Hando Sinisalu kirjutab unikaalse Veneetsia fenomenist, mis sunnib ikka ja jälle sinna tagasi pöörduma. Seekordsel reisil toimus linnas parasjagu ka kuulus Veneetsia biennaal, mis on autori sõnul nagu moodsa kunsti olümpiamängud.
***
„Kokkuvõttes ületas ta kõik mu ootused… Veneetsiat ei saanud üldse millegi seninähtuga võrrelda. Ta oli midagi sootuks erimaailmast ja muljegi jäi hoopis erinevana mällu.
Ma tajusin Veneetsia ilu traagilisena. Jah, küllap hoovas tast ka seda imalat poeesiat, mida oli viljelnud banaalne turukunst; kuid see esitas õieti tema olemuse argipoolt. Teadagi kanalid, – kuid neis loksus ka lima, solki, jätiseid. Muidugi gondeljeerid, – kuid need polnud ju muud kui siinsed voorimehed. Tõelise Veneetsia olemus peitus milleski muus. Ja ma püüdsin seda tabada öiste kõrvaltänavate vaikusest, Õhkamissilla vettelaskuvast varjust või ta rahva nõtkest, teiste linnade elanike omast hoopis erinevast jala-astumisest… Kuld-musta-tooniline Veneetsia…
(Fr. Tuglas. „Mälestused“. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)
***
Veneetsia on väga eriline. Juba sinna saabumine erineb tavalisest reisikogemusest. Lennujaamast hotelli tuleb sõita paadiga, mida nimetatakse veetaksoks. Tavalise autoga hotelli juurde ei pääsegi, sest pole autoteed.
Seega sõidame lennujaamast otse hotelli treppi paadiga. Kogu transport toimub kanaleid mööda veesõidukitel – on olemas spetsiaalsed prügiveopaadid, kaupade transpordiks mõeldud paadid, politseipaadid, tuletõrjepaadid ja kiirabipaadid. Veneetsia haigla erakorralise meditsiini osakonna sissepääs näeb välja nagu paadisadam - kiirabipaadid kõrvuti reas. Ja otse haigla vastas on surnute saar, kalmistu, kuhu lahkunuid viiakse samuti spetsiaalsetes paatides. Ühistranspordiks on samuti laevad ehk veebussid (vaporetto) ning iroonilisel kombel on haigla ja surnuaia peatused veebussiliinil üksteise järel.
Veneetsias ei ole ka jalgrattaid ega tõukse. Ratastooliga liikuda on väga keeruline. Isegi ratastel kohvri järelevedamine on tülikas, sest pidevalt tuleb sildade treppidest üles ja alla ronida. Varahommikuti võib siiski näha kaubakärusid, millega poodidesse kaupa viiakse. Aga see on ka kõik!
Veneetsias on kanaleid 177 ja nende kogupikkus on 45 kilomeetrit. Suur kanal on umbes 3,5 kilomeetri pikkune ja kohati 140 meetri laiune. Kanalid ei ole sügavad ja nende veetase kõigub sõltuvalt tõusust ja mõõnast.
Üks Veneetsiaga seotud levinud küsimus puudutab kanalite puhtust. Kas vesi haiseb? Kas kanalites on vesi solgine?
Mina olen Veneetsias käinud kevaditi ja muidu suhteliselt tundlik nina pole kanalite haisu üle kurtnud. Aga vesi on tõepoolest räpane – kuigi majades on reovee kogumise mahutid ja solgivett enam kanalitesse lasta ei tohi, on seal siiski meeletus koguses muda ja ka olmeprügi.
Veneetsia on ehitatud 120 saarele ja linna algusaegadel oli iga saar omaette haldusüksus – ja igal saarel pidi olema oma kirik ja oma väljak. Tänapäeval saarte piirjooni enam eristada võimalik ei ole, aga kirikuid on linnas ligi 200.
Kõige tähtsam kirik ja linna sümbol on Püha Markuse katedraal koos kellatorniga. Umbes 100-meetrine kellatorn varises 1902. aastal kokku, kuid see taastati ja praegu näeme algse torni 1912. aastal valminud koopiat.
Veneetsia hävingust – olgu selleks siis üleujutus või majade kokkuvajumine – räägitakse palju. Tõsi on see, et linn vajub ja mere veetase tõuseb. Üksikud majad on ka kokku varisenud. Aga probleemi lahendamisse on kaasatud maailma parimad insenerid ning Veneetsia fännid Los Angelesest Tokyoni panustavad lisaks Itaalia riigile suuri summasid sellesse, et seda ainulaadset linna päästa. Kuna majad on ehitatud puidust vaiadele, siis kardetakse, et ühel hetkel need mädanevad. Teisalt jälle on selgunud, et tänu soolasele veele on puidust vaiad hoopis kivistunud ja peavad igavesti vastu. Optimistid arvavad, et vähemalt hoomatavas tulevikus püsib linn ikka vee peal, mitte vee all.
Veneetsiat on võimalik nautida mitmel moel. Korralik turist võib teha nimekirja muuseumidest ja kirikutest ning neid järjepanu külastada. Kohustuslik on sõita gondliga ja ronida Püha Markuse kellatorni tippu. Aga minu soovitus on lugeda enne reisi läbi sel aastal eesti keeles ilmunud Jan Morrise suurepärane raamat „Veneetsia“ ja siis lihtsalt sihitult ringi hulkuda, avastada nurgataguseid ja lihtsalt ära eksida. Kuigi ära eksida pole võimalik, sest kõik teed viivad lõpuks ikka kas Rialto sillale või Püha Markuse väljakule.
Veneetsia biennaal
Veneetsia biennaal on nagu moodsa kunsti olümpiamängud. Maailma riigid panevad välja oma parimad kunstnikud, sisustavad paviljonid ja vastavalt teemale koostavad näitused. Olümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, biennaal iga kahe aasta tagant.
Erinevus on see, et kuigi ka biennaalil valitakse välja võitjad (parim kunstnik ja parim paviljon ning hulk eriauhindu), siis tegemist on ikka kunstinäituse ja messiga, kus sõlmitakse olulisi moodsa kunsti ostu-müügi tehinguid. Seekord võitis parima paviljoni auhinna Suurbritannia ja parima kunstniku Kuldlõvi läks USA kunstnikule Simone Leigh’le.
Biennale 2022 kannab pealkirja „Unenägude piim“, peanäitusel osaleb tänavu 213 kunstnikku 58 riigist, kellest paljude teoseid polegi kunagi varem biennaalil näidatud.
Kuraator Cecilia Alemani sõnul uurib „The Milk of Dreams“ ennekõike kolme nähtust: kehade representatsioon ja nende metamorfoosid; inimeste ja tehnoloogia vaheline suhe; ühendus kehade ja planeedi Maa vahel. Näitusel on üle tuhande kunstiteose.
Tuhande teose vaatamiseks ja uurimiseks rahulikus tempos kulub kolm-neli täispikka tööpäeva. Meil oli seekord aega vaid üks pikk päev ja seetõttu tekkis päeva lõpuks muljete üleküllus või teisisõnu kunstimürgitus. Ja ka soov tulla siia tagasi ja veeta siin veel mitu naudinguterohket päeva.
Tekst ja foto: Hando Sinisalu