Ulmeline värvidemäng Etioopias

Kogenud rännumees Peeter Kuus kulges seekord püssimeeste valvsa hoole all Etioopia kirdeosas, kus asuvad riigi erilisemad vaatamisväärsused. Afari värviline imedemaa, Lalibela kaljukirikud ja Erta Ale laavajärvega vulkaan panevad imestusest ahhetama ka kõikenäinud seikleja.

Kindlasti pole Etioopia mugavaim reisisiht ega ka mingil juhul odavaim. Riik panustab turismi pigem lõunapoolses osas, kuid kurioossemad ja silmipimestavad vaatamisväärsused asuvad riigi kirdeosas. Afari piirkonnas määravad kõike hõimuvanemad. Nemad otsustavad, kes ja kas üldse pääseb nende maadele ning kui palju nad soovivad raha saada näiteks skautide või relvastatud valve eest. Üksi reisimine tähendab tegelikult siiski kohustuslikku kaaskonda. Selle organiseerimine on mugavaim mõne kohaliku agentuuri kaudu ja päevakuluks võiks arvestada kuninglikud 300–400 eurot.

Mina liikusin enamasti kahe maasturiga, suure aja istus esimeses autos ka automaatur. Vahel ka mõlemas autos. Kaks autot on selliseks retkeks tegelikult nõutav miinimum, kuna avarii korral pole inimtühjas teedeta ja tähistusteta soolakõrbes ja laavaväljadel abi loota. Etioopial on kauakestev piirikriis Eritreaga ja kuigi riikidevahelise piirini oli kümneid kilomeetreid, ei lubatud relvastatud saatjata sealkandis ringi sõita. Turistina on raske aru saada, kas tegemist oli nn teatriga või mitte.

Afaris ringi liikudes tuleb elementaarsed hügieenitarbed ja lõpmatus koguses veepudeleid endal kaasas tassida, tualett asub tavaliselt kuskil kivi taga ning magamiseks ja söögitegemiseks vajalik kraam peaks samuti endal kaasas olema. Pärast kolmandat ööd lageda taeva all ei viitsinudki enam voodiga jamada ja magasin mingil väga kasutatud madratsil kahe kivihunniku vahel. Pesta sain nelja päeva jooksul täpselt ühe korra eelnevalt väljareklaamitud kummalises kuumaveespaas, mis tegelikult oli lihtsalt soolajärve suubuv kuumaveeallikas. Meeskonda kuulus ka kokk koos oma priimusega, kes siis üritas kolm korda päevas serveerida spagette võimalikult mitmel moel.

Afari paar miljonit enamasti moslemitest elanikku püsivad aastasadade tagustes traditsioonides ja enamik tööealistest on seotud soola tootmisega. Tänapäeval pole lastud elule vahele segada ja töö tehakse ära käsitsi ning soola transporditakse endiselt kaamelikaravanidega. See traditsioonilise, kuigi kaunis ebatootliku eluviisi lubamine riigi poolt hoiab inimesi ka Etioopia küljes. Alternatiiv oleks kohalike hõimude liitumine Eritreaga.

Afar – värviline imedemaa

Kui soovida kogeda midagi sellist, mis on kõige-kõigem kogu planeedil, on selleks parim koht Afari regioon ehk siis Afari kolmnurk, kus asub ka kõige eraldatum, kuivem ning ühtlasi ka maailma kõrgeima päeva keskmise temperatuuriga asustatud paik Dallol. Aasta keskmine võib päeval ulatuda kuni 41 kraadini. Kogu ala ehk siis kunagine ookeanipõhi on kuni 100 meetrit allpool merepinda ja seal ei saja peaaegu kunagi.

Peamine põhjus, miks keegi ebamugavusi trotsides üldse nii kaugele tahaks sõita, on hiigelsuure soolajärve keskel paiknev Danakil Depression, mis on tekkinud Aafrika ja Aasia eraldumise ajal ja on praegugi omalaadse vulkaanilise aktiivsusega. Hiigelsuurel alal suudavad ellu jääda vaid üksikud mikroobid. Mingit taimestikku pole. Afar võiks vabalt olla ka planeedi kõige värvilisem paik, pärast hingematvat lauget mäkketõusu hommikuses palavuses hakkavad paistma kollase, punase, pruuni ja rohelise lugematutes toonides moodustised. Kontrastiks silmipimestavalt valged soolatriibud ja -sambad. Esmalt astud justkui mööda kivistunud soolaseid seeni, et siis jõuda keevate veesilmade juurde. Ohutusele keegi eriti tähelepanu ei juhi, kuid keevasse vette libisemine oleks siin ilmselgelt väga vale tegu.

Kuidagi kahju on oma olemasoluga seda ilu rikkuda ja mööda imelisi soolakristalle kõndida, aga kiusatus üha uusi imesid näha sunnib värviliste lompide ja ojade vahel edasi hüplema. Hiigelsuur ala muutub jätkuvalt. Tekivad uued pisivulkaanid, vanad lakkavad olemast ning tunduvad omalaadsete ebamaiste skelettidena. Kõikjalt tungib ninna kemikaalide hais ja aeg-ajalt pahvatab mõnest pisikesest koonusest märkimisväärne pahvakas kollast tossu. Joogivett kulub Afaris meeletult, sellega ei oska tegelikult isegi arvestada, et tunniga tarbid ära neli-viis liitrit ja jääb puudugi. Osa suurest ja kirevast alast jäigi läbi käimata, kuna jook lihtsalt lõppes. Seiklus jätkus omalaadsete soolakaljude vahel. Kaugelt paistab see ala justkui apokalüptilise mahajäetud linnana − pilvelõhkujate  rusud, üksikud kõrghooned. Tegelikkuses olime lihtsalt kunagise Punase mere asukoha merepõhjas ning vaatasime soolakristallidest ja mudast moodustunud kaljusid. Kui sealkandis kunagi üldse sajab, siis pole veel kuhugile imbuda ja kogu ala muutub läbipääsmatuks soolajärveks. Muul ajal saab siiski mööda kergelt niisket mudast pinda kulgeda ja omalaadseid „linnavaateid” jäädvustada. Seda taas automaaturite valvsate pilkude all. Peatuti ka punast-oranži-pruuni värvi veega suure potasesisaldusega järve imetlemiseks, kus põhjast väljuvad gaasid tekitavad mulje, et kogu järv keeb.

Selge, et sellise kandis ei saa eriti midagi kasvada. Üksikud puud on niivõrd hinnas, et hõimualade piiril on reaalselt kontrollpunktid, kes kontrollivad kõiki sõidukeid ja konfiskeerivad kogu leitud puidu, mida „salakaubavedajad” üritavad välja viia. Jutt ei käi palkidest, vaid pigem juhuslikest keppidest ja kuivanud kändudest. Autodest leitud puit jagatakse kogukonnale.

Siin võiks mainida ka teist piirkonna defitsiiti − vett. Silma järgi liikus pool kohalikust rahvast ringi kollaste kanistritega. Vesi on kuskil kaevudes ja jõgedes olemas, aga seda peab keegi kohale tooma ja jagama. Tihti on selleks näiteks lapsed, kes kooliskäimise asemel tassivad kogu päeva oma pere loomadele joogipoolist. Küladest läbi sõites näeb tee ääres lugematuid tünne ja kanistreid, mida siis keegi ilmselt vahel täidab. Tuletaks meelde, et päeval võib temperatuur tõusta vabalt üle 40 kraadi.

Erta Ale ehk Suitsev Mägi

Erta Ale tähendab kohalike keeles suitsevat mäge ning tegemist on ühega maailma kuuest laavajärvega vulkaanist, kusjuures Erta Ale on pulbitsenud järjest aastast 1906 ning aeg-ajalt surub laava üle kraatri ääre või siis purskab spontaanselt, tappes kariloomi. Vulkaanini jõudmiseks tuleb enne sõita tunnike teedeta laavaväljal skaudi ja püssimeeste järele lähimasse külla, siis kulub tund mööda kõrbe kihutades ning järgneb kahetunnine nelikveoline tõus mäe jalamile baaslaagrisse. Baaslaagris paikneb väike sõjaväeosa ja enne kui turistid lubatakse teele, tuleb tähtsalt asjapulgalt luba saada. Kohalike etniliste vaenurühmade viimane tappev rünnak toimus tegelikult alles 2017. aasta detsembris ning grupist eemaldunud Saksa turist hukkus. Mõni aasta varem tungiti kallale samuti Euroopast pärit grupile ning tulemus oli viis hukkunut, seitse haavatut ja kaks pantvangi võetut. Teele saab asuda alles pärast päikseloojangut, kui tappev kuumus järele annab. Samal põhjusel tuleb ka juba samal ööl tagasi tulla.

