Rongiga läbi Venemaa

10 000 kilomeetrit mööda Venemaa lõputuid raudteid, sihiks kauge Siber. Katre Luigel täitus selle aasta augustis aastatepikkune unistus reisida rongiga Venemaa avarustesse. Kuskil seal, ühes väikeses külas oli sündinud ka tema isa.

Lõuna pelmeenirestoranis Moskva kesklinnas. „Marju, sa mäletad, kuidas vene keeles „arve” on?”

Sõbranna mõtleb: „Ma ei ole seda sõna vist kunagi teadnudki.”

„Ah, tühja sellest!” kutsusin kelneri ja ütlesin, et tahan raha anda: „Ja hatsuu dait vam dengi.”

Kelner hakkas muhelema ja küsis vastu: „Šot?”

Mina mõtlesin, alles lõunaaeg ja pärast seda suurt pelmeeniportsu küll mingit alkoholi-shot'i ei jaksa juua ja teatasin, et ei mingit shot'i: "Ne nada net utsetnoi shot!”

Nii sai kelnerit veel mõne korra jooksutatud, enne kui taipasime, et tema poolt pakutud „šot” ongi arve vene keeles.

Alustasime Tallinnast Moskva rongile astudes. Viisa sain vaid üheks kuuks, mis survestas peatuste valikul ajanappusega arvestama. Ilma peatumata kestnuks see reis Moskvast Vladivostokini kuus-seitse päeva. Reisile võtsin kaasa oma kolm suurt sõpra: Marju Saaremaalt, „Doktor Živago” Boriss Pasternaki loomingust ja vanaisa kingitud male. Sellise seltskonnaga võisin kindel olla, et reis tuleb vägev. Ja ma ei eksinud.

100 aastat ei ole Vene raudteenostalgiat muutnud

„Doktor Živagoga” vahetasime pidevalt muljeid rongis kohatud kaaslaste, maastiku vahelduse ja monotoonsuse kohta. Tema jutustas ajalugu läbi sõidetud ja veel ees ootavatest linnadest-asulatest. Boriss Pasternaki tegelane veetis palju aega rongis ja suuresti samal teekonnal, kus mina. Selle raamatu kaudu sain tundma rauast teed võib-olla veidi sügavamalt kui ainult enda kogetu põhjal. Paljuski meie emotsioonid ja nähtu kattusid, inimesed, keda tema kohtas ja keda mina kohtasin, olid väga sarnased. Saja aastaga on reisijate olemuses vähe muutunud, käitumine on sarnane, teistega jagatavad lood samad ja moraal üks. Erinevus meie mõlema reisi puhul oli see, et kui temal oli sihtpunkti jõudmine kaootiline ja etteaimamatu, siis minul käisid rongid nagu kellavärk – neil oli vaga täpne väljumine ja saabumine. Venemaa rongide järgi võib vabalt kella täpseks keerata.

Pikk, viiekümnetunnine rongisõit Moskvast Novosibirskini sai sisustatud söömise, magamise, lugemise ja malemängimisega. Minu vagun oli 54 narikohaga magala, kus piletitüübiks platskaart, mis andis mulle 48. narikoha 7. vagunis. Platskaart on kõige odavam ja elamusterohkem sõiduviis, kus koos palju inimesi, huvitavaid aroome, lõputut vene keelt,  teeklaaside kolinat ja tihedat rahvasterännet. Pidevalt saalis vagunitest läbi kokatädi, kes pakkus kuumi pirukaid ja reklaamis restoranvagunit. Meeletu rahvaste paabel!

Maastik oli selle pika sõidu ajal üsna üksluine − kased, kased, kased. Suured rohelised alad sinise taevaga kokku sulamas, väikeseks vahelduseks mõned jõed ja pruunikad soised alad. Kui esimestel sõidutundidel mõtlesin, et ei taha vaateid maha magada, siis üsna ruttu sai selgeks, et ainus, mida üldse maha saaks magada, oleks mõned sajad tuhanded kased.

