mapsi sisse Port Lockroy, Antaktika poolsaar. Näitas kohe kenasti selle Briti polaarbaasi asukoha ära, näitas ka kaamerapilti seal äsja olnud inimestest, vägev! Kui aga vajutasin autopildiga nuppu, et kuidas sinna kohale navigeerida, selgus masina piiratus: "marsruuti ei leitud." Aga pole häda, seda teab õnneks Go Travel.
Antarktika on siiani kõige vähem uuritud manner maailmas. Esiteks ei leitud seda pikka aega lihtsalt üles ja teiseks on seal jube külm uurimistöid teha. Me teame, et sellel ca 25 Prantsumaa suurusel maa-alal asub 70% maailma mageveevarudest, seal kulgeb vaikselt maailm suurim liustik Lambert glacier, milles on hinnanguliselt 8% kogu Antarktika jäämassist. Jääkate on kohati kuni 4 km paksune ja vaid 1-2% mandrist on jäävaba.
Täna võime Antarktika jäävälju ja mägesid vabalt satelliitide abil googeldada, aga sellele igaühe koduarvutis kättesaadavale virtuaalsele reaalsusele eelnes tuhatkond aastat erinevaid uskumisi.
Usk, et midagi peab seal lõunas “tasakaaluks” põhjapool asuvatele juba teada olevatele mandritele olema, sai alguse juba 1. sajandist, Ptolemaiose aegadest. Pikka aega arvati, et Lõuna-Ameerika ja Austraalia on osa müütilisest lõunamandrist. 15.-16. sajandil oli selge, et Terra Australis Incognita on tõesti olemas, suur valge manner joonistati juba väga varastele kaartidele. 1773. aastal jõudis tundmatule maale õige lähedale (121 km) James Cook, kuid pidi jääolude tõttu tagasi pöörduma. 1820. aastal jäi kontinent juba kolme laevakapteni nägemisulatusse (Gottlieb von Bellingshausen, Edward Bransfield, Nathaniel Palmer). Esimene inimene, kes jala Antarktika mandrile pani, oli ilmselt umbes 1821. aastal ameeriklasest kapten John Davis. Siis vajus see talumatu kliimaga kontinent aga pikaks ajaks unustusse. Esmakordselt olevat Antarktikat kontinendi nimena kasutanud Šoti kartograaf John George Bartholomew 1890ndatel aastatel.
1841–1842 kaardistas Deceptioni saart ja sellest lõunas olevad saari ameeriklane William Smiley, paraku läks enamus tema materjale kaduma.
Palju muud seoses Antarktika kaardistamisega kuni 19. sajandi lõpuni teada pole. Hülge- ja vaalakütid kasutasid baasidena üksikuid kohti, nende navigatsiooniteadmised istusid neil endil peas ja olid ärisaladuseks. Kaartide joonistamiseks ja ranniku uurimiseks polnud neil huvi ega mahti.
20. sajandi tõusis huvi taas. Kaardistamine oli aga väga vaevaline, sest lühike “suveperiood” oli ainuke, mil seal reaalselt tegutseda sai. Selleks, et maad uurida ja kaarte teha, pidanuks sinna viima palju inventari ja olema võimelised seal mõnda aega elama.
Enne kaardistamist tegeldi sellega, et õpiti talvituma (Rogchgrevinki ekspeditsioon 1898–1900), tundma taimestikku ja loomastikku.
Olulisi avastamis- ja kaardistamistöid tegi brittide ekspeditsioon aastatel 1901–1904, mida juhtis Robert Falcon Scott.
Esimeseks tõsisemaks kompleksseks ekspeditsiooniks võib pidada Ernest Shackletoni juhitud Nimrodi ekspeditsiooni aastatel 1907–1909. Nad olid paljudes paikades esimesed inimesed – Erebuse mäel, magnetpoolusel, polaarplatool jne. Võidujooks Lõunapoolusele Scotti ja Amundseni vahel kulmineerus 1912. aastal. Scotti abikaasa sõnul jäi Scott hoolimata kõigest võitjaks just läbi viidud teadusuuringute tõttu. Tema reis polnud pelgalt “suusaretk”, nagu ta Amundseni vallutust nimetas.
Kahekümnendate lõpus sooritati esimesed lennud üle Antarktika, mis avas uued võimalused Antarktika uurimiseks õhust.
Antarktika kaart aastast 1873
Nõukogude lõunapooluse kaart aastast 1984
Venelased on suutnud avalikkusele pakutavate kaartidega jätta sageli ja teadlikult suhteliselt oskamatu ja amatöörliku mulje. Mäletame ju veel nõukaaegseid kaarte, kus oli meelega piire hägustatud, strateegilisi kohti kaartidelt üldse välja jäetud ja muud sellist sikku tehtud. Tegelik kaarditööstus Venemaal on aga Stalini paranoilisest kontrollivajadusest kantuna ja saladuskatte all arenenud väga professionaalselt ja võimsalt. Alles nüüd hakkavad paljud asjad päevavalgele tulema ja endiselt on erifondides vaid loaga ligipääsetavad veel tuhanded ülitäpsed kaardid.
Venelased kaardistasid kõike. 1958. aastal toimunud kolmandal Antarktika kaardistamisekspeditsioonil viidi ida-Antarktikas iga saja miili järel läbi õhkimisi, et hinnata jääkatte paksust. Ja ühel korral selgus, et jää on õige õhuke ja selle all…! Sel moel avastati paksu jääkoore seest Alpide suurune ja neile üsna sarnane Gamburtsevi mäeahelik. Seni on selge vastuseta, kuidas see hiigelahelik täpselt tekkis ja veelgi enam, kuidas ta erosiooni teel veel siiani lagunenud pole.
Eestil on selle ekspeditsiooniga aga päris oma lugu. Nõukogude ajakirjanikuga võttis sellest osa Juhan Smuul. Sellest saab lugeda tema 1960. aastal ilmunud teosest “Jäine raamat”.
Nüüdseks on jäine manner radaritega läbi puuritud, leitud miljoneid aastaid jääkatte all varjus olnud järved, uuritud mägesid. Näiteks Vostoki järv suurusega 250×50 km. Nende saladusteni, kivimi ja veeproovideni püüdlevad ühtviisi venelased, britid, ameeriklased.
Meie ka.
LOE KÕIKI ANTARKTIKA LIVE-BLOGI LUGUSID »