Käesoleval ajal pälvib Süüria tähelepanu enamasti seoses õõvastavate uudistega sõjategevusest ning terrorismist, ent sugugi mitte alati ei ole olukord olnud selline. Süüria näol on tegemist maailma olulise kultuuri- ja teadusloo mõjutajaga. Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteaduri Peeter Espaki käsitlus annab huvitava ülevaate Süüria ajaloolisest kujunemisest, teaduse ja kultuuri kõrghetkedest ning põhilistest allakäigurajale sattumise põhjustest.
Üpriski vähesed oskavad seostada muistset Süüriat maailma vanimate müütide ja kirjandusteostega ning teadvustada endale, et ka Süüria alad olid Mesopotaamia kõrval kogu Euraasia kirjaliku mõtte- ja teadusloo hälliks. Ühe vanima inimkonnale teadaoleva müüdi kiilkirjas savitahvlid on näiteks välja kaevatud muistsest Ebla linnast, mida tänapäevase nimega tunneme kui Tell Mardikh ning mis asub umbes 50 kilomeetrit Aleppost lõuna pool. Ligikaudu 4500 aastat tagasi kirja pandud müüt kirjeldab taevakehade liikumist ja maailma toimimist ning on hea näide sellest, kuidas muistsed Lähis-Ida inimesed enda ümber olevat maailma tunnetasid. Müüdi üks lõik selgitab, kuidas päike on päeva ajal peajumal Enlili valitsetava maa ja inimeste maailma korravalvur, öösiti aga siseneb maaalusesse tarkuste ja maagia maailma, mida valitses tarkusejumal Enki. Tekst kõlab: „Siis suur mägede heerold päikesejumal käib ringi. Taeva heerold ja maa heerold, Enlili heerold. Tugev valgus tiirleb ringi päeva ajal. Öösel valvab Enki maad ja korda.”
Süüria muistsest Ugariti riigist ligikaudu 2. aastatuhande eKr keskpaigast pärineb aga maailma esimene kaasaegne tähestik ammu enne foiniiklasi. Kui varem kasutasid Lähis-Ida rahvad kirjutamisel eelkõige silpe tähistavatest või siis mingit konkreetset tähendust omavatest kiilkirjamärkidest väga keerukat kirjasüsteemi, hakati Ugaritis kasutama kiilkirjamärke nii, et alles jäi seniste sadade asemel vaid paarkümmend konkreetsele häälikule vastavat märki. Sellega pandi alus kõikide hilisemate tähestike kujunemisele. Ugarit, mis asub Põhja-Süürias Vahemere ranniku lähedal, oli oma õitseajal ligikaudu ajavahemikus 1450–1200 üks muistse maailma olulisemaid kultuurikeskusi, kust leitud heebrea keelele väga lähedases ugariti keeles kirja pandud kiilkirjatahvlid on muuhulgas suureks abiks ka monoteismi eelse Iisraeli aja- ja kultuuriloo mõistmisel. Ugariti linnriik taasavastati arheoloogide poolt alles aastal 1928 ning seetõttu on sealt pärinev informatsioon hakanud alles viimastel aastakümnetel jõudma kitsastest teadusringkondadest väljapoole. Üheks maailma juhtivaks Ugariti materjali uurijaks on aga Münsteri ülikooli professor, Tartu ülikooli audoktor ja pikaajaline külalisprofessor Manfried Dietrich (s. 1935). Tänu temale on ugariti keele ja ajaloo alane kompetents olemas ka Eestis Tartu ülikoolis.
Eeskujuks teistele riikidele
Muistse Mesopotaamia Sumeri ja Babüloonia kultuurid ning Süüria-Palestiina aladel samal ajal esile kerkinud kõrgkultuurid olid nii teaduslikult kui ka üldkultuuriliselt ees kogu tollasest teadaolevast maailmast. Neist piirkondadest kujunes aja jooksul nii tänase läänemaailma kui ka pea kogu oriendi kultuuride edasiarenemist võimaldav mootor. Ei tänapäevast Euroopa kirjakultuuri ega teaduslikku mõtet poleks meile tuttaval kujul olemas, kui Lähis-Ida rahvad ei oleks välja arendanud oma matemaatikat, kirjasüsteeme, inseneriteadusi ja kunstisaavutusi.