Tihti tundus, et olime Marjuga ainsad välisturistid terves rongis sadade ja sadade kohalike keskel. Tähelepanu saime tohutult, eriti kui oma konarlikus vene keeles rääkima hakkasime − kõikide pead vagunis pöördusid meie poole ja saabus vaikus. Meie päritolu ja reisilugu levis kulutulena.

Eestlane – natsionalist?

Inimesed, keda kohtasin, olid väga sõbralikud, toredad ja abivalmid, aga palju oli ka negatiivset suhtumist, eriti keskealiste ja vanemate inimeste poolt, kes pidasid meid päritolu tõttu natsionalistideks. Kui eestlane, siis natsionalist! Küsiti tihti, et miks me küll vaenlaste leeri üle läksime ja NATO-ga ühinesime ning mis on põhjuseks, et me ei taha enam venelastega vennad ja sõbrad olla nagu kuldsel Nõukogude Liidu ajal. Selleteemalisi vestlusi tuli kuu aja jooksul ette omajagu, enamasti algasid kohe pärast minu vastust küsimusele, kust ma pärit olen.

Ühe Omski mehega läks vestlus päris teravaks, kui tema teatas suurelt üle vaguni, et tema on kommunist ja nüüd on tulnud päev, kus tal vastas istub natsionalist. Jällegi oli saabunud vaikus ja kõigi pead pööratud minu poole. Minu kord oli midagi öelda. Tahtsin sellele loole kiire lõpu teha. „Teie võite kommunist olla, aga ega mina selle pärast natsionalist ole.” Kohe tuli Omski mehe sõbralt küsimus: „Kes te siis olete?” „Egoist!” vastasin. Selle peale pahvatati naerma ja tolleks korraks oli see totter vestlus lõppenud. Algas aga uuesti järgmises vagunis…

Natsionalismis süüdistajaks oli ka vanem proua, kellele ei mahtunud pähe, et mina kui eestlane vene keelt perfektselt ei räägi. „Kuidas on võimalik, et kõik on nii kiiresti halvemuse poole muutunud? Alles mõned kümned aastad tagasi oli eestlastel vene keel emakeeleks, nüüd on kõik solgitud!” nii hüüdis proua kõrgel häälel käsi lae poole loopides ja ka paar korda jumalat appi kutsudes. Daam ei suutnud ära imestada, kuidas ma siiani olen elus hakkama saanud ja ülikoolgi lõpetatud vene keelt korralikult teadmata. Kui ma talle meelde tuletasin, et meie vestlus vestlus käibki vene keeles, ja on veel keeli, milles vestlust pidada saaks, siis sellest ei arvanud ta midagi. Ütles, et selliste dialektidega, nagu saksa, hispaania, inglise ja eesti, pole suures maailmas midagi teha. Kogu teadus ja maailmaelu käivat ainult vene keeles. Vaielda polnud mõtet ja raske oli ka naeru kinni pidada, mispeale ma viisakalt end restoranvagunisse minekuga välja vabandasin. Vagunist lahkudes jäi proua veel jumalalt abi otsima.

Novosibirsk

Lääne-Siber. Esimene peatus Novosibirsk. Ereroheline karjuv jaamahoone tervitas juba kaugelt. Sagimist oli jaamas meeletult, elu keemas nagu sipelgapesas − pirukamüüjad, karusnahaärikad, reisilised suurte pagasitega, taksojuhid kliente otsimas ja hüüdmas, kõik üksteisega võidu jooksmas. Elu kesklinnas aga nii värvikas ei tundunud olevat, võrreldes rongijaamaga. Kesklinnaga tutvumiseks üle paari tunni ei kulunud. Muuseumid, kuhu minna tahtsin, olid kõik teadmata põhjusel suletud, linnaarhitektuur silmailu eriti ei pakkunud. Betoon oli võtnud võimust ja väga vähe oli säilinud vanu tsaariaegseid ehitisi. Suurim rõhk oli pandud Lenini väljakule, kus kõrgusid kohalikud kangelased. Kolme päeva järel jättis Novosibirsk kokkuvõttes mulje vanast asfaldist, kus rohi kergelt läbi kasvanud ja mida pole kunagi ka äärekivid ääristanud. Selle linna üldmulje päästis minu jaoks üks võrratu pelmeenirestoran, mis asus sekspoe keldris, kostitades parimate pelmeenidega, mida elus saanud olen. Valik oli suurem kui rongil rattaid − pelmeenid kõigega, karulihast kohupiimani. Minu tellitud kalapelmeenid olid nii maitsvad, et võtsin sama ringi ka magustoidukorrana.

