Kogenud matkamees Tõnu Jürgenson viibib koos abikaasa Sindia ning väikeste poegade Tarko Tormi ja Terko Tauriga lõviosa aastast metsas ja annab väärt nippe, kuidas väikelastega igal aastaajal matkamas käia.
Lapse sündimine meie perre ei tähendanud, et jääme koduseks, hoopis vastupidi, justkui iseenesest sündis ühine otsus, et jätkame juba omaseks saanud eluviisiga. Siiani on rahvaid, kes viljelevad nomaadlikku elustiili looduse keskel ja ka nemad saavad lapsi. Meil oli vaja vaid luua tingimused, hankida sobilik varustus ja õppida neid jäljendama.
Paar korralikku tipitelki meil juba oli, nüüd oli vaja neisse küttekehad hankida, sest plaanisime looduses olla ka talvel. Meie esimene poeg Tarko Torm sündis jaanuari keskpaiku ja soov oli kohe esimesel võimalusel telkima minna ja esimene võimalus avanes selleks viienädalase pojaga. Kuna nii väikese lapsega loodusesse minek oli vaatamata põhjalikule ettevalmistusele meie jaoks ikkagi uudne ettevõtmine, otsustasime esimese telkimise teha lühidalt ja üle kolme öö metsas mitte veeta.
Talvel vastsündinuga metsas
Esimesele väljasõidule trehvasid veebruari kohta tavatult soojad ilmad. Alguses tundus see meile hea, aga töö käigus selgus, et ehtne talvekülm oleks olnud ikkagi parem kui poolsula. Ühel ööl sadas isegi vihma. See aga tähendas, et lume sulamisega muutus ka tipi pingestatus, mis omakorda tähendas, et pidin poole öö ajal jäise vihmaga tipi katet uuesti pingutama.
Tipi ahju alt olime ettenägelikult lume eemaldanud, et sinna lompi ei tekiks, aga nüüd oli seal ikkagi korralik lomp, sest sooja ilma ja vihma tõttu hakkas sulama see lumi, mis oli meie asemete all ja ahi kiirgas soojust oluliselt kaugemale, kui olime arvestanud. Selle tõttu sai meie suure kaheinimese magamiskoti minupoolne külg korralikult läbimärjaks. Lõpuks pidingi kolima tipi teise külge eraldi magamiskotti.
Meie algne plaan oli magada kolmekesi suures kaheinimese magamiskotis. Nii peaks ju soojem olema ja ongi. Ase tipi põhja sai tehtud korralik. Kuna meie tipi lähedal oli torm maha murdnud mitu suurt kaske, sain sealt piisavalt oksi, et lume peale teha korralik alusmadrats. Oksamadratsi peale läks vana telkmantel, et oksad madratseid ei torgiks, ning telkmantli peale panime esimeseks kihiks kärgmatid ja nende peale tavalised lebomatid. Termoisolatsioon sai ülihea ja ase piisavalt mugav.
Iga kord, kui Sindia tahtis öösel last mähkida, ajas ta mind üles, et telgi kütte paneksin. Telgi kiirkütmiseks kasutasime gaasikiirgurit, mis suudab suure tipi põhimõtteliselt kolme minutiga piisavalt soojaks ajada. Meie hilisem praktika õpetas meile, et tegelikult ei olnud vaja lapse mähkimise või toitmise ajaks telki kütta. Suure avara magamiskoti soojas sisekeskkonnas sai kõik asjad kenasti ära toimetatud.
Metsas 20 külmakraadiga
Pärast kolme väliööbimisega telkimist naasime koju ja tegime elu paremaks muutmiseks vajalikud korrektuurid. Algava nädala teises pooles plaanisime uuesti telkima minna. Sellel korral oli juba talv tagasi ja öised külmapügalad langesid kohati isegi pea 20 külmakraadini. Peagi märkasime, et pakasega telkimine on mõneti lihtsam ja mugavam, sest siis on põhiline mure, et telgiahjus tuli ei kustuks. Une ajal me telki ei kütnud, sest meie magamiskotid olid piisavalt soojad. Öösel kontrollis Sindia korduvalt, kas Tarko Tormil on soe, ja meie endagi üllatuseks ei suutnud me fikseerida ühtegi korda, kui tal oleks võinud külm olla.
Meie elu hakkaski välja nägema selliselt, et umbes pool nädalast veetsime metsas ja pool kodus. Meie väljasõidud koos väliööbimistega ei olnud kordagi lühemad kui kolm ööd. Üsna tavaline oli ka see, et kodus olime mõni nädal ainult ühe või kaks päeva. Otsused, kuhu suunduda, jäid tavaliselt väga viimasele hetkele. Tavaline oli see, et paigas oli aeg, kuna kodunt lahkume, aga koha otsustasime alles vahetult enne autosse istumist.
