Kui küsida igipõliselt rändajalt Peeter Kuusilt, kus on maailmas koht, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi, kõlab kindel vastus – Uus-Meremaa. Peeter Kuus kirjutab neljandast külaskäigust sellele erilisele maale, täpsemalt seekord Whakaarile ehk Valgele saarele, mis on igale elamusteotsijale justkui juba ette garanteeritud maiuspala.
Maoorikeelne väljend Te Puia o Whakaari tähendab tõlgituna dramaatiline vulkaan. Isuäratavamaks teeb selle elamuse teatav kättesaamatus. Juba Uus-Meremaa kui reisisihtkoht on paljudele unistuste täitumiseks ning kuna Whakaarile jõudmine nõuab pingutust ja etteplaneerimist ning kohalesaamine pole kohe kindlasti garanteeritud, piirdutakse Uus-Meremaad külastades pigem lollikindlamate ja vähemalt sama ägedate geoparkide ja muude meelelahutustega Põhjasaarel. Kui keegi selle sihtkoha siiski valib, tuleb esmalt jõuda Aucklandi. Võimalusi sinna lendamiseks on hulgem, ise valisin lennu Doha kaudu, kus viimaseks etapiks oli tol ajal veel maailma pikimaks lennuliiniks olev üle 16-tunnine Doha-Aucklandi marsruut Qatar Airwaysi pardal. Hea valik oli see ka vahemaandumise suhtes Dohas, kuhu muidu vast ei satuks ning kus samas on paariks päevaks hingemattev palavus ja positiivsed ootamatused garanteeritud.
Mööda ebamaist maastikku vulkaanini
Edasi tuleb kuidagi pääseda Whatakanesse, mis tähendab umbes neljatunnist autosõitu läbi fantastilise looduse. Eemal kõrguvad Ruapehu, Tongariro ja Ngaruhoe vulkaanid, mis kindlasti on ka lähemat tutvumist väärt. Oma rendiauto on sealkandis paraku hädavajalik, sest bussid ei vii tihti sinna, kuhu minna sooviksid, või kulub meeletult aega logistilise teekonna leiutamise peale. „Valel pool” sõitmist ei maksa karta. Esmakordsele proovijale on vaid esimesed viisteist minutit vast natuke närvesöövad. Aucklandi lennujaamast pääseb päris kiirelt riigimaanteele ja siis on juba lihtsam liiklusega kohaneda. Meeldiva üllatusena on Uus-Meremaal kõikjal asulatest väljaspool piiranguks 100 km/h, seda ka täiesti kõrvalistel kruusateedel ja kurvilistel mägimaastikel, mis meie piirangutega ärahirmutatud juhile on kindlasti ootamatu.
Minul õnnestus vulkaani nägemise unistus teoks teha alles neljandal Uus-Meremaa reisil. Vulkaanisaar on eraomanduses ning saarel viibivate inimeste arv ja kohal viibimise aeg kindlalt reglementeeritud. See paraku tähendab, et ainsaks võimaluseks vulkaani külastada on kasutada organiseeritud grupireise. Kärsitumad ja varakamad võivad teha kiire helikopterituuri Whatakanest. Seikluslikum ja samas ka palju taskukohasem on poolepäevane mõnus paadituur Whatakane sadamast. Paadireisi hind ulatub 200 eurost ülespoole ja helikopterituuri hind jääb 400 euro kanti. Kaugelt kohale tulnud külalisele jääb ette broneeritud reisi toimumine või mittetoimumine paraku saladuseks kuni eelmise õhtuni. Whakaari ehk Valge saar on Uus-Meremaa aktiivseim vulkaan ja seega kindlasti muljetavaldavaim. Samuti on see üks väheseid aktiivseid vulkaane maailmas, kus saab kraatris ringi jalutada. See aga tähendab, et vulkaan võib aktiviseeruda vägagi ootamatult ja loomulikult sel juhul ei korralda keegi sinna meeleolukat paadireisi. Teiseks faktoriks on meri. Ligi 50-kilomeetrine Plenty laht läbitakse kahe tunniga, aga kui kapteni meelest on meri hommikul liiga tormine, ei toimu mingit väljasõitu. Ohutus eelkõige! Tormise merega ei saa lihtsalt saarel randuda. Eelmisel õhtul helistatakse kõik reisi broneerinud külalised läbi ja teatatakse tulemus. Broneerimata pole erilist mõtet üritada, sest loomulikult on grupid peaaegu alati täis. Ise olin piisavalt kannatamatu ja läksin eelmisel õhtul nende büroosse otsust kuulama, mis oli seekord õnneks positiivne. Hiljem grupiliikmetega lobisedes sai selgeks, et see oli puhas vedamine, sest paljudele oli see teine või lausa kolmas katse.
Turvalisuse eest kantakse hoolt
Kes on olnud tuuridel Uus-Meremaal või ka Austraalias, teavad, et kohalikud teostavad asja alati muigega suunurgas, kuigi ohutult ja professionaalselt. Turvalisus oli üldse selle tuuri võtmesõnaks. Superilusad ja haritud giidid suhtlesid paarikümnepealise seltskonnaga, rääkisid nii vulkaanist kui ka kohalikust loodusest. Peaaegu garanteeritud on delfiinidega kohtumine ja jäi kuidagi tunne, et giidid olid kümnetest hüppavatest elukatest vast kõige rohkem elevil.
Whakaarit märkas esimese eurooplasena kapten James Cook aastal 1769, aru saamata, et tegemist on vulkaaniga, mitte tavalise saarega. Alles 1860. aastal avastati saare tegelik olemus ja leiti ka väävlilademed. Algselt maooridele kuulunud saar võeti kiirelt neilt ära ja müüdi hiljem eraomandusse. Esimeseks ostuhinnaks oli kaks barrelit rummi ja sealtpeale on omanikud pidevalt vahetunud.
Suitsev saar ise hakkab paistma peaaegu kohe pärast sadamast väljajõudmist. Pilt on visuaalselt niivõrd nauditav, et hiljem märkasin, et olin teinud paari tunniga kümneid ja kümneid pilte juba enne sihtkohta jõudmist. Saarele laev randuda ei saa ja külalised viiakse kohale kummipaatides. Seiklus seegi. Kui giidid vahetasid esimese asjana välja oma jalanõud, siis hakkas kohale jõudma, et ei tulegi päris tavaline matk. Järgmisena jagatigi juba kõigile välja gaasimaskid ja kiivrid. Küünikule võiks see esmalt tunduda järjekordse liialdusena, et seiklusele vürtsi lisada, kuivõrd rannas oli õhk üpris hingatav ja plahvatusi ega laavapurskeid ei toimunud. Enne liikumahakkamist käidi veel läbi ka kodukord − keegi ei lahku märgitud rajalt ega ei koperda omaette ja kui on vaja põgeneda, tuleb järgida oma giidi. Kuuldavasti on vahel ka põgenetud. Vulkaan käitub täiesti ennustamatult.
Väävlipilved ja suitsusambad
Kogu selle sissejuhatuse ajal on rahval muidugi kerge kiusatus juba suitsupilvede ja kollaste väävliväljade poole tormata, sest vaatepilt on väga muljetavaldav ja erakordne. Giidid käivad seal päevast päeva ja nende sõnul pole vaatepilt kunagi sama. Klassikaline ettekujutus vulkaanist on tulipunast laavat väljapurskav kooniline kurjakuulutav mägi komplektis allavoolavate auravate laavajõgedega. Päris nii see asi välja ei näe. Whakaari on oma suuremad paugud teinud juba ammustel aegadel ja siis purskas ka laavat. Praegu kuulub ta nn stratovulkaanide hulka, koosnedes aja jooksul väljapursanud laavast, tuhast ja püroklastilisest tolmust. Paar suuremat tuhapurset olid viimati aastatel 2012 ja 2013, tavaliselt püsib aktiivsus aga viiepalliskaalas 1–1,5 vahel ning aeg-ajalt purskub muda, tuhka ja tekib uusi pisikesi kraatreid. Samas on iseloomulik suitsupilv kogu aeg vulkaani kohal ja tõestuseks, et mägi ei maga.
Kunagi kasvas vulkaani küljel ka puid, kuid 1980ndate intensiivsed pursked hävitasid peaaegu kogu eluslooduse. Kõik see on põhjuseks, miks see koht pakub huvi teadlastele ja miks vulkaani jälgitakse ning mille tarvis on paigaldatud vaevumärgatavad andurid igasuguste muutuste registreerimiseks. Kindel tunnusmärk, et vulkaan aktiviseerub, on kraatri põhja pinna tõusmine merepinna suhtes. Seega giididel on võimalus iga kord midagi uut avastada ja vastavalt ka marsruuti korrigeerida. Sest kes siis ei sooviks teha endast fotot imelise väävlikollase koonuse otsas. Koonus võib olla aga moodustunud alles öö jooksul ja sealt on imelihtne läbi pudeneda näiteks tulikuuma mudamülkasse. Aga ka mõistlikult liikudes on kogemus erakordne.
Mereäärne karske briis asendub pisitasa tõsiselt kopse ärritava sooja haisuga, kuid gaasimaske ei haara veel keegi. Kuni ühel järjekordsel pildistamishetkel tuul pöördub ja paarikümne sekundiga on kõigil mask näol isegi ilma käskimata. Kuum ja hingamatu toss ei anna muud võimalust. Giidi väitel ei suuda kraatris ükski elusorganism pikalt ellu jääda, välja arvatud üksikud vetikaliigid. Tõestuseks sellele oli kauguses vedelev linnulaip. Oma sõnul oli meie giid Olivia väga rõõmsalt üllatunud, kui ühel hommikul väikesel järvel askeldavat luike nägi, kuid järgmisel külaskäigul oli askeldamine kurvalt lõppenud. Tõe huvides: kraatri põhja tekkinud väike järv on ülimalt happeline.
Tuur kraatris kestab umbes poolteist tundi ja suurim nauding on näha nii palju värvivarjundeid. Taustal muidugi ähvardav visin ja ootamatult õhku paiskuvad suitsupilved, siin-seal vulisevad pruunikad happeojad ning väikesed kuuma muda väljasuruvad koonused. Väikese matka viimane peatuskoht on vahetult kraatri serval ja pärast lugematuid fotoklõpse tullakse tagasi randa. Enne lahkumist on piisavalt pikk peatus veel ka omaaegses tootmishoonete kompleksis. Tõeline maiuspala tehnikahuvilistele ja omamoodi mortaalseid pilte soovivatele fotograafidele. Happeline õhk on hävitanud enamiku hoonetest ja seadmetest, kuid allesjäänud kaunilt korrodeerunud hammasülekanded, mahutid, reduktorid on veel äratuntavad ja omamoodi kaunidki.
Omal ajal põhiliselt meditsiinitööstuse jaoks kasutatud väävli kaevandamisega tehti algust 1898. aastal ja see kestis esimese hooga kuni 1914. aastani, kui kraatriserva ootamatu kokkuvarisemine tekitas püroklastilise mudavoolu ning tappis kõik töötajad ja viis merre kaasa kogu töölisküla. Ellu jäi vaid tööliste kass. Teine katse tehti 1923. aastal ja kaevandamine kestis pea kümme aastat. Varemed ongi pärit sellest ajast, kui küla ehitati võimalikult ranna lähedale. Paraku ei piisanud kraatris enam väävlit ning hakati tootma hoopis väetist kraatrist kokkukraabitavast kivipurust. Seda seni, kuni keemiatööstus võttis kasutusele tõhusamad toorained. Tööolud olid kuuldavasti jubedad, kuid töö hästi tasustatud. Töötati kolmekuuliste vahetustega ja teeniti tolle aja mõttes hiigelsummasid, kuid vastukaaluks olid lagunenud hambad ja raisus tervis. Siiski jäid mõned ka mitmeks vahetuseks. Omalaadne mure oli tööriietega − happelist keskkonda talus tolleaegsetest tekstiilidest vaid vill ja nii pidid töölised rabama lauspäikeses 30–40-kraadises palavuses karedates ja soojades vammustes.
Enne laevale tagasipöördumist paluti jalatsid ära pesta, kuid üllatavalt kiiresti oli nende häving juba alanud. Tagasiteel tehti veel auring ümber vulkaani ja muidugi kohtusime taas delfiinidega.
