Etioopia mägismaaga tutvumiseks pakub suurepärase võimaluse matkamine 1969. aastal asutatud 220 ruutkilomeetri suuruses Simieni (Semieni) rahvuspargis, mis kuulub UNESCO maailmapärandi objektide hulka.
Etioopia on valdavalt mägine maa, suure osa sellest hõlmab Ida-Aafrika kiltmaa ning viimasest omakorda Etioopia mägismaa. Siin on tosinajagu 4000 meetrist kõrgemaid tippe, nende hulgas Etioopia kõrgeim Ras Dašan, mis küünib 4623 meetrini. Simieni mäed on väheseid paiku Aafrikas, mida regulaarselt katab mõnda aega lumikate.
Eriti hea oli mägede rüppe saabuda pärast Addis Abebas ja Gondarais üleelatud epifaaniat ehk jumalailmumise või jordanipüha, mida oli küll huvitav jälgida, aga paar päeva sealses rahvamurrus ja lärmis tunglemist pani pea parasjagu kumisema. Gondaraist jõudsime maanteed mööda kolme-nelja tunniga Debark’i, kus asub rahvuspargi kontor ning kus meie rühmaga ühinesid kohalik matkajuht ja automaatidega relvastatud pargivahid, keda siin nimetatakse skautideks. Saatemeeskonna vajaduse tingib lähedus rahutu Eritreaga, ehkki ilma relvastatud saatjateta ei lubatud meid rahvusparkidesse samuti vastu Keeniat ja Lõuna-Sudaani jäävas Lõuna- Etioopias. Matkamiseks on Simieni rahvuspargis hulk radu, millest pikimate läbimine võtab aega nädala. Meie valisime kolmepäevase retke, mis võimaldas saada ülevaate kolmest sealsest taimkattevööndist ja veidi ka loomastikust.
Sisenesime rahvusparki Buyit Rasi kaudu, umbes 15 kilomeetrit Debark’ist. Siin 2800–2900 meetri kõrgusel valitseb platoolaadsete mägede ja nende laugete nõlvade taimkattes põõsassavann, kus põõsastiku moodustavad eeskätt mitu akaatsialiiki. Sellel kõrgusel peaks kasvama ka abessiinia kadaka (Juniperus procera) metsi, aga need on siin juba ammu põletusmaterjaliks ja onnide ehitamiseks maha raiutud; nende asemele on mitmel pool istutatud eukalüptimetsi, mis on muidugi võõrliik. Kadakatutte, samuti üksikuid nelgipuid (Syzygium guineense) ja vanu õlipuid (Olea europaea ssp. Africana) kasvab veel ligipääsmatutes kuristikes. Paaris kohas nägime siiski ka taimestiku taastamise katseid: eukalüptide asemel istutatud naistepunapõõsaid.
Tukulid – kohalike hütid
Paaris kohas oli näha rajast kaugemale jäävaid väikesi ümara põhiplaaniga hütikobaraid. Elamuks mõeldud hüttide läbimõõt on umbes neli meetrit. Hüttide seinad on käsivarrejämedustest roigastest, mis on vitstega kokku põimitud ning seejärel savi, õlgede ja sõnniku seguga kahelt poolt kaetud, katused on kaetud pikakõrrelise rohuga. Elamute kõrval seisab tavaliselt veel üks-kaks pisemat ait-onni. Küla kõrvale jäävad järskudele nõlvadele rajatud terrasspõllud, kus kasvatatakse otra. Kaua aega on nii legendides kui ka ajalooallikates peetud siinseid elanikke nendeks juutideks, kes saabusid koos Seeba kuningannaga pärast tema külaskäiku kuningas Saalomoni juurde Iisraelist, või siis arvatud, et nad immigreerusid Etioopiasse nende poja, kuningas Menelik I valitsemise ajal. Uuemad DNA-uuringud kinnitavad pigem siiski seda, et tegemist on judaismi järgiva Etioopia päritolu kohaliku rahvaga.
