Suurest Munamäest pole meile küllalt ning vahel tõmbavad eestlasi suuremad ja võimsamad mäed. Väljakutseid ja tõsisemaid seiklusi pakuvad ikka üle 2000-meetrised tipud.
Meil on kauaaegne sõber Šveitsis. Peter on 89, kuid suusatab, ujub Reini jões ja vaim on terav. Pärast vinduvat Eesti talve ja külma kevadet kutsub Peter meid oma väikesesse kivist mägimajakesse Šveitsi lõunapoolsemas nurgas, Alpides, itaaliamaitselises ja -keelses Ticino kantonis.
Oleme Vallemaggias, Locarno linnast 40 kilomeetrit põhjas. Vallemaggia on saanud oma nime siit läbivoolavast Maggia jõest, mis toidab maalilist Maggiore järve. Poolel teel annab Maggiale oma veed ka Bavona jõgi, vesikonda kuulub teisigi väiksemaid jõgesid. Vallemaggia pindalaks mõõdetakse 570 ruutkilomeetrit, kattes Ticino kantonist umbes viiendiku. Vallemaggia 2000–3000-meetrised tipud vahelduvad sügavate roheliste orgudega. Siin kohtuvad loodus ja aastatuhandete jooksul ladestunud kultuurikiht.