Ehedad maoori külad ja lõputult kauneid vaateid
Isegi kui Whakaarit mitte külastada, on Põhjasaarel nädalateks tegemist. Alljärgnevatest paikadest pole paljud kindlasti reisiraamatute ja rühmareiside soovituslistides. Ja listid on tehtudki selleks, et piiratud ajavarude korral näha ära parim, mida saarel on pakkuda. Kui sõita Whatakanest itta, siis kohtab juba väga vähe teisi liiklejaid ja teele jääb ehedaid maoori külasid. Sihiks võib võtta näiteks East Cape’i tuletorni. Kaunis maamärk kõige idapoolsemas punktis, mida ümbritseb kaunis loodus. Koht jääb muust tsivilisatsioonist mõnusalt kaugele. Viimane etapp tornini jõudmiseks nõuab päris head pingutust, et end lõpmatuid treppe mööda mäetippu toimetada. Enda jaoks võib mõelda sõidu põhjuseks näiteks esimesena päiksetõusu nägemise sel päeval. Koos mõne juhusliku turistiga. Vaated on vaimustavad!
Kes soovib teha midagi erilist, märga ja närvekõditavat, võib pöörata seejärel riigimaanteelt kõrvale ja suunduda Rere’i suunas. Rere Rockslide on looduslik kaljusse moodustunud liumägi, kus on täiesti omal vastutusel võimalus lasta end mööda koske alla libiseda, istumise all mingi plastitükk või muu abivahend. Abivahendeid vedeles läheduses küll, kuid vaadates „liumäe” profiili, jäi minu poolt asi teostamata.
Kui on piisavalt aega ja autokütust, tasuks tagasi Aucklandi poole sõita läbi Napieri.
Kuigi koledaid linnu sealkandis vist polegi, ületab Napier igasugused ootused. Tegu on art déco õitseajal rajatud ja stiili säilitanud väikelinnaga kaunil ookeanirannal. Lugematult ajastustiilseid hooneid, mille ees hea õnne korral seisab toon toonis ajastutruu uunikumauto. Kauplused müüvad sama ajastu kunsti ja nipsasju, inimesedki võivad olla vastava riietusega. Kel veab, satub kohale veebruaris, kui toimub iga-aastane Art Déco Fest. Üks heas mõttes haigemaid vaatamisväärsusi linnas võiks aga olla hoopis aga Opossum World. Ilmselgelt on opossumid ühed maailma või vähemalt siis Uus-Meremaa vihatumad närilised ja pisike muuseum-kauplus väljendab läbi huumoriprisma seda suhtumist. Lollid loomad on topistena pandud naeruväärsetesse poosidesse ja -olukordadesse. Kõrval on plakatid andmetega nende kuritegude kohta, info hävitamismeetoditest läbi aegade ning saab osta opossuminahast meeneid ja tarbeesemeid. Lihtsalt huvitavaks teadmiseks: 70 miljonit opossumit suudavad öö jooksul hävitada 21 000 tonni rohelust. Aga nahk on neil muidugi pehme ja mõnus, tuleb tunnistada. Teel Napieri on kindlasti võimalus näha lugematuid allaaetud opossumeid ka teeveeres. Opossumi allaajamine autot ei lõhu, kuid vältida tasuks palju kogukamaid vombateid, kes samuti eriti öösiti teele tükivad.
Pikima kohanimega silt ja „Sõrmuste isanda” maailm
Kes armastab kurioosumeid ja rekordeid, võib liikuda edasi Wellingtoni suunas, et teha endast pilt maailma pikima kohanimega sildi juures. Koht ise on lihtsalt järjekordne kaunis küngas, nimeks Taumatawhakatangihangakoauauotamateaturipukakapikimaungahoronukupokaiwhenuakitnatahu. Nimi austab maoori kangelast Tamateat, kes omal ajal seikles mööda Uus-Meremaad ja kes siis kuuldavasti sellesama künka otsas oma armsamale ninaflööti mängis.
Millegi erilise kogemiseks soovitaks pöörata veel kord suurelt teelt kõrvale, et näha ära koht nimega Putangirua Pinnacles. „Sõrmuste isanda” fännidele tuleb see kindlasti tuttav ette, nagu mõnigi teine paik Uus-Meremaal. Koht võiks olla muidugi iga harrastusgeoloogi märg unistus, kuna satutakse ligi 7 miljoni aasta eest kujunenud uskumatule maastikule. Autoga pääseb vaid aimatavasse lähedusse ja just siis, kui oled pärast lauspäikeses enda meelest liigagi kauast kõmpimist hakanud endalt küsima, kas selle pärast tasuski siia tulla, hakkavad avanema üha uhkemad vaated. Eesti keelde sõna pinnacle ei osanudki tõlkida, kohalikud kutsuvad neid ka hoodoo’deks. Jutt on kõrgusesse pürgivatest fallilistest sammastest, mis tipnevad kivist „mütsidega”. Kurioossed tuulte ja erosiooni poolt vormitud sambad paiknevad nii omaette kui ka pisikestes gruppides ning nii jääb mulje kulgemisest justkui ammuhävinud linna varemetes. On peatänavad ja saab põigata ka kõrvaltänavatesse. Pole ka kedagi, kes keelaks vaatamisväärsust katsuda ja turnida sammaste vahel.
Wellington, kiivid ja automuuseum
Kui juba niikaugele on sõidetud, võibki edasi liikuda Wellingtoni. Uus-Meremaa külalise üks kohustuslikke tegusid on ära näha kiivi. Neid imelikke linde saab siin-seal loomaaedades askeldamas näha, kuid reaalselt looduses neid kohata on üsnagi võimatu ja ebatõenäoline, kuna nad liiguvad ringi vaid öösiti. Kui just ei tee kompromissi ja teha tuur looduspargis. Selline koht on näiteks Zealandia, kuhu on loodusesse rajatud meeletult suurele territooriumile tarastatud kompleks. Tarad ei hoia kedagi vägisi sees, vaid kaitsevad linde juba tuttavate opossumite ja ka kasside eest. Nagu öeldud, tegelikult pakuvad kiivit näha ja isegi paitada ka paljud pisemad ja suuremad loomapargid, aga see pole nagu ikka „päris”.
Kui võtta tuur „Zealandia by Night”, saab pisikese grupiga liikuda inimtühjas pargis, kus linnud ja vähesed loomad end ööks ette valmistavad. Elamus on häälte virvarris kindlustatud ja üsnagi tõenäoline leheprahis ringituhniva kiivi nägemine kroonib vaeva kohe kindlasti. Kiivi ei taju punast valgust ega lase end giidi taskulambist üldse häirida, vaid ajab sahinal vaid talle endale teadaolevaid asju.
Kui pargist ei piisa, siis on Wellingtoni loomaaed ilmselt üks ilusamaid ja loomasõbralikumaid, kuhu inimene võib sattuda. Eriti on pingutatud laste ja lapsemeelsete pärast. Samas pakub isadele ja vanaisadele kindlasti sama suurt huvi Southward Car Museum tunnise autosõidu kaugusel. Esialgsest plaanist veeta seal tunnike kujunes kolmetunnine visiit. Üks parimaid automuuseume, kus olen kunagi käinud!
Kas olete näinud maapealset põrgut?
Kel aega piiratult, võib loomulikult pöörata Whatakanest kohe tagasi lääne suunas: vaid tunni kaugusel Rotoruas on tihedalt termilisi haruldusi, mida kindlasti lausa peab nägema. Heavy metal’i sõpradele soovitaks ilmtingimata ära käia kohas nimega Hell’s Gate ehk Tikitere. Põrgu võib vabalt just nimelt selline välja näha. Lisaks paljulubavale nimele saab näha ja ka füüsiliselt kogeda üliaktiivseid mudabasseine. Sarnaselt vulkaaniga on ka see koht pidevas muutuses. Eelmisest külaskäigust möödunud aja jooksul oli muutunud osa mudamülgaste värv ja juurde oli tekkinud uusi pulbitsevaid lompe. Koha lõbusaim osa on tunnine kuumas mudaspaas püherdamine. Ei oska lubada, et see on kuidagi kasulik või tervislik, kuid eksootiline kohe kindlasti. Kui mudas püherdatud, saab mööda turvalist laudteed kulgeda mulksuvate paarimeetriste mudapüramiidide ja -järvekeste vahel ning taas imestada, kuidas see kõik võimalik on. Tuuri lõpuks saab leotada väsinud jalgu kuumas Medicine Lake’s. Uueks atraktsiooniks minu jaoks oli väike praktiliselt keeva veega kosk.
Waioa küla, Praepanni järv ja maooride muuseum
Pooletunnise sõidu kaugusel võib unustada end tundideks Waimangu Volcanic Rift Valley parki. Oli üllatus ka minu jaoks, kuna sisestasin GPS-i ainult asukoha Lake Rohomahana. Ühel hetkel oli teel värav ees ja tuli osta pilet hoopis järjekordsesse geoparki. Kogu pargi läbikõndimiseks on vaja varuda aega ja vett. Palavas jalutajate abistamiseks on käigus bussid, mis toimetavad rahvast ägedamate vaatamisväärsuste juurest järgmiste juurde. Kogu selle kandi geograafi a kujundas ümber 1886. aasta Tarawera vulkaani purse. Seega on tegemist ühe maailma noorima geotermilise süsteemiga. Toona hävisid kaunid jõed, järved ja tolleaegseteks vaatamisväärsuseks olnud valged ja roosad terrassid, täielikult hävis ka Waioa küla, kuhu selle mälestuseks on rajatud ka ülihuvitav maooride muuseum, kus saab teada nii vulkaanipurskest kui ka maooride elust. Samas pani purse aluse Waimangu orule ja tekkisid juba hoopis uued vaatamisväärused. Pargi pärliks minu jaoks oli Frying Pan Lake ehk siis Praepanni järv. Väidetavalt on see maailma suurim kuumaveeallikas, võrreldav vast Yellowstone Grand Prismatic Springi nimelise kuuma veeallikaga. Järve imeselge türkiissinine vesi on keskmiselt umbes 40-kraadine ning pidevalt pressib pinnale keevat vett ja auru. Auravad nired voolavad edasi Rotomahana järve suunas, mis on ka pargi viimaseks peatuspaigaks. Väikseks vihjeks − kui kuskil on näha uut rada, mida mööda saab kusagile kõrgemale-kaugemale ronida, tehke seda, sest pakutavad vaated ja värvid on hingematvalt ilusad.
Ilmselgelt on huviliste isu veel ägedamaid kogemusi saada üha kasvanud ja tegelikult saab Rotorua lähedal veeta päevi üha uutes paikades. Turistiderohkeim on vast Wai-O Tapu pargis olev Lady Knox Geyser, kus on näha ligi kümnemeetrine purse kord tunnis. Et turistid on sellega juba arvestanud, ei jäeta midagi juhuse hooleks − inimestel lastakse ilusasti koguneda ning õigel hetkel poetab pargiteenistuja pärast lühidat sissejuhatust geisrisse seebitüki. Pohutu Geiser on natuke etteaimamatum ja purskab vast paar korda tunnis, kuid seda põnevam on purset oodata ja pildistada ning ka veesammas tõuseb 30 meetri kanti. Kõige meeltülendavam minu jaoks on olnud ammukülastatud Orakei Korako park, kus on lisaks termaalsetele imedele ka koopad ja erivärvilised terrassid. Samuti juba mainitud Wai-O-Tapu termiline imedemaa, nagu nad ise end kutsuvad, ja seal paiknev Champagne Pool. Siis veel värvuselt radioaktiivsete heitmete säilituspaika meenutav ja haisva veega ning oma nime vääriv Devils Bath. Craters Of The Moon on natuke teistlaadsem paik, mis tekkis alles hiljuti lähedusse paigaldatud termoelektrijaama ehituse tulemusel ja kujutab endast tunnist matka läbi tossava ja pulbitseva kraatritega kaetud territooriumi.
Igaüks saab internetist muidugi leida endale sobiva komplekti kohtadest ja tegevustest, kus ja mida sel kaunil maal ette võtta. Kui on küsitud, mis on see koht, kuhu tahaksin alati tagasi minna, on see läbi aastate olnud just Uus-Meremaa. Juttu polnud veel ju Lõunasaarest, mis pakub vähemalt sama palju elamusi, nii et ühest-kahest külaskäigust sinnakanti nagunii ei piisa.
Tekst ja fotod: Peeter Kuus