Tulevastele seiklejatele soovitaks kindlasti võtta vastu pakutav kaameliabi, sest pea kümnekilomeetrine kuuvalgel ning vaevu aimataval rajal kulgev matk kraatrisse kestab vähemalt kolm tundi ja ka öösel on matkamiseks tegelikult liigagi palav. Kuigi omapead liikuda justkui rangelt keelati, suutis mu sitke ja sõnakehv kaameliajaja grupist ja automaaturitest ikka väga kaugele ette rebida. Iseenestest kogemus, mida ei oskaks enne endale ette manada. Justkui kättesaamatus kauguses eemal punetav tossav kraater, nohisev kaamel ja ainsaks valguseks täiskuu. Omalaadselt kaunis oli tegelikult ka tulukeste vilkumine siin-seal, mis tegelikult oli kuuvalguse peegeldused kõikjale laavaväljale laiali loobitud plastpudelitest. Ehk siis kohaliku elu tõeline varjupool.

Esimene mõte kraatrile jõudes oli kerge pettumus, kuna lubatud laavat pärast tugevat pingutust ei näidatud ja endiselt paistis vaid kaugemal tossav kraater. Tegelikkuses laskuti paarkümmend meetrit allapoole hangunud laavajärvele, et jõuda juba tõesti kuni laavani. Laavajärv ise muudab kogu aeg kuju. Hangunud laavast kaldad varisevad valju mürinaga järjest laiemal alal sisse, kuni uus purse jälle kõik uueks muudab. Täiesti omalaadne kogemus, kuigi klassikaline pulbitsev ja voolav laava jäigi sel korral tossu seest nägemata ja isegi pildid tegemata.

Lalibela kaljukirikud

Lalibela monoliitsed kaljukirikud on kindlasti ligipääsetavamad kui üsna inimvaenulik Afar. Ilmselt on need ka paljudele tuntud kui UNESCO maailmapärand ja kaheksas maailmaime ning seetõttu võis vahel ka heledama nahatooniga huvilisi kohata. Hotellis oli elekter ja pesemisvõimalused ning lisaks spagettidele pakuti ka muud. Kokku on Lalibelas üksteist suuremat või väiksemat kaljusse uuristatud pühamut kahes suuremas klastris ja mingil hetkel enam ei saanud aru, kas asud veel eelmises kirikus või oled jõudnud mööda tunnelit juba järgmisse. Kuivõrd kirikud valmisid arvatavalt 12. sajandi paiku kuningas Gebre Mesqel Lalibela auks ja selleks saadi kuuldavasti isegi Püha Jüri ja Jumala enda käest juhised, siis on aeg oma töö teinud ja mõnele kirikule on juba lisatud erosiooni natukenegi takistavad varikatused. Vähendab natuke küll müstikat, kuid päästab rajatised. Kõige visuaalsem ja tõelist postkaardivaadet pakub uhkes üksinduses ja teistest väärikalt eraldi 25 x 25 m süvendisse rajatud imeilus Biete Ghiorgis, väidetavalt Noa laeva sümboliseeriv kreeka risti kujulise põhiplaaniga ehitis. Taas koht, mille olemasolu usud alles siis, kui oma käega katsuda saad!

Giid rääkis kohustusliku osa sellest, kuidas märkimisväärse tehnoloogiata inimesed kummalised ehitised ja vajalikud kanalid vihmavee äravooluks basaldist kaljust esmalt veatult välja uuristasid ning seejärel monoliitide sisse kirikud rajasid. Kordagi eksimata on loodud täiesti unikaalsed interjöörid, mis on kestnud tuhatkond aastat ja on tegelikult ideaalses korras. Uuristama hakati interjööre alt üles, mis lubas ehitajal natuke korrigeerida ka tekkinud pisivigu. Rajatised on täiuslikult orienteeritud ilmakaarte järgi ja loomulik valgus pääseb sisse täpselt niipalju, kui rituaalideks vajalik. Natuke hiljem tunnistas giid ka ise, et enda räägitud juttu ta tegelikult ei usu ja üldse ei ole täpselt selge, millal need kirikud tegelikult valmisid. Minu jaoks jäi suurimaks müstikaks see, kuidas kellelgi üldse selline mõte tuli, et rajada ehitised kaljusse, mitte näiteks kalju otsa.