Vahel juhtub ka ootamatusi
Meie enda üllatuseks selgus, et väikese imikuga looduses olemine ja käimine polegi midagi keerulist. Jah, mõne ootamatu olukorraga ja sellega seonduva ebamugavusega tuleb arvestada. Näiteks mähkmeleke määrib ära riided ja magamiskoti sisu. Mis seal ikka, juhtus, mis juhtus. Pada tulele, telk kütte, laps puhtaks ja riided selga. Matkapotis saab seebiga kohe riided puhtaks pestud ja telgiahju kohale kuivama pandud. Tipi lae alla riputatult on kõik asjad umbes tunniga kuivad. Ei midagi keerulist.
Niikaua kui Tarko Torm roomata ei osanud, oli temaga looduses käia väga lihtne. Asi hakkas huvitavaks minema siis, kui selgeks sai roomamine ja enda isiklikust magamiskotist väljapugemine. Oma uut oskust otsustas poiss tihti praktiseerida hommikupoole ööd. Oli ka üks hoiatav vahejuhtum. Kuna meie tipi on ilma põhjata ja me ei kasuta seal sees n-ö kinniste servadega sisetelki, siis ühel varajasel hommikul märkasin, kuidas Tarko Torm lihtsalt tipi serva alt õue „hüppesse läks“, et maailma iseseisvalt avastada. Tema roomamise vilumus oli juba üsna hea ning selleks ajaks, kui talle õue järele jõudsin, oli ta tipist mitme meetri kaugusel. Sellest tegime järelduse, et suveks vajame teistsugust ööbimislahendust.
Siiani olime kasutanud ööbimiseks ja elamiseks Helsport Pasvik 10-12 tipit. Lisaks ostsime juurde MSR ELIXIR 4 telgi. Sinna mahtusid ilusasti sisse ka meie suured lebomatid, mille mõõtmed on 180 x 200 cm, pluss kokkupandav reisivoodi Tarko Tormile.
Elixir 4 suureks plussiks osutus ka see, et seda sai vabalt kasutada ka ilma pealiskatteta. Suvel, kui on teada, et vihma öösel ei tule, on väga mõnus magada katteta telgi all, mis meenutab sääsevõrku.
Kuna Tarko liikumisharjumused ja kellaaja tundmine ei olnud ja ei ole vahel siiani omavahel proportsioonis, siis kasutame välitingimustes ööbimiseks kuni praeguseni reisivoodit. Reisivoodil on teisigi plusse. Näiteks suvisel ajal on Tarko Torm teinud oma päevaseid uinakuid kusagil puude varjus meie laagripaiga äärealadel. Selleks, et sääsed ja muud putukad teda ei segaks, oleme reisivoodi katnud sääsevõrguga. Seda on väga mugav teha. Paneme lapse voodi varjulisse kohta, viskame võrgu üle ja servad, mis mööda külgi alla langevad, paneme veel voodi jalgade alla, et võrk paremini ära fikseerida. Reisivoodi on väikelapsele teatavas mõttes nagu oma onn või telk. Vahel kui Tarko Torm on oma päevaund teinud ja on hakanud sadama, siis oleme voodi katnud telkmantliga. Kui meie looduses viibimise päevad ongi sajused, siis oleme juba laagrit püstitades pojale vaadanud eraldi magamiskoha päevaune jaoks, mis oleks piisavalt eemal, et sinna ei kostaks laagrihääli, ning oleme sinna püstitanud tarpi, mille all on tal oma voodis hea puhata.
Milline matk on väikelapsele parim?
Minu subjektiivne arvamus on, et imiku või väikelapsega ei ole mõtet üritada teha klassikalist seljakotiga jalgsimatka. Kui tahaks lapsega koos rännata, siis pigem jalgrattamatk, sest jalgratastele saab taha haakida järelkäru lapse/laste ja varustuse transportimiseks. Nii on võimalik ilmselt läbida üsna arvestatavaid vahemaid. Küll aga on imiku või väikelapsega telkida väga mõnus ja liikumine planeerida laagri ümbrusesse. Kui me suvel perega Hiiumaal Kõpu poolsaarel puhkasime, viisin Sindia autoga laagrist 8–10 kilomeetri kaugusele ja lasin tal mööda rannaäärt tagasi matkata laagrisse. Last kandis ta kõhukotis, mis võimaldas last kanda nii kõhul kui ka seljal. Sindia arvas, et talle sobib rohkem, kui ta saab valida ja vahetada lapse kandmise kohta, ning need lapsekandmise seljakotid ise on juba väga rasked ning kui lisada veel lapse kaal, on seda päevamatkaks liiga palju.
Kuidas laagripaika valida ja mida kaasa võtta?
Oma laagripaigad oleme senini valinud selle järgi, kuhu autoga paremini ligi pääseks. Peamiselt on see tingitud sellest, et meil on palju varustust ja mõned asjad suured. Me ei näe põhjust, miks loodusesse minnes võiks mugavuse arvelt kokku hoida. Kuna meie looduses viibimised ei ole üldjuhul lühemad kui kolm päeva, siis on mugavus meile tähtis. Mugavus ei tähenda luksust, vaid pigem seda, et meil ei ole millestki puudust. Meile meeldib talvel looduses olla ja seal ööbida. Selleks, et see lihtsam oleks, on meil avar tipi, mille juurde kuulub gaasikiirgur ja telgiahi. Ahi vajab kütmiseks puid või midagi alternatiivset. Võtan kodunt kaasa paar kotitäit kuivi kasepuid ja ühe koti puitbriketti, mis kaalub ligikaudu 30 kilo, ning hoian metsas olles kokku palju aega, näiteks selleks, et naisele päikesest ja kuust, tähtedest ja muust rääkida. Mul on rohkem aega lapsega tegeleda, mis aga tähendab seda, et mu naine saab rohkem puhata ja nagu lugeja teab, siis puhanud naine ei ärritu nii kergesti. Leian aega millegi lugemiseks või kirjutamiseks, lihtsalt mõtisklemiseks või pildistamiseks, jalutamiseks ja looduse kuulamiseks jne. Minu jaoks on ei millegi tegemine väga tähtis. Mida rohkem ma teen ei midagi, seda efektiivsem ja produktiivsem olen. Ja veel väike vahemärkus, kui õigesti mäletan, siis 1 ruum puitbriketti on võrdne 4 ruumi kuiva lepapuuga.
Talvine varustus tuleb hoolikalt läbi mõelda
Talvel looduses olles tahaks seal midagi mõõdukalt sportlikku teha, näiteks tõukekelguga sõita. Selleks on vaja kindlasti kelk kaasa võtta. Üsna tihti on vaja läinud ka lumelabidat või korralikku metallkühvlit. Need pisikesed kompaktsed lumelabidad sobivad ainult siis, kui auto on lumme kinni jäänud, aga kui on vaja telgialust kohta ette valmistada või mõni rada sisse ajada, peab olema ikka päris lumelabidas. Poolest talvest, kui lumi on muutunud tihedamaks, ei näri lumelabidas ennast sealt läbi, siis on vaja laia metallist kühvlit.
Talvisel ajal kasutatav ööbimisvarustus ja riided võtavad ka ruumi rohkem. Samuti on meil alati kaasas igaks juhuks mõni mootorsaag, käsisaag, kiin ja komplekt eri suuruse ja raskusega kirveid.
Ei ole me ka koonerdanud lapsele kaasavõetavate asjadega, peamiselt riietega. Leiame, et ennem olgu kaasas mõni asi rohkem kui vähem.
Suvel koos väikelapsega loodusesse minnes tundus meile, et varustuse hulk võrreldes talvega pole just oluliselt väiksem. Kaasas pole küll telgiahju ja gaasikiirgurit, aga tihti tuleb võtta puhast joogivett ohtralt kaasa ja riideid, mis mõeldud suveks ja paraku ka sügiseks. Meie kliima on juba selline, et soojale suvepäevale võib järgneda kohe vihmane ja jahe sügist meenutav päev. Ja minul on meeles isegi kaks jaanipäeva, kui on sadanud lörtsi.
Kokkuvõtteks
See aeg, mis oleme imiku või väikelastega looduses käinud ja sellist poolnomaadilikku elu elanud, on meile õpetanud, et selles ei ole midagi ületamatut, ohtlikku, üleliia keerulist. Kui on hea varustus, siis ei ole vaja karta ei pakast, vihma ega lõõska. Kui on teadmisi loodusest, siis mõistad, et metsast ei tule mitte kunagi kurja hunti, kes su lapse ära viib või maha murrab. Ainuke ebameeldiv asi on see, kui puuk külge hakkab, aga selle vastu saab vaktsineerida. Nüüd, kui Tarko Torm on meil juba nii suur, et sööb põõsastest marju, peame jälgima, mida ta sööb, ning õpetama, mida võib ja mida ei või süüa. Eks lapsega looduses olles tulebki peamiselt sellega arvestada, et ta võib kuhugi kukkuda ja süüa midagi, mis ei ole talle hea. Muid ohte ma ei oska küll näha. Lõkke ja telgiahju juures olen lapsel lasknud tajuda kuumust ja vähemalt meie poeg on nii taiplik, et mõistis enda jaoks selle ohtlikkust ning enam ei kipu sinna, kus võib kõrvetada saada.
Kui poiss oli roomama hakanud, siis panime õhtuti talle ümber vöö pealambi. Lülitasime selle punase tule vilkumise režiimi, et oleks hea märgata, kus ta parasjagu ukerdab.
Kokkuvõtteks ütleksin nii, et lapsega looduses käimine tundus enne sinna minekut keerulisem, kui see tegelikult praktikas oli. Kindlasti on see Tarko Tormi tervisele ka hea olnud, sest pooleteise aasta jooksul pole ta kordagi haige veel olnud. Nüüdseks on meil peres ka teine poeg Terko Taur, kellega koos läheb meie pesakond uutele seiklustele vastu. Seega kallid lapsevanemad, ma ei oska teile midagi muud head soovitada, kui et minge oma võsukestega metsa!
Tekst ja foto: Tõnu Jürgenson