Ajalugu on pigem tsükliline ja pöörab tähelepanu teadlaste-evolutsionistide poolt arendatavatele progressi- ja inimharmoonia teooriatele, neid eelkõige lihtsalt ignoreerides. Maailma eri piirkonnad on kord tõusuteel, kord jällegi satuvad allakäigurajale, eriti kujukalt näeme seda just tänapäeva Lähis-Ida poliitilist ja kultuurilist olukorda analüüsides. Suured osad Süüriast ja Iraagist on sattunud täiesti kontrollimatute ja maailmajaloos enneolematult barbaarsete äärmusliikumiste meelevalda. Toimub genotsiid kõikide väikerahvaste ja vähemususundite esindajate vastu. Kultuurivarade hävingu ulatus kujuneb tõenäoliselt suuremaks, kui tõi kaasa 2003. aastal Iraagi diktaatori Saddam Husseini kukutamisele järgnenud kaos. Valdavas osas Lähis-Ida riikides puudub tänasel päeval arutlev ja teadlastevahelise dialoogi käigus kujunev arusaam sellest, mis asi üldse on riik, seadusandlus, majandus, kirjandus, ajalugu ja eriti religioon. Sellises olukorras ei saagi tekkida normaalset tsiviilühiskonda ning kogu Lähis-Ida on oma vaimselt ja ühiskonnakorralduslikult tasemelt „madalam” või „primitiivsem”, kui olid seda 4000 aastat tagasi Sumer või muistsed Süüria riigid, kus kehtisid inimeste õigusi tagavad seadused ning õitses loominguline kultuur ja teadus.
Kunagine araabia matemaatika, meditsiin, nagu ka mõttelugu ja isegi ülikoolimudel olid üheks suureks eeskujuks mandunud keskaegse Euroopa teaduse tärkamisele. Tänane islamimaailm ei ole aga suutnud ära tabada asjaolu, et nüüd on omakorda tarvis laenata läänelt neid teadmisi ja oskusi, mis tänapäeval on Lähis-Ida kultuurilisest tasemest peajagu ees. Pea täiesti puudub nii usulistes kui ka akadeemilistes ringkondades oskus ja tahtmine tõlgendada pühakirjatekste ajalooliste mälestistena, mis peegeldasid iidsetel aegadel elanud inimese ammust elutunnetust. Pühakirjatekste tõlgendatakse aga kui „päris ajalugu”, mille normidele peaks sõna- sõnalt alluma ka tänapäevane maailm. Kui kristlikud kirikud (v.a USA fanaatiline „kristlus”) on üldjuhul saavutanud „teadusliku” maailmapildiga kooskõla – mitte ajalooliste faktide tõelevastavus ilmselgelt mütoloogilistes tekstides, vaid olemuslike ja õpetuslike küsimuste rõhuasetus on peamine −, siis suur osa islamimaailmast pole suutnud seda enda jaoks võimalikuks teha. Kõike peab tegema sõna-sõnalt, nagu tekst ütleb – teksti tõlgendamise võimalikuks pidamine aga ongi kõige suurem mõeldav pühaduseteotus üldse. Kuniks ei toimu islamimaailmas midagi Euroopa reformatsiooniga sarnast, ei ole mõtet ei rahust ega ka Lähis-Ida teaduse kõrgemast tasemest isegi rääkida. Seda reformatsiooni aga ei saa peale suruda ei sõjaliste ega naiiv-liberaalsete ideoloogiavahenditega. Nagu Bush ebaõnnestus sõjaliselt, ebaõnnestub oletatavasti veelgi katastroofilisemate tagajärgedega „demokraatlik” revolutsioon, mida näis toetavat alguses ka Obama. Oma õige tee saavad Lähis-Ida rahvad leida ainult siis, kui on olemas stabiilsus, et saaks areneda ka mõttetegevus ja teadus. Kui selline stabiilsus tähendab ka veel sajaks aastaks diktaatoreid, tuleks seda varianti eelistada pärismaailmast irdunud lääne poliitfilosoofide utoopiatele. Seniks aga on just lääne teadus- ja õppeasutused need kohad, kus uuritakse mõtestatult ja süstemaatiliselt Lähis-Ida rahvaste kultuuri- ja ajalugu. Oma oluline osa selles rahvusvahelise teaduse arengus on olnud ka Tartu ülikooli teadlastel ja kasvandikel.