Isa sünnikoht

Lahkunud Novosibirskist, algas pikk bussireis lõunasse, Altai mäestiku poole. See on eriline kant, kus saavad kokku neli suurt riiki: Venemaa, Mongoolia, Hiina ja Kasahstan. Üheksatunnine bussisõit viis Gorno-Altaiskisse, mis on pealinnaks Altai Vabariigile. Linn ise suurem ilukeskus ei ole, kui mitte öelda, et on väga kole asula, aga vabariik ise on paris põnev. Seal asub Siberi kõrgeim mägi Beluhha (4506 meetrit), mille lähedale oli plaanis matkama minna. Pärast kolmepäevast asjaajamist selgus, et lood matkamisega on üsna kehvad, teatati, et meile vajalikke lube piirialadel matkamiseks ei väljastata ja ka transpordiga olevat probleeme, kõik loomulikult teadmata põhjustel. Olukord hakkas muutuma häguseks ja segaseks, kus tundus, et meile kauplemisruumi ei jäeta.

Sel ajal, kui kindlamaid vastuseid ootasin, käisin lähedalasuvas Aya külas, mis paikneb Altai krais ja kust voolab läbi Katuni jõgi, lahutades kraid vabariigist. Pole kunagi näinud nii uhket puidust silda, mis seda jõge ületab. Juba ainuüksi see sild teeb silmad ette terve krai arhitektuurile. Selles väikeses, mõnesaja elanikuga külas sündis sakslaste perekonda minu isa. Tema isa ameti pärast, kes oli mäeinsenerina Altaisse tööle saadetud, nad seal elasid. Nii veetiski minu isa oma esimesed eluaastad Altais.

Kui selgus, et mäestikku matkama minna ei saa, pidasime õigeks sealt kiiresti jalga lasta, et mitte aega kaotada. Otsustasime pikka bussisõitu poolitada, ööbides Altai krai pealinnas Barnaulis. Kui minu ootuses oleks olnud Altai mäestik kirss tordil, siis Barnaulist sai päris kindlasti hambaid murdev kirsikivi tordis. Hämar bussijaam, mis tervitas meid kirbe uriinilõhnaga, kiirustas tagant hostelit otsima minema. Linnatänavad olid koledad ja jätsid lagunenud mulje, kõikjal pimedus, mis pani arvama, et äkki on täna elekter ära läinud.

Liikusime aukus kõnniteedel kobamisi, majaderägastikus ja võsas. Äkki kohtusime hiiglasega, kes meile vastu jalutas. Suur monstrum, mis seisatas, kui meiegi seisma jäime, liikus meile vastu, kui meiegi liikuma hakkasime ja nägi välja, et tahab meid kohe rünnata. Minul käsi taskus klammerdus taskunoa ümber ja olin valmis vasturündeks. Astusin mõne sammu edasi, sest ei tagasi ega kõrvale saanud minna. Eesolev meeski astus sammud edasi, minu poole. Vaatasime pikalt tõtt, kui selgus, kellega tegemist − Lenin! Pronkskuju. Vahtisime veel mõne sekundi tõtt ja siis sain ma aru, et täna mingit võitlust ei toimu ja noast võib lahti lasta. Läksin oma teed, jättes ta kohapeale järgmisi vastutulijaid jõllitama.