Varem oli kuskilt kõrva jäänud, et peab väga vedama, et mõnda rajatisse sisse pääseda. Tegelikkus oli see, et lähenevate lihavõttepühade ootel käis kõigis pühakodades vilgas usutegevus. Harjumatult mõjusid pühapiltide alla tassitud kümned ja kümned pudelid ja tuttavad kollased kanistrid, et oma vesi ära pühitseda. Kogu regiooni pühamud on fantastiliselt värviliste joonistustega kaunistatud, kuna enamik kliente ei oska piiblit ise lugeda ja nii saadakse vajalik info piltidena. Pildid olid vägagi kujundlikud, eriti mis puudutas põrgut ja seal eesootavaid piinu. Ümbritsevatesse kaljudesse on kaevatud ka omalaadseid katakombe, kuhu surnuid paigutada. Kolme palverändaja jäänused olid kõigile uurimiseks jäetud ka Biete Ghiorgises. Too kaljukirik on vast kõige pildistatum, kuid üle tee asuv Biete Medhane Alem on tegelikult kõige suurem monoliitkirik maailmas ehk siis jälle midagi, mis on Etioopias „kõige-kõige”. See 34 hiidsambaga ehtis meenutab rohkem Antiik-Kreeka templit kui kirikut.

Palju müstilisem ja arusaamatum on aga Lalibelast tunnise sõidu kaugusel kõrgel mägedes olev koopasse rajatud iidne Yemrehana Krestose kirik. Ilmselt Lalibela kirikutega samal ajal ehitatud, kuid tuhandeaastase ehitise kohta väga heas korras. Nimelt oli sinna ligipääs enne 2000. aastat teede puudusel isegi palveränduritele keeruline ning aeganõudev ja turism seega olematu. Kirikusse sissepääsu üle otsustab preester. Meil vedas ja ootasime vast pool tundi. Koopasse on jäetud massihauda arvatavalt tuhatkonna
munga või palveränduri jäänused, osa kõigile vaatamiseks kuhjades koopa tagumises nurgas, osa vaiba alla maetud. Erilist tähelepanu pole presenteerimisele pööratud ja nii lebavad kuni tuhandeaastased jäänused risti-rästi, mõnel veel juuksedki kolba küljes. Nõrganärvilistele ei soovita! Müstiliseks teeb kiriku aga materjalide valik ning säilinud  seinamaalingud − taas ühed vanimad Etioopias. Kirik on ehitatud ebamaiselt puust ja kivist, kuid giidi sõnul polnud need erinevad materjalid omavahel kuidagi seotud. Hoone kõik aknad on ainulaadsed, kujutades stiliseeritult kõigi tolleaegsete uskumuste sümboleid. Sisekujundus on vapustavalt filigraanne ja mitte millegi seninähtuga sarnane. Minule endale jättis suurima mõistatuse hoopis omaaegne grafiti, kus kõrvuti habemetes pühameestega on kujutatud kiriku kohta kahte väga arusaamatut tegelast, kelle kohta
võiks kasutada väljendeid „kassimees” ja „vedrupea”. Mõte läks kohe uitama teistele tsivilisatsioonidele.

