Üllatuslikult on nii mõnedki uuringud näidanud, et eestlaste ellusuhtumine ja üldised väärtushinnangud ei lange enim kokku mitte meie lähimate sugulastega – kelleks on keelelt soomlased ja n-ö verelt (põhja)lätlased –, vaid hoopis slovakkidega. Vaatamata sellele, et oleme väliselt justkui vägagi erinevad. Viimase kolme aastakümne jooksul on väga palju eestlasi Slovakkias käinud, paljud korduvaltki – suusatamas jne. Ent teame sellest maast ja tema elanikest endiselt õige vähe ning ka see kõneleb eeltoodud sarnasuse võimalikkusele justkui vastu. Milles asi?
Mullu lahkus meie seast maalikunstnik Jaak Adamson (1938–2022), kes elas oma elu teise poole Slovakkias ja keda nimetati vahel sealseks ainsaks Eesti kodanikuks. Andres Adamson, oskad ehk sina tema pojana seda eestlaste ja slovakkide mentaalsussarnasust seletada?
Esmalt see parandus, et isa polnud kindlasti ainus Eesti kodanik Slovakkias, küll võis ta veel sajandivahetuse paiku olla ainus alaline elanik sealmail. Nüüdseks on neidki ikka mitmeid.
Kuid tõesti, Eesti ja Slovakkia on esmapilgul oma asukohalt ja kultuuritaustalt õige erinevad. Pindalalt küll umbes sama suured – 45 300 ja 49 000 km² –, kuid see on nagu võrrelda samale pindalale paigutatud siledat ja väga kortsus paberit. Mägismaana on Slovakkia tegelikkuses kõvasti suurem. Rahvaarvus on vahe veelgi märgatavam – 1,36 ja 5,46 miljonit. Slovakkia on sisemaariik, isegi kõik suuremad järved on tehislikud. Kultuuritaustalt katoliiklik ja kirik on inimeste elus endiselt olulisel kohal.
Ometi on ka väga palju sarnast. Mõlemad riigid on noored. Slovakkia eraldus Tšehhoslovakkiast ametlikult alles 01.01.1993 ja on küsitav, kas ka selle varasemat „riiklust“ Teise maailmasõja ajal ja 1968. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni ajal osariigina Tšehhoslovakkias üldse arvestada või mitte. Mõlemad on väikeriigid – ka 5 miljonit on siiski väikerahvas. Mõlemad on oma enesetunnetuselt talupojarahvad, st talurahvast ennast on mõlemas tänaseks jäänud küll õige vähe, kuid omakeelset aadlit ja linnade ülakihti polnud ajaloos kaua olemas. Mõlemad on elanud sajandeid tugevamate naabrite varjus ja võimu all – meil olid neiks peamiselt sakslased ja venelased, slovakkidel ungarlased ja sakslased (austerlased).
Naljaga pooleks: kummalgi on ka keelelt lähedane „vanem vend“ – meil soomlased, neil tšehhid.
Peamine liiklus läheks nagu Slovakkiast mööda, tähelepanu jagub rohkem naabritele – Poolale, Ungarile, Ukrainale, Austriale, Tšehhimaale – ja pealinn Bratislavagi kaob Viini, Praha ja Budapesti varju.
Kunagi oli ütlus, et Euroopa südameks on Viini–Budapesti–Krakówi vaheline ala. Kui see kolmnurk kaardile kanda, jääbki sinna põhiliselt Slovakkia. See maa asubki Euroopas üsna keskselt, mitte ainult Bratislava ja Viini vahe pole mõnikümmend kilomeetrit, nagu Tallinnal ja Helsingil, nii väike, et Austria-Ungari keisririigi lõpuajal käis nende linnade vahel tramm.
Minevikus oli see kesksus ilmsem ega tulenenud siis vaid geograafilisest asukohast. Isa elas Kesk-Slovakkias Kremnica väikelinnas, mille külje alla asubki juhtumisi üks kõige tuntumaid Euroopa keskpunkte.
Nüüd on Kremnica 5000 elanikuga kesk- ja uusaegse linnasüdamega turismilinn, kus töötab maailma vanim pidevalt tegutsenud müntla, mis on tootnud eurosid ka Eesti tarbeks. Kunagine kullatootmiskeskus, saksa enklaavi Hauerlandi keskus, ja ehkki sakslased 1945 välja saadeti, on neid väliselt slovakkideks hakanuina sealse rahva seas endiselt omajagu.
Ent keskajal ja uusaja alul oli Kremnica Ungari kuningriigi tähtsuselt ja suuruselt teine linn. Üks tosinast saksa enamusega kaevanduslinnast, mis moodustasid justkui oma aja Silicon Valley, Ränioru – Kremnica nimi tulebki muide räniühendit, kvartsi tähendavast sõnast.
Tehniline innovatsioon, eelkõige muidugi mäetööstuses, tuli kogu Euroopa jaoks sellal suuresti just sealt. Kremnica oli kullalinn, üle mägede vaid tosinkonna kilomeetri kaugusel (teed mööda mitu korda enam) Banská Bystricas vask ja elavhõbe, imelises UNESCO-linnas Banská Štiavnicas hõbe.
Kui mäetööstus oma tähtsust minetas – ehkki tänini jääb mulje, et igas orus on jälle uus kaevandus, vanu tehasekorstnaid on nii palju püsti –, hakkas Slovakkia agraarsemaks, Mägi-Ungari lihtsalt Ülem-Ungariks muutuma. See langes ajaliselt kokku austerlaste ja ungarlaste kompromissiga, Austria-Ungari kaksikriigi loomisega. Maa-aadel oli juba varem täiesti madjaristunud, nüüd sai kogu slovaki rahvale osaks nende oma „venestusperiood“, venelaste rollis olid lihtsalt ungarlased.
Rahvus ongi eelkõige kultuuripõhine fenomen. Kuid väär on arvata, et slovaki või eesti rahvus tekkis alles meie ajaliselt üsna üheaegsel rahvuslikul ärkamisajal, need on ikka palju vanemad. Ungarlaste vabadussõja ajal 1848–49 ajasid rahvuspoliitiliselt ärksamad slovakid seetõttu omaendi asja, hoidsid seetõttu pigem kahest halvast „kaugema“, Habsburgide poole, madjarite vastu – ja said mõni aeg hiljem tasuks elu täieliku madjaristamise.
Mida tänapäeva Slovakkia poliitilisest ja majanduslikust arengust arvata?
Olen isa tõttu olnud sage Slovakkias-käija ja peaaegu kunagi pole need olnud otseselt puhkusereisid. Esimest korda juba 1979. aastal 15-aastase poisina, eriti tihti 1990. aastail, vahepeal harvemini, viimasel kümmekonnal aastal taas rohkem. Esimeste külaskäikude ajal oli vahe meie tollase elu ja Slovakkia tegelikkuse vahel vaat et mäekõrgune. Taasiseseisvumiste järel käis Slovakkiast üle teatud külanatsionalismi laine, meie suutsime siis populismiga rohkem piiri pidada. Ehkki see statistiliselt paika ei pidanud, võrdlus oli tegelikkuses endiselt Slovakkia kasuks, jäi juba 1990. aastate keskel mulje, et läksime mööda ja eest ära. Meie elu oli siis lihtsalt dünaamilisem, reformiti julgemalt. Lõpuks läksimegi mööda.
Kuid Slovakkia sai oma stagnatsioonietapist üle, meie omakorda langesime sellesse 2010. aastatel ning nüüd võib riikide üldist arengutaset nii majanduses kui ka ühiskonnaelus üsna samalaadseks pidada.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Shutterstock