Süroloog ja rändur Artur Võõbus − võimalik, et suurim Eesti humanitaarteadlane 20. sajandil
Kui budoloog Linnart Mäll saavutas kõigest 30-aastasena mõjuka positsiooni Euroopa mõtteloos juba üheainsa, kümmekonna lehekülje pikkuse, raudse eesriide tagant vabasse maailma sattunud prantsuskeelse artikliga, siis punaterrori eest läände põgenenud Artur Võõbuse maine ei põhine mitte niivõrd teaduslikul teoorial, vaid eelkõige tema poolt ettevõetud uurimisekspeditsioonide käigus kogutud muistsetel ja kadunuks peetud autorite käsikirjade taasavastamisel ning leitu pinnalt koostatud teadusuurimustel. Artur Võõbuse elutöö võtab väga hästi kokku Chicago Tribune’is 1988. aastal Ameerika lugejatele ilmunud mälestusartikkel: „Ta sai doktorikraadi 1943 Tartu Ülikoolist. Ta õppis ja tegi ka uurimustööd varakristluse alal Rooma, Pariisi, Berliini, Londoni ja Leipzigi ülikoolide juures. /…/ Olles tegutsenud õppejõuna Tartu Ülikoolis ja Balti Ülikoolis Hamburgis Lääne-Saksamaal, liitus ta 1948. aastal Chicago Luterliku Seminariga. /…/ Ta tegi rohkem kui 40 ekspeditsiooni Lähis-Itta, jahtides haruldasi käsikirju, mida ta fotografeeris Süüria Uuringute Instituudi tarbeks, mille ta ise asutas. /…/ Kollektsioonis on rohkem kui 200 000 käsikirjalehekülge mikrofilmidena. Õpetaja Võõbus oli 70 raamatu ja rohkem kui 300 uurimusartikli autor, millest palju oli pühendatud Eesti rahva ajaloole.” Enda poolt avastatu ja looduga kindlustas Võõbus püsiva koha kogu maailma aja- ja usundiloo uurimises ning kuigi tema teoretiseeriv ja kirjeldav elutöö on nüüdseks juba lõppenud, on kogutud käsikirjalise materjali uurimine alles algusfaasis. Nagu Amar Annus kirjutab, siis „Võõbus oli oma põlvkonna ainus teadlane, kellele tuli mõte Lähis-Idast uusi tundmatuid käsikirju otsida, ning selle tulemusena varustas ta maailma uurimismaterjaliga, mille kogu rikkused ilmselt ei ammendu ka järgnevate aastasadade jooksul” (Eesti Kirik 29.04.2009). Oma professorikarjääri, mis viis Võõbuse maailma teaduse absoluutsesse tippu, nagu ka paljude akadeemiate liikmeks, alustas Võõbus Tartu Ülikoolis, kus Alexander von Bulmerincqi, Lazar Gulkowitschi, Uku Masingu ja paljude teiste näol oli juba ees üks Euroopa olulisemaid orientalistikakoolkondi.
Kontakt Baltikumi ja Süüria vahel rohkem kui 3000 aastat tagasi
Baltikumi piirkonna merevaigu seoseid muistsete Vahemere kultuuride juurest leitud merevaiguga on tõenäoliseks peetud juba rohkem kui sajandi jooksul. Üheks rohkelt kõmu tekitanud otsekontakte näiliselt lausa tõestavaks leiuks oli praeguse Leedu Šernai lähedalt aastal 1900 välja tulnud väike 15 cm kõrgune pronksist jumalakuju. Sarnaste leidude põhjal nüüdseks teadaoleva võrdlusmaterjali taustal võiks kujukese dateerida ligikaudu ajavahemikku 1550–1200 eKr. Jumalakuju kuulub Vahemere idaranniku kultuuri.
Haifa ülikooli juudi-eesti päritolu professor ja Tartu külalisprofessor, audoktor ning paljude eesti teadlaste õpetaja Michael Heltzer (1928–2010) arvas, et kujuke võib olla autentne. Argumendiks sobib kas või asjaolu, et leidmise hetkel olid sellised kujukesed teadlastele tundmatud ja kogu teema läbi uurimata ning kujukese leiukohta hilisemal sokutamisel näiteks kõmu tekitamiseks või teadusliku sensatsiooni saavutamiseks poleks olnud lihtsalt mõtet („On the Origin of the Near Eastern Archaeological Amber”. Orientalia Lovaniensia Analecta, 96 (2000), lk 169–176). Kuid tegu on eelkõige üksikleiuga, mille päritolu ja leiukohta sattumine ei ole kahjuks ühegi tõendiga kinnitatav ega seletatav.
Viimasel ajal tehtud keemilised uuringud on aga Lähis-Idast paljudest väljakaevamiskohtadest leitud merevaigu Balti päritolu veenvalt tõestanud. Tuntuimaks leiukohaks viimsel ajal on Süürias asuv muistne Qatna linn („The Qatna Lion: Scientific Confirmation of Baltic Amber in Late Bronze Age Syria” http:// archiv.ub.uni-heidelberg.de/propylaeumdok/ 892/ Antiquity, 82 (2008), pp. 49–59). Merevaik, millest oli tehtud Qatnast leitud lõvipea, jõudis Baltikumist kohale töötlemata toorainena. Süüriasse jõudis tooraine aga suure tõenäosusega Egeuse mere piirkonna kultuuride kaudu, kelle kaupmehed olid Põhja-Euroopa ja Lähis-Ida kaupade vahendajateks.
Balti merevaigu teema muudab aga teaduse seisukohalt eriti põnevaks Uku Masingu 1978. aastal ilmunud artiklis „Kas elmešu = helmes?” (kordustrükk: „Aarded tellistes”, Tartu: Ilmamaa 2011, lk 189–199) esitatud teooria, mille kohaselt akkadi merevaigu tarbeks kasutatud sõna elmešu võib olla läänemeresoomlaste sõna helmes. Nagu Helzer, Masing ja Ariste on oletanud, kuulus see sõna algselt mingile substraatrahvale, kust kandus edasi ka läänemeresoome keeltesse. Sõna algsemat kuju semiidi keeltes võiks otsida heebrea sõnast hallamiš ( שׁיִמָּלַח ) ja mitte ainult akkadi elmešu’st. Mõlemad võiksid olla interpretatsioonid Vahemere rannikul või ka mujal Lähis-Idas varem levinud nimetusest ja hääldusest. Samas jällegi on seda heebrea sõna (kivi, ränikivi) keerukas seostada merevaiguga. Seos heebrea hašmal’iga (mingi särav aine või metall või kivi) võiks aga olla tõesti akkadi elmešu juba hiljem ringiga tagasi tulnud metatees. Mida saab kõikidest merevaigu kohta oletatust ja ka tõestatust kokku järeldada, on see, et semiidi keeltes oli kasutusel võõrapärane sõna, mida tema eri kujudel tõenäoliselt kasutati ka merevaigu tähistamiseks. Merevaik aga tuli Lähis-Itta ka Baltikumist. Sarnane sõna tõenäoliselt samuti merevaigu tarbeks oli kasutusel ka mingi muistse rahva keeles Läänemere kallastel, kust kandus edasi läänemeresoome keeltesse. (Soovitatav on seda teemat mitte seostada Kalevi Wiigi eelkõige ilukirjanduslike teooriatega.)
Kindlasti ei tohiks me aga hakata otsima otsekontaktide võimalust muistse Lähis-Ida ja Läänemere kultuuride vahel. Nagu ka foiniiklaste hilisem tohutu haare maailmameredel näitab, oleks ülipikad rännakud kahtlemata olnud võimalikud ka rohkem kui 3000 aastat tagasi. Kõige loogilisem ja lihtsam seletus on aga loomulikult kaubandus veeteid pidi ning eri vahejaamade kaudu. Kuid koos kaupadega liikusid kindlasti ka rahvajutud ja pärimused kaugetest maadest – nagu ka merevaik – kaupmehelt kaupmehele, üha uusi motiive juurde laenates ja teisenedes. Merevaigu teemal on kahtlemata vajalik üks pikemat sorti uurimus, kus olemasoleva materjali hindaks värske pilguga üle ja koondaks kokku nii vajalike loodusteaduslike teadmistega arheoloogid kui ka mõlema piirkonna ajaloolist ja filoloogilist arengut täpselt taipavad ajaloolased-filoloogid- arheoloogid.
Tänaseks päevaks on nii Süüria kui ka suur osa Iraagi territooriumist langenud kaosesse ja islamiäärmuslastest fanaatikute terrorirežiimi alla. Reisimine neisse riikidesse kultuuri, ajalugu ja loodust nautima jääb meie tavaturistile veel pikaks ajaks vaid kaugeks lootuseks. Lähis-Ida rahunemisprotsessi aega ei ole hetkel võimalik ette ennustada ning kaos ja ka kultuurivarade häving võib kesta veel aastakümneid.