Kogu Etioopia-reisi ajal, samuti mägedes oli hämmastav, et peaaegu igal kohas, kus puhkamiseks istet võtsime või autost jalasirutuseks välja astusime, tekkis meie ümber näiliselt inimtühjast ümbrusest paarikümne sekundi jooksul parv lapsi, kes mõnel juhul lihtsalt seisid ja vahtisid suuril silmil meile otsa, enamasti aga palusid, käsi pikal, raha või suveniire. Vahel siiski püüdsid nad annetuse välja teenida kas lihtsate akrobaatiliste pooside, laulmise või tantsimisega. Kutsusime neid omavahel nukitsameesteks.
Vihmaperiood kestab Simieni mägedes maist oktoobrini ja sademeid on siin üsna rohkesti – lääneosas 1100–1200 mm aastas, idaosas mõneti vähem. Meie külastusaeg langes kuivaperioodi ning nõnda kattis maapinda enamasti üsna paks kulu. Rada tõuseb tasapisi ning maastik muutub järjest dramaatilisemaks. Platooservadelt avanevad sinavasse kaugusse hajuvate mäeseljakute harjad, järjest järsemad kaljuseinad ning neid eraldavad kuristikud. Aastamiljonite kestel toimunud erosioon on tuffilademetesse uuristanud kuni kilomeetrisügavusi kanjoneid, jättes samas püsti lagunenud kindlusemüüre või vägevaid katedraale meenutavaid kõvemast basaldist kaljusid. Silmata võib ka huvitava kujuga paari kuni paarikümne meetri kõrguseid säilikkaljusid – nekke ja daike. Esimesed on moodustunud kunagi vulkaani lõõri, teised selle lõhesid täitnud laavast; pudedama materjali on erosioon ja aeg nende ümbert minema viinud. Asjata pole siinset maastikku võrreldud Arizona Suure Kanjoniga.
Gelaadad – „veritseva südamega paavianid”
Üsna oma matka alguses sattusime kokku esimese siinse endeemse loomaliigiga, pärdiklaste sugukonda kuuluvate gelaadadega (Theropithecus gelada). Need paaviane meenutavad loomad elavad koos suurte karjadena ja nii olime meiegi varsti mitmesaja looma suuruse karja sees. Täiskasvanud loomad olid parajasti hoolega ametis esikäppadega maa seest rohujuurikate väljakraapimisega, pojad hullasid nende vahel üksteist taga ajades. Gelaadade eripäraks on paljad kahvatud nahalaigud kaelal ja rinnal. Emastel on need laigud palistatud lihakate nibudega, mis erutuse ja sigimistsükli ajal täituvad verega ja muutuvad purpurpunaseks. Isastel on suur kolmnurkne või südamekujuline laik rinnal ja seepärast kutsutakse gelaadasid inglise keeles ’veritseva südamega paavianideks’ (Bleeding Heart Baboons). Gelaadade koguarv on rahvuspargis 7000 ringis ja nii ei ole üllatav, kui kohtume nendega mitmel korral veel kõrgemalgi. Meist nad ennast suuremat häirida ei lasknud, kõrgemal näisid olevat siiski pelglikumad. Lindudest olid kõige tähelepanuväärsemad suure valge kuklalaiguga ja kotkastele võrdse vägeva nokaga Etioopia rongad (Corvus crassirostris), kellega esmatutvus oli tegelikult juba Gondarai linnas. Sageli võis kõrgel näha tiirutamas suuri munkraipekotkaid (Necrosyrtes monachus) või siis habekotkaid (Gypaetus barbatus).
Suurema osa esimesest matkapäevast astusime läbi nn kanarbikuvööndi, mis on niimoodi nimetatud valdava puis-eerika (Erica arborea) järgi. See vöönd jääb kõrgusvahemikku 3000–3700 meetrit. Eerikamets on üks väga fotogeeniline kõverdik: puude tüved ei ole kuigi kõrged – kolm kuni viis meetrit –, küll aga jämedad, mühklikud, igatpidi väändunud, okstelt ripuvad suurte pahmakatena habesamblikud. Lisaks puis-eerikale jäid siin silma parajasti õitsevad põõsad: vanade vonklevate tüvedega naistepuna (Hypericum revolutum), mis on kohati teiseks domineerivaks liigiks, ja abessiinia kibuvits (Rosa abyssinica), mõlemad sageli põimitud elulõngadega (Clematis simensis). Peale selle veel rinnuni ulatuvad punased oblikapuhmad (Rumex nervosus), vägiheinad (Verbascum simatica), aga ka kurerehad (Geranium arabicum), ristikud, madarad (Galium spurium), aaloed (Aloe vera), budleiad (Buddleya polystachya), salveid (Salvia lanceolata), liivateed (Thymus sp.) jm. Rohurinde moodustasid peamiselt puhmikulised kõrrelised. Ööbisime telkides 3250 meetri kõrgusel asuvas Sankberi laagris.
Botaaniline üllatus mäestikul
Järgmisel päeval muutus tõus vähehaaval järsemaks ja mitmel meist hakkas tunda andma mäestikuhaigus. Ent väsinute või hädaliste jaoks olid kohe hakkamas muulad, keda oli teenimisvõimaluse lootuses kogu tee kaasa talutatud − nii moodustus meie naispoolest ratsasalk. Taimkate oli päeva esimesel poolel eelmisega enam-vähem sarnane, kuid maastik muutus veelgi suurejoonelisemaks ja vaated emotsionaalsemaks, nägime ka mitmesaja meetri kõrgust juga, mis küll kuival aastaajal kuigi veerikas ei olnud. Siis jõudsime aga botaanilise üllatuseni – selleks olid kuni viie meetri kõrgused… lobeeliad (Lobelia rhynchopetalum). Need meenutavad vägagi palme ehk siis hoopis Colombia paramodes nähtud espeleetsiaid: kuni paarikümne sentimeetri paksune seest õõnes tüvi on kaetud justkui jämeda kalavõrguga, tüve ülaotsas aga kroonib lopsakas lehetutt. Lehed on 50–60 cm pikad ja kuni 5–8 cm laiad, seega hea materjal katuste katmiseks. Kirjanduse andmetel võib siinsete lobeeliate kõrgus küündida isegi kuni kümne meetrini. Tegemist on monokarpse taimega, mis õitseb vaid korra ja seejärel sureb, õitsemisikka jõuab aga alles umbes kahekümneaastaselt. Õisik on vägev, enam kui meetripikkune tihedalt hallikaid õisi täis tõlvik. Väga dekoratiivsed olid samuti siin-seal märgatavad tõrvikliiliad (Kniphofi a foliosa), mida kaunistab silinderjas paarikümne sentimeetri pikkune, ülaotsas oranžikate, allosas aga kollakate õitega õisik. Teine ööbimine oli telklaagris Gichi küla lähedal 3600 meetri kõrgusel.
Kolmandal päeval tõusime 4100 meetri kõrgusel asuva kuruni, et sealt laskuda Chenneki laagrini. Mitmes kohas oli rada nii järsk, et muuladel oli ka ilma ratsanaisteta raskusi allatulekuga. 3600–3800 meetri kõrgusel põõsaid enam peaaegu ei kasva; siin laiuvad subalpiinsed kõrreliste domineerimisega rohumaad, aga lobeeliad ja gelaadasid nägime rohkesti ka kurul. Rohumaad kannatasid isegi sellel kõrgusel tugeva ülekarjatamise all. Kuigi lambaid või kitsi igal silmapilgul just näha ei olnud, andis nende olemasolust lisaks sõnnikule selgelt märku nukitsameeste kiire kohalejõudmine, kui mõneks minutiks peatuma jäime.
Õhtul tulid Chenneki laagris lähedale poseerima kaks endeemset suurte kaarjate sarvedega nuubia kaljukitse (Capra nubiana walie). Neid oli 1969. aastal järel veel vaid 150 looma; 2010. aastaks oli sõjategevuse lõppemise ja salaküttimise ohjeldamise tulemusena arvukus tõusnud siiski umbes 700 isendini. Loomadel ei olnud ruttu ja jätkus veel valgustki, ning nõnda jäi ka paadunuimate loodusepildistajate süda rahule.
Muidugi oleks tahtnud näha veel üht siinset loomharuldust, simeni rebast ehk etioopia hunti (Canis simensis simensis), ent kuna neid arvatakse olevat veel vaid 40 looma, oleks mõnepäevase retke jooksul nende kohtamine olnud lausa pime juhus. Nägemata jäid ka tähnikhüään ja harilik šaakal, aga mine tea, ehk mõnel järgmisel korral…