Pärastlõuna allaaetud lehmaga

Üks enne reisi tehtud otsus, mille üle tasus hiljem tõsiselt head meelt tunda, oli mitte ise autot rentida, vaid leida firma, kes annab nii auto, autojuhi kui ka korraldab kohapealseid formaalsusi. Erinevalt kõikidest varasematest seiklustest mujal maailmas puuduvad Etioopia maanteedel või ka külades sisuliselt igasugused teeviidad või näiteks teemärgistus. Niinimetatud maanteedel on sarnaselt näiteks Indiaga lisaks lugematutele lastele vabal pidamisel ka kõik koduloomad. Kirglikust linnuhuvilisest autojuht Birhan oli oma asja ajanud juba 15 aastat ja sõitis mingitele oma instinktidele toetudes üsnagi eksimatult, igasugust lisainfot vajamata. Kuid viimasel päeval õnnestus ka temal lõpuks lehma tabada. Ette rutates − see on peaaegu et halvim, mis võib sealkandis liikluses juhtuda. Liialdamata oli paari minuti jooksul hetk tagasi täiesti  inimtühjale teele veel tõmbleva lehma ümber kogunenud paarkümmend külaelanikku. Perenaine halas ja kurtis valjuhäälselt juhtunut oma jumalatele ja naabritele, peremees viibutas raevukalt juhi suunas keppi, lapsed näppisid poolsurnud looma ja asjalikumad kohalviibijad kalkuleerisid juba lehma maksumust.

Nimelt peab autojuht, hoolimata kindlustest, juhi või auto seisukorrast või ka loomast, allaaetud eluka kinni maksma ja hinna määrab looma omanik silma järgi ning vastavalt hetke turuolukorrale. Kuna tegemist oli etiooplase suurima püha ehk lihavõtetega, kujunes kõhnapoolse lehma päeva hinnaks kohaliku elatustaseme kontekstis üüratud 450 eurot. Esimene tund kulgeski läbirääkimiste tähe all, mis eurooplasele poleks ilmselgelt olnud jõukohane. Autot liigutada ei tohtinud, otse ülalt paistev päike küttis asfalti ning juba läbilõigatud kõriga lehm lebas vereloigus tolmusel teepeenral. Keelt oskavad kohalikud tulid välja ideega, et äkki sooviksin ma ise lehma kinni maksta. Esimesed raisakotkad ilmusid taevasse. Kõik möödasõitnud autojuhid muidugi soovisid infot saada, keegi juhuslik turist tegi ka grupipilte ja selfisid korjusega.

Saadeti täistuubitud mikrobussiga delegatsioon lähimasse külla, et kutsuda lihunik ja politseinik. Teise tunni lõpuks saabus kollasel mootorrattal valge kitli lehvides kohale lihunik naaberkülast ja tegi oma pakkumise lihale, mis siiski kedagi ei rahuldanud. Teise mootorrattaga saabusid lihuniku assistendid pikkade kõverate nugadega ja pikemalt mõtlemata hakkasid nad sealsamas lehma nülgima ja tükeldama. Vahepeal oli hoolimata pühapäevast ja riigipühast saabunud ka autojuhi tööandja rahapakiga. Kuivõrd politseinikke ei õnnestunudki leida, tuli õnnetus ja raha üleandmine kuidagi siiski fikseerida, kuid seda raskendas asjaolu, et keegi külaelanikest polnud kirjaoskaja. Uus vaatus tragikomöödias toimuski juba naaberkülas, kuhu sõitsime lepingut vormistama. Ainsaks erapooletuks kirjaoskajaks osutus seesama lihunik, kelle juuresolekul siis rümpade vahel raha üle loeti ning leping alla kirjutati. Lehmapoolsed esindajad ei osanud paraku silpigi kirjutada, mistõttu neil värviti näpuotsad pastakaga siniseks ja näpujälg fikseeris tehingu.

Tagantjärele tarkusena saime ka aimu, et sattusime ilmselt skeemi osaks, kus kasutu loom õigel hetkel kepihoobiga korralikuma auto ette tee peale aetakse. Tõepoolest olid samal teelõigul mitmed teisedki pidurdusjäljed. Mine tea! Igatahes kaotasime kolm tundi ja seega paar kutsuvat vaatamisväärsust, kuid teisalt pole saadud etendust ilmselgelt võimalik osta.

Ligi kaks nädalat kohalveedetud aega on liiga lühike aeg, et näha kogu riiki, aga kogeda saab palju sellist, mida kodus kohe kindlasti ei näe. Võiks veel kirjutada näiteks sellest, kuidas ma napilt oleks pidanud ära ostma elusa kana, kuivõrd teeäärse müüja meelest oli see mulle hädavajalik. Või siis kummaliselt vaatepildist, kuidas lehm paaniliselt ujudes jõehobuse eest põgeneb, või matkast Niiluse lättele või siis viikingiaegsetest hauakividest. Seiklused sel maal on garanteeritud, see on kindel.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga