Avrai tu l'universo, resti l'Italia a me — „Kui sul oleks kogu universum, jääks mulle Itaalia.“ Seda on öelnud 19. sajandi Itaalia helilooja ja rahvusliku ärkamise juhtkuju Giuseppe Verdi. Sügaval südames mõtleb nii iga itaallane.
Bel paese – kaunis maa. Seda nime hakkasid kasutama renessansiaja suurkujud Dante ja Petrarca. Dante uskus juba 14. sajandil Itaalia ühtsesse keelde, valides selleks Toscana dialekti, oma emakeele, milles ta lõi ka kirjandusajaloo tippteose „Jumalik komöödia“.
Õieti pole ühtset itaalia meelt ja keelt olemas. Vaatamata ärkamisaja – risorgimento – kindralist rahvuskangelase Giuseppe Garibaldi pingutustele 19. sajandi keskel Apenniini poolsaare eri riigid tule ja mõõgaga üheks kuningriigiks muuta, liitusid viimased alles pärast Esimest ilmasõda. Tänaseni on milanolased, veneetslased, roomlased, napollased ning sardiinlased ja sitsiillased oma kultuuriidentiteedilt erinevad.