Mele Pesti veetis eksootilisel ja väheavastatud São Tomé saarel viis nädalat valimisvaatlejana ning kirjutab põhjalikumalt sellest Lääne-Aafrika saarest, kus kohtuvad Aafrika ja Portugal, võrratu loodus, puhtad maitsed ja toredad inimesed ning kus on maailma puhtaim šokolaad.
Viimane rannajoon silmapiiril on juba nädalaid tagasi selja taha jäänud. Mehed seilavad vapralt edasi, puhtasse tundmatusse, kaasas Portugali printsi Infante Dom Henrique poolt leiutatud tehnoloogia, mis lubab neil ka madalamates vetes seilata ja navigeerida. Prints on nüüdseks juba surnud, aga tema vaimustus Aafrika mandri vastu ja soov muuta Portugal suureks meresõitude, avastuste ja vallutuste abil kannustab mehi ikka veel takka.
Meremeeste isad, need vähesed, kes varasematelt avastusretkedelt tagasi tulnud, on neile rääkinud Bojadori neemest praeguse Lääne-Sahara ja kogu Aafrika mandri läänepoolses servas. See on kõige lõunapoolsem punkt, kuhu nad algelise navigeerimistehnika abil jõudnud olid. Pärast seda tuleb aga Suur Must, terra incognita. Seal elutseb terve hulk merekoletisi, ja muud ei kedagi. Ja sealt natuke veel edasi – seal on maailma serv. Aga eks seal servagi peal tule ära käia, arvasid meremehed. Ja seilasid jälle vapralt tundmatusse, läbi süsimusta Aafrika öö.
Ühtäkki, esimeste koidukiirtega, kerkis merest sambakujuline moodustis. Tuletorn siin, väljaspool kaarti – ei saa olla! Ei-ei, João, vaata nüüd hoolega, see on ju kivist! Lihtsalt üks must kivist sammas. Ja selle kõrval paar mäetippu, kaetud ülevoolava vihmametsaga, mis voogab igast servast rannani välja. Ja suurt rohkem ei midagi. Üksik saar, keset lõputut loksuvat lainetust. Ei ühtki märki inimestest.
***
Aastanumber on 1470. Portugallased on juba jõudnud Madeirale, leidnud merest üles Kanaarid ja Roheneemesaared (Cabo Verde), teinud avastusi Lääne-Aafrika rannikul. Aga Ghana, Nigeeria ja kõik sealt lõuna poole, rääkimata Aafrika idarannikust, on veel avastamata. Puudub veel 18 aastat, enne kui Bartolomeu Dias Aafrika lõunatippu jõuab ja avastab sealt meretee Aasiasse.
Laev randub uue musta ilmasambaga üksiku saare põhjarannikul, mõne allika väitel toomapäeval, 21. detsembril. Nii saab ta Püha Tooma järgi ka endale nime: São Tomé, hiljem leitakse väiksem kõrvalsaar, mis ristitakse Infante auks Printsiks – Principe. Portugallased tulevad muidugi põhjasuunalt, aga leiavad ringi vaadates, et parim paik esimeseks asulaks on kirderannikul, kus on rahulikumad veed ja vähem vihma. Sinna saab tulevane pealinn.
São Tomé saare pindala on täpselt 1000 ruutkilomeetrit. Võiks ju arvata, et mis see portugallastele ära asutada pole – teispool suurt sinist vett, Brasiilias, ootab peatselt vallutamist tuhandeid kordi suurem sisemaa. Aga olud on keerulised, vihmamets tihe ja nii jõuavad kolonialistid saare lõunaküljele, pealinnast 50 kilomeetri kaugusele 50 aastaga.
Kas tõrkeid tekitasid ka palmivõrast vihisevad mürginooled? Ajaloolastel pole siin täit kindlust – maitse asi, mida uskuda. Levinum versioon ütleb: São Tomé saarel ei elanud enne portugallaste saabumist mitte kedagi. Kohalik pärimus aga teab, et angolarese rahvas elas saare lõunarannikul ilusasti juba siis, kui João ja semud põhja poolt kohale jõudsid.
***
São João dos Angolarese linnake, angolarese rahva keskus 551 aastat hiljem, sügisel 2022. Kaugema kandi rahvas kipub ööbima linna taga kõrguval künkal vana kakaoistanduse härrastemajas. See on võluv Portugali koloniaalstiilis kahekordne valgeks lubjatud maja siniste aknapiirete ja avatud verandaga hoone kolmes küljes teisel korrusel. Ükskõik, mis päeva jooksul toimunud on, siia jõudes hakkab kiiresti hea. Püüan näppu peale saada, mis elemendid võrrandi kokku annavad. Miks on siin vanas härrasrahvamajas alati nii mõnus, kuigi Eesti mõisates tunnen end kohmetult? Miks mul õhtul verandal hiiglaslikku robustsesse puidust tugitooli vajudes kohe silmad kinni vajuvad? Ja miks mu terav keel ei loo ühtki sarkastilist lauset end veebis butiikhotelliks nimetanud asutuse kohta, kus riided kipuvad vihmaperioodil hallitama ja vetsul pole ustki? Miks ma tunnen ennast siin nii kergelt ja hoitult?
Üks vastus peidab end ilmselt keskkonnas ja materjalis. Puitmööbli vastas on hea, kõrgetes õhulistes ruumides on hea. Tubade ees jooksval pikal varjulisel väliverandal on väga hea. Ja noh, muidugi – metsas on alati hea. Džungel ongi kohe siin, maja ümber, ritsikad ragistamas palmivõrade sahina saatel.
Toit – kohalik, lihtne ja imemaitsev
Hotelli restoran on samuti avatud ja ilma välisseinata verandal vaatega üle kogu küla, palmisalude ja ovaalse lahe, justkui kohalik Michelin. Rahulik, väljapeetud, natuke nagu tänaseni kolonialistlik oma valdavalt valgenahaliste klientide ja kohalikest boy’dest ettekandjatega, aga ... ei ole siiski nõme. Hotellipoisid on laia silmaringiga hipsterid, kes annavad käigu pealt loenguid Kariibide muusika ajaloost ja sulandustest Lääne-Aafrikas, lasevad Youtube’ist oma bändi lugusid või selgitavad toidukontsepti finesse. Só comida da terra – ainult kohalik tooraine, ja no siin tähendab see ikka nii kohalikku, et siruta käsi ja nopi avokaado pungil puu pealt ise. Juustu ei ole, sest seda saarel ei toodeta: elekter on luksus ja kus seda piimatoodet troopikas värskena hoida. Toit on lihtne – õhtuses valikus alati stabiilne trio kala-kana-kaheksajalg kohalike viljadega. Aga kõik on ülihea, nädalavahetustel toob pikk maitsmismenüü restorani pealinnarahvast täis. Jätan peenemad gurmeedineed vahele ja lippan all-linna kohaliku kiriku padre sööklasse, kus on alati täpselt üks toit: tänane värske ookeanikala, külameeste poolt iidvanade piroogidega kohale veetud, ja kuhi praetud banaane.
Kohalikud – justkui raamatukaante vahelt
Samas tahan ikka koduresto õhtust vaibi, tahan gruuvikat mussi, mis köögi poolt kostab, tahan näha katuseserva all kõlkuvaid hiiglaslikke kuivavaid kalu, tahan kontrollida, kas maagia on ikka veel kohal. Tahan kõlkuda võrkkiiges, võtta värske mahl või kohalik Rosema, mis teeb Portugali importõllele silmad ette – ja piiluda külastajaid, kes õhtul autonina pealinna poole tagasi ei keera. Enamik neist on pärit mõnest raamatust, rännuraamatust, ajast enne nutitelefone. Näiteks see tore must-valge paar, kes elab Berliinis, ent on praegu noormehe juurte juures külas filmi tegemas. Teen natuke juttu ja paari minutiga selgub, et nad tunnevad Krisi, eestlast, kes mõnda aega São Tomél elas. Mina tunnen Krisi tema Lissaboni-perioodist ... Lusofoonia toob sidemed siia pisikesele saarele kesk Guinea lahte kokku, nagu oleks maailm üks portugalikeelne küla.
***
São Tomé ja Principe rahvuse identiteet hõljub üsna omaette ookeani keskel. Sellise ookeani, mis pigem ühendab, mitte ei eralda kaardi järgi võrdlemisi kaugetest, aga tunde järgi lähedastest paikadest. Siin on Aafrika, aga eriti nagu ei ole ka. Meenub Brasiilia identiteet, seljaga Ladina-Ameerika ja näoga Euroopa ning Aafrika poole, meenuvad ka samuti mõnusalt omaette ja omamoodi Assoorid. Saotomélased on elegantsed, täiesti omaenda nägu ja tegu uhke sõbralik rahvus.
Lusofiilid on nad nagunii. Jalkas tunnistab saotomélane vaid Benficat, Sportingut ja Portot, no olgu, mõni armastab ka Messit. Portugal nagunii, see on nabanöör moodsamasse maailma. Mõnes São Tomé ettevõttes võib teenuste eest tänaseni tasuda pangaülekandega Portugali panka. Ilmas ringi liikumiseks peab sealt läbi hüppama, näiteks tee Roheneemesaartele viib läbi Lissaboni ...
Sete Pedras – Seitse Kivi
Aga ka Brasiilia, nagu ka Angola, tunduvad siin kohe nurga taga olevat. Lõunarannikut pidi saare otsa (ja kõrvallaiul jooksva ekvaatori) poole sõites paistab meres väikeste kaljude rivi, mil nimeks Sete Pedras – Seitse Kivi, ehkki mu pilk eristab mõõna ajal neid üheksa. Just seal läks 19. sajandil karile üks suuremat sorti orjalaev, mis oli Angolast Brasiiliasse teel. Värskelt orjastatud ujusid kaldale ja hakkasid São Tomés vabade meestena maad harima. Ka ülejäänud rahvastik on toodud portugallaste kolooniatest. Nii elab tänaseni rannikul angolarese rahvas, peamiselt kalurid; ja mägedes vanades istandustes Cabo Verde ja Mosambiigi verd rahvas. Otsa vaadates on näha, et erinev rahvas, ja kuulavad täitsa erinevat muusikat ka – aga tülli ei lähe. Milleks?
Lihtne elu – kas õnne valem?
Ometi võib ses tillukeses saareriigis näha väga palju erisugust eluviisi, rääkimata sellest, kui väga erineb see meie omast. Eks São Tomé pealinnas elatakse linnaelu, vähehaaval ikka moodsamat. Linnast välja lähevad kolm teed: üks otse mäkke Trindadesse, kus on tänaseks ainus toimiv kohviistandus Monte Café. Lõuna- ja põhjarannikut pidi vonklevad mööda peamisi asulaid kaks ainsat maanteed. Mere ääres kalurikülades leidub ka vaesust, aga kalad on röögatult suured ja ohtrad, raha siin liigub, ehitatakse uusi maju, enamasti puidust ja kõrgetel jalgadel, sest mudapläga siin vihmaperioodil jagub.
Aga kui valida hoopis mõni vana klompkividest tee, mis keerab põhimaanteelt ära sisemaale ja keerutab mägede vahel ülespoole, siis jäävad kinni hing ja ajaarvamine. Juba koloniaalhotellis rändurit tabanud aja peatumise vapustus saab üha uut hoogu. Tee loodi samal ajal, kui portugallased rajasid orjatööjõu abil mäkke kasvandused: 16.–17. sajandil kasvatati suhkruroogu, hiljem teise lainega enamasti kakaod. 20. sajandil enam kirjade järgi mitte orjatööga, nüüd kinnistati töötajad laenuorjusega sunnismaiseks ja elati ise härrasrahva ja kupja elu edasi. Nii kuni 1975. aastani välja, siis oli Portugalis nelkide revolutsioon ja asumaad lasti vabaks. Senised istandustesse kinnistatud töölised said järsku peremeheks, aga ilma vähimagi ettevalmistuseta elu, majanduse ja riigi ülesehitamiseks.
Üsna pea saab pool sajandit mööda, aga ega kasvanduskülad sestsaati suurt muutunud pole. Kiviteed mööda mäkke keerutades jõuab rändur ühel hetkel pärale ja leiab end ristkülikukujuliselt keskplatsilt, mille ühes otsas kõrgub künkal uhke trepiga villa – ülevaataja maja. Keskplatsi ääres reas on hütid töölisrahva jaoks. Ülevaatajat siin enam pole, enamasti remontimata majades elavad kohalikud, kes kasvatavad kas juurvilju või kakaod, kohvi, puuvilju, mõni peab loomi. Elektriliinid mägiküladesse pigem ei jõua, mõnes veidi jõukamas peres on generaator. Kui keegi tapab sea või saab alt mere äärest sõbralt eriti suure kala, siis küla pealt ühe külmkapi ikka leiab, kust riiul laenata. Metsas ja ka külaservas torkab kõikjal silma kakaopuude rohkus, siin-seal kuivavad hiigelsuurtel lavatsitel sajad tuhanded kakaooad. Hindadest ei tea kohalikud töömehed midagi – kooperatiiv viib kakao minema ja maksab töötajatele palka.
São Tomél tehakse maailma kõige puhtamat šokolaadi. Kui mujal hakati kasvatama kakaotaime hübriidi, mis paremini vastu peaks, siis siia tõid kolonialistid Brasiiliast originaalkakao ja kasvatasid väheke aega, siis jätsid katki. Mujal sõi hübriid originaali aegamööda täiesti välja, siin jäi ta vaikselt omaette kasvama ja vihmamets kasvas talle ümber. Üks entusiast hakkas hiljuti originaalkakaod taga ajama. Leidis metsast üles, võttis istikud, pani kasvama ja lõi oma istanduse. Arvukates kasvandustes üle saare on küll mõlemat sorti kakaotaimi – need viiakse lõviosas toorkakao vormis ekspordiks. Aga on ka paar pisikest kohalikku šokolaaditehast, millest kahel on pealinnas esinduspoed. Eks see ole udupeen värk, keskmine kohalik võib lõpp-produktist vaid und näha, tahvlikese hind algab poes kuue euro kandist. Aga kakaouba närida võib ta muidugi igal hetkel, kui soovi on. Maitse on magusmõrkjas, puhta šokolaadi aimdust on tunda.
***
Sellisena São Tomé mulle viie nädala jooksul avanes. Puhtad maitsed, võrratu loodus, toredad inimesed. „Milleks ometi peaks keegi tahtma Euroopas kügeleda, kui elada võib ka kõige selle keskel?“ laiutas käsi üks nooruke politseikomandör, kes oli äsja Lissabonist magistrikraadiga kodukülla naasnud. Eks osa rahvast arvab kindlasti teisiti. Aga ringi vaadates on väga lihtne ka senhor comandante paatost mõista. Massiturismist rikkumata roheline oaas meeldiva kliima, paradiisirandade ja parima suus sulava šokolaadiga. Kas leidsime õnne valemi?
Tekst: Mele Pesti
Foto: Shutterstock