Üllatuslikult on nii mõnedki uuringud näidanud, et eestlaste ellusuhtumine ja üldised väärtushinnangud ei lange enim kokku mitte meie lähimate sugulastega – kelleks on keelelt soomlased ja n-ö verelt (põhja)lätlased –, vaid hoopis slovakkidega. Vaatamata sellele, et oleme väliselt justkui vägagi erinevad. Viimase kolme aastakümne jooksul on väga palju eestlasi Slovakkias käinud, paljud korduvaltki – suusatamas jne. Ent teame sellest maast ja tema elanikest endiselt õige vähe ning ka see kõneleb eeltoodud sarnasuse võimalikkusele justkui vastu. Milles asi?
Mullu lahkus meie seast maalikunstnik Jaak Adamson (1938–2022), kes elas oma elu teise poole Slovakkias ja keda nimetati vahel sealseks ainsaks Eesti kodanikuks. Andres Adamson, oskad ehk sina tema pojana seda eestlaste ja slovakkide mentaalsussarnasust seletada?
Esmalt see parandus, et isa polnud kindlasti ainus Eesti kodanik Slovakkias, küll võis ta veel sajandivahetuse paiku olla ainus alaline elanik sealmail. Nüüdseks on neidki ikka mitmeid.
Kuid tõesti, Eesti ja Slovakkia on esmapilgul oma asukohalt ja kultuuritaustalt õige erinevad. Pindalalt küll umbes sama suured – 45 300 ja 49 000 km² –, kuid see on nagu võrrelda samale pindalale paigutatud siledat ja väga kortsus paberit. Mägismaana on Slovakkia tegelikkuses kõvasti suurem. Rahvaarvus on vahe veelgi märgatavam – 1,36 ja 5,46 miljonit. Slovakkia on sisemaariik, isegi kõik suuremad järved on tehislikud. Kultuuritaustalt katoliiklik ja kirik on inimeste elus endiselt olulisel kohal.