Tomsk – eriliselt võluv

Parim paik vana puitpitsarhitektuuri imetlemiseks! 500 000 elanikuga linn, mis kihab tudengitest ja on üks turistisõbralikumaid asulaid Venemaal. Enne pikale reisile tulemist luges naabrimees Ain Raplamaalt, et Tomskis tuleb ära käia. Tema oli seal sõjaväes olnud ja kiitis linna taevani. Tuleb välja, et asja ette. Jalutasin tundide kaupa tänavatel ja uudistasin vanu puitmaju, mis pärit 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Katuseääred ja aknad – peen kunst, mis pidi kaitsma majaelanikke kurjade vaimude eest. Natuke praktilisem põhjus suursugusele aknaraamile oli täita tühimik akna ja majaseina vahel.

Uulitsatel ringi hulkudes sattusin pealt nägema midagi eriti kummalist. Esmapilgul tundus, et olen tunnistamas massihauda, seitse-kaheksa meest külg külje kõrval teepervel lamamas, elutud, vagaseks tehtud. Seisatasin, põlved läksid nõrgaks ja pea hakkas ringi käima, õhust jäi puudu. Peast käis läbi mitmeid mõtteid, mida edasi teha: minema joosta, politseisse helistada või asja ise lähemalt uurima hakata. Otsustasin viimase variandi kasuks. Sammusin elututele nõrkade põlvedega lähemale ja selgus, et tegemist teetööliste lõunapausiga. Siesta!

Ida-Siber

Rongisõit Tomskist Irkutskisse kestis pea kolmkümmend tundi, maastikuvaated olid sarnased eelnevalt läbitud viie tuhande kilomeetriga, sajad tuhanded kased ja rohkelt vett. Selle teekonna narikaaslasteks olid poisid Irkutski karate noortekoondisest, mõned võistlejad ja kaks treenerit. Malet mängisid nad hästi ja polnud ka suu peale kukkunud. Nalja sai omajagu ja minu sõnavara laienes märgatavalt. Jagasime kõiki söögikordi ja poisid õpetasid õigesti vene teed jooma (lusikas kindlasti klaasis).

Kui Irkutsk hakkas lähenema, siis treener Miša teatas, et on meeletult armunud ja edasine kohtumine minuga hädavajalik. Mina aga päris nii ei arvanud ning vaatasin, kuidas kiirelt Irkutskist ilma abiellumata minema saaks.

Irkutsk on populaarne linn Trans-Siberi reisijate hulgas ja hea baas Baikaliga tutvuse tegemiseks. Angara jõgi kandis meid tunniga Irkutskist väikesesse unisesse külakesse Listvjankasse, mis Baikali läänekallast ilmestamas. Unne uppunud ilmega asula kostitas meid kohaliku kuulsuse omuliga. Rasvane maitsev kala, mis on eriti hea värskelt suitsutatuna. Seda sai söödud paari päeva jooksul mitu korda päevas. Imeline! Baikal oma müstilise olemusega pani mind endasse armuma sama kiirelt kui Miša minusse Irkutski rongis. Tegemist on aga ääretult ettearvamatu armukesega – ülivaikne sile vesi või muutuda mäslevaks tormiks välgukiirusel, paisates taeva poole mitmemeetriseid rahutuid laineid. Kui Mišale jäid tulevikulubadused andmata, siis Baikalile sai lubatud järgmine kohtumine jäisel talvel.

Ulan-Ude, Burjaatia pealinn

Päevateekonna kaugusel Baikalist. Ainus peatus, kus kohtasime teisi omasuguseid välismaiseid turiste. Paar päeva Burjaatias veetsime sakslase ja korea poiste seltskonnas koos malet mängides, ümbruskonda avastades ja kohalikke kulinaariahõrgutisi buuzasid nautides. Ulan-Ude on huvitav linn, peaväljakule sisenedes tervitab ei keegi muu kui ikka Lenin. (Pea kõikides linnades, kus Venemaal jala olen tõstnud, on esmatervitajaks Lenin.) Selles linnas erineb Lenin aga teiste linnade Leninitest. Monumendiks hiiglaslik pea, mis on suurim omasuguste hulgas − ligi kaheksa meetri kõrgune ja kaalub 42 tonni. Õnneks selles linnas oli valgustus sisse lülitatud ja mul ei tekkinud dilemmat, kas võidelda või mitte. Ulan-Ude lähistel hulkudes võib end leida võimsates budismi templites ehk datsanites. Mina sattusin Ivolginski datsanisse, mis on üks suurimaid komplekse ümbruskonnas ja võlub külastajaid oma uhkete värviliste templitega. See datsan oli üks kahest budismi templist, millel oli Stalini ajal lubatud tegutseda.

Kaug-Ida

Kaheööpäevane rongisõit Habarovskisse möödus burjaadi seltsis kolmeses kupees. Kupeekaaslast kohates olin õnnelik, et leidsin viiekümneks tunniks malepartneri, aga kahjuks tema malet mängida ei osanud ja polnud ka eriti jutukas. Jäin doktor Živago seltsi ja üritasin temaga maletada, aga doktor osutus tugevamaks igas mängus ning pärast mitut kaotust andsin ma alla. Habarovskisse jõudsin 1. septembril. Linn oli kirju koolivormidest ja piimavärvi lehvidest kooliplikade patsides. Tundus, et kõik linnaelanikud on esimese koolipäeva puhul end uhkelt riidesse sättinud ja valmis uueks akadeemiliseks aastaks. Lillekimbud, lehvid, õhupallid, ülikonnad, kõrged kingad, võrksukad, kikilipsud − nii algas kool Habarovskis Amuuri jõe ääres.

Vladivostok

Südaöine rong Habarovskist Vladivostokki tekitas vastakaid emotsioone. Viimane peatus muutus järjest käegakatsutavamaks ja sellega hakkas ka Venemaa reis lõpule jõudma. Kõige ilusamad vaated, mis avanesid tervel teekonnal, olid just sellel öisel lõigul − lopsaka loodusega kaetud künkad nagu seenemütsid udust kerkimas. Täiskuu läbi paksu udu ainsaks valgusallikaks asulateta väljadel. Lamasin oma narilogul ja vaatasin aknast välja, ei saanud und, sest narinaaber, kelleks sel korral oli noort Mart Laari meenutav mees, norskas täisvõimsusel. Pärast mõnda tundi tüdinesin sellest monosaundist ja panin kõrvaklapid pähe, kus Nina Simone kordas „Feeling good”. Kõik sobis imeliselt, Nina Simone’i laul, taustahääleks norskamine ja uduvinene kuu näitamas teed lõpp-punkti.

Vladivostokki nimetatakse Venemaa San Fransiscoks, rohelised mäekünkad lahtedevõrgustikust päid upitamas ja lõputu sadam laevu lastivate kraanadega. Viiel päeval, mis ma seal veetsin, oli ilm imeline, linn sõbralik ning heatujuline, täis tänavamuusikat ja kalarestoranide kutsuvaid aroome, sadamamüra ja rongide signaale. Ainsaks häirivaks teguriks olid keskpäevased kõvad kärgatused, mis panid automaatselt mõtlema lähedalasuva Põhja-Korea peale. Ei saanudki täpselt teada, mis neid kärgatusi põhjustas, kohalikud vaid kehitasid õlgu.

Nahhodka

Ei oska öelda, kui vettpidav see Hemingway fakt on, et lausa igas sadamas eestlane pesitseb, aga Nahhodka sadamast sain küll ühe Saaremaa mehe kätte. Ta muutis meie päeva väga põnevaks, tutvustades ümbrust ja rääkides huvitavaid lugusid kohalikust eluolust ning kõige tipus viis meid veel enda juurde õhtusöögile. Me olevat esimesed eestlased nende pikkade aastate jooksul, kes tema teele sattunud.

Naljatades ütles, et peamine põhjus, miks ta on Nahhodkal üle 30 aasta elanud, on kalade ja mereelukate rohkus, mida talle väga püüda meeldib ja hiljem maitsvateks roogadeks valmistada. Kahjuks kadus aeg Nahhodkal kiiremini kui kusagil mujal ja tuli tagasi pöörduda Vladivostokki, kust teekond jätkub edasi Hiinasse, aga see on juba teine lugu…

Venemaa üllatas igal nurgal ja olen kindel, et tal on mulle tulevikus veel ootamatusi varuks. Jään huviga ootama.

Tekst ja fotod: Katre Luik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga