Alpinist Kristjan-Erik Suurväli kirjutab 8000-meetriseid mäetippe võtnud alpinistidest, sh eestlastest, mäetippude täpse asukoha määramise probleemidest ja sellega seotud emotsioonidest mägironimise maailmas.
2013. aasta 5. märtsil jõudis Maciej Berbeka Broad Peaki tippu. Päris tippu 8047 meetri kõrgusel. Talvel. Berbeka kuulus Poola Ice Warriorsi programmi meeskonda koos Adam Bielecki, Artur Maleki ja Tomasz Kowalskiga. Kõik jõudsid tippu. 25 aastat varem oli Berbeka sama üritanud koos Aleksander Lwow’ga. Toona tegid nad midagi, mis on legendaarse tõusuna läinud talvise alpinismi ajalukku. Pärast 63 päeva K2 baaslaagris ja kaht tõusuüritust loobusid Lwow ja Berbeka K2-st. Kogu ülejäänud ekspeditsiooniliikmete hämmelduseks otsustasid nad kasutada võimalust ning suundusid 3. märtsil Broad Peakile. Kumbki neist ei olnud Broad Peakil isegi suvel käinud. Toonase kontseptsiooni kohaselt oli ennekuulmatu minna talvel, alpistiilis enda jaoks tundmatule mäele.
K2 baaslaagrist liiguti suuskadel Broad Peaki alla ning õhtuks tõusti 6000 meetri kõrgusele, järgnes laager 6500 ja siis 7300 meetri kõrgusel. 1988. aasta 6. märtsi hommikul alustasid nad tiputõusuga. Ootamatult kulus aega, et leida sobiv võimalus kuluaaris oleva liustikulõhe ületamiseks. Külm, kulunud aeg, suur tõenäosus öö peale jääda – Lwow tegi mõistliku otsuse ning pööras tagasi. Berbeka ei andnud alla. Halvenevas ilmas tõusis ta edasi ning küsis raadioside teel juhiseid. Ta jõudis punkti, mille uskus olevat tipu. Laskumisel tuli Berbekal ööbida jääpraos. Tema meeskonnakaaslased, kes olid Broad Peakil käinud, mõistsid raadiosidest, et Macjei Berbeka ei jõudnud tegelikult tippu, vaid hoopis eeltippu nimega Rocky Summit, mis on tegelikust tipust 17 meetrit madalam ja umbes tunni kaugusel. Kuid ükski kaaslane seda talle ei öelnud, selle asemel teavitas ekspeditsiooni juht Andrej Zawada kohe suurest võidust ja talvisest Broad Peaki tõusust.
Poolas võeti Berbeka vastu kui kangelast. Hiljem avaldas Lwow Poola alpinistide ajakirjas Taternik artikli, milles avalikustas, et Macjei Berbeka tõusis Broad Peak eeltipule, mitte peatipule. Berbeka, nähes fotosid Rocky Summitist, kinnitas seejärel kohe, et see on tõepoolest koht, kuhu ta jõudis. Ta tundis end kaaslaste poolt petetuna, miks talle tõde juba Pakistanis ei öeldud. Ta loobus kõrgalpinismist ja Poola riiklikult toetatavatest ekspeditsioonidest. Töötas giidi ja juhendajana.
2013. aasta talvisest meeskonnast jõudsid elusana alla Adam Bielecki ja Artur Malek, Tomasz Kowalski jõud rauges tipuharjal laskudes ning ta keha paigutati aasta hiljem käidavast rajast eemale. Täpselt 25 aastat pärast Rocky Summitile tõusu, 6. märtsil 2013 märgati Maciej Berbekat laskumas mäenõlval umbes 7700 meetri kõrgusel. Rohkem ei nähtud teda kunagi. Macjei Berbeka jäi igaveseks mäele. Pärast tippu. Saatuslikul kombel oli ring täis saanud.
Tipupalavik
2001. aastal korraldas Mägiekspeditsioonide Klubi ekspeditsiooni Broad Peakile, see oli teine Eesti ekspeditsioon kaheksatuhandelisele. 23. juulil 2001 jõudsid Raivo Plumer ja Tarmo Riga Broad Peak eeltippu Rocky Summit. Tarmo sõnutsi ei olnud kahtlust, et nad on eeltipus. Tõus oli olnud piisavalt raske, koos Raivo Plumeriga tehti pilti ja prooviti videokaameraga filmida. Raivo kirjeldab nii: „Samas hakkas sees kripeldama, et eeltipp pole ikka see õige, Tarmo ärgitusel hakkasime bulgaarlastele järele liikuma. Läbinud sadakond meetrit, kadus nähtavus, varem ainult madalamaid tippe katnud pilvemass ujutas ka Broad Peaki üle. Pidasime targemaks kohe tagasi pöörduda, olime tsükloni mõju juba varem tunda saanud ega tahtnud seda nii kõrgel uuesti kogeda.“ Hiljem üks grupikaaslane väitis, et jõudis teise eeltippu, ka justkui 8000 meetrit, mida aga sugugi olemas pole. Tarmo kommentaar sellele oli järgmine: „Tehkem, ainult ausalt – kui ikka ei hüppa kaheksat meetrit ja mõõdetakse 7,95, siis ärgu öeldagu, et oled kaheksa meetri mees.“
EverestNews.com kirjutas juba tollal segadusest Broad Peaki tippu jõudmisega, seda eriti Hiina-Pakistani ühisekspeditsiooni puhul, kuna hiinlaste kavas oli ronida kõik 14 kaheksatuhandelist. Kuulutati välja edukas tiputõus, mis hiljem osutus ebakorrektseks.
Jahmatavad uurimistulemused
Eberhard Jurgalski (69) Lörrachist Saksamaalt on pidanud veebilehte 8000ers.com nüüd juba kümme aastat. Ta kirjutab, et on pidanud kaheksatuhandeste kroonikat alates aastast 1981 ehk 40 aastat. Aga alates 2012 tekkisid tal tugevad kõhklused, et kõik ei ole nii, kui näib. Sageli ei ole tiputõusud, mida tippudena esitletakse, sugugi sellised, nagu paistavad. Jurgalski palus appi Rodolphe Popier’ ja Tobias Panteli Himaalaja andmebaasist ning Austraalia seikleja Damien Gildea, koos moodustati uurimisrühm. Kasutati ka Saksa lennunduskeskuse kõrguse mõõtmistulemusi keerukate tippude modelleerimiseks. Damian Gildea sõnutsi on kuus-seitse tippu kaheksatuhandelistest sellised, mille puhul on võimalik eksida tipu täpse asukohaga. Uurimisrühm pööras esmatähelepanu Annapurna, Dhaulagiri, Manaslu, Broad Peaki, Lhotse ja Makalu tippudele. Nende kohta on avaldatud ka täpsem tiputopograafia ja fotode analüüs.
Uurimistulemuste kokkuvõte oli jahmatav. Esimene inimene, kes kõigi kaheksatuhandeste tippu on jõudnud, on Ed Viesturs (2005), läti päritolu Ameerika alpinist. Aga temagi ei tõusnud Kanchenjunga kõige teravamasse tippu. Kohalike elanike palvetele vastu tulles ei soovinud ta mäejumalat pahandada ning jättis viimase meetri käimata. Lisaks Viestursile on kõigi kaheksatuhandeste tippu tõusnud veel soomlane Veikka Gustafsson (2009) ja Nims Purja (2021). Nims Purja nimi võib olla tuttav Netflixis linastunud dokfilmi „Beyond Possible“ kaudu, mis jälgis tema 2019. aasta kaheksatuhandeste kiirusrekordi tegemist. Tegemist oli suurepärase logistilise ja füüsilise võimekuse manifestatsiooniga, aga hoolimata sellest jäi tal siis käimata Manaslu ja Annapurna tippudes.
Jurgalski ise ei leia, et tema täppisuuringud vähendaks kuidagi Messneri, Kukuczka, Loretani ja teiste legendaarsete alpinistide saavutusi. Nad murdsid läbi barjääridest, tegid uusi marsruute ja nihutasid võimalikkuse piire. Paljudel puhkudel polnud võimalik tuvastada, kus on tipp, seda ilmaolude või teadmiste puudumise tõttu. Hea näide on Dhaulagiri, mille tipuharjale on püstitatud metallist vai. Aga mitte tippu. Paljud on sestap sattunud eksitusse.
On ka lihtsamaid olukordi. Kus tippu minek on liiga raske või ohtlik, näiteks Xixabangma (Shishapangma) tippu tuleb minna mööda rasket lumeharja, mis mõningatel aastatel võibki olla läbimatu. Kas siis saab öelda, et tipp on tehtud? Ed Viesturs kirjeldab raamatus „Tippu ei vii otseteed“ Xixabangma keskmise tipu ja tõelise tipu vahelist 100-meetrist harja kui „kohutavalt laviiniohtlikku“, mida ta üksi olles läbida ei suutnud. 2001. aastal, olles tagasi koos Veikka Gustafsoniga, oli mäe tipuhari terav, ent stabiilne ja nad läbisid selle ilma köide panemata kaksiratsa, n-ö kasutades ratsuri tehnikat. 100 meetri läbimiseks kulus tund aega. Ed viitab raamatus ka levivatele kuuldustele, et teised kõiki 14 kaheksatuhandelist jahtivad mägironijad on susserdanud selliste tõusudega ja lugenud kõrvaltipule jõudmist võrdväärseks peatipule jõudmisega.
Jurgalski pakub välja, et edaspidi võiks olla kaks rekordite nimekirja: enne ja pärast. Elizabeth Hawley mantlipärija Richard Salisbury Himaalaja andmebaasist kommenteeris, et nemad vanu andmeid muutma ei hakka. Manaslu kohta täpsemalt sedastas ta, et seda ei tehta, kuna ei ole võimalik tõekindlalt aru saada, kus täpselt iga tiim peatus. On väga tõenäoline, et väga vähesed (kui üldse keegi) sügisestest tiimidest päristippu tõusid, kevade ja talviste tõusude kohta olevat see samuti ebakindel. Kõik Manaslu tipupildid on tehtud päristipus ja üles võetud kas kevadel või talvel. Loomulikult lisandub praeguseks siia 2021. aasta sügisel Jackson Grovesi kogemata tehtud kuulsad droonikaadrid, mis näitavad palvelippudega täistatud „tipu“ asukohta, kus on hea pilti teha, järgnevat harja ja päristippu, kuhu suundub Mingma G.
8000-meetrised mäed on muutunud trofeetippudeks. Väga vähe tõuse tehakse uutel marsruutidel või isegi vähem käidavamatel teekondadel. Eesmärk on tõusta tippu. Jõuda punkti, kust igas suunas läheb vaid allapoole. Seda tehakse eri viisidel, erineva motivatsiooniga ja eri suuruses meediakäraga. Sõltuvalt maitsest, võimekusest ja oskustest. Aga eesmärk jääb samaks – jõuda tippu. Välja arvatud vähesed juhud, mille käigus ronitakse uus marsruut harjale või mõnda eeltippu. Sellisel puhul ei ole tipp eesmärgiks, vaid joon mäel ja selle läbimise stiil.
Seetõttu tuleb iga trofeeronimist ja rekordit ka sellisena kajastada – kas jõuti tippu, jõuti eeltippu, lisahapnikuga või ilma, milles rekord seisneb ja kuidas on seda võimalik mõõta ehk tõendada. 100 meetri jooksus ei teki küsimust sõltumatust täpsest ajavõtust. Rekordiks ei loeta külavõistlusel käsistopperiga võetud aega või ütelust, et ma tegin selle ära. Mägironimises on olukord keerulisem – alati pole nägijaid, pole nähtavust, pole fotoaparaati, kuid siiski peaks olema inimlik tarkus, et teatakse, kuhu minnakse ja mida tehakse, ning kaasnema peaks printsipiaalne ausus.
Kaheksatuhandelised ja Eesti mägironijad
Kas ja millal on mägedes tipp tähtis? Mäletan vaidlust psühholoog Aira Tammemäega, kes koos Alar Sikuga korraldas juhtimiskoolitusena tõuse Kazbekile. Tipp versus protsess, kumb on olulisem? Kas ilma tiputa ei ole mägironimist ja kas tipu kaudu defineeritakse ronimist? Nii ja naa. Kindel on fakt, et rekordid on mõõdetavad ja just tipu kaudu. Rekordid lähevad ajalukku, nendega kaasneb avalik tähelepanu, võimalik, et ka mingi hüve. Seda küll ilmselt mujal kui Eestis. Esimeste kohta küsitakse kilvaturniiridel. Alar Sikk on esimene eestlane Everestil ja Andras Kaasik K2-l – nende tippudega ei saa eksida.
Keerulisemaks läheb lugu siis, kui püüda taguda sirgeks mõistet esimene Eesti naine kaheksatuhandese tipus. Anu Nõulik oli peaaegu Cho-Oyu tipus aastal 2013. Aga ikkagi päris selgust ses asjas ei saanud ning ta sai tiitli kui esimene eesti naine üle 8000 meetri (vt GO Reisiajakiri 46, „Tipus või mitte – see on küsimus. Kohtumised Katmandus“, autor Jane Riga).
Katrin Merisalu tõusis Manaslul 2019. aastal sinna, kuhu olid pandud palvelipud, aga paraku need ei olnud tipus. Nagu Nims Purja, ei jõudnud ka Katrin kahetsusväärsel kombel Manaslu tippu. Manaslu tipuga on selline lugu, et viimased meetrid kõrgust ja kaugust on liiga ohtlikud, et kliente sinna oleks viidud. Šerpa Mingma Gyalgye (Mingma G) viis pärast süüdistusi, et alpiniste teadlikult eksitatakse, Imagine Nepali tiimi koos ronijatega 27. septembril 2021 vastusena Manaslu tippu. See oli tõenäoliselt esimene tipuvõtt pärast 1976. aasta sügishooajal tehtud tiputõusu.
Kaks aastat enne seda, 1974. aastal tõusid Manaslu tippu jaapanlannad. Järgmised naised jõudsid Manaslu tippu alles 2021. aastal. Jurgalski sõnutsi ei ole senini ükski Euroopast pärit naine Manaslu tippu jõudnud. Richard Salisbury sõnutsi märgivad nemad alates 2022. aastast Manaslu kohta oma andmetes eraldi eeltipu ja tipu, kuid avaldas arvamust, et Nepali valitsus jätkab tipusertifikaatide väljastamist mõlema eest.
Esimeseks Eesti naiseks 8000 meetri kõrguse mäe tipus on Krisli Melesk tõusuga Džomolungmale 23. mail 2021, seda lisahapnikuga. Esimeseks eesti naiseks ilma lisahapnikuta kaheksatuhandese mäe tipus on Marie Saame Gasherbrum II-l 18. juuli õhtutunnil aastal 2021.
***
Eesti alpinistid kaheksa tuhande meetri kõrgusel
Andmed on koostatud parima teadmise kohaselt ega pruugi olla täielikud.
- Aleksei Kovaltšuk – Cho Oyu (8188 m), 26. oktoober 1996; Lhotse (8516 m), 14. mai 2002
- Tanel Tuuleveski – Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010; Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011
- Andras Kaasik – Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011; K2 (8611 m), 22. juuli 2018
- Krisli Melesk – Džomolungma (8848 m), 23. mai 2021; K2 (8611 m), 22. juuli 2022
- Marie Saame – Gasherbrum II (8035), 18. juuli 2021; Broad Peak (8051), 18. juuli 2022 (kinnitamata)
- Tarmo Riga – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998; Broad Peak (eeltipp Rocky Summit 8028 m), 23. juuli 2001
- Raivo Plumer – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998; Broad Peak (eeltipp Rocky Summit 8028 m), 23. juuli 2001
- Arne Sarapuu – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998
- Margus Proos – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998; Broad Peak (jõudis kõrgusele 8021 m), Džomolungma (jõudis kõrgusele 7070 m)
- Tõivo Sarmet – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998
- Alar Sikk – Džomolungma (8848 m), 22. mai 2003
- Allan Valge – Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010
- Johan Kütt – Gasherbrum II (8035 m), 18. juuli 2021
- Priit Joosu – Gasherbrum II (8035 m), 22. juuli 2022 (kinnitamata)
- Krista Kirspuu – Gasherbrum II (8035 m), 22. juuli 2022 (kinnitamata)
- Lauri Ehrenpreis – Gasherbrum II (8035 m), 22. juuli 2022 (kinnitamata)
- Ain Rästa – Gasherbrum II (8035 m), 22. juuli 2022 (kinnitamata)
- Katrin Merisalu – Manaslu eeltipp (ca 8143 m, tipp ise 8163 m), 26. september 2019
- Anu Nõulik – Cho Oyu tipuplatoo 8000+, 13. mai 2013
- Uko Nõulik – Cho Oyu tipuplatoo 8000+, 13. mai 2013
- Boriss Slepikovski – Džomolungma nõlval 8500 m kõrgusele 1998. aastal
- Ivar Lai – Cho Oyu nõlval kõrgusele 8000 m 1998. aastal; Broad Peaki nõlval kõrgusele 7500 m 2001. aastal, Džomolungma nõlval kõrgusele 8550 m 2003. aastal
Kaheksatuhandelised mäed
- Džomolungma – 8848 m (8500 m), Nepal/Hiina (Tiibet)
- K2 – 8611 m, Pakistan/Hiina
- Kanchenjunga – 8586 m, Nepal/India
- Lhotse – 8516 m, Nepal/Hiina (Tiibet)
- Makalu – 8485 m, Nepal/Hiina (Tiibet)
- Cho Oyu – 8188 m, Nepal/Hiina (Tiibet)
- Dhaulagiri I – 8167 m, Nepal
- Manaslu – 8163 m, Nepal
- Nanga Parbat – 8125 m, Pakistan
- Annapurna I – 8091 m, Nepal
- Gasherbrum I – 8080 m, Pakistan/Hiina
- Broad Peak – 8051 m, Pakistan/Hiina
- Gasherbrum II – 8034 m, Pakistan/Hiina
- Xixabangma (Shishapangma) – 8027 m, Hiina (Tiibet)
Karakorami ronimishooaeg 2022
Eesti mägironijatele oli kõrgmägede hooaeg Pakistanis Karakorami mäestikus erakordselt edukas. Kaheksatuhandeste mägede tippudele üritas tõusta kuus Eesti ronijat ja kõik kuus jõudsid ka valitud tippu.
K2 (8611 m)
Madison Mountaineeringu kommertsekspeditsiooni raames tõusis K2 tippu 22. juulil 2022 umbes kell 3 varahommikul Krisli Melesk. Krislile on see Džomolungma kõrval teine kaheksatuhandene tipp! Mõlemad mäed ronis ta, kasutades lisahapnikku. Tipugruppi kuulus 15 liiget. 10 šerpat Nepalist, 1 giid Pakistanist, 1 giid USA-st ja 1 giid Argentinast. Lisaks Krislile jõudis tippu kliendina Nelly Attar Liibanonist, kes on esimene araabia päritolu naisterahvas K2 tipus.
K2 hooaeg on paljuski olnud rekordiline – väidetavalt on väljastatud 457 tipuluba ja tippu jõudnute arv on praeguseks enneolematult suur, arvatavalt 175 inimest, kellest umbes 145 käis tipus 22. juulil. Esimestena jõudsid K2 tippu 31. juulil 1954 Achille Compagnoni ja Lino Lacedelli.
Broad Peak (8051 m)
18. juulil jõudis Broad Peaki tippu Marie Saame. Marie ronis iseseisvas sportlikus grupis ilma šerpade toetuseta ja lisahapnikuta. Tema sõnutsi oli tõus karm, „sest olime esimesed, kes pärast päevi kestnud lumesadu rada tegid“. Varem on Marie Saame tõusnud lisahapnikuta Gasherbrum II-le (2021). Marie üritas ka tõusu K2-le, millel jõudis 29. juulil umbes 8200 meetri kõrgusele. Üksi liikudes hindas ta olukorda liiga ohtlikuks ning katkestas tõusu.
Gasherbrum II (8034 m)
22. juulil tõusid Gasherbrum II tippu Lauri Ehrenpreis, Priit Joosu, Krista Kirspuu ja Ain Rästa. Kõigile neile oli see esimeseks kaheksatuhandeliseks mäeks.
Kõik nimetatud mäed asuvad lähestikku Baltoro liustiku lõpuosas asuval mäemassiivil.
Tekst: Kristjan-Erik Suurväli
Foto: Lauri Ehrenpreis