Alžeeria. Põgenemine

Postimees, 1. veebruar 2013 Kümne aasta eest veeresime autodega Põhja-Aafrikas. Me olime tulnud Liibüast Alžeeriasse ja meie soov oli pääseda edasi Marokosse, aga piir kahe riigi vahel oli suletud juba 1995, ajast kui islamifundamentalistid ründasid Marokos Hispaania turiste.

Kuna ründajad olid pärit Alžeeriast, saatis Maroko enamuse alžeerlastest maalt välja. Alžeeria sulges selle peale üldse igasuguse piiriületuse maismaal. Kohalik BBC korrespondent Alžiiris soovitaks meil tungivalt sõita laevaga üle Vahemere Malagasse, Hispaaniasse, ja sealt siis tagasi Marokosse. Meie ajagraafik ei lubanud aga sellised sikk-sakke. Teist võimalust pidasid enamik kohalikke asjatundjaid, kellega rääkisime, võimalikuks vaid teoreetiliselt – sõita läbi kõrbe lõunasse ja siseneda Marokosse läbi Mauretaania ja Lääne-Sahaara territooriumi. Selleks tuli läbi rääkida sealkandis üle veerand sajandi Maroko valitsusega iseseisvussõda pidava Polisarioga, kel asus Alžeerias nö saatkond. Ehkki kehtis vaherahu, oli see sisuliselt sõjapiirkond, suur osa kõrbest on siiani kaetud maamiinidega. „Keegi pole sellist reisi teinud, ajakirjanikud, kes tahavad Lääne-Sahaara territooriumist, näiteks põgenikelaagritest, lugusid kirjutada, lendavad sinna lennukiga. Maismaad mööda ei minda kunagi,“ hoiatati meid. Me teadsime, et üks mees oli sõitnud just äsja, mõni kuu varem, selle tee läbi vastupidises suunas: Marokost Alžeeriasse. See oli BBC staar Michel Palin oma meeskonnaga. Aga ta ei olnud sõitnud Polisario aladelt Põhja-Alžeeriasse, vaid liikus edasi lõuna pool Malisse, Timbuktusse. Mali oli tollal rahulik…

Rootsi diplomaat, kellega meid Alžiiris kokku viidi, kinnitas: „Siin riigis ei tasu igale poole minna. Ei ole soovitav sõita autoga väikestel mägi- või kõrbeteedel, sest seal võib olla terroristide teeblokeeringuid.“ Toona liikusid Alžeerias ringi lisaks tõsistele islamistidele ka sellised poolterroristid, nagu neid kutsuti – mõned röövisid su raha ja toidu, teised auto, kolmandad esitasid vähemtähtsaid poliitilisi nõudmisi ja tahtsid lihtsalt uudistesse pääseda.

Nõnda et ohtusid varitses sel kõrbematkal piisavalt. Me suhtlesime nii Polisario kui Alžeeria valitsusega. Algul lubati meile teejuhte, siis relvastatud saateautot, aga lõpuks, pärast pikka venitamist, teatati üsna ühemõtteliselt, et meie endi turvalisuse huvides meil lõunase sõita ei lubata. Alates riiki sisenemisest oli meie autosid saatnud relvastatud politseimootorrattad, meid valvati politsei poolt, jällegi, väidetavalt meie endi turvalisuse huvides, ka hotellis, kus ööbisime.

Nii otsustasime 2. oktoobri hommikul 2002 kell 4, et põgeneme pimeduse katte all pealinnast ja võtame ette ligi paari tuhande kilomeeri pikkuse teekonna läbi Alžeeria. Sõitsime läbi piirkonna kus kaks päeva tagasi tapsid islamiäärmuslased seitse inimest, kaks kuud tagasi kolmteist ja neli kuud tagasi rööviti paljaks Itaalia telegrupp. Mitmel korral peatas politsei ja sõjavägi meid kontrollpunktides, aga lasi siiski edasi liikuda. Kahe päevaga jõudsime Tindouffi, mis asub Alžeeria, Maroko, Mauretaania ja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi piiril. Sealt juhatasid tuareegid meid, maamiine vältides, edasi.

Meie „põgenemine“ oli küll ohtlik, aga lapsemäng selle kõrval, kuidas pidid äsja Alžeerias terroristide eest põgenema In Amenasi gaasitöötlemistehase sajad töötajad.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga