Avrai tu l'universo, resti l'Italia a me — „Kui sul oleks kogu universum, jääks mulle Itaalia.“ Seda on öelnud 19. sajandi Itaalia helilooja ja rahvusliku ärkamise juhtkuju Giuseppe Verdi. Sügaval südames mõtleb nii iga itaallane.
Bel paese – kaunis maa. Seda nime hakkasid kasutama renessansiaja suurkujud Dante ja Petrarca. Dante uskus juba 14. sajandil Itaalia ühtsesse keelde, valides selleks Toscana dialekti, oma emakeele, milles ta lõi ka kirjandusajaloo tippteose „Jumalik komöödia“.
Õieti pole ühtset itaalia meelt ja keelt olemas. Vaatamata ärkamisaja – risorgimento – kindralist rahvuskangelase Giuseppe Garibaldi pingutustele 19. sajandi keskel Apenniini poolsaare eri riigid tule ja mõõgaga üheks kuningriigiks muuta, liitusid viimased alles pärast Esimest ilmasõda. Tänaseni on milanolased, veneetslased, roomlased, napollased ning sardiinlased ja sitsiillased oma kultuuriidentiteedilt erinevad.
Kui liikuda umbes 1300 kilomeetri pikkusel ja kuni 530 kilomeetri laiusel Apenniini poolsaarel vaid mõnisada kilomeetrit, on kõik teisiti. Alpide lumised tipud vahelduvad Veneetsia laguunide, Po jõe madalike ja Aadria mere ääretute liivarandadega. Teispool Apenniine on Liguuria vahemerelise kliimaga kaljurannad, mis muutuvad allpool taas liivarandadeks ja Napoli kandis uuesti kaljusteks. Mööda Autostrada del Sole’t ehk Päikeseteed Milanost Napolisse kulgedes ning sealt edasi Itaalia n-ö saapa lõppu suundudes jõuab Sitsiiliasse. Teele jäävad Euroopa ohtlikem tulemägi Vesuuv ning kõrgeim ja rahus tuld ja suitsu popsiv Etna.
Roomas on Vatikan, väikseima pindala ja elanike arvuga riik maailmas, kus tuksub kristliku maailma süda ning kust paavst suunab enam kui 1,3 miljardi katoliiklase vaateid. Kuigi enamik itaallasi käib kirikus vaid jõuluajal, on neil katoliiklus ikka keelel ja meelel, justkui austusest suurema jõu vastu, mida katoliku kirik on 2000 aastat seletada püüdnud.
Aastas külastab Itaaliat pea 100 miljonit turisti, et saada osa Federico Fellini 1960. aasta kultusfilmi järgi maailmakuulsaks saanud Itaalia magusast elust ehk dolce vita’st. Itaaliat on Euroopa kulutuurieliit väisanud juba 17. sajandi grand tour’i aegadest. Roomas on ikka maja, kus elasid Briti luuleromantikud Percy Bysshe Shelley ja John Keats. Grand tour’il käisid hiljem ka eestlased – Köler, Weizenberg, Mägi, Laikmaa, Tuglas jt.
Medicide pärand
Lisaks Vana-Rooma õigussüsteemile elame praegu ka Firenzes sündinud panganduspõhimõtete järgi. Firenzest pärit Medicide perekonnal oli 14.–17. sajandil mõjuvõim nii poliitikas kui ka kultuuri- ja kirikuelus. Nende dünastiast sirgus kolm paavsti ja kaks kuningannat. 16. sajandil tõi kuninganna Caterina Prantsusmaale nende köögile aluse pannud Toscana kokad, kahvli, lõhnaõli, aluspüksid, kõrged kingad ja korseti. Õukondlasi kohustas ta end iga päev seebi ja veega pesema. Pangandusse tõid Medicid moodsa arvepidamise, mille aluseks on deebeti ja kreediti põhimõte ning mõisted bilanss, kapital või ka pankrot (banca rotta ’katkine lett’). Toscanast on pärit maailma vanim tänini töötav, 1472. aastal loodud Monte dei Paschi di Siena pank.
Meenutagem ka Leonardo Da Vincit ja Galileo Galileid või Machiavellit oma „Valitsejaga“. Oma kultuuripärandi etruskidelt ja Vana-Kreekalt üle võtnud Rooma impeerium varises juba ligi 1500 aastat tagasi, mil Colosseum oli juba mitmesaja aastane. Sellele järgnes kristlik tsivilisatsioon, mil usuti, et jõukad saavad taevasse, kui nad kirikule annetusi teevad – mida suurem summa, seda kindlam on pilet paradiisi.
Itaalias on läbi sajandite rahastatud monumentaalseid marmorkatedraale, kristlikku kunsti ja muusikat, kloostreid või kirikukoole. Seda on kaunis vaadata, aga see jättis jälje ka Itaalia konkurentsivõimele. Kui Kolumbus 1492. aastal Ameerikasse jõudis, algas õhtumaades kaubanduse uus ajastu ning Vahemere maad jäid tagaplaanile.
Ühtne Euroopa
Fašistliku valitsuse ajal Ventotene saarel poliitiliste vaadete tõttu vangistatud kultuurifilosoof ja poliitik Altiero Spinelli pani seal koos teiste poliitvangidega kirja Euroopa Liidu põhimõtted, Ventotene manifesti. Hiljem sündis föderaalse Euroopa Liidu idee, mida tänapäeval tunneme Spinelli plaanina.
1957. aastal sündisid Euroopa Liidule aluse pannud Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi liidrite allkirjastatud Rooma lepingud. Itaallased olid pikka aega üks ELi-meelseim rahvas, kuid viimaste aastakümnete majanduskriisi taustal kogusid jõudu euroskeptilised ja populistlikud liikumised. Need kõhklused pole tänini kadunud.
Quo vadis, Italia?
Itaalia on praegu pärast Brexitit Euroopa Liidus Saksamaa ja Prantsusmaa järel kolmas majandus ja Euroopa rahastaja. Itaalia kuulub ka maailma rikkamate tööstusriikide gruppi G7. Samas on Itaalia riigivõlg SKP kohta Kreeka järel Euroopa kõrgemaid, ligi 150%, ning riigil on probleeme maailma väärtpaberiturgudel usalduse leidmisega. Rikastel riikidel, nagu Jaapan (ca 250% SKP-st) ja USA (ca 130% SKP-st), on kõrge riigivõlg. Erinevus seisneb selles, et Itaalia ei saa kriisiolukorras oma keskpanga kaudu raha juurde trükkida, vaid sõltub Euroopa Keskpangast. Sajandeid tagasi laenamisega rikkuse saavutanud Itaalia on liiga aeglane tehnoloogiliste uuendustega kaasa minema, mistõttu on praeguseks paljud firmad turult kõrvale tõrjutud. Tõsiseks probleemiks on ka ligi 10% töötuse määr, mis alla 25-aastaste noorte hulgas ületab isegi 30% taseme.
Itaalias on 60% kogu maailma kunsti- ja kultuuripärandist ja riik juhib Hiinaga UNESCO maailmapärandi nimekirja. Itaalia on maailmas Prantsusmaa, Hispaania, USA ja Hiina järel viies enim külastatud maa. Turismisektor koos kõigi teenustega toob Itaaliale ligi 12% SKP-st.
Praegu on Itaalias Teise ilmasõja järgne kõige parempoolsem valitsus, mida juhib naine – Giorgia Meloni. Siiani on ta valitsusjuhina igati toime tulnud. Nii mõnedki mu sõbrad räägivad tõsiselt siit riigist lahkumisest Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse. Mõned ongi seda teinud. Kes Euroopa lävepakul peetava Ukraina sõja, kes bürokraatia, kes maksusüsteemi keerukuse, elukalliduse tõusu või poliitiliste vaadete tõttu. Kuid ma tean, il bel paese jääb alati nende südamesse, sest kogu universumis pole ühtki teist sellist paika nagu Itaalia.
Tekst: Ülle Toode, Roomas resideeruv ajakirjanik
Foto: Shutterstock
***
Lugemissoovitus
Johann Wolfgang von Goethe
Itaalia-reis
Avatud Eesti Raamat 2023
Saksa rahvuspoeet on raamatus „Itaalia-reis“ põhjast lõunasse rännates ja üha sõbralikumaid inimesi kohates kirjeldanud ka iseenda hinge avanemist.
